Şərq küknarı Tyan-Şan dağ silsiləsində dərələr boyunca rütubətli şimal yamaclarda bitir. Hündürlüyü 60 m-ə, dimateri 2 m-ə çatan nəhəng ağacdır. Piramidalvarı və ya konusvarı çətrə malikdir. İynəyarpaqları tünd-yaşıl və parlaq olur. Qozaları sentyabrda yetişir. Şərq küknarı tipik dəniz sahili iqliminə həssas, torpağın və havanın rütubətliyinə tələbkar bitkidir. Bununla belə dağlıq şəraitdə, sərt yamaclarda, qayalıqlarda dəniz səviyyəsindən 1000-1200 m, bəzən 2000-3000 m yüksəklikdə bitir və yaxşı inkişaf edir. Şərq küknarı gillicəli torpaqları xoşlayır, lakin əhəngli torpaqlarda, qayalıqlardakı qeyri-münbit və kasıb torpaqlarda da inkişaf edə bilər. Kök sistemi torpağın səthinə yaxın formalaşır və adi küknara nisbətən küləyə qarşı davamlıdır. Küknar növləri arasında şərq küknarı daha uzunömürlüdür və 600 ilədək yaşayır. Şərq küknarının arealı Qərbi Qafqazın dağlıq hissəsi hesab olunur. Şərq küknarının kürəşəkilli formaları vardır. Avropa nın bir çox şəhərlərində yaşıllaşdırmada istifadə olunur. Ensiz çətiri, göyümtül-yaşıl iynəyarpaqları çox dekorativ olduğundan bəzək bağçılığında istifadə edilir. Bu küknar növünün oduncağından sənayenin müxtəlif sahələrində, inşaat işlərində və s. geniş istifadə olunur. Azərbaycan da, Abşeronda, Gədəbəy də, Zaqatala da, Balakən də, Quba da, Qusar da yaşıllıqlarda təsadüf edilir.
Деревья и кустарники СССР. т.3.1954; Флора Азербайджана. т.5. 1954; Azərbaycanın ağac və kolları. III cild. 1970; Azərbaycanın “Qırmızı” və “Yaşıl Кitabları”na tövsiyə olunan bitki və bitki formasiyaları. 1996; Azərbaycan florasının konspekti. I-III cildlər. 2005; 2006; 2008.
Şərq küknarı Tyan-Şan dağ silsiləsində dərələr boyunca rütubətli şimal yamaclarda bitir. Hündürlüyü 60 m-ə, dimateri 2 m-ə çatan nəhəng ağacdır. Piramidalvarı və ya konusvarı çətrə malikdir. İynəyarpaqları tünd-yaşıl və parlaq olur. Qozaları sentyabrda yetişir. Şərq küknarı tipik dəniz sahili iqliminə həssas, torpağın və havanın rütubətliyinə tələbkar bitkidir. Bununla belə dağlıq şəraitdə, sərt yamaclarda, qayalıqlarda dəniz səviyyəsindən 1000-1200 m, bəzən 2000-3000 m yüksəklikdə bitir və yaxşı inkişaf edir. Şərq küknarı gillicəli torpaqları xoşlayır, lakin əhəngli torpaqlarda, qayalıqlardakı qeyri-münbit və kasıb torpaqlarda da inkişaf edə bilər. Kök sistemi torpağın səthinə yaxın formalaşır və adi küknara nisbətən küləyə qarşı davamlıdır. Küknar növləri arasında şərq küknarı daha uzunömürlüdür və 600 ilədək yaşayır. Şərq küknarının arealı Qərbi Qafqazın dağlıq hissəsi hesab olunur. Şərq küknarının kürəşəkilli formaları vardır. Avropa nın bir çox şəhərlərində yaşıllaşdırmada istifadə olunur. Ensiz çətiri, göyümtül-yaşıl iynəyarpaqları çox dekorativ olduğundan bəzək bağçılığında istifadə edilir. Bu küknar növünün oduncağından sənayenin müxtəlif sahələrində, inşaat işlərində və s. geniş istifadə olunur. Azərbaycan da, Abşeronda, Gədəbəy də, Zaqatala da, Balakən də, Quba da, Qusar da yaşıllıqlarda təsadüf edilir.
Smrk východní (Picea orientalis) je jehličnatý, stálezelený strom vzhledově se na prvý pohled příliš nelišící od smrku ztepilého, nejběžnějšího smrku v přírodě střední Evropy. Jeho původním areálem je Kavkaz, jižní okraj evropského Ruska ke Kavkazu přiléhající a pohoří v severovýchodní část Turecka u Černého moře. Do Evropy byl přivezen v roce 1770 a do české krajiny, kde není původním druhem, byl pro svůj dekorativní vzhled zavlečen s největší pravděpodobnosti v roce 1813. Byl využíván jako exotická, okrasná dřevina s hustým habitem a krátkými jehlicemi a vysazován hlavně v lázeňských lesích a v lesoparcích u panských sídel. V porovnání se smrkem ztepilým roste pomaleji a proto v lesnickém hospodářství nebývá příliš častý. V současnosti je jako exotická dřevina pěstován i v Severní Americe.[2][3][4]
Smrk východní snese velké zastínění, suché stanoviště, horké léto a je běžně odolný proti mrazu do -30 °C, dobře roste i v sevřených lesních porostech, na pH a kvalitu půdy není náročný. Přestože v jeho domovině se vyskytují průměrné roční dešťové srážky v rozsahu od 650 do 2000 mm, bez problémů se přizpůsobuje i klesajícímu objemu srážek a tím i snižující se půdní vlhkosti na nynějších evropských stanovištích. V domovině má optimum růstu v nadmořské výšce 1300 až 1800 m, často se ale roste i ve výšce přes 2100 m, kde vytváří s jedlí kavkazskou a bukem východním horní hranici lesa. Je pouze středně tolerantní ke znečištěnému městskému prostředí a nesnáší zasolení půdy.
Pyl se v samčích šišticích tvoří v dubnu a květnu, semena v šiškách dozrávají během října a listopadu; stromy začíná plodit nejdříve ve věku 25 až 30 let a dožívají se 400 až 450 let. Dřevina je v mládí často poškozována okusem zvěří, později se u ní vyskytují mšice korovnice kavkazská (Dreyfusia nordmannianae) a bývá napadána houbami václavkou smrkovou (Armillaria ostoyae) a popraškou smrkovou (Coniophora puteana). V otevřených větrných polohách trpívá její porost, pro nehluboko sahající kořeny, občasnými vývraty.[2][5][6]
Jehličnatý strom dorůstající do výšky 25 až 40 m, výjimečně až 60 m, s průměrem kmene 1 až 1,5 m a široce kuželovitou, až k zemi sahající korunou a špičatým vrcholem. Kmen rostoucí z plochého, nehluboko rozloženého kořenového systému má v mládí kůru hladkou a červenohnědou, později jemně rozbrázděnou a hnědou. Větve tmavě zelené koruny rostou v přeslenech a v mládí šikmo odstávají od kmene, na průřezu okrouhlé letorosty jsou lesklé a žlutě šedé až hnědavé a v mládí hustě chlupaté. Pupeny bývají asi 3 mm dlouhé, červenavě hnědé, vejčité, tupě špičaté a nemají pryskyřici. Jehlice jsou dlouhé 5 až 10 mm a široké 1 mm, čtyřhranné, lesklé, tmavě zelené s jednou až čtyřmi řadami bělavých průduchů a jsou hustě nahloučené se svrchní strany větévky, kterou hustě překrývají.
Samčí šištice jsou válcovité, tmavě červené, 1 až 2 cm dlouhé a vyrůstají v úžlabí horních jehlic na starších větvičkách. Samičí jsou zprvu tmavě červené a později purpurově fialové, dlouhé až 3 cm, zpočátku vzpřímené a po opylení svěšené, vyrůstají na konci letorostů. Šišky složené z tvrdých, nehtovitých, světle hnědých šupin jsou dlouhé 5 až 12 cm a široké asi 2,5 cm, nerozpadavé a mnohdy pryskyřičnaté. Semena v nich na podzim uzrávají a počátkem zimy se šišky otevírají a semena uvolňují; šišky následujícím rokem opadají. Semena se žlutohnědým, asi 10 mm dlouhým blanitým křídlem jsou tmavě hnědá a 5 mm velká, při klíčení mívají pět až sedm děložních lístků.
Mimořádně vzrostné exempláře nejsou v České republice příliš časté, v registru AOPK není uveden žádný významný jedinec. Za největší exemplář je považován strom v zámeckém parku v Buchlovicích vysoký 33 m a s obvodem kmene 252 cm (o průměru asi 80 cm). Za nejmohutnější strom rostoucí mimo původní areál je považován jedinec v parku u zámečku Cortachy Castle s obvodem kmene 418 cm a za nejvyšší je považován strom u vesnice Logierait vysoký 40 m, obě místa jsou ve Skotsku ve Velké Británii.[2][4][5][6][7][8]
Stromy lze množit vegetativně i pohlavně. Vegetativní množení je mnohem úspěšnější při roubování na podnože vlastní nebo smrku ztepilého, než při snaze zakořenit řízky. Jeho spodní větve však někdy při déletrvajícím styku s půdou samy zakoření. Při množení semeny se sbírají ještě neotevřené šišky počátkem prosince. Klíčivost čerstvých semen je poměrně slabá, bývá asi 50 %.[2][5]
Smrk východní má dřevo světlé žlutohnědé barvy, které je měkké a středně těžké, asi 460 kg/m³, jeho letokruhy jsou úzké a rovnoměrné. V místě hlavního rozšíření, v oblasti Kavkazu, je významnou produkční dřevinou. Je široce využíván pro výrobu nábytku, překližek, pro stavbu domů a dalších lehkých staveb, na obklady, šindele, přepravní bedny a buničinu pro výrobu papíru. Pěstuje se i na vánoční stromky. Pro venkovní použití dřeva je nutná jeho impregnace proti hmyzím i houbovitým škůdcům.
Je vhodnou dřevinou pro dekorativní sadovnictví, kde se prosazuje jako poměrně rychle rostoucí strom s rovným kmenem, ozdobnou, tmavě zelenou korunou a šiškami v době plodnosti. Je vyšlechtěno několik kultivarů, například žlutě rašící 'Aureum' a málo vzrůstný 'Aureospica'.[2][5][7][9]
Smrk východní (Picea orientalis) je jehličnatý, stálezelený strom vzhledově se na prvý pohled příliš nelišící od smrku ztepilého, nejběžnějšího smrku v přírodě střední Evropy. Jeho původním areálem je Kavkaz, jižní okraj evropského Ruska ke Kavkazu přiléhající a pohoří v severovýchodní část Turecka u Černého moře. Do Evropy byl přivezen v roce 1770 a do české krajiny, kde není původním druhem, byl pro svůj dekorativní vzhled zavlečen s největší pravděpodobnosti v roce 1813. Byl využíván jako exotická, okrasná dřevina s hustým habitem a krátkými jehlicemi a vysazován hlavně v lázeňských lesích a v lesoparcích u panských sídel. V porovnání se smrkem ztepilým roste pomaleji a proto v lesnickém hospodářství nebývá příliš častý. V současnosti je jako exotická dřevina pěstován i v Severní Americe.
Orientalsk gran (Picea orientalis) er et stedsegrønt nåletræ med en smalt kegleformet vækst. Ældre træer kan blive flertoppede. grenene er tætsiddende.
Barken er først håret og lysebrun. Senere bliver den lyst gråbrun, og på gamle grene og stammer bliver barken efterhånden rødbrun og opsprækkende i små, runde flager. Knopperne er små og kegleformede til ægformede med rødbrune skæl.
Nålene sidder tiltrykt til skuddet, og de er usædvanligt korte, firkantede i tværsnit og blankt mørkegrønne. De hanlige blomster sidder i spidst ægformede stande yderst på unge kviste, og de er røde, men senere dog gule. De hunlige blomster er røde, og de sidder på de øverste grene. Koglerne er slanke og krumme, og de er først gråligt røde, men senere gråbrune og overtrukket med harpiks.
Rodnettet er fladt og højtliggende.
Højde x bredde og årlig tilvækst: 25 x 7 m (20 x 10 cm/år).
Arten har sin naturlige udbredelse på begge sider af det vestlige Kaukasus, dvs. i Tyrkiet og Georgien, hvor den danner skov i højder mellem 900 og 2.200 m højde.
I Hatila nationalparken ved Artvin i det nordøstlige Tyrkiet vokser arten i 1.300 m højde sammen med bl.a. avnbøg, humlebøg, alm. hyld, taks, bævreasp, Doronicum macrolepis (en art af Gemserod), guldazalea, kaukasisk blåbær, laurbærkirsebær, Lilium ciliatum (en art af Lilje), nordmannsgran, orientalsk bøg, pontisk rododendron, rødel, skovfyr, stor tusindstråle, storbladet elm, Tilia rubra (en art af lind), tyrkisk løn, Vincetoxicum nigrum (en art af svalerod), vintereg og ægte kastanje[1]
Orientalsk gran indgår ikke i skovbruget i Danmark. Det dyrkes i nogen grad i haver, men oftest som et mindre træ. Større træer forekommer primært i enkelte parker og botaniske samlinger.
Orientalsk gran (Picea orientalis) er et stedsegrønt nåletræ med en smalt kegleformet vækst. Ældre træer kan blive flertoppede. grenene er tætsiddende.
Die Kaukasus-Fichte (Picea orientalis), auch Orient-Fichte, Morgenländische Fichte und Sapindus-Fichte genannt, ist eine Pflanzenart aus der Gattung Fichten (Picea) in der Familie der Kieferngewächse (Pinaceae). Sie wird mit einigen Zuchtformen als Zierpflanze verwendet.
Die Kaukasus-Fichte ist ein immergrüner Baum, der Wuchshöhen von bis zu etwa 33 Metern, in seiner natürlichen Heimat bis zu 60 Metern erreicht. Der Stamm kann einen Durchmesser von 1,1 Metern erreichen. Die Baumkrone ist schmal kegelförmig; die langen Leittriebe sind häufig krumm und gedreht. Die Borke ist braun, weist wenige Risse auf und neigt dazu, sich in Schuppen abzulösen. Die Rinde der Zweige ist erst weißlich, später hellbraun bis orange-braun und behaart. Die Knospen sind klein und rotbraun. Die steifen, vorne abgerundeten, vierkantigen Nadeln sind glänzend dunkelgrün. Mit 6 bis 8 mm Länge sind sie die kürzesten von allen Fichten-Arten.
Die Kaukasus-Fichte ist einhäusig getrenntgeschlechtig (monözisch). Die männlichen Zapfen sind zuerst dunkelrot, beim Stäuben dann gelb und sitzen an den Enden kleiner Zweige. Die weiblichen Zapfen wachsen bei jüngeren Bäumen fast ausschließlich nahe am Gipfel, bei alten Bäumen dagegen in der ganzen Baumkrone verteilt. Die hängenden, reifen Zapfen sind etwa 7 cm groß, gekrümmt, spitz, braun und harzig. Die Samen sind geflügelt.
Die Chromosomenzahl beträgt 2n = 24.[1]
Die Kaukasus-Fichte ist im nördlichen Kleinasien heimisch, vor allem aber im dortigen Pontischen Gebirge sowie im Kaukasus. Im Gebirge bildet sie bis zu einer Höhenlage von 2000 Metern dichte Wälder aus. Obwohl bereits im 18. Jahrhundert von der europäischen Wissenschaft entdeckt, wurde die Kaukasus-Fichte erst gegen 1840 nach Europa gebracht. Schon Joseph Pitton de Tournefort hatte die Art 1703 als Abies orientalis folio brevi et tetragono, fructu minimo deorsum inflexo in seinem Werk "Corollarium Institutionum rei herbariae" beschrieben.[2] Sie wird heute in den Gemäßigten Breiten in Gärten und Parks als Ziergehölz verwendet.
Diese Art wurde 1763 unter dem Namen Pinus orientalis durch Carl von Linné in Species Plantarum, 2. Auflage, 2, S. 1421 erstveröffentlicht. Der Name Picea orientalis wurde 1847 durch Heinrich Friedrich Link in Linnaea, Band 20, S. 294 veröffentlicht. Weitere Synonyme für Picea orientalis (L.) Link sind: Picea wittmanniana Carrière[3], Pinus abies var. orientalis Münchh.[4]
Es sind noch folgende Formen beschrieben worden[4]:
Die Kaukasus-Fichte (Picea orientalis), auch Orient-Fichte, Morgenländische Fichte und Sapindus-Fichte genannt, ist eine Pflanzenart aus der Gattung Fichten (Picea) in der Familie der Kieferngewächse (Pinaceae). Sie wird mit einigen Zuchtformen als Zierpflanze verwendet.
Кавказісь кӧз (лат. Picea orientalis) – быдмассэзлӧн пожум котырись кӧз увтырын торья вид. Кӧзыс быдмӧ 30-45 метра вылына да овлӧ 1.5 метра кыза диаметрын. Кӧз пантасьӧ Кавказын да ойвыв-асыввыв Тюркияын.
Picea orientalis, commonly known as the Oriental spruce[2] or Caucasian spruce, is a species of spruce native to the Caucasus and adjacent northeast Turkey.
It is a large coniferous evergreen tree growing to 30–45 m tall or 98–145 feet (exceptionally to 57 m), and with a trunk diameter of up to 1.5 m (exceptionally up to 4 m). The Caucasian Spruce can also be found in Northern Iran, though its numbers have decreased due to deforestation.
The shoots are buff-brown and moderately pubescent (hairy). The leaves are needle-like, the shortest of any spruce, 6–8 mm long, rhombic in cross-section, dark green with inconspicuous stomatal lines. The cones are slender cylindric-conic, 5–9 cm long and 1.5 cm broad, red to purple when young, maturing dark brown 5–7 months after pollination, and have stiff, smoothly rounded scales.
It is a popular ornamental tree in large gardens, valued in northern Europe and the USA for its attractive foliage and ability to grow on a wide range of soils. It is also grown to a small extent in forestry for Christmas trees, timber and paper production, though its slower growth compared to Norway spruce reduces its importance outside of its native range. P. orientalis[3] and the cultivars 'Aurea' [4] and ‘Skylands’[5] have gained the Royal Horticultural Society's Award of Garden Merit.[6] A frequently seen ornamental cultivar is Picea orientalis 'Aureospicata', which has gold-coloured young foliage in the spring.
Picea orientalis, commonly known as the Oriental spruce or Caucasian spruce, is a species of spruce native to the Caucasus and adjacent northeast Turkey.
Picea orientalis, la pícea de Asia Menor,[2]oriental o del Cáucaso[3] es una pícea nativa del Cáucaso y del noreste de Turquía.
Es un gran árbol perennifolio que alcanza de 30 a 45 m de altura (excepcionalmente llega a 57 m), y con un diámetro de tronco de 1.5 m (excepcionalmente hasta 4 m). Los brotes son marrones brillantes, y moderadamente pubescentes (melenudo). Las hojas son aciculares, las más cortas de cualquier picea, de 6 a 8 milímetros de largo, romboidales en sección, verde oscuras con una discreta línea de estomas. Los conos son delgados cilindro cónicos, de 5 a 9 cm de largo y 1.5 cm de ancho, de color rojo a púrpura cuando jóvenes, madurando con un color marrón oscuro a los 5 a 7 meses después de la polinización, y tiene escalas suavemente redondeadas
La pícea oriental es un árbol ornamental muy popular en los grandes jardines, muy valorado en el norte de Europa y en los EE. UU. por su atrayente follaje y su facilidad de desarrollo en suelos muy variados. También se viene utilizando en silvicultura en pequeña escala, para árbol de Navidad, madera y producción de papel, aunque su crecimiento es más lento comparado a la picea común o de Noruega, lo que reduce su importancia fuera de su área nativa.
Picea orientalis fue descrita por (L.) Peterm. y publicado en Das Pflanzenreich 235. 1838[1845].[4]
Picea; nombre genérico que es tomado directamente del Latín pix = "brea", nombre clásico dado a un pino que producía esta sustancia[5]
orientalis: epíteto latíno que significa "de oriente".[6]
Picea orientalis, la pícea de Asia Menor,oriental o del Cáucaso es una pícea nativa del Cáucaso y del noreste de Turquía.
Vista de la plantaIdakuusk (Picea orientalis) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.
Botaanikutest avastas idakuuse esimesena prantslane Joseph Pitton de Tournefort (1656–1708) 1702. aastal Põhja-Anatoolia mägedest. Puu lühikirjeldus ilmus tema 1717 avaldatud reisikirjades.[3]
Teaduslikult kirjeldas idakuuske esimesena Carl Linné 1763 nime Pinus orientalis all. Tänapäevast ladinakeelset nime kasutas esimesena 1847 Heinrich Friedrich Link, kes eraldas kuused mändidest eraldi perekonda.
Puu kasvab 35–40 (65) m kõrguseks. Võra on kuhikja kujuga. Puu eluiga on 400–500 aastat.
Tüve läbimõõt on 0,8–1,4 (2) m. Puukoor on hallikaspruun ja eraldub väikeste soomustena.
Juurestik on maapinnalähedane (suurem osa juurtest ulatub kuni 20 cm sügavusele), mille tõttu esineb sageli tormiheidet.
Noored võrsed on punakad või kollakashallid ja kaetud tiheda udeja karvkattega.
Okkad on tömbi tipuga, 5–8 (10) mm pikkused, seega lühemad kui teistel kuuskedel, tumerohelised, tugevalt läikivad, jäigad, sirged ja ristlõikes veidi rombjad. Õhulõhed asuvad okka igal tahul.
Pungad on punakad, munajad, teritunud tipuga, ca 3 mm pikkused ja vaiguta.
Käbid on 6–10 cm pikkused ja läbimõõduga kuni 2 cm, noorelt punakad, küpselt helepruunid, piklikud ja värtnakujulised. Käbid valmivad 5–7 kuud pärast tolmlemist. Seemnesoomused on äraspidimunajad, jäigad, terve serva ja pealt läikiva äärisega. Seemned on kuni 4 mm pikad, tumepruunid, munajad ja 10–14 mm pikkuse tiivakesega. Seemned on üldjuhul hea idanevusega.
Idakuusk on noores eas väga aeglase kasvuga ja varjulembene. Ta on nõudlik õhuniiskuse suhtes, kuid kasvab ka väheviljakatel kivistel pinnastel.
Idakuusk kasvab mägedes tavaliselt 1000–2500 m kõrgusel merepinnast, esinedes suurematel kõrgustel metsapiiril. Levila ulatub Kaukasuse lääneosast (Venemaa ja Gruusia territooriumil) Väike-Aasia poolsaare mägedeni Türgi kirdeosas. Ainult niisketes ja varjulistes orgudes võib laskuda ka kuni 200 m kõrgusele.
Levila kliima on pehme ja sademeterohke, aastas esinevate sademete hulk on kuni 2400 mm[4]. Külmatemperatuure talub puu talvel kuni –19...–23 °C[5].
Idakuusk moodustab puhtpuistuid või segametsi, milles on esindatud järgmised puuliigid: kaukaasia nulg (Abies nordmanniana), harilik mänd (Pinus sylvestris), idapöök (Fagus orientalis), ida-valgepöök (Carpinus orientalis) jt.
Idakuusk on Türgi kirdeosas ja Kaukasuse läänepiirkonnas tähtis puu. Tema puit on väga vaigurikas ning hinnatud toormaterjal ehitusmaterjalide, mööbli, tselluloosi, muusikariistade jm valmistamisel. Koorest saadakse tanniini (keskmine sisaldus 8%)[6]. Puidu saamiseks kultiveeritakse idakuuske vähesel määral Euroopas ja samuti kasvatatakse mõnel määral tema kultivare ilupuuna[7]. Lääne-Euroopa pehmemas kliimas kasutatakse idakuuske sageli haljastuses. Varjutaluva puuliigina on tema puhtpuistu väga tihe ja puidutagavara selles on 800–1000, harva kuni 1560 m³/ha.[4]
Idakuuse kultivar Aurea (ladina keeles 'kuldne') kirjeldati aastal 1873. See kasvab kuni 10 m kõrgeks ja selle noortel võrsetel on mais-juunis väga helerohelised okkad, nii et neid lausa kuldseteks nimetatakse. Suve jooksul muutuvad okkad roheliseks, nagu need kuusel ikka on.
Idakuuse laialdast kasvatamist istandustes ja puukoolides takistab puu aeglane kasv.
Idakuuse esmast esinemist täheldas Tallinna ja Tartu lähedal Johann Cristoph Klinge 1883. Praegu leidub meil seda kuuseliiki väga harva, kuna ta on meil külmaõrn. Tallinna Botaanikaaias, Luual, Järvseljal kasvavatel puudel esineb sageli külmakahjustusi ja nad pole eriti elujõulised. Kõige suuremad puud (kuni 8 m) kasvavad Harku-Järvel[4]. Samuti ei kannata idakuusk põuda. Kuigi puu on väga dekoratiivne oma ererohelise tiheda võra tõttu, tasub temaga edaspidi katsetada vaid Lääne-Eesti saartel, värsketel ja viljakatel muldadel.
Idakuusk (Picea orientalis) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.
Botaanikutest avastas idakuuse esimesena prantslane Joseph Pitton de Tournefort (1656–1708) 1702. aastal Põhja-Anatoolia mägedest. Puu lühikirjeldus ilmus tema 1717 avaldatud reisikirjades.
Teaduslikult kirjeldas idakuuske esimesena Carl Linné 1763 nime Pinus orientalis all. Tänapäevast ladinakeelset nime kasutas esimesena 1847 Heinrich Friedrich Link, kes eraldas kuused mändidest eraldi perekonda.
Idänkuusi (Picea orientalis) on havupuu, joka kasvaa luonnonvaraisena Kaukasuksella ja sen lähistössä Turkin koillisosassa. Idänkuusta käytetään koristekasvina myös puistoissa ja suurissa puutarhoissa. Sitä kasvatetaan myös joulukuuseksi, mutta se kasvaa suhteellisen hitaasti varsinkin nuorena.
Idänkuusi voi kasvaa 30-45 metriä korkeaksi. Sen tummanvihreät neulaset ovat lyhyemmät kuin muilla kuusilla, noin 6-8 mm.[2] Idänkuusi muistuttaa suuresti metsäkuusta.
Idänkuusi (Picea orientalis) on havupuu, joka kasvaa luonnonvaraisena Kaukasuksella ja sen lähistössä Turkin koillisosassa. Idänkuusta käytetään koristekasvina myös puistoissa ja suurissa puutarhoissa. Sitä kasvatetaan myös joulukuuseksi, mutta se kasvaa suhteellisen hitaasti varsinkin nuorena.
Idänkuusi voi kasvaa 30-45 metriä korkeaksi. Sen tummanvihreät neulaset ovat lyhyemmät kuin muilla kuusilla, noin 6-8 mm. Idänkuusi muistuttaa suuresti metsäkuusta.
Picea orientalis
L’Épicéa d'Orient ou sapinette du Caucase (Picea orientalis) est un arbre résineux de la famille des Pinacées et du genre Picea.
Il est originaire du Caucase et des régions voisines du nord-est de la Turquie.
C'est un grand arbre à feuillage persistant atteignant 30 à 45 m de hauteur (exceptionnellement 57 m), avec un diamètre de tronc allant jusqu'à 1,5 m (exceptionnellement jusqu'à 4 m).
Les pousses sont brun chamois, et modérément pubescentees (poilues). Les feuilles sont en forme d'aiguille, les plus courtes de tous les épicéas, et font 6 à 8 mm de long, sont rhombiques en section transversale, vert foncé avec des lignes discrètes de stomates. Les cônes sont minces cylindriques ou coniques, de 5 à 9 cm de long et 1,5 cm de diamètre, rouge à violet quand ils sont jeunes, brun foncé à maturité 5 à 7 mois après la pollinisation, et ont des écailles rigides, arrondies.
C'est un arbre d'ornement des grands jardins du nord de l'Europe et des États-Unis cultivé pour son feuillage attrayant et sa capacité à pousser sur un large éventail de sols. Il est également cultivé dans une faible mesure pour les arbres de Noël, le bois et la production de papier, même si sa croissance plus lente que celle de l'épinette de Norvège réduit son importance en dehors de son aire de répartition naturelle.
Picea orientalis
L’Épicéa d'Orient ou sapinette du Caucase (Picea orientalis) est un arbre résineux de la famille des Pinacées et du genre Picea.
Kákasusgreni, fræðiheiti Picea orientalis[3] er grenitegund ættuð frá Kákasus og aðliggjandi svæði í norðaustur Tyrklandi.
Þetta er stórt sígrænt barrtré, að 30 til 45 metra hátt (einstaka sinnum að 57 metrum), með stofnþvermál að 1.5 meter (einstaka sinnum að 4 metrar). Kákasusgreni finnst einnig í norður Íran, en þar hefur útbreiðslan dregist saman vegna skógareyðingar.
Sprotarnir eru dauf gulbrúnir, og nokkuð hærðir. Barrið er nálarlaga, það stysta á nokkru greni, 6 til 8 mm langt, tígullaga í þversniði, dökkgrænt með óáberandi loftaugarásum. Könglarnir eru mjó-sívalir til keilulaga, 5 til 9 sm langir og 1.5 sm breiðir, rauðir til purpuralitir óþroskaðir og verða við þroska dökkbrúnir (5 til 7 mánuðum eftir frjóvgun), og eru með stífar, mjúkávalar hreisturblöðkur.
Þetta er vinsælt prýðistré í stórum görðum, vel metið í Norður Evrópu og Bandaríkjunum vegna aðlaðandi barrs og hæfileika til að vaxa í margskonar jarðvegi. Það er einnig ræktað í litlum mæli í skógrækt sem jólatré, fyrir timbur og pappírs framleiðslu, þó að hægari vöxtur miðað við rauðgreni dragi úr mikilvægi þess utan náttúrulegs útbreiðslusvæðis þess. Þessi tegund hefur fengið Royal Horticultural Society's Award of Garden Merit.[4] Algengt skrautafbrigði þess er Picea orientalis 'Aureospicata', sem er með gylltan lit á nýju barri að vori.
Stæðilegt Kákasusgreni er í Grasagarði Reykjavíkur. Lítið eitt er til af því annarsstaðar á landinu.
Auður I. Ottesen (2006). Barrtré á Íslandi. Sumarhúsið og garðurinn. bls. 100. ISBN 9979-70-025-4.
Kákasusgreni, fræðiheiti Picea orientalis er grenitegund ættuð frá Kákasus og aðliggjandi svæði í norðaustur Tyrklandi.
Il peccio del Caucaso (Picea orientalis (L.) Peterm., 1844), chiamato anche abete rosso orientale, è una specie di peccio, appartenente alla famiglia delle Pinaceae, originaria del Caucaso e della Turchia nord-orientale.[1]
Il nome generico Picea, utilizzato già dai latini, potrebbe, secondo un'interpretazione etimologica, derivare da Pix picis = pece, in riferimento all'abbondante produzione di resina.[2] Il nome specifico orientalis fa riferimento all'areale della specie, secondo l'uso comune del diciannovesimo secolo.[3]
Albero alto 40-50 metri con tronco monopodiale diritto che può raggiungere 1,5-2,3 m di diametro; i rami del primo ordine sono lunghi, slanciati, diffusi, pendenti con parte terminale ascendente. Anche i rami del secondo ordine sono lunghi e snelli, diffusi e pendenti. La chioma è strettamente conica o colonnare, densa, con rami che spesso arrivano a terra. I virgulti sono corti e snelli, flessibili, inizialmente di colore giallastro o marrone pallido, poi grigio, scanalati e pubescenti; i pulvini sono numerosi.[4]
Le foglie sono aghiformi, disposte radialmente, appiattite sulla parte superiore del virgulto, quasi pettinate nella parte inferiore; sono di colore verde scuro lucido con bande stomatiche biancastre inferiormente, lunghe 0,6-0,8 cm, lineari, dritte, con sezione trasversalmente rombica e con punte obliquamente acute o ottuse. Gli stomi sono presenti su entrambe le pagine, disposti su due linee in quella superiore, su 2-5 linee in quella inferiore. Le gemme vegetative sono ovoidali-coniche, acute, lunghe 3-5 mm, prive di resina; hanno perule triangolari, ottuse, di colore marrone-rossastro, persistenti per anni.[4]
Sono strobili maschili giallastri, ascellari, lunghi 1-2 cm.[4]
I coni femminili sono terminali, spesso numerosi, sessili, strettamente cilindrici, inizialmente eretti, poi pendenti a maturazione; sono lunghi 5-9 cm e larghi 2-3,3 cm, inizialmente verdi, verdi purpurei o purpurei, con punta appiattita. I macrosporofilli sono largamente obovati o sub-orbicolari, sottili ma rigidi, lievemente convessi, lunghi 1,2-1,7 cm, con superficie finemente striata, ondulata o piatta, talvolta resinosa, glabra. Le brattee sono piccole, rudimentali, ligulate, lunghe 5-6 mm, totalmente incluse. I semi, di color marrone-scuro o rosso-marrone, sono ovoidali, con apici appuntiti, lunghi 3-4 mm, con parte alata ovata, lunga 6-8 mm, arancione-marrone o marrone-giallastra.[4]
La corteccia è rugosa, a scaglie, divisa in placche e di colore marrone o grigio-marrone.[4]
Vegeta ad altitudini comprese tra i 600 e i 2100 m, prevalentemente su suoli bruni ma anche pietrosi o rocciosi, dalla costa lungo il Mar Nero al Gran Caucaso e ai Monti Trialeti nel Caucaso Minore. Forma foreste pure o miste in associazione con Abies nordmanniana, Pinus kochiana e Fagus orientalis. Nel sottobosco le specie più comuni sono Laurocerasus officinalis, Ilex colchica, Buxus colchica, Taxus baccata e specie del genere Rhododendron.[1]
Sono stati riportati i seguenti sinonimi:[5]
Il peccio del Caucaso ha una grande importanza economica ed è spesso coltivato in impianti forestali per lo sfruttamento del suo legno, di buona qualità, utilizzato in edilizia, carpenteria, per la fabbricazione di mobili, pavimentazioni e parti di strumenti musicali. Molto utilizzato in orticoltura, anche per il commercio di alberi di Natale, ma soprattutto come albero ornamentale per giardini e parchi, sia in Europa che in Nordamerica; numerose sono le cultivar in commercio.[1]
Con un vasto areale, e una presenza molto comune, il peccio del Caucaso viene classificato come specie a rischio minimo (least concern in inglese) nella Lista rossa IUCN.[1]
Il peccio del Caucaso (Picea orientalis (L.) Peterm., 1844), chiamato anche abete rosso orientale, è una specie di peccio, appartenente alla famiglia delle Pinaceae, originaria del Caucaso e della Turchia nord-orientale.
Rytinė eglė (lot. Picea orientalis, angl. Caucasian Spruce, Oriental Spruce) – pušinių (Pinaceae) šeimos, eglių (Picea) genties visažalis spygliuotis medis. Paplitęs Kaukazo kalnuose ir šiaurės rytų Turkijoje.
Aukštis apie 30-45 m, kartais pasitaiko iki 57 m. Kamieno skersmuo 1,5 m ir daugiau (iki 4 m). Spygliai 6-8 mm ilgio, tamsiai žali. Kankorėžiai cilindriškai kūginiai, 5-9 cm ilgio, 1,5 cm pločio.
Rytinė eglė dažnai auginama kaip dekoratyvinis augalas Europoje ir JAV. Taip pat naudojama medienos, popieraus pramonėje. Vikiteka
De Kaukasische spar (Picea orientalis), soms ook wel oosterse spar genoemd, is een boom uit de dennenfamilie (Pinaceae). Deze boom kan tot 50 m hoog worden. De schors is dun, bruin en geschubd. Het is de spar met de kortste naalden (5 tot 10 mm). De naalden zijn dofgroen, hebben een duidelijk vierkantige doorsnede en een stompe top. Aan de bovenzijde van de twijgen staan de naalden dicht radiaal, aan de onderzijde min of meer gescheiden.
De Kaukasische spar komt voor in noordelijk Klein-Azië en de Kaukasus in gebergten (800 - 2000 m). In Europa wordt hij aangeplant in parken.
Kegels (september tot oktober) zijn 6 tot 9 cm lang en hebben gaafrandige schubben. De twijgen zijn fijn behaard, witachtig tot lichtbruin.
De Kaukasische spar is vorstgevoelig maar resistenter tegen droogte dan de fijnspar (Picea abies).
De fijnspar (Picea abies) en de blauwe spar (Picea pungens) zijn vergelijkbare soorten, maar zij hebben langere en spitse naalden.
De Kaukasische spar (Picea orientalis), soms ook wel oosterse spar genoemd, is een boom uit de dennenfamilie (Pinaceae). Deze boom kan tot 50 m hoog worden. De schors is dun, bruin en geschubd. Het is de spar met de kortste naalden (5 tot 10 mm). De naalden zijn dofgroen, hebben een duidelijk vierkantige doorsnede en een stompe top. Aan de bovenzijde van de twijgen staan de naalden dicht radiaal, aan de onderzijde min of meer gescheiden.
De Kaukasische spar komt voor in noordelijk Klein-Azië en de Kaukasus in gebergten (800 - 2000 m). In Europa wordt hij aangeplant in parken.
Kegels (september tot oktober) zijn 6 tot 9 cm lang en hebben gaafrandige schubben. De twijgen zijn fijn behaard, witachtig tot lichtbruin.
De Kaukasische spar is vorstgevoelig maar resistenter tegen droogte dan de fijnspar (Picea abies).
De fijnspar (Picea abies) en de blauwe spar (Picea pungens) zijn vergelijkbare soorten, maar zij hebben langere en spitse naalden.
Orientgran (vitenskapelig navn Picea orientalis) er en art i slekten gran i furufamilien. Orientgrana vokser vilt i Kaukasus og nordøst i Tyrkia.
Orientgran (vitenskapelig navn Picea orientalis) er en art i slekten gran i furufamilien. Orientgrana vokser vilt i Kaukasus og nordøst i Tyrkia.
Świerk kaukaski t. świerk wschodni (Picea orientalis) — gatunek drzewa z rodziny sosnowatych (Pinaceae). Pochodzi z Kaukazu i z Azji Mniejszej. W Polsce uprawiany i lokalnie zadomowiony jako kenofit[3].
Zdolność kiełkowania nasion tego gatunku wynosi 90%.
Rośnie w zachodniej części Kaukazu i w Azji Mniejszej, gdzie tworzy drzewostany lite bądź mieszane z jodłą kaukaską (Abies nordmanniana). W górach występuje od 1350 do 2100 m n.p.m.
Do Europy sprowadzony w 1837 r., stosowany przede wszystkim jako drzewo parkowe. Jest jednym z najbardziej cienioznośnych gatunków świerka. Dobrze znosi klimat w Polsce, gdzie rośnie wolno i dorasta do wysokości 28 m.
Świerk kaukaski t. świerk wschodni (Picea orientalis) — gatunek drzewa z rodziny sosnowatych (Pinaceae). Pochodzi z Kaukazu i z Azji Mniejszej. W Polsce uprawiany i lokalnie zadomowiony jako kenofit.
Doğu ladini (Picea orientalis), çamgiller (Pinaceae) familyasından 40-50 metre, bazen de 60 metre boylara ulaşan, 1,5-2 metre çap yapabilen, dolgun ve düzgün gövdeli, sivri tepeli önemli bir orman ağacı türü.
Kabuk genç gövdelerde genelde açık renkli ve düzgün, yaşlı gövdelerde koyu renkli ve çatlaklıdır. Dallar çevrel olarak sık bir halde tüm gövdeye yerleşmiştir. Genç sürgünler ince, açık renkli ve tüylüdür. Tomurcuk kahverengi, sivri ve reçinesizdir. Doğu ladini bilinen ladin taksonlarının en kısa iğne yapraklısı olup uzunlukları 6–11 mm, uçları keskin değil, kör ya da küt olarak sonuçlanır. Cilalı görünümlü ve koyu yeşildir. Enine kesitleri dört köşelidir. Her yüzünde 1-4 sıra stoma çizgisi bulunur.
Karmen kırmızısı renginde erkek çiçekler kozalakçık halinde, dişi çiçekler de menekşe rengindedir. Kozalak 6–9 cm. uzunluğunda, önceleri kimi ağaçlarda yeşil, kimilerinde koyu kırmızı renktedir. Olgun kozalak açık kiremit renginde, oval ya da silindirik yapıda, pulların kenarları düz yani tamdır.
İlk yaşlarda büyümesi çok yavaştır. Bu nedenle, silvikültürel yönden doğal ya da yapay gençleştirmede önemli diri örtü sorunu ile karşılaşılmaktadır. Ancak 8-10 yaşlarından sonra büyüme hızlanmakta ve uzun yıllar sürmektedir. Kök sistemi genel olarak sığdır. Ancak, uygun, bir başka deyimle, fiziksel özellikleri iyi olan topraklarda kuvvetli yan kökler ve derine inebilen ana kök sistemi oluşturabilmektedir.
Doğu Ladini’nin yayılışı yereldir. Kuzeydoğu Anadolu’nun sahil kesimleri ile Kafkasya’da doğal olarak yayılmaktadır. Türkiye'de Türkiye-Gürcistan sınırından başlar ve batıda Ordu ili yakınlarında Melet Irmağı ile son bulmaktadır. Bu kesimde (Colchis) dağların çoğunlukla denize dönük kuzey yamaçlarında görülür.
Örneğin Trabzon-Meryemana yöresinde güzel örneklerine rastlanır. Bununla birlikte Harşit ve Çoruh vadileri gibi deniz ikliminin etkilerini iç kesimlere kadar ulaştırabilen büyük vadiler boyunca yine kuzey yamaçlarda güzel meşcerelerine rastlamak olasıdır. Örneğin Torul’un Saraç Dağı ormanları, Artvin Atila, Şavşat ve Borçka orman alanlarında olduğu gibi. Doğu Ladini Türkiye'de genel olarak 150 000 hektarlık bir alanda bazen saf, çoğu kez de Pinus sylvestris, Abies nordmanniana ve Fagus orientalis gibi ağaç türleri ile karışık orman alanları oluşturur. Çoğunlukla 900-1500 metre arasında karışık; 1500-2200 metre, bazen de 2400 metre aralarında saf ormanlar kurar. Ancak, Doğu Ladini ormanları günden güne aşırı kullanımlar, düzensiz yararlanmalar, böcek ve mantar tahripleri ile sürekli olarak azalmaktadır. Ayrıca Murgul yöresindeki bakır fabrikasının sanayi atıkları ve zehirli gazlarından önemli ölçüde zarar görmektedir.
Doğu Ladini vatanı dışında, özellikle Avrupa’da bir süs bitkisi olarak sıkça yetiştirilir. Yoğun koyu renkli ve cilalı görünümlü bir yapraklanma sistemi ile dikkati çekmektedir. Parkçılıkta değerli birçok formları bulunur. Bunlardan genç yaprakları önce sarı, sonra yeşile dönüşen P. orientalis cv. Aurea Hesse et Beiss., alçak ve geniş tepeli bodur formu Picea orientalis cv. Nana Carr. söylenebilir.
Son yıllarda çeşitli Avrupa ülkeleri başta Belçika, Avusturya ve İtalya gibi ülkeler Doğu Ladini’ni odunu bakımından da değerlendirmektedirler ve orman ağaçlandırmalarında bu ağaç türünden yararlanmaktadırlar. Süs bitkisi olarak İngiltere’de çok görülür.
Doğu ladini (Picea orientalis), çamgiller (Pinaceae) familyasından 40-50 metre, bazen de 60 metre boylara ulaşan, 1,5-2 metre çap yapabilen, dolgun ve düzgün gövdeli, sivri tepeli önemli bir orman ağacı türü.
Picea orientalis là một loài thực vật hạt trần trong họ Thông. Loài này được (L.) Peterm. miêu tả khoa học đầu tiên năm 1844.[1]
Picea orientalis là một loài thực vật hạt trần trong họ Thông. Loài này được (L.) Peterm. miêu tả khoa học đầu tiên năm 1844.
Picea orientalis (L.) Peterm., 1845
Охранный статусЕль восто́чная (лат. Picea orientalis) — вечнозелёное дерево; вид рода Ель семейства Сосновые.
Основная лесообразующая порода горных лесов Кавказа, северных стран Малой Азии. Образует смешанные и чистые леса. Растёт на высоте 1345—2130 м над уровнем моря. Охраняется в заповедниках.
Дерево 32—47 (55) м высотой, с густой ветвистой конической кроной. Кора чешуйчатая, бурая, у взрослых растений тёмно-серая.
Молодые побеги жёлто-серые или красные, более зрелые побеги светло-серые или серые.
Почки 2—6 мм длиной, яйцевидные, красновато-коричневые, несмолистые, с треугольными чешуями, верхушки которых слегка отогнуты.
Хвоинки менее 10 (обычно 5—9) мм длиной, 0,8—1,1 мм шириной, четырёхгранные, притуплённые сверху, немного сплюснутые, грубые, ярко блестящие, на верхней стороне с одной — двумя устьичными линиями на каждой грани, а снизу — с двумя — пятью устьичными линиями; хвоя располагается более-менее настильно.
Шишки цилиндрические, 6—11 см длиной и 2 см толщиной, молодые красные, затем светло-бурые. Семенные чешуи обратнояйцевидные, с почти округлым цельным верхним краем, на спинке вдоль штриховатые, с ярким блеском. Семена 2—5 мм длиной, чёрные, с более длинным желтовато-коричневым крылом.
Может быть использована в качестве декоративного. Считается введённой в культуру в 1837 году. В России введена в культуру Ботаническим садом Академии наук. Растения, привезённые в 1981 году с Северного Кавказа, через 20 лет достигли высоты 1 м. Не адаптирована к низким температурам, в Санкт-Петербурге регулярно обмерзает, но всё же пережила ряд холодных зим.
Ель восточная образуют леса с запасом древесины до 2500 м³/га, однако основное значение горных еловых лесов — почвозащитное[1].
Список создан на основе базы данных The Plant List[2]:
Ель восто́чная (лат. Picea orientalis) — вечнозелёное дерево; вид рода Ель семейства Сосновые.