Equisetum fluviatile, és una espècie de planta herbàcia perenne dins el gènere Equisetum. Creix en colònies denses al llarg de cursos d'aigües dolces, o en aigües somes, basses, etc. Arriba a fer de 30 a 100 cm d'alt amb tiges erectes de 2–8 mm de diàmetre, llises amb uns 10-30 canals fins. Aquesta espècie d'equiset té la part buida central més gran d'entre les espècies del seu gènere, amb un 80% del diàmetre de la tija buit.
Les tiges fèrtils i les estèrils són d'aparença similar. Es reprodueix per espores i té rizomes vegetatius.
Les pinyes espororíferes són de color verd groguenc i fan 1-2 cm de llargada.
En l'Hemisferi nord temperat: Euràsia al centre i sud de la península Ibèrica, nord d'Itàlia, el Caucas, Xina, Corea i Japó, i a Amèrica del Nord.
De vegades es considera com una planta invasora, si es planta és millor plantasr-la amb el seu rizoma dins un contenidor per evitar que s'estengui. Sovint se'l confon amb Equisetum palustre el qual és més voluminós.
Tradicionalment s'ha usat a Europa i pels amerindis com a fregall degut al seu alt contingt en silici. Els brots joves deprimavera són comestibles. Segons Carolus Linnaeus, els rens, rebuten la palla com farratge però poden menjar aquest equiset que és més sucós.
Equisetum fluviatile, és una espècie de planta herbàcia perenne dins el gènere Equisetum. Creix en colònies denses al llarg de cursos d'aigües dolces, o en aigües somes, basses, etc. Arriba a fer de 30 a 100 cm d'alt amb tiges erectes de 2–8 mm de diàmetre, llises amb uns 10-30 canals fins. Aquesta espècie d'equiset té la part buida central més gran d'entre les espècies del seu gènere, amb un 80% del diàmetre de la tija buit.
Les tiges fèrtils i les estèrils són d'aparença similar. Es reprodueix per espores i té rizomes vegetatius.
Les pinyes espororíferes són de color verd groguenc i fan 1-2 cm de llargada.
Coeden fechan gollddail sy'n dwyn ffrwyth ac yn blodeuo yw Marchrawnen y dŵr sy'n enw benywaidd. Mae'n perthyn i'r teulu Equisetaceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw Equisetum fluviatile a'r enw Saesneg yw Water horsetail.[1] Ceir enwau Cymraeg eraill ar y planhigyn hwn gan gynnwys Marchrawn yr Afon, Pig y Bwn, Rhawn y March Afonol, Rhawn y March Lled- diddail, Rhawn yr Afon.
Yn aml, ceir drain pigog ar y brigau; mae'r dail yn syml ac mae arnynt flew mân.
Coeden fechan gollddail sy'n dwyn ffrwyth ac yn blodeuo yw Marchrawnen y dŵr sy'n enw benywaidd. Mae'n perthyn i'r teulu Equisetaceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw Equisetum fluviatile a'r enw Saesneg yw Water horsetail. Ceir enwau Cymraeg eraill ar y planhigyn hwn gan gynnwys Marchrawn yr Afon, Pig y Bwn, Rhawn y March Afonol, Rhawn y March Lled- diddail, Rhawn yr Afon.
Yn aml, ceir drain pigog ar y brigau; mae'r dail yn syml ac mae arnynt flew mân.
Přeslička poříční neboli přeslička říční (Equisetum fluviatile L.) je rostlina z oddělení přesličky, jehož jediným recentním rodem je rod přeslička v širším pojetí (Equisetum s.l.).
Přeslička poříční je vytrvalá, výtrusná bylina vysoká nejčastěji 30-150 cm, vyrůstající z článkovitého oddenku. Na rozdíl od přesličky rolní nemá přeslička poříční sezónní dimorfismus, fertilní lodyha s výtrusnicovým klasem se nijak výrazně neliší od lodyh sterilních. Lodyhy se zpravidla ve střední a dolní části přeslenitě větví, ale někdy se nevětví vůbec. Střední dutina zabírá 3/4-9/10 průměru stonku, což je mnohem více než u většiny jiných přesliček. Jako u ostatních přesliček se v každém uzlině nachází pochva, což jsou vlastně bočně srostlé přeslenitě uspořádané listy, nahoře mají listy volné konce a tvoří zuby pochvy. Výtrusnicový klas je solitérní, vrcholový, s tupou špičkou. O životním cyklu přesliček viz přeslička.
Jedná se o mokřadní rostlinu, rostoucí přímo z vody nebo ve velmi vlhkém prostředí, dlouhodobé vyschnutí snáší špatně. Na okrajích některých tůní a rybníků tvoří monocenózy, které mají charakter rákosin (sv. Phragmition communis, as. Equisetetum fluviatilis).
Roste v Evropě, Asii a v Severní Americe.
Dosti běžný druh, častější je spíše v nižších a středních polohách, nad 1000 m n. m. většinou už chybí.
Přeslička poříční neboli přeslička říční (Equisetum fluviatile L.) je rostlina z oddělení přesličky, jehož jediným recentním rodem je rod přeslička v širším pojetí (Equisetum s.l.).
Dyndpadderok (Equisetum fluviatile), ofte skrevet dynd-padderok, er en sporeplante, der vokser i rørsumpe, damme, åer og våde enge. De grønne sommerskud er 30-100 cm høje. Hele planten indeholder kiselsyre i form af små, skarpe krystaller, der udskilles på ydersiden af cellerne.
Dyndpadderok er en flerårig plante med en opret vækst. På de op til 125 cm høje skud (oftest) uden sideskud sidder de endestillede, kogleagtige sporehuse. Sterile skud er spinklere og har sideskud. Alle skud er furede, leddelte, glinsende og ofte ugrenede. Fra hovedskuddets led dannes der evt. spinklere kransstillede sideskud, der er bygget ganske som hovedskuddet. Bladene er bittesmå og skælformede, og de sidder i kranse ved leddene enten på hovedskuddet eller på sideskuddene.
Neddykkede dele af skuddene er oftest rødbrune. Rodnettet består af et vidt forgrenet netværk af jordstængler og spinklere trævlerødder.
Højde x bredde: 1,25 x 0,30 m.
Arten hører hjemme overalt i Europa, Nordamerika og Asien, hvor den vokser i vandhuller og grøfter samt ved søer og åer.
I Stilde Ådal nær Brørup vokser den sammen med bl.a. alm. mjødurt, alm. star, bukkeblad, duskfredløs, engkabbeleje, engnellikerod, engviol, krybende baldrian, kærtidsel, mosebunke, næbstar, sumpkællingetand og topstar[1]
Dyndpadderok (Equisetum fluviatile), ofte skrevet dynd-padderok, er en sporeplante, der vokser i rørsumpe, damme, åer og våde enge. De grønne sommerskud er 30-100 cm høje. Hele planten indeholder kiselsyre i form af små, skarpe krystaller, der udskilles på ydersiden af cellerne.
Der Teich-Schachtelhalm oder Schlamm-Schachtelhalm (Equisetum fluviatile L., Syn.: Equisetum limosum L.) ist eine Pflanzenart aus der Gattung der Schachtelhalme (Equisetum) innerhalb der Familie der Schachtelhalmgewächse (Equisetaceae).[1]
Der Teich-Schachtelhalm ist eine ausdauernde krautige Pflanze und erreicht Wuchshöhen von 30 bis 120, selten bis zu 150 Zentimetern. Fertile (sporangientragende) und sterile Sprosse sind gleich gestaltet, stets grün, und erscheinen gleichzeitig. Die glatten oder leicht rauen Stängel besitzen einen Durchmesser von bis zu 8 Millimetern und keine vorspringenden Rippen, sondern lediglich Rillen. Die zentrale Stängelhöhle nimmt drei Viertel bis neun Zehntel des Stängeldurchmessers ein. Der Spross ist unverzweigt oder einfach verzweigt. Die Stängelblattscheiden liegen eng an, sind glänzend grün und tragen 10 bis 30 schwarze, schmal weiß-hautrandige Zähne.[2]
Die Sporenähre befindet sich auf zunächst unverzweigten, dann verzweigten stumpfen, grünen Sprossen, nach der Sporenreife vertrocknet sie und fällt ab (seltener verwelkt dann der ganze Stängel).[2] Die endständige Sporangienähre ist stumpf (eiförmig) und 10 bis 20 Millimeter lang. Die Sporen reifen im Mai und Juni.[2]
Die Chromosomenzahl beträgt 2n = 216.
Verwechslungsmöglichkeiten vom Teich-Schachtelhalm (Equisetum fluviatile) bestehen insbesondere mit dem Sumpf-Schachtelhalm (Equisetum palustre). Wie Equisetum palustre, kann auch Equisetum fluviatile beim Vieh zu Vergiftungen führen. Außerdem hybridisiert der Teich-Schachtelhalm unter anderem mit dem Acker-Schachtelhalm (Equisetum arvense); diese Hybride wird auch als Ufer-Schachtelhalm (Equisetum × litorale) bezeichnet.
Beim Teich-Schachtelhalm handelt es sich um einen Kryptophyten und eine Wasser- bzw. Uferpflanze.
Der Teich-Schachtelhalm ist zirkumpolar in Eurasien in meridionalen bis borealen Bereichen verbreitet. Er kommt auch in Nordamerika vor.[1] In Österreich kommt er in allen Bundesländern zerstreut vor, im pannonischen Gebiet ist er gefährdet. In der Schweiz ist die Einstufung an der Südalpenflanke als gefährdet (vulnerable) und in den westlichen Zentralalpen als potentiell gefährdet (near threatened). In Deutschland gilt er in Berlin als gefährdet.
Der Teich-Schachtelhalm wächst in Röhrichten, Sümpfen, an Ufern, in Großseggenrieden, häufig an flach überschwemmten Standorten. Er kommt oft in Pflanzengesellschaften der Ordnung Phragmitetalia oder des Verbands Caricion lasiocarpae vor.[3] Er kommt von der planaren bis zur subalpinen Höhenstufe in Höhenlagen bis etwa 1500 Metern vor. In den Allgäuer Alpen steigt er auf der Mittleren Biberalpe südlich Einödsbach in Bayern bis zu einer Höhenlage von 1670 Metern auf.[4]
Die Erstveröffentlichung von Equisetum fluviatile erfolgte 1753 durch Carl von Linné in Species Plantarum, Tomus II, S. 1062.
Guttation an Sprossspitze
Für den Teich-Schachtelhalm bestehen bzw. bestanden auch folgende deutschsprachige Trivialnamen: Ahnwop (Bremen), Brackbeen, Hollpiepen (Ostfriesland), Katzenschwamm (Schweiz), Negenkne (Norddithmarschen), Preibusch (Leipzig, Memmingen), Schaftheu und Wasserschlutten (Memmingen).[5]
Der Teich-Schachtelhalm oder Schlamm-Schachtelhalm (Equisetum fluviatile L., Syn.: Equisetum limosum L.) ist eine Pflanzenart aus der Gattung der Schachtelhalme (Equisetum) innerhalb der Familie der Schachtelhalmgewächse (Equisetaceae).
De brekebeen (Latien: Equisetum fluviatile L.) is een overblievende plant die beheurt tot de peerdestartfemilie. De plant komt van neture veur op 't noordelijk halfroend.
De plant wort daartig tot hoenderd centimeter hoog en het een heldergreune tot brune, gladde, holle en oenvertakte stengel. Laoter kunnen de stengels an de bovenkant wel vertakt wezen. De centraole holte is groot en umvat driekwart tot negentiende van de deursnee van de stengel. Op de vier tot acht milimeter dikke stengel zitten veertien tot daartig witachtige strepen. De tot twaolf milimeter lange, greune tot brune stengelschejen hen vuuftien tot daartig, smalle driehoekige tanden. De zwartachtige tanden hen een greune voet. De brekebeen vermeerdert zich heufdzakelijk vegetatief mit wortelstokken.
Van mei tot juli verschienen der vruchtbaore stengels mit vuuftien tot vuufentwintig milimeter lange spooraoren an de bovenkant. De aor het een roende bovenkant en bestaot uut sporangioforen. An de oenderkant van de schildvormige sporangiofoor zitten vuuftien tot twintig, zakvormige sporangiën.
De plant verspreit zich via sporen die uutgreuien tot een veurkiem waornao de bevruchting kan plaotsvienen. De sporen hen twee, smalle springdraojen, die in dreuge toestand um de sporen heen-ewikkeld bin, as ze nat worren strekken ze zich en duwen de sporen uut de aor.
De plant komt veur in oendiep, maotig voedselriek, zeut waoter in sloten, moerassen en moerasbossen.
De brekebeen (Latien: Equisetum fluviatile L.) is een overblievende plant die beheurt tot de peerdestartfemilie. De plant komt van neture veur op 't noordelijk halfroend.
De plant wort daartig tot hoenderd centimeter hoog en het een heldergreune tot brune, gladde, holle en oenvertakte stengel. Laoter kunnen de stengels an de bovenkant wel vertakt wezen. De centraole holte is groot en umvat driekwart tot negentiende van de deursnee van de stengel. Op de vier tot acht milimeter dikke stengel zitten veertien tot daartig witachtige strepen. De tot twaolf milimeter lange, greune tot brune stengelschejen hen vuuftien tot daartig, smalle driehoekige tanden. De zwartachtige tanden hen een greune voet. De brekebeen vermeerdert zich heufdzakelijk vegetatief mit wortelstokken.
Van mei tot juli verschienen der vruchtbaore stengels mit vuuftien tot vuufentwintig milimeter lange spooraoren an de bovenkant. De aor het een roende bovenkant en bestaot uut sporangioforen. An de oenderkant van de schildvormige sporangiofoor zitten vuuftien tot twintig, zakvormige sporangiën.
De plant verspreit zich via sporen die uutgreuien tot een veurkiem waornao de bevruchting kan plaotsvienen. De sporen hen twee, smalle springdraojen, die in dreuge toestand um de sporen heen-ewikkeld bin, as ze nat worren strekken ze zich en duwen de sporen uut de aor.
De plant komt veur in oendiep, maotig voedselriek, zeut waoter in sloten, moerassen en moerasbossen.
Wòdny hermùs (Equisetum fluviatile L.) – to je roscëna z rodzëznë chòszczkòwatëch. Ten hermùs rosce m. jin. na Kaszëbach.
Equisetum fluviatile, the water horsetail or swamp horsetail, is a vascular plant that commonly grows in dense colonies along freshwater shorelines or in shallow water in ponds, swamps, ditches, and other sluggish or still waters with mud bottoms. It is a perennial herbaceous species, growing 30–100 cm (rarely 140 cm) tall with erect dark green stems 2–8 mm in diameter, smooth, with about 10–30 fine ridges. At each joint, the stem has a whorl of tiny, black-tipped scale leaves 5–10 mm long. Many, but not all, stems also have whorls of short ascending and spreading branches 1–5 cm long, with the longest branches on the lower middle of the stem. The side branches are slender, dark green, and have 1–8 nodes with a whorl of five scale leaves at each node. The water horsetail has the largest central hollow of the horsetails, with 80% of the stem diameter typically being hollow.
The stems readily pull apart at the joints, and both fertile and sterile stems look alike.
The water horsetail reproduces both by spores and vegetatively by rhizomes. It primarily reproduces by vegetative means, with the majority of shoots arising from rhizomes. Spores are produced in blunt-tipped cones at the tips of some stems. The spore cones are yellowish-green, 1–2 cm long and 1 cm broad, with numerous scales in dense whorls.
The water horsetail ranges throughout the temperate Northern Hemisphere, from Eurasia south to central Spain, Italy, the Caucasus, China, Korea and Japan, and in North America from the Aleutian Islands to Newfoundland, south to Oregon, Idaho, northwest Montana, northeast Wyoming, West Virginia and Virginia.
This horsetail is sometimes seen as an invasive species because it is very hardy and tends to overwhelm other garden plants unless it is contained. When planting, it is best to plant them with the rhizome in a container.
The water horsetail is most often confused with the marsh horsetail E. palustre, which has rougher stems with fewer (4-8) stem ridges with a smaller hollow in the stem centre, and longer spore cones 2–4 cm long.
The water horsetail has historically been used by both Europeans and Native Americans for scouring, sanding, and filing because of the high silica content in the stems. Early spring shoots were eaten. Medically it was used by the ancient Greeks and Romans to stop bleeding and treat kidney ailments, ulcers, and tuberculosis, and by the ancient Chinese to treat superficial visual obstructions. Rootstocks and stems are sometimes eaten by waterfowl. Horsetails absorb heavy metals from the soil, and are often used in bioassays for metals.
According to Carl Linnaeus, reindeer, which refuse ordinary hay, will eat this horsetail, which is juicy, and that it is cut as fodder in the north of Sweden for cows, with a view to increasing their milk yield, but that horses will not touch it.
Linnaeus was the first to describe water horsetail with the binomial Equisetum sylvaticum in his Species Plantarum of 1753. In the same work, he also described the unbranched form of the plant as a separate species, E. limosum.[2]
Equisetum fluviatile, the water horsetail or swamp horsetail, is a vascular plant that commonly grows in dense colonies along freshwater shorelines or in shallow water in ponds, swamps, ditches, and other sluggish or still waters with mud bottoms. It is a perennial herbaceous species, growing 30–100 cm (rarely 140 cm) tall with erect dark green stems 2–8 mm in diameter, smooth, with about 10–30 fine ridges. At each joint, the stem has a whorl of tiny, black-tipped scale leaves 5–10 mm long. Many, but not all, stems also have whorls of short ascending and spreading branches 1–5 cm long, with the longest branches on the lower middle of the stem. The side branches are slender, dark green, and have 1–8 nodes with a whorl of five scale leaves at each node. The water horsetail has the largest central hollow of the horsetails, with 80% of the stem diameter typically being hollow.
Equisetum fluviatile - a broken stem with the central hollow exposed.The stems readily pull apart at the joints, and both fertile and sterile stems look alike.
The water horsetail reproduces both by spores and vegetatively by rhizomes. It primarily reproduces by vegetative means, with the majority of shoots arising from rhizomes. Spores are produced in blunt-tipped cones at the tips of some stems. The spore cones are yellowish-green, 1–2 cm long and 1 cm broad, with numerous scales in dense whorls.
The water horsetail ranges throughout the temperate Northern Hemisphere, from Eurasia south to central Spain, Italy, the Caucasus, China, Korea and Japan, and in North America from the Aleutian Islands to Newfoundland, south to Oregon, Idaho, northwest Montana, northeast Wyoming, West Virginia and Virginia.
This horsetail is sometimes seen as an invasive species because it is very hardy and tends to overwhelm other garden plants unless it is contained. When planting, it is best to plant them with the rhizome in a container.
The water horsetail is most often confused with the marsh horsetail E. palustre, which has rougher stems with fewer (4-8) stem ridges with a smaller hollow in the stem centre, and longer spore cones 2–4 cm long.
El equiseto mayor[1] (Equisetum fluviatile) es una especie de arbusto perteneciente a la familia de las equisetáceas.
Equisetum fluviatile fue descrita por Carlos Linneo y publicado en Species Plantarum 2: 1061. 1753.[2]
Equisetum: nombre genérico que proviene del latín: equus = (caballo) y seta (cerda).
fluviatile: epíteto latíno que significa "fluvial", "de río".[3]
El equiseto mayor (Equisetum fluviatile) es una especie de arbusto perteneciente a la familia de las equisetáceas.
Konnaosi (Equisetum fluviatile, sünonüüm Equisetum limosum) on mitmeaastane sõnajalgtaim osjaliste sugukonnast osja perekonnast.
Konnaosi kasvab põhjapoolkera mõõduka kliimaga paikades. Euraasias ulatub levila lõuna suunas kuni Kesk-Hispaania, Põhja-Itaalia, Kaukasuse, Hiina, Korea ja Jaapanini. Põhja-Ameerikas ulatub ta Aleuutidest kuni Newfoundlandini, lõuna suunas Oregoni, Idaho, Loode-Montana, Kirde-Wyomingi, Lääne-Virginia ja Virginiani. Eestis on konnaosi tavaline.
Sageli kasvab ta tihedate puhmikutena mageveekogude kallastel või madalas kaldavees, näiteks tiikides, soodes jt. mudase põhjaga veekogudes.
Taime vars on sile, võib olla kas okstega või ilma, 40–140 cm pikk. Varred on 2–8 mm jämedad ja 10–30 peene sõlmega. Igast varresõlmest kasvab välja väikeste, 5–10 mm pikkuste mustade otstega lehekujuliste soomuste männas. Lehtedetuped on tihedalt vastu vart. Paljudel, kuid mitte kõigil vartel on lühikesed, 1–5 cm pikkused tõusvate ja laiali sirutuvate jätkete männased, kusjuures kõige suuremad jätked on varre alumise poole keskosas. Need kõrvalharud on sihvakad, tumerohelised ja 1–8 sõlmega, kusjuures igast sõlmest kasvab jällegi välja lehekujuliste soomuste männas.
Osjad on seest õõnsad, aga kõige suurem siseõõnsus on konnaosjal: tüüpiliselt hõlmab see 80% varre läbimõõdust. Varred katkevad sõlmede kohalt kergesti, kui neid rebida. Niihästi viljakad kui steriilsed varred näevad välja ühtemoodi.
Eosed valmivad juunis-juulis. Mõne varre otsa kasvavad tömbi otsaga eosekoonused. Need on kollakasrohelised, 1–2 cm pikad ja 1 cm laiad ning tihedates männastes paiknevate soomustega.
Konnaosi paljuneb niihästi sugulisel teel eoste kui mittesugulisel teel risoomiga, aga pigem viimastega, sest enamik võrseid kerkib risoomist.
Konnaosja peetakse sageli agressiivseks liigiks, sest ta kipub oma kõrval teisi taimi välja suretama. Sellepärast, kui konnaosja oma aeda istutada, on parem tema risoom mingisse kasti panna, mille seinad takistaksid taime juurestiku levimist.
Niihästi Euroopa kui Põhja-Ameerika hõimud on sajandeid kasutanud konnaosja küürimiseks, karestamiseks ja viilimiseks varte suure ränisisalduse tõttu. Varakevadisi võrseid söödi. Vanad kreeklased ja roomlased kasutasid neid verejooksu peatamiseks, neeruhaiguste, seedehaavandite ja tuberkuloosi raviks.
Konnaosjadesse koonduvad pinnases leiduvad raskmetallid ja sellepärast kasutatakse neid keskkonna raskmetallisisalduse määramiseks.
Konnaosja varsi ja juuri söövad mõnikord veelinnud. Carl Linné andmetel põhjapõder ei söö tavalist heina, küll aga konnaosje, sest need on mahlakad. Põhja-Rootsis niidetakse neid lehmasöödaks, et suurendada nende piimaandi, aga hobused neid ei söö.
Konnaosi (Equisetum fluviatile, sünonüüm Equisetum limosum) on mitmeaastane sõnajalgtaim osjaliste sugukonnast osja perekonnast.
Konnaosi kasvab põhjapoolkera mõõduka kliimaga paikades. Euraasias ulatub levila lõuna suunas kuni Kesk-Hispaania, Põhja-Itaalia, Kaukasuse, Hiina, Korea ja Jaapanini. Põhja-Ameerikas ulatub ta Aleuutidest kuni Newfoundlandini, lõuna suunas Oregoni, Idaho, Loode-Montana, Kirde-Wyomingi, Lääne-Virginia ja Virginiani. Eestis on konnaosi tavaline.
Sageli kasvab ta tihedate puhmikutena mageveekogude kallastel või madalas kaldavees, näiteks tiikides, soodes jt. mudase põhjaga veekogudes.
Taime vars on sile, võib olla kas okstega või ilma, 40–140 cm pikk. Varred on 2–8 mm jämedad ja 10–30 peene sõlmega. Igast varresõlmest kasvab välja väikeste, 5–10 mm pikkuste mustade otstega lehekujuliste soomuste männas. Lehtedetuped on tihedalt vastu vart. Paljudel, kuid mitte kõigil vartel on lühikesed, 1–5 cm pikkused tõusvate ja laiali sirutuvate jätkete männased, kusjuures kõige suuremad jätked on varre alumise poole keskosas. Need kõrvalharud on sihvakad, tumerohelised ja 1–8 sõlmega, kusjuures igast sõlmest kasvab jällegi välja lehekujuliste soomuste männas.
Osjad on seest õõnsad, aga kõige suurem siseõõnsus on konnaosjal: tüüpiliselt hõlmab see 80% varre läbimõõdust. Varred katkevad sõlmede kohalt kergesti, kui neid rebida. Niihästi viljakad kui steriilsed varred näevad välja ühtemoodi.
Eosed valmivad juunis-juulis. Mõne varre otsa kasvavad tömbi otsaga eosekoonused. Need on kollakasrohelised, 1–2 cm pikad ja 1 cm laiad ning tihedates männastes paiknevate soomustega.
Konnaosi paljuneb niihästi sugulisel teel eoste kui mittesugulisel teel risoomiga, aga pigem viimastega, sest enamik võrseid kerkib risoomist.
Konnaosja peetakse sageli agressiivseks liigiks, sest ta kipub oma kõrval teisi taimi välja suretama. Sellepärast, kui konnaosja oma aeda istutada, on parem tema risoom mingisse kasti panna, mille seinad takistaksid taime juurestiku levimist.
Niihästi Euroopa kui Põhja-Ameerika hõimud on sajandeid kasutanud konnaosja küürimiseks, karestamiseks ja viilimiseks varte suure ränisisalduse tõttu. Varakevadisi võrseid söödi. Vanad kreeklased ja roomlased kasutasid neid verejooksu peatamiseks, neeruhaiguste, seedehaavandite ja tuberkuloosi raviks.
Konnaosjadesse koonduvad pinnases leiduvad raskmetallid ja sellepärast kasutatakse neid keskkonna raskmetallisisalduse määramiseks.
Konnaosja varsi ja juuri söövad mõnikord veelinnud. Carl Linné andmetel põhjapõder ei söö tavalist heina, küll aga konnaosje, sest need on mahlakad. Põhja-Rootsis niidetakse neid lehmasöödaks, et suurendada nende piimaandi, aga hobused neid ei söö.
Järvikorte (Equisetum fluviatile) on monivuotinen, rantavedessä kasvava yhtäläisitiöinen sanikkainen. Se on levinnyt laajalle alueelle Euraasiassa ja Pohjois-Amerikassa.
Järvikorte on 50–150 cm korkea kasvi, joka muodostaa laajelle levittäytyvän maavarsiston. Maavarsistosta nousee pystyjä, nivelikkäitä ja väriltään syvänvihreitä varsia, jotka ovat pehmeitä, liereitä, sileitä ja tavallisesti 3–8 mm paksuja. Ontto varsi koostuu keskiontelosta, joka on noin 4/5 varren läpimitasta. Keskionteloa ympyröivät sivuontelot ovat hyvin pieniä. Varret ovat myös uurteisia: matalia harjuja on tavallisesti 15–20, uurteet ovat kapeita. Toisinaan järvikorte tekee rehevillä kasvupaikoilla haarojen kiehkuran, jotka ovat vartta paljon ohuempia. Haarojen alimmat nivelvälit ovat tavallisesti varren tuppea lyhyempiä. Lehdet ovat vähäisiä, yhdiskasvuisia kiehkuroita, jotka muodostavat hammasreunaisia tuppia varren nivelkohtiin. Tupet ovat ahtaita, kiiltäviä, alemmat väriltään mustia ja ylemmät vihreitä. Tupeissa on tavallisesti 15–20 äimäkärkistä mustaa hammasta. Käpymäiset, tylpät itiötähkät ovat varren tai joskus haarojenkin latvassa ja väriltään kellanruskeita. Itiöpesäkkeet ovat perällisten kuusikulmaisten kilpien alapinnalla. Suomessa järvikortteen itiöt kehittyvät kesä-heinäkuussa, jonka jälkeen itiötähkä säilyy loppukesän varren päässä muuttuen väriltään mustaksi. Maanpäällinen alkeisvarsikko on kaksikotinen, liuskainen ja väriltään vihreä.[2][3]
Järvikorte voi risteytyä peltokortteen (Equisetum arvense) kanssa. Risteymä tunnetaan nimellä rantakorte (Equisetum arvense × fluviatile).[2]
Euroopassa järvikortetta kasvaa koko mantereella lukuun ottamatta Pyreneiden niemimaata, Etelä-Italiaa, Kreikkaa ja Etelä-Venäjää. Levinneisyysalue jatkuu Aasiassa yhtenäisenä Etelä-Siperiaan. Satunnaisemmin lajia kasvaa muualla Siperiassa Tyynelle valtamerelle saakka, jossa sitä tavataan myös Pohjois-Japanissa. Järvikorte on levinnyt myös Pohjois-Amerikan keski- ja pohjoisosiin.[4] Suomessa järvikorte on yleinen laji koko maassa.[5]
Järvikorte kasvaa matalassa vedessä järvien ja jokien rannoilla, missä pääosa kasvista nousee veden pinnan yläpuolelle. Sitä esiintyy myös tulva- ja rantaniityillä, luhdissa, ojissa, kaivannoissa sekä monenlaisilla soilla. Järvikorte kaihtaa murtovettä.[2][6]
Järvikorte on Suomen suurikokoisin kortelaji ja se muodostaa suurikokoisia kasvustoja. Tämän vuoksi se on ollut aikaisemmin tärkeä rehukasvi.[7] Kasvin varsia on kerätty nautakarjan rehuksi, ja juurakoita on käytetty sikojen ruokana.[6] Luonnossa piisami ja hirvi syövät järvikortetta. Joutsenille ja poroille maistuvat versojen kärjet, joissa on runsaasti sokereita, aminohappoja ja kivennäisaineita.[6][8] Järvikortteessa on paljon piitä, joten se on karheaa, ja sitä on käytetty pesuharjana ja kiilloitukseen. Muiden kortteiden tapaan sillä on ollut myös rohdoskäyttöä kansanlääkinnässä.[9]
Järvikorte (Equisetum fluviatile) on monivuotinen, rantavedessä kasvava yhtäläisitiöinen sanikkainen. Se on levinnyt laajalle alueelle Euraasiassa ja Pohjois-Amerikassa.
Equisetum fluviatile, la Prêle des eaux, Prêle des cours d'eau ou Prêle des rivières, est une plante de l'embranchement des Ptéridophytes, de la famille des Equisetaceae.
Riječna preslica (vodena preslica, lat. Equisetum fluviatile; sin. Equisetum limosum), vrsta zeljastog vodenog bilja iz porodice presličvki. Staništa su joj plitke vode i močvare po Europi, Aziji i Sjevernoj Americi, a raste i u Hrvatskoj. Može ju se naći i uz obale potoka i po kanalima.
Riječna preslica je trajnica čija uspravna stabljika naraste od 30 do 120 cm visine. Stabljika je šuplja, glatka, jednostavna, ili u gornjem dijelu razgranata. Razmnožava se sporama i rizomima.
Ime vrste dolazi iz latinske riječi fluvius (rijeka, potok).
Nuphar pumila i E. fluviatile
Riječna preslica (vodena preslica, lat. Equisetum fluviatile; sin. Equisetum limosum), vrsta zeljastog vodenog bilja iz porodice presličvki. Staništa su joj plitke vode i močvare po Europi, Aziji i Sjevernoj Americi, a raste i u Hrvatskoj. Može ju se naći i uz obale potoka i po kanalima.
Riječna preslica je trajnica čija uspravna stabljika naraste od 30 do 120 cm visine. Stabljika je šuplja, glatka, jednostavna, ili u gornjem dijelu razgranata. Razmnožava se sporama i rizomima.
Ime vrste dolazi iz latinske riječi fluvius (rijeka, potok).
Fergin eða tjarnarelfting (fræðiheiti: Equisetum fluviatile) er fjölær jurt af elftingarætt. Hún vex alla jafna í votlendi, skurðum og jafnvel grunnum tjörnum. Jurtin nær 30 til 100 cm hæð en getur þó orðið stærri. Stöngullinn er alsettur liðum og við hvern lið vaxa 5 til 10 mm langar blöðkur en þær eru svartar í endann.
Fergin fjölgar sér bæði með renglum og gróum. Gróin þroskast í enda stilksins. Fergin er algengt um nær allt tempraðabelti norðurhvels; um alla Evrasíu suður til Spánar, í norðurhluta Ítalíu, Kákasusfjöllum, Kína, Kóreu og Japan í Asíu. Í Norður-Ameríku er hún heimakomin frá Aleuteyjum að Nýfundnalandi, suður til Oregon, Idaho, norðvesturhluta Montana, norðaustur Wyoming, Vestur-Virginíu og Virginíu.
Carolus Linnaeus getur þess að hreindýr, sem alla jafna fúlsa við venjulegu grasheyi, éti fergin af bestu lyst. Fergin hafi einnig verið slegið sem fóður fyrir kýr í norður-Svíþjóð en að hross sneiði hjá því.
Fergin eða tjarnarelfting (fræðiheiti: Equisetum fluviatile) er fjölær jurt af elftingarætt. Hún vex alla jafna í votlendi, skurðum og jafnvel grunnum tjörnum. Jurtin nær 30 til 100 cm hæð en getur þó orðið stærri. Stöngullinn er alsettur liðum og við hvern lið vaxa 5 til 10 mm langar blöðkur en þær eru svartar í endann.
Fergin fjölgar sér bæði með renglum og gróum. Gróin þroskast í enda stilksins. Fergin er algengt um nær allt tempraðabelti norðurhvels; um alla Evrasíu suður til Spánar, í norðurhluta Ítalíu, Kákasusfjöllum, Kína, Kóreu og Japan í Asíu. Í Norður-Ameríku er hún heimakomin frá Aleuteyjum að Nýfundnalandi, suður til Oregon, Idaho, norðvesturhluta Montana, norðaustur Wyoming, Vestur-Virginíu og Virginíu.
L’Equisetum fluviatile è una felce acquatica appartenente alla famiglia delle Equisetaceae.
È una pianta erbacea perenne (rizomatosa) che cresce fino a 100 cm di altezza. Il fusto è cavo, con nodi dai quali si dipartono sottili ramificazioni, con guaine fogliari lunghe fino ad un centimetro. L'equiseto d'acqua ha la più grande cavità centrale tra gli equiseti, con l'80% del diametro del fusto tipicamente cavo.
Si riproduce sia per via sessuale (attraverso le spore) sia preferenzialmente per via vegetativa (attraverso i rizomi). I fusti fertili (ovvero quelli che portano gli sporangi al cui interno vengono prodotte le spore) compaio di norma ra maggio e agosto, terminano con spighe claviformi di sporofilli (le foglie modificate che portano gli sporangi), e spuntano prima dei fusti sterili che portano solo rami verticillati a funzione fotosintetica.
Cresce nelle acque stagnanti, lungo le risorgive, i bordi dei fossati.
è una specie a vasta distribuzione circumboreale. In Italia è presente in quasi tutte le regioni ad esclusione delle isole e di Puglia e Basilicata, in cui le poche segnalazioni note sono ritenute erronee[1].
L’Equisetum fluviatile è una felce acquatica appartenente alla famiglia delle Equisetaceae.
Balinis asiūklis (Equisetum fluviatile) – asiūklūnų (Equisetophyta) skyriaus augalas. Auga upių, ežerų, balų, griovių pakraščiuose, vandenyje. Vandeniui nusekus, dažnai atsiduria sausumoje. Augalas iki 150 cm aukščio. Stiebas lygus, žalias, su 9-30 mažai iškilių briaunelių. Stiebo makštys glaudžiai apkabina stiebą. Varpa trumpa, buka viršūne. Sporifikuoja gegužės – liepos mėn.
Augalas turi daug vitamino C ir saponinų.
Balinis asiūklis (Equisetum fluviatile) – asiūklūnų (Equisetophyta) skyriaus augalas. Auga upių, ežerų, balų, griovių pakraščiuose, vandenyje. Vandeniui nusekus, dažnai atsiduria sausumoje. Augalas iki 150 cm aukščio. Stiebas lygus, žalias, su 9-30 mažai iškilių briaunelių. Stiebo makštys glaudžiai apkabina stiebą. Varpa trumpa, buka viršūne. Sporifikuoja gegužės – liepos mėn.
Augalas turi daug vitamino C ir saponinų.
Sporifikuojantis balinis asiūklisDe holpijp (Equisetum fluviatile) is een overblijvende plant die behoort tot de paardenstaartenfamilie (Equisetaceae). Het is een plant die leeft in ondiep, matig voedselrijk, zoet water in sloten, moerassen en moerasbossen. De plant komt van nature voor op het noordelijk halfrond. De holpijp is een sporenplant.
De plant wordt 30-100 cm hoog en heeft een heldergroene tot bruine, gladde, holle en onvertakte stengel. Later kunnen de stengels aan de bovenkant wel vertakt zijn. De centrale holte is groot en omvat driekwart tot negentiende van de doorsnede van de stengel. Op de 4-8 mm dikke stengel zitten veertien tot dertig witachtige strepen. De tot 1,2 cm lange, groene tot bruine stengelscheden hebben vijftien tot dertig smalle driehoekige tanden. De zwartachtige tanden hebben een groene voet. De holpijp vermeerdert zich hoofdzakelijk vegetatief met wortelstokken.
Van mei tot juli verschijnen er vruchtbare stengels met 1,5-2,5 cm lange sporenaren aan de bovenkant. De aar heeft een ronde bovenkant en bestaat uit sporangioforen. Aan de onderkant van de schildvormige sporangiofoor zitten vijftien tot twintig zakvormige sporangiën.
Guttatie aan holpijp
De holpijp (Equisetum fluviatile) is een overblijvende plant die behoort tot de paardenstaartenfamilie (Equisetaceae). Het is een plant die leeft in ondiep, matig voedselrijk, zoet water in sloten, moerassen en moerasbossen. De plant komt van nature voor op het noordelijk halfrond. De holpijp is een sporenplant.
De plant wordt 30-100 cm hoog en heeft een heldergroene tot bruine, gladde, holle en onvertakte stengel. Later kunnen de stengels aan de bovenkant wel vertakt zijn. De centrale holte is groot en omvat driekwart tot negentiende van de doorsnede van de stengel. Op de 4-8 mm dikke stengel zitten veertien tot dertig witachtige strepen. De tot 1,2 cm lange, groene tot bruine stengelscheden hebben vijftien tot dertig smalle driehoekige tanden. De zwartachtige tanden hebben een groene voet. De holpijp vermeerdert zich hoofdzakelijk vegetatief met wortelstokken.
Van mei tot juli verschijnen er vruchtbare stengels met 1,5-2,5 cm lange sporenaren aan de bovenkant. De aar heeft een ronde bovenkant en bestaat uit sporangioforen. Aan de onderkant van de schildvormige sporangiofoor zitten vijftien tot twintig zakvormige sporangiën.
Skrzyp bagienny (Equisetum fluviatile L.) – gatunek rośliny bagiennej należący do rodziny skrzypowatych. Występuje w strefie umiarkowanej na półkuli północnej. W Polsce dość pospolity gatunek rodzimy.
Skrzyp bagienny (Equisetum fluviatile L.) – gatunek rośliny bagiennej należący do rodziny skrzypowatych. Występuje w strefie umiarkowanej na półkuli północnej. W Polsce dość pospolity gatunek rodzimy.
Equisetum fluviatile, é uma espécie de planta pertencente a divisão Monilophyta
Equisetum fluviatile, é uma espécie de planta pertencente a divisão Monilophyta
Sjöfräken (Equisetum fluviatile) är en växtart i familjen fräkenväxter. Kallas också Dyfräken.
Sjöfräken växer längs stranden av vattendrag och samlingar av färskvatten. Den kan också växa i grunt vatten, till exempel i dammar och kärr.
Fluviatile kan härledas från latin fluvius = flod med syftning på att sjöfräken växer i vatten.
Sjöfräken (Equisetum fluviatile) är en växtart i familjen fräkenväxter. Kallas också Dyfräken.
Här har droppar bildats.Sjöfräken växer längs stranden av vattendrag och samlingar av färskvatten. Den kan också växa i grunt vatten, till exempel i dammar och kärr.
Su atkuyruğu (Equisetum fluviatile), Equisetaceae familyasından yaygın görülen bir atkuyruğu türü.
Su atkuyruğu çamur dipleri ile ağır ya da sığ sular ve göletler, bataklıklar, hendek içlerinde, tatlı su kıyıları boyunca yoğun koloniler halinde yetişen uzun ömürlü bir bitkidir.
Boyu 30–100 cm (nadiren 140 cm) uzunluğundadır. Yeşil renkli gövdesi dik yapılı, 2–8 cm çapında, pürüzsüz, yaklaşık 10 ila 30 ince sırttan oluşur. Her eklemde gövdeyi çevreleyen 5–10 mm uzunluğunda siyah uçlu küçük pulsu yapraklar vardır.
Su atkuyruğu sporla ve vejetatif yoldan köksaplarla üretilir. Çoğunlukla köksaplardan doğan sürgünlerden öncelikli olarak üretimi yapılır. Sporla üretimde gövdeden gelişen kozalaklardan çoğalır. Spor kozalakları sarımsı yeşil renkli 1–2 cm uzunluğunda 1 cm genişliğinde olup çok sayıda sık puldan oluşur.
Kuzey Yarımküre'nin ılıman bölgelerinde yaygın olan su atkuyruğunun yayılış alanı, Avrupa'da Orta İspanya, Kuzey İtalya, Kafkasya, Asya'da Çin, Kore ve Japonya; Kuzey Amerika'da Newfoundland, Güney Oregon, Idaho, Kuzeybatı Montana, Kuzeydoğu Wyoming, Batı Virginia ve Virginia'dır.
Su atkuyruğu çok çabuk yayılarak bahçe bitkilerini gelişimine engel olur bu yüzden istilacı tür olarak görülür.
Su atkuyruğu bazen bataklık atkuyruğu (E. palustre) ile karıştırılır.
Su atkuyruğu (Equisetum fluviatile), Equisetaceae familyasından yaygın görülen bir atkuyruğu türü.
Su atkuyruğu çamur dipleri ile ağır ya da sığ sular ve göletler, bataklıklar, hendek içlerinde, tatlı su kıyıları boyunca yoğun koloniler halinde yetişen uzun ömürlü bir bitkidir.
Boyu 30–100 cm (nadiren 140 cm) uzunluğundadır. Yeşil renkli gövdesi dik yapılı, 2–8 cm çapında, pürüzsüz, yaklaşık 10 ila 30 ince sırttan oluşur. Her eklemde gövdeyi çevreleyen 5–10 mm uzunluğunda siyah uçlu küçük pulsu yapraklar vardır.
Su atkuyruğu sporla ve vejetatif yoldan köksaplarla üretilir. Çoğunlukla köksaplardan doğan sürgünlerden öncelikli olarak üretimi yapılır. Sporla üretimde gövdeden gelişen kozalaklardan çoğalır. Spor kozalakları sarımsı yeşil renkli 1–2 cm uzunluğunda 1 cm genişliğinde olup çok sayıda sık puldan oluşur.
Kuzey Yarımküre'nin ılıman bölgelerinde yaygın olan su atkuyruğunun yayılış alanı, Avrupa'da Orta İspanya, Kuzey İtalya, Kafkasya, Asya'da Çin, Kore ve Japonya; Kuzey Amerika'da Newfoundland, Güney Oregon, Idaho, Kuzeybatı Montana, Kuzeydoğu Wyoming, Batı Virginia ve Virginia'dır.
Su atkuyruğu çok çabuk yayılarak bahçe bitkilerini gelişimine engel olur bu yüzden istilacı tür olarak görülür.
Su atkuyruğu bazen bataklık atkuyruğu (E. palustre) ile karıştırılır.
Стебла мономорфні, зелені, гладкі, нерозгалужені або розгалужені у верхній частині, 35–115(-150) см, порожнистий центр. 2n =216. Хвощ відтворюється в основному вегетативно кореневищами. Спори виробляються в тупих конусами на кінцях деяких стебел. Спорові шишки жовтувато-зелені, 1-2 см завдовжки і 1 см шириною, з численними лусочками. E. fluviatile найбільш часто плутають з E. palustre, який має більш грубе стебло з меншою порожниною в центрі й довгі спорові конуси 2–4 см завдовжки.
Вид трапляється протягом більшої частини Північної півкулі, від Європи (у тому числі України) на схід через територію Туреччини, Сибіру, Кавказу, Казахстану та Монголії, до Далекому Сходу Росії, Китаю, Японії, Корейського півострову, а також у Квінсленді в північній Австралії і в більшій частині півночі Північної Америки. Зазвичай є рослиною канав, ставків, озер, заводей великих річок і мокрих лук, боліт і заболочених лісів. Зазвичай зростає в щільних колоніях.
Ранні пагони є їстівними. Медикаментозно він використовувався стародавніми греками і римлянами, щоб зупинити кровотечу і для лікування захворювань нирок, виразки і туберкульозу. Стебла іноді поїдають водоплавні. Хвощі поглинають важкі метали з ґрунту, і часто використовуються в біопробах на метали.
Equisetum fluviatile là một loài dương xỉ trong họ Equisetaceae. Loài này được L. mô tả khoa học đầu tiên năm 1753.[1]
Equisetum fluviatile là một loài dương xỉ trong họ Equisetaceae. Loài này được L. mô tả khoa học đầu tiên năm 1753.
Equisetum fluviatile L., 1753
СинонимыХвощ прире́чный, или Хвощ топяно́й, или Хвощ речно́й (лат. Equisétum fluviatile) — вид многолетних травянистых растений рода Хвощ семейства Хвощёвые (Equisetaceae).
Многолетнее растение до 1,5 м высотой. Корневища тёмно-бурые. Ветвление сильно варьирует от форм с одиночными совершенно неветвистыми побегами, до форм с густым и равномерным мутовчатым ветвлением. Стебли толстые, 6—8 мм в диаметре, с одной крупной центральной полостью, простые, или в верхней части ветвистые. Междоузлия с 10—30 рёбрами.
Листовые зубцы на стебле собраны в мутовки по 6—12, треугольной формы. Веточки очень варьируют по длине, числу, густоте и направлению роста.
Растение содержит витамины групп B и PP, флавоноиды, каротиноиды (β-каротин, γ-каротин и другие)[1].
Произрастает по краям торфянистых болот, озёр, берегам рек, проток, на влажных и заболоченных лугах, нередко основанием в воде, до высоты 1000 м над уровнем моря; часто зарослями[1].
Общее распространение: российский Дальний Восток, Европейская часть бывшего СССР, Кавказ, Западная и Восточная Сибирь, Средняя Азия, Скандинавия, Атлантическая и Средняя Европа, Малоазиатский район, Монголия, Японо-Китайский район, Северная Америка.
Служит хорошим пастбищным кормом для крупного рогатого скота. Встречаются сведения о ядовитости хвоща приречного для лошадей и кроликов[2].
Отвар надземной части применяют при болезнях мочевого пузыря, мочекаменной болезни; как гемостатическое при метроррагиях, респираторных инфекциях, ревматизме; наружно (в виде компрессов или аппликаций) — при опухолях и панарициях. Экстракт надземной части в эксперименте оказывает цитотоксическое действие на клетки перевиваемой опухоли Эрлиха, однако не влияет на рост опухоли в условиях целостного организма[1].
Кормовое для оленей[1].
Хвощ прире́чный, или Хвощ топяно́й, или Хвощ речно́й (лат. Equisétum fluviatile) — вид многолетних травянистых растений рода Хвощ семейства Хвощёвые (Equisetaceae).
溪木賊(Equisetum fluviatile),又名水問荊或水木賊,是多年生植物,一般沿淡水岸邊或淺水中茂密的生長。
溪木賊是草本植物,高30-100厘米。莖呈深綠色,直徑長2-8毫米,表面光滑,有10-30節。在每一節中,莖上都有5-10毫米長細小及黑色葉端的鱗片葉。很多莖上都有短小長約1-5厘米的枝子,最長的枝子則位於莖的中下部。側枝幼長,呈深綠色,有1-8個結節,每結節有5片鱗片葉。
溪木賊的縱溝是木賊屬中最大的,佔了莖部的80%。溪木賊可以於結節位伸縮,而生殖枝及有營養枝的外表相似。
溪木賊可以孢子及從根莖以營養方法生殖。它主要是營養的方法來繁殖,從根莖中長出大部份的嫩枝。在一些枝端上會長出孢子。孢錐呈黃綠色,長1-2厘米及闊1厘米。
溪木賊分佈在北半球的溫帶,由歐亞大陸南部至西班牙中部、義大利北部、高加索、中國、韓國及日本,並在北美洲的阿留申群島至紐芬蘭島、俄勒岡州以南、愛達荷州、蒙大拿州西北、懷俄明州東北、西維珍尼亞州及維珍尼亞州都有。
溪木賊有時會被視為入侵物種,原因是它們非常堅韌,如在花園沒有限制它們的生長,會傾向排擠園內的其他植物。建議將它連根莖於盆內種植。
溪木賊很多時會與犬問荊混淆,不過犬問荊的莖較粗糙,結節較少,縱溝較細及孢錐較長,約有2-4厘米長。
歐洲人及美洲原住民會以溪木賊作擦磨之用,原因是它的莖上有高的矽含量。嫩枝是可以食用的。古希臘及古羅馬會以溪木賊作為止血及治療腎臟失調、潰瘍及結核,古中國會則會用它來治療輕微的視界阻害。它會吸收土壤中的重金屬,很多時會作為金屬的生物檢定。
根據卡爾·林奈(Carolus Linnaeus)所記,馴鹿會吃溪木賊。在瑞典北部溪木賊會作為牛的飼料,因有指它們可以增加牛乳的產量。但馬從不接觸溪木賊。一些水鳥會吃其根莖及枝子。
溪木賊(Equisetum fluviatile),又名水問荊或水木賊,是多年生植物,一般沿淡水岸邊或淺水中茂密的生長。