Adiant; Baldırıqara (lat. Adiantum)[1] - pteriskimilər fəsiləsinə aid bitki cinsi.[2]
Latın adı yunan dilindən (αδιαινειν) nəmlənməyən mənasını verir. Belə ki, bitkinin üzərinə düşən su dərhal axıb tökülür və beləliklə o quru qalır.
Əsasən tropik cinsdir. Növ müxtəlifliyinə görə iki əsas bölgədə yayılıb — Cənubi Amerikanın And dağları və Şərqi Asiyada (xüsusilə Çin florası 39 növü əhatə edir)
Bu cinsin növləri rütubətli torpaqlarda bitir və qayalıqlar və şəlalələrin kənarları üçün xarakterikdir.
Adiant; Baldırıqara (lat. Adiantum) - pteriskimilər fəsiləsinə aid bitki cinsi.
Adiantum és un gènere de falgueres que compta amb uns dos centenars d'espècies la majoria en països tropicals i subtropicals. Pertany a la família Pteridaceae, però alguns taxonomistes la classifiquen dins de la seva pròpia família, Adiantaceae. El dimorfisme entre fulles fèrtils i estèrils és molt poc aparent. Generalment es troben en sòls rics en humus i ben drenats. Algunes espècies creixen en les roques amb salts d'aigua i en les esquerdes dels pous i avencs. Als Països Catalans només és autòctona una única espècie, la falzia (Adiantum capillus-veneris). El centre de major biodiversitat és als Andes. També a la Xina n'hi ha quaranta espècies. Se'n conreen diverses espècies com a planta ornamental.
Adiantum és un gènere de falgueres que compta amb uns dos centenars d'espècies la majoria en països tropicals i subtropicals. Pertany a la família Pteridaceae, però alguns taxonomistes la classifiquen dins de la seva pròpia família, Adiantaceae. El dimorfisme entre fulles fèrtils i estèrils és molt poc aparent. Generalment es troben en sòls rics en humus i ben drenats. Algunes espècies creixen en les roques amb salts d'aigua i en les esquerdes dels pous i avencs. Als Països Catalans només és autòctona una única espècie, la falzia (Adiantum capillus-veneris). El centre de major biodiversitat és als Andes. També a la Xina n'hi ha quaranta espècies. Se'n conreen diverses espècies com a planta ornamental.
Netík (Adiantum) je rod kapradin z čeledi křídelnicovité. Jsou to nevelké kapradiny většinou se zpeřeně složenými listy s tmavými, tuhými řapíky. Výtrusnice jsou kryté ohrnutými okraji listu. Rod zahrnuje asi 200 druhů a je rozšířen v tropech a subtropech celého světa. Některé druhy zasahují i do mírného pásu. Nejvíc druhů roste v tropické Americe. V Evropě roste jediný zástupce, netík Venušin vlas. V České republice se nevyskytuje. Některé druhy netíků jsou pěstovány jako zahradní, pokojové nebo skleníkové rostliny.
Netíky jsou drobné až středně velké, pozemní nebo litofytní kapradiny. Oddenek je krátký a vzpřímený nebo dlouze plazivý, pokrytý hnědými nebo černými, kopinatými plevinami. Cévní svazky jsou typu sifonostélé. Listy jsou stejnotvaré nebo jen lehce dvoutvárné. Dosahují velikosti 15 až 110 cm. Řapík je hnědočervený nebo černý, lesklý, tuhý, s 1 nebo 2 cévními svazky. Čepel listů je nejčastěji jednoduše až trojnásobně zpeřená nebo 1x až 3x vidličnatě dělená se znoženými větvemi, výjimečně jednoduchá, celistvá a ledvinovitá (Adiantum reniforme). Hlavní vřeteno listu i postranní žebra mají stejnou barvu jako řapík. Poslední segmenty listů jsou přisedlé či stopkaté, okrouhlé, podlouhlé, vějířovité nebo kosočtverečné, celistvé nebo laločnaté, celokrajné nebo na okraji pilovité. Žilnatina je tvořena volnými (pouze u několika tropických druhů se žilky spojují), jednoduchými nebo vidličnatě větvenými žilkami. výtrusné kupky se tvoří na okraji listů a jsou kryté ohrnutým listovým okrajem tvořícím falešnou ostěru. Výtrusnice jsou dlouze stopkaté, kulovité. Spory jsou žluté nebo žlutohnědé, čtyřstěnné, triletní.[1][2]
Bohatě členěné listy Adiantum formosum
Detail výtrusných kupek na listech A. aethiopicum
List Adiantum jordanii
Neobvykle tvarované listy Adiantum dolosum
Rod netík zahrnuje asi 200 druhů. Je rozšířen v tropech a subtropech celého světa, některé druhy přesahují do mírného pásu. Největší počet druhů roste v jihoamerických Andách.[2] V tropické Americe roste více než polovina všech druhů.[3] V Evropě roste jediný druh, netík Venušin vlas. Je rozšířen ve Středomoří a západní Evropě.[4] V České republice se nevyskytuje.[5]
Netík znožený (Adiantum pedatum) je oblíbená zahradní trvalka, vhodná pro zastíněná stanoviště. Pěstuje se v různých kultivarech. Řidčeji jsou pěstovány i jiné zahradní druhy, např. Adiantum venustum a A. capillus-junonis. Jako pokojové rostliny se pěstují zejména netíky Adiantum tenerum a A. raddianum. Netíky vyžadují vlhčí vzduch a nesnášejí přeschnutí kořenového balu, na které reagují shozením listů. Většina druhů se pěstuje v neutrální půdní směsi, některé vyžadují zásaditou půdu. Jsou to stínomilné rostliny, přímé oslunění snášejí pouze v časných ranních hodinách. Množí se úlomky oddenku, které se u zahradních druhů odebírají na podzim nebo na jaře a neměly by být příliš krátké. Většinu druhů je možné množit výtrusy, s výjimkou A. venustum, jehož kultura ze spor se nedaří.[7][8][9] Ve sklenících botanických zahrad se lze setkat s některými dalšími atraktivními druhy, jako je Adiantum peruvianum a A. reniforme.[10]
Netík znožený (Adiantum pedatum)
Adiantum raddianum 'Fragrans'
List Adiantum peruvianum
Obrázky, zvuky či videa k tématu netík ve Wikimedia Commons
Netík (Adiantum) je rod kapradin z čeledi křídelnicovité. Jsou to nevelké kapradiny většinou se zpeřeně složenými listy s tmavými, tuhými řapíky. Výtrusnice jsou kryté ohrnutými okraji listu. Rod zahrnuje asi 200 druhů a je rozšířen v tropech a subtropech celého světa. Některé druhy zasahují i do mírného pásu. Nejvíc druhů roste v tropické Americe. V Evropě roste jediný zástupce, netík Venušin vlas. V České republice se nevyskytuje. Některé druhy netíků jsou pěstovány jako zahradní, pokojové nebo skleníkové rostliny.
Venushår-slægten (Adiantum) er en stor slægt af bregner i Venushår-familien. Slægten har ca. 200 arter. Ingen vildtvoksende i Skandinavien, men flere dyrkes som haveplanter eller stueplanter. Slægtens "latinske" navn kommer af græsk og betyder "bliver ikke våd" som hentyder til at bladene er vandskyende.
Disse bregner er karakteristiske, med mørke – ofte sorte – bladstilke, og kraftigt lyst grønne blade, der typisk er spinkle. Venushår er ofte krybende og vokser på humus-rig jord som skal være veldrænet men dog konstant fugtig. Ofte i klippe-sprækker og gerne nær strømmende vand eller vandfald.
De fleste arter forekommer i Andesbjergene i Sydamerika men der er også en del arter i det østlige Asien. Kun Adiantum capillus-veneris forekommer vildtvoksende i Europa, men kun i fugtige, milde egne som den sydlige Atlanterhavskyst, Irland og det vesligste England.
Arter i DanmarkDie Frauenhaarfarne (Adiantum) sind eine Pflanzengattung in der Familie der Saumfarngewächse (Pteridaceae)[1][2] und gehören zu den Echten Farnen (Polypodiopsida). Kennzeichnendes Merkmal der Gattung Adiantum ist der umgeschlagene Blattrand, der die Sori bedeckt. Die 220 bis 230 Arten sind fast weltweit verbreitet.[3]
Adiantum-Arten sind ausdauernde krautige Pflanzen. Die Rhizome sind kurz oder lang kriechend bis halb aufrecht, und verzweigt. Die Schuppen sind dunkelgelb bis dunkel rot-braun (selten schwarz), ein- oder zweifarbig, linealisch-lanzettlich bis lanzettlich. Ihr Rand ist ganz, ausgebissen-bewimpert oder winzig gezähnt.
Die Blätter sind meist einheitlich, seltener etwas zweigestaltig. Sie stehen dicht gehäuft bis nahe beieinander, selten entfernt und sind 15 bis 110 Zentimeter groß. Die Blätter sind in Blattstiel und Blattspreite gegliedert. Der Blattstiel ist kastanienbraun bis dunkel-purpurn oder schwarz. Er besitzt an der Oberseite eine einzelne Rille. Der Stiel ist kahl bis behaart und wird von einem oder zwei Leitbündeln durchzogen. Die Blattspreite ist im Umriss lanzettlich, eiförmig, kellenförmig, oder fächerförmig, und dabei ein- bis vierfach (selten bis neunfach) gefiedert. Beide Seiten sind meist kahl (in Nordamerika besitzen zwei Arten zerstreut Haare). Die Oberseite ist stumpf bis glänzend, nicht gestreift. Die Blattspindel ist gerade bis gebogen. Die fast sitzenden bis kurz gestielten Blattabschnitte letzter Ordnung sind kreisförmig, fächerförmig, rhombisch oder länglich mit gestutztem bis keilförmigem Grund und 3 bis 29 Millimeter breit.
Die fruchtbaren Blattabschnitte sind am Rand umgebogen und bilden Pseudoindusien. Diese sind 0,6 bis 1 Millimeter breit und hell graugrün oder braun bis dunkelbraun gefärbt. Sie verdecken die Sporangien, bis diese sich öffnen. Die Sporangien selbst stehen fast am Spreitenrand entlang der Blattadern, manchmal auch zwischen diesen, an der Unterseite der Pseudoindusien. Die Sporen sind gelb bis gelblich-braun, tetraedrisch bis kugelig.
Die Chromosomengrundzahl beträgt x = 29 oder 30.
Adiantum-Arten wachsen terrestrisch oder auf Felsen (lithophytisch).
Die Gattung Adiantum wurde 1753 durch Carl von Linné in Species Plantarum, Tomus II, S. 1094 aufgestellt.[3] Typusart ist Adiantum capillus-veneris L.
Die Gattung Adiantum gehört innerhalb der Familie Pteridaceae zu einer monophyletischen Gruppe, die neben Adiantum die neun Gattungen der Vittarioideae umfasst und als Unterfamilie Adiantoideae bezeichnet werden könnte.[4] Während die Gattung Adiantum selbst sehr gut charakterisiert ist, lassen sich die Arten nur schlecht voneinander abgrenzen.
Die Gattung Adiantum ist annähernd weltweit verbreitet (subkosmopolitisch). Sie fehlt allerdings in den Breiten jenseits des 60. Breitengrads. Ihre höchste Diversität erreichen sie in den südamerikanischen Anden. In Trockengebieten fehlen sie völlig.
In Europa kommen drei Arten vor, davon ist nur eine einheimisch, der Frauenhaarfarn oder Gewöhnlicher Frauenhaarfarn (Adiantum capillus-veneris)[5], der in den Südalpen auch den Südrand Mitteleuropas erreicht. Des Weiteren kommen der Raue Frauenhaarfarn[6] (Adiantum hispidulum) und der Dreieckige Frauenhaarfarn (Adiantum raddianum) in Europa vor.[7]
Es gibt 220 bis 230 Arten in Gattung Adiantum (Auswahl):[3]
Der Pfauenrad-Frauenhaarfarn oder Pfauenradfarn (Adiantum pedatum) wird als Zierpflanze genutzt.[12]
Die Frauenhaarfarne (Adiantum) sind eine Pflanzengattung in der Familie der Saumfarngewächse (Pteridaceae) und gehören zu den Echten Farnen (Polypodiopsida). Kennzeichnendes Merkmal der Gattung Adiantum ist der umgeschlagene Blattrand, der die Sori bedeckt. Die 220 bis 230 Arten sind fast weltweit verbreitet.
Suplir nyaéta sebutan awam kana sagolongan tutuwuhan nu asup kana genus Adiantum, family Adiantaceae.[1] Tutuwuhan ieu mangrupa genera pakis atawa dulur tutuwuhan paku.[2] Salaku tutuwuhan paku, suplir teu ngahasilkeun kembang dina daur hirupna.[1]
Hampir sakabéh tutuwuhan paku mangrupa hérba atawa mibanda kai semu.[1][3] Posisi akar tutuwuhan paku rupa-rupa, dina Adiantum Sp akarna serabut, tumuwuh tina rizoma nu pangkalna rimpang, ngadeg jeung warnana coklat.[1][3] Sakabéh batang tutuwuhan paku sok mangrupa rimpang lantaran umumna arah tumuwuhna naék.[1] Arah batang ka luhur terus nyéngkong ka sisi.[1] Jangkungna nepi ka 15 – 80 cm wangun batangna buleud panjang, luarna lemes, diamétéena 1 mm, warna coklat jeung nyabang monopodial.
Adiantum aethiopicum
Maidenhair fern
Adiantum pedatum
Adiantum edgeworthii
Suplir nyaéta sebutan awam kana sagolongan tutuwuhan nu asup kana genus Adiantum, family Adiantaceae. Tutuwuhan ieu mangrupa genera pakis atawa dulur tutuwuhan paku. Salaku tutuwuhan paku, suplir teu ngahasilkeun kembang dina daur hirupna.
{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/{{taxonomy/வார்ப்புரு:Taxonomy/Adiantum|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}} |machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}} |machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}|machine code=parent}}
பெண் கூந்தல் பெரணி[1] என்பது நடைபாதை பெரணி மற்றும் முதுகெலும்புகள் பெரணி எனப்படும். இது டெரிடேசி குடும்பத்தைச் சேர்ந்தது.[2] இது 250 வகை பெரணிகளில் ஒரு வகை ஆகும். சில ஆராய்ச்சியாளர்கள் அதன் சொந்த குடும்பம் அடியாண்டேசி என கூறுகின்றனர். இந்த மரபணு பெயர் கிரேக்கத்திலிருந்து வருகிறது. இதற்கு "ஈரமாக்குதல்" என்று பொருள். இது ஈரமின்றி நீரை உறிஞ்சிவிடும் திறனைக் குறிக்கிறது. இவை தோற்றத்தில் தனித்தன்மை வாய்ந்தவையாகும்.
பெண் கூந்தல் பெரணியின் தேற்றமானது இருண்ட, பெரும்பாலும் கருப்பு நிறமாகவும், பிரகாசமான பச்சை நிறமும் கொண்டவையாகும்.இதன் வேர் நீரில் மூழ்கிக் கிடக்கிறது. மேலும் இவை தண்டினை ஒத்திருக்கும் இலை திசுக்களின் மடிப்புகளால் மூடப்பட்டிருக்கும். மலட்டு மற்றும் வளமான இலைகளின் இடையே சிதைவு பொதுவாக நுட்பமாக உள்ளது.
இவை பொதுவாக மட்கிய, ஈரமான, நன்கு வடிகட்டிய தளங்களில், கீழ்நோக்கி மண்ணிலிருந்து செங்குத்து பாறை சுவர்களை வளர்கின்றன. இவற்றின் பல இனங்கள் குறிப்பாக நீர்வீழ்ச்சிகளிலும், நீர் பாய்ச்சு பகுதிகளிலும் பாறை சுவர்களிலும் வளர்ந்து வருகின்றன.
ஆண்டிஸ் மலைத்தொடர் பகுதிகளில் இவ்வகை தாவரம் அதிக அளவில் உள்ளது. சீனாவில் கிட்டத்தட்ட 40 இனங்கள் கொண்ட பெரணி வகைகள் உள்ளன. கிழக்கு ஆசியாவிலேயே சீனாவில் தான் மிக அதிக இனங்கள் உள்ளன.
வட அமெரிக்காவில் உள்ள இனங்களில் பெரும்பாலும், அ.பெடியம் (ஐந்து விரல்கள் போன்ற இலைகள்) மற்றும் அ.அலுலிக்கம் ஆகியவை அடங்கும். இவை பிஞ்சை ஒரு பக்கத்திற்கு மட்டுமே உட்செலுத்துகின்றன. கேபிலஸ்-வெனெரிஸ் (வீனஸ்-ஃபெர்ன்) கிழக்கு கண்டத்தில் அதிகளவில் உள்ளன.அ.ஜார்டனி (கலிஃபோர்னியா மைண்டன்ஹெய்ர்) வகை மேற்கு கடற்கரை பகுதியில் உள்ளது.
Rough Maidenhair Fern (Adiantum hispidulum)
Adiantum cunninghamii showing characteristic inrolled leaf margin containing sori
Delta Maidenhair (Adiantum raddianum)
Adiantum (/ˌædiˈæntəm/),[1] the maidenhair fern (not to be confused with the similar-looking maidenhair spleenwort fern), is a genus of about 250 species of ferns in the subfamily Vittarioideae of the family Pteridaceae,[2] though some researchers place it in its own family, Adiantaceae. The genus name comes from Greek, meaning "unwetted", referring to the fronds' ability to shed water without becoming wet.
They are distinctive in appearance, with dark, often black stipes and rachises, and bright green, often delicately cut leaf tissue. The sori are borne submarginally, and are covered by reflexed flaps of leaf tissue which resemble indusia. Dimorphism between sterile and fertile fronds is generally subtle.
They generally prefer humus-rich, moist, well-drained sites, ranging from bottomland soils to vertical rock walls. Many species are especially known for growing on rock walls around waterfalls and water seepage areas.
The highest species diversity is in the Andes. Fairly high diversity also occurs in eastern Asia, with nearly 40 species in China.
Species native to North America include A. pedatum (five-fingered fern) and the closely related A. aleuticum, which are distinctive in having a bifurcating frond that radiates pinnae on one side only. The cosmopolitan A. capillus-veneris (Venus-hair fern) has a native distribution that extends into the eastern continent. A. jordanii (California Maidenhair) is native to the west coast.
There is a rich Adiantum flora in New Zealand with 3 endemic species (A. cunninghamii, A. viridescens and A. fulvum) in a total of 10 recorded species. Many of these are common especially in the west and south of the islands.
It is now known that this genus is paraphyletic, and that the vittarioid ferns are derived from this larger paraphyletic genus. However, if Adiantum raddianum, and possibly a few other species, are removed, the remaining plants (genus type: Adiantum capillus-veneris) are then monophyletic.
Many species are grown in the horticultural trade. There are a number of tropical species, including A. raddianum and A. peruvianum. Both A. pedatum and A. aleuticum are hardy to zone 3, and are by far the most cold-hardy members of the genus. A. venustum is also cold-hardy to zone 5. A. capillus-veneris is hardy to zone 7. Hybrids, such as Adiantum × mairisii, are also popular.
Rough Maidenhair Fern (Adiantum hispidulum)
Adiantum cunninghamii showing characteristic inrolled leaf margin containing sori
Delta Maidenhair (Adiantum raddianum)
Adiantum (/ˌædiˈæntəm/), the maidenhair fern (not to be confused with the similar-looking maidenhair spleenwort fern), is a genus of about 250 species of ferns in the subfamily Vittarioideae of the family Pteridaceae, though some researchers place it in its own family, Adiantaceae. The genus name comes from Greek, meaning "unwetted", referring to the fronds' ability to shed water without becoming wet.
Adianto (scienca nomo: Adiantum) estas genro el pteridacoj kosmopolita de ĉ. 150 specioj de filikoj, precipe el tropika Ameriko, el kiuj multaj havas plurope plume dividajn foliojn kaj estas ĝenerale kutivataj, ofte en forcejoj. Sin. harfiliko.
La plej konata specio estas la venushara adianto (scienca nomo: Adiantum capillus-veneris).
Adianto (scienca nomo: Adiantum) estas genro el pteridacoj kosmopolita de ĉ. 150 specioj de filikoj, precipe el tropika Ameriko, el kiuj multaj havas plurope plume dividajn foliojn kaj estas ĝenerale kutivataj, ofte en forcejoj. Sin. harfiliko.
La plej konata specio estas la venushara adianto (scienca nomo: Adiantum capillus-veneris).
Adiantum es un género de helechos de la familia de las Pteridáceas caracterizado por la presencia de hojas basales (hojas que salen en la parte baja de la planta cerca del suelo), pecioladas, glabras y divididas en pinnas flabeladas. Tomando como representante a la especie Adiantum capillus-veneris. Se los llama comúnmente culantrillos.[1]
Se trata de hierbas perennes, con rizoma largo y rastrero, de reproducción por soros situados en el envés de las pinnas terminales de las hojas, cubiertas por éstas a modo de pseudoindusio, que habita en paredes rocosas de fuentes y lugares umbríos.
El Adiantum capillus-veneris posee actividad analgésica y antitusígena. Se emplea abundantemente en la España Mediterránea como remedio muy específico.[2]
El género fue descrito por Carlos Linneo y publicado en Species Plantarum 2: 1094. 1753.[3][4]
Adiantum: nombre genérico que proviene del griego antiguo, que significa "no mojar", en referencia a las hojas, por su capacidad de arrojar el agua sin mojarse.
Adiantum es un género de helechos de la familia de las Pteridáceas caracterizado por la presencia de hojas basales (hojas que salen en la parte baja de la planta cerca del suelo), pecioladas, glabras y divididas en pinnas flabeladas. Tomando como representante a la especie Adiantum capillus-veneris. Se los llama comúnmente culantrillos.
Adiantum (Adiantum) on adiantumiliste sugukonda kuuluv sõnajalgtaimede perekond.[1]
Perekonna nimi tuleb kreeka keelest ja tähendab 'ei saa märjaks'. Sellega näidatakse taimede võimet vihmana pealesadav vesi maha poetada, ilma et lehed märguksid.
Adiantumi liike on üle 200, enamik troopikas ja lähistroopikas. Nad kasvavad troopikas ja lähistroopikas, peamiselt Andides, Ida-Aasias (Hiinas leidub neid 40 liiki) ja Uus-Meremaal (10 liiki).[1]
Juusadiantum kasvab Lõuna- ja Lääne-Euroopas looduslikult. See on vastupidav ilutaim, mis sobib ka niiskesse jahedasse ruumi.[1]
Adiantumid eelistavad kasvada varjus. Nad kasvavad vee lähedal ja kaljudel, mõned adiantumid on epifüüdid.[1]
Adiantumi vars on lühike või pikk, roomav kuni poolpüstine ja harunenud.
Lehed on suured, helerohelised ja tugevalt lõhestunud, moodustades lehviku äraspidimunajatest, trapetsikujulistest või kiiljatest leheosadest. Leherootsud on pikad ja läikivad, värvilt tumedad, vahel isegi mustad[1]. Lehelaba on sulgjagune, liht- kuni viielisulgjas[1]. Steriilsed lehed on kujult sageli teistsugused kui fertiilsed lehed[1]. Leheseis on vahelduv või vastastikune.
Adiantumi eoskuhjad on ümarad või piklikud. Tavaliselt paiknevad nad sulglehekese serva lähedal. Adiantumitele on iseloomulik eoskuhjasid kattev pöördunud leheserv.[1]
Adiantumite risoom on lühike[1]. Risoom on kaetud tuhmide pruunide või mustade soomustega.
Adiantumi lehed sisaldavad triterpenoide, flavonoide, lipiide, steroide, fenoolkarbonüülhappeid ja nende derivaate, proantotsüanidiine ja eeterlikke õlisid.
Paljusid adiantumeid kasvatatakse toataimena või lõikelillena. Eestis on toataimena tuntud karvane, kaunis, talbjas, saba-, varvas- ja õrn adiantum.[1]
Eesti avamaal saab looduslikult kasvatada himaalaja adiantumit[1]. Kõige külmakindlamad adiantumid on aleuudi ja varvas-adiantum, mis on omavahel nii lähedalt sugulased, et neid peetakse sama liigi alamliikideks.
Adiantum (Adiantum) on adiantumiliste sugukonda kuuluv sõnajalgtaimede perekond.
Perekonna nimi tuleb kreeka keelest ja tähendab 'ei saa märjaks'. Sellega näidatakse taimede võimet vihmana pealesadav vesi maha poetada, ilma et lehed märguksid.
Adiantumit eli hiussaniaiset (Adiantum) ovat pääasiassa huonekasveina viljeltyjä saniaisia, jotka kuuluvat sanikkakasvien (Pteridaceae) heimoon.[1]
Adiantumit eli hiussaniaiset (Adiantum) ovat pääasiassa huonekasveina viljeltyjä saniaisia, jotka kuuluvat sanikkakasvien (Pteridaceae) heimoon.
Adiantum est un genre d'environ 200 espèces de fougères de la famille des Pteridaceae.
Le nom de ce genre vient du grec et signifie « non humide », ce qui fait allusion à la capacité des frondes de laisser couler l'eau sans être mouillées[1].
Ces fougères ont une apparence caractéristique, avec des stipes et des rachis sombres, souvent noirs et le tissu de feuille d'un vert brillant souvent délicatement découpé. Les sores sont portés près des bords et recouverts par les replis de tissu de feuille qui ressemblent à de l'indusie. Le dimorphisme entre les frondes stériles et les frondes fertiles est généralement peu marqué.
Elles préfèrent généralement les emplacements riches en humus, moites, bien égouttés, allant des sols bas alluviaux aux murs de roche verticaux. Beaucoup d'espèces sont surtout connues pour pousser sur les parois de roche autour des cascades et des zones où suinte l'eau.
La plus grande diversité d'espèces se rencontre dans les Andes en Amérique du Sud. Une assez grande diversité se trouve aussi en Asie orientale, avec près de 40 espèces en Chine.
Deux espèces sont communément natives dans l'Est des États-Unis, et l'une d'elles est commune en Europe occidentale. L'Adiante pédalée (Adiantum pedatum) est une espèce typiquement américaine, avec une forme de fronde extrêmement caractéristique et une fronde bifurcante qui rayonne des folioles sur un côté seulement (voir la photo). Elle pousse de l'Amérique du Nord subarctique jusque tout au sud aux États-Unis. L'autre espèce américaine, qui pousse aussi en Europe, est le Capillaire de Montpellier (Adiantum capillus-veneris). Cette fougère est strictement une espèce du sud aux États-Unis et, en Europe, est confinée aux franges douces et humides de l'Atlantique, y compris l'Ouest des îles Britanniques. Une espèce dans l'Ouest des États-Unis, spécialement en Californie, est Adiantum jordanii.
Il y a en Nouvelle-Zélande une riche flore d'Adiantum avec trois espèces endémiques (Adiantum cunninghamii, Adiantum viridescens et Adiantum fulvum) avec au total dix espèces enregistrées. Beaucoup d'entre elles sont communes surtout dans l'Ouest et dans le Sud des îles.
Un grand nombre d'espèces sont cultivées pour le commerce horticole, y compris les deux espèces mentionnées, aussi bien qu'un certain nombre d'espèces tropicales, y compris Adiantum raddianum et Adiantum peruvianum.
Adiantum est un genre d'environ 200 espèces de fougères de la famille des Pteridaceae.
Le nom de ce genre vient du grec et signifie « non humide », ce qui fait allusion à la capacité des frondes de laisser couler l'eau sans être mouillées.
Géineas de thart ar 200 speiceas, san fhofhíleam Vittarioideae, san fhine Pteridaceae is ea Adiantum [1]. Cuireann roinnt taighdeoirí é san fhine Adiantaceae, leis féin. Tagann ainm an ghéinéis ón Ghréigis, a chiallaíonn "gan a bheith ag fliuchadh", a thagraíonn do chumas na bhfronn uisce a chailleadh gan éirí fliuch.
Is Raithneach fhíneálta ghrástúil ilbhliantúil é Adiantum capillus-veneris (nó an Dúchosach sa leagan Gaeilge), a fhaightear i ngach áit, beagnach, ach sna trópaicí go háirithe. Na froind le gais chaola dhubha ghuaireacha. Na duilleoigíní ar ghais, feanchruthach neamhrialta agus na himill fillte fúthu is ag iompar sórais (crobhaingí spóragán). Timpeall 200 speiceas ar eolas.
Adiantum hispidulum
Adiantum cunninghamii
Adiantum lunulatum
Adiantum raddianum
Géineas de thart ar 200 speiceas, san fhofhíleam Vittarioideae, san fhine Pteridaceae is ea Adiantum . Cuireann roinnt taighdeoirí é san fhine Adiantaceae, leis féin. Tagann ainm an ghéinéis ón Ghréigis, a chiallaíonn "gan a bheith ag fliuchadh", a thagraíonn do chumas na bhfronn uisce a chailleadh gan éirí fliuch.
Is Raithneach fhíneálta ghrástúil ilbhliantúil é Adiantum capillus-veneris (nó an Dúchosach sa leagan Gaeilge), a fhaightear i ngach áit, beagnach, ach sna trópaicí go háirithe. Na froind le gais chaola dhubha ghuaireacha. Na duilleoigíní ar ghais, feanchruthach neamhrialta agus na himill fillte fúthu is ag iompar sórais (crobhaingí spóragán). Timpeall 200 speiceas ar eolas.
Adiantum é un xénero de fentos da familia das Adiantáceas caracterizado pola presenza de follas basais (follas que saen na parte baixa da planta preto do chan), pecioladas, glabras e divididas en pinnas flabeladas. Ten como representante á especie: capilaria (Adiantum capillus-veneris), a única do xénero presente en Galiza.
Trátase de herbas perennes, con rizoma longo e rastreiro, de reprodución por soros situados no envés das pinnas terminais das follas, cubertas por estas a xeito de pseudoindusio, que habita en paredes rochosas de fontes e lugares húmidos e avesedos.
A capilaria ou cabelo de venus (Adiantum capillus-veneris) posúe actividade analxésica e antitusíxena. Emprégase abundantemente na España Mediterránea como menciña moi específica.[1]
O xénero foi descrito por Carl von Linné e publicado en Species Plantarum 2: 1094. 1753.[2][3]
Adiantum: nome xenérico que provén do grego antigo, que significa "non mollar", en referencia ás follas, pola súa capacidade de tirar a auga sen se mollaren.
Adiantum é un xénero de fentos da familia das Adiantáceas caracterizado pola presenza de follas basais (follas que saen na parte baixa da planta preto do chan), pecioladas, glabras e divididas en pinnas flabeladas. Ten como representante á especie: capilaria (Adiantum capillus-veneris), a única do xénero presente en Galiza.
Gospin vlasak (lat. Adiantum), biljni rod iz porodice bujadovki (Pteridaceae). Pripada mu oko 230 vrsta[1], od kojih u Hrvatskoj raste venerina kosa (A. capillus-veneris) ili gospina kosa, često nazivana pod imenom roda kao gospin vlasak.[2]
Gospin vlasak (lat. Adiantum), biljni rod iz porodice bujadovki (Pteridaceae). Pripada mu oko 230 vrsta, od kojih u Hrvatskoj raste venerina kosa (A. capillus-veneris) ili gospina kosa, često nazivana pod imenom roda kao gospin vlasak.
Suplir adalah tumbuhan paku populer untuk penghias ruang atau taman yang termasuk dalam marga Adiantum, yang tergolong dalam anaksuku Vittarioideae, suku Pteridaceae . Suplir memperbanyak diri secara generatif dengan spora yang terletak pada bagian tepi sisi bawah daun yang sudah dewasa.
Suplir memiliki penampilan yang khas, yang membuatnya mudah dibedakan dari jenis paku-pakuan lain. Daunnya tidak berbentuk memanjang, tetapi cenderung membulat. Spora terlindungi oleh sporangium yang dilindungi oleh indusium. Kumpulan indusia (sorus) berada di sisi bawah daun pada bagian tepi yang agak terlindung oleh lipatan daun. Tangkai entalnya khas karena berwarna hitam dan mengkilap, kadang-kadang bersisik halus ketika dewasa. Sebagaimana paku-pakuan lain, daun tumbuh dari rimpang dalam bentuk melingkar ke dalam (bahasa Jawa: mlungker) seperti tangkai biola (disebut circinate vernation) dan perlahan-lahan membuka. Akarnya serabut dan tumbuh dari rimpang.
Suplir tidak memiliki nilai ekonomi penting selain sebagai tanaman hias yang bisa ditanam di dalam ataupun di luar ruang namun tidak tahan penyinaran matahari langsung. Suplir menyukai tanah yang gembur, kaya bahan organik (humus). Pemupukan dengan kadar nitrogen lebih tinggi disukainya. Pembentukan spora memerlukan tambahan fosfor dan kalium.
Pemeliharaan suplir sebagai tanaman hias harus memperhatikan penyiraman. Kekeringan yang dialami suplir tidak bisa diperbaiki hanya dengan penyiraman karena daun yang kering tidak bisa pulih. Penanganannya adalah dengan membuang seluruh ental yang kering hingga dekat rizoma dan memberi sedikit media tumbuh tambahan. Dalam waktu beberapa hari tunas baru akan muncul.
Suplir adalah tumbuhan paku populer untuk penghias ruang atau taman yang termasuk dalam marga Adiantum, yang tergolong dalam anaksuku Vittarioideae, suku Pteridaceae . Suplir memperbanyak diri secara generatif dengan spora yang terletak pada bagian tepi sisi bawah daun yang sudah dewasa.
Suplir memiliki penampilan yang khas, yang membuatnya mudah dibedakan dari jenis paku-pakuan lain. Daunnya tidak berbentuk memanjang, tetapi cenderung membulat. Spora terlindungi oleh sporangium yang dilindungi oleh indusium. Kumpulan indusia (sorus) berada di sisi bawah daun pada bagian tepi yang agak terlindung oleh lipatan daun. Tangkai entalnya khas karena berwarna hitam dan mengkilap, kadang-kadang bersisik halus ketika dewasa. Sebagaimana paku-pakuan lain, daun tumbuh dari rimpang dalam bentuk melingkar ke dalam (bahasa Jawa: mlungker) seperti tangkai biola (disebut circinate vernation) dan perlahan-lahan membuka. Akarnya serabut dan tumbuh dari rimpang.
Adiantas (lot. Adiantum, angl. maidenhair fern, vok. Frauenhaarfarne) – Adiantaceae šeimos induotinių augalų gentis.
Auga derlinguose, drėgnuose dirvožemiuose, dažnai šalia krioklių. Didžiausia adiantų įvairovė yra Pietų Amerikoje. Tik dvi rūšys auga JAV ir tik viena Europoje (Adiantum pedatum). Naujojoje Zelandijoje auga 3 endeminės rūšys.
Kai kuros rūšys, pavyzdžiui, peruvinis adiantas (Adiantum peruvianum) naudojamos maistui.
Iš viso adiantų gentyje yra ~200 rūšių.
Adiantas (lot. Adiantum, angl. maidenhair fern, vok. Frauenhaarfarne) – Adiantaceae šeimos induotinių augalų gentis.
Auga derlinguose, drėgnuose dirvožemiuose, dažnai šalia krioklių. Didžiausia adiantų įvairovė yra Pietų Amerikoje. Tik dvi rūšys auga JAV ir tik viena Europoje (Adiantum pedatum). Naujojoje Zelandijoje auga 3 endeminės rūšys.
Kai kuros rūšys, pavyzdžiui, peruvinis adiantas (Adiantum peruvianum) naudojamos maistui.
Adiantum is de botanische naam van een geslacht van varens.
De wortelstok draagt samengestelde of soms enkelvoudige en ronde (bijvoorbeeld A. reniforme van Madeira) bladeren met glimmende stelen, die eruitzien alsof ze zwart gelakt zijn, en licht tot sterk asymmetrische, dunne bladsegmenten, die bij besproeiing met water niet nat worden. De sori liggen aan de bladrand: de bladrand is om de sori geslagen en fungeert als indusium.
De meest primitieve vertegenwoordigers van het geslacht worden gevonden in de tropische streken van de oude wereld, maar de hoogste diversiteit bestaat in de tropen van de nieuwe wereld. Het gehele areaal is pantropisch, met delen van de subtropen en de gematigde streken. Het aantal soorten bedraagt 150 tot 200, afhankelijk van wat wel en niet tot dezelfde soort gerekend wordt.
A. capillus-veneris komt wereldwijd voor in gematigde en subtropische klimaten. In de tropen komt hij minder voor, maar ook daar wordt hij wel als sierplant gekweekt.
Alle soorten houden van lichte schaduw en hoge luchtvochtigheid. A. capillus-veneris verkiest een warm-gematigd tot subtropisch klimaat en groeit vaak in de sproeizone van beken en rivieren. In het tropisch regenklimaat plant hij zich niet gemakkelijk voort. Temperaturen tot −2 °C worden verdragen en ook in Nederland kan hij op beschutte plaatsen niet al te strenge winters overleven. De andere soorten hebben een nauwere ecologische amplitude.
Door het frisgroene, tere blad worden diverse soorten in de eerste plaats gewaardeerd als kamerplant. Deze soorten worden doorgaans ook wel venushaar genoemd. Een aantal soorten is in Noordwest-Europa en Noord-Amerika winterhard, waaronder Adiantum pedatum en A. venustum.
Bekende soorten uit dit geslacht:
Al in de oudheid was Adiantum bekend als medicijn tegen diverse aandoeningen van de luchtwegen, ingenomen als afkooksel (thee) of als siroop. Vanwege de gelijkenis van de bladsteel met donker, glanzend haar werd het gebruikt ter vevordering van haargroei. Tal van latere Europese Farmacopeeën vermelden het rizhoom en het blad als antiparasitisch, antitussivum, expectorant, demulcent, koortsverlagend, bloedstelpend, verkoelend, tonicum en mild samentrekkend. Aftreksels en siropen werden aanbevolen bij aandoeningen van de luchtwegen, bronchitis, loopneus, laryngitis en bij het ontgiften van alcoholici.
In Colombia wordt het toegepast als diaphoreticum, als verzachtend middel en bij problemen met het urinewegstelsel. Uitwendig gebruik omvat verlichting van insectenbeten en slangenbeten. Het aftreksel dient als shampoo tegen roos en andere huidaandoeningen, en wordt geacht haargroei te bevorderen.
In Zuidoost-Azië kennen A. caudatum en A. philippense hetzelfde medicinale gebruik als A. capillus-veneris in Europa en andere soorten in Zuid-Amerika. In de Filipijnen gebruikt men de bladeren van A. caudatum inwendig tegen diabetes, hoest en koorts. Gestampte bladeren van A. philippense dienen als zalf op zwellingen en een afkooksel wordt gebruikt ter verlichting van buikpijn, koliek en dysenterie, en wordt beschouwd als tonicum voor de baarmoeder na het baren.
Heel jonge bladeren die nog stijf zijn opgerold worden wel gegeten als groente. De stelen en hoofdberven van de bladeren worden soms gebruikt voor het vlechten van manden.
Over het algemeen zijn de soorten van de oude wereld rijker aan proanthocyaninen, enkele flavonoïden en enkele kaneelzuuresters dan de amerikaanse soorten. A. capillus-veneris heeft een lelie-achtig aroma en bevat onder meer filicine, filicinal, fernene, β-sitosterol, stigmasterol, Galluszuur, capillarine, terpenoïden (adiantone), flavonoïden (kaempferol, rutine, quercetine), kaneelzuuresters, amygdaline, saponine, slijmstoffen en tannine.
Van het extract van A. capillus-veneris is een antimicrobiële werking aangetoond tegen Bacillus subtilis, Candida albicans, Candida pseudotropicalis (= Candida kefyr), Escherichia coli, Proteus vulgaris, Pseudomonas aeruginosa en Staphylococcus aureus. Ook bevat deze soort een vluchtige olie die belemmerend werk op de groei van Aspergillus flavus, Aspergillus niger, Aspergillus fumigatus, Bacillus subtilis, Corynebacterium ovis, Streptococcus pyogenes en Trichophyton mentagrophytes. De remming is afhankelijk van de concentratie van de olie. Het extract heeft een hypogykemisch effect en verhoogt de glucosetolerantie. Het waterig-extract van een niet nader gespecificeerde Adiantum-soort bracht een significante reductie teweeg op de aflatoxine-productie door Aspergillus parasiticus in landbouwprodukten als rijst, graan, maïs en pinda's. Aftreksels van het rizoom zijn effectiever dan van de bladeren. Twee triterpenoïde bestanddelen van A. monochlamys, neohop-12-ene en adiantaan, werken sterk remmend op de Epstein-Barrvirus-activering opgeroepen door de tumor-promotor TPA.
Bronnen, noten en/of referenties.png){kind=small}
A. capillus-veneris (Echt venushaar) · A. cuneatum · A. diaphanum (Smal venushaar) · A. hispidulum · A. macrophyllum · A. pedatum (Hoefijzervaren) · A. peruvianum · A. raddianum (Fijn venushaar) · A. reniforme · A. tenerum · A. trapeziforme · A. venustum · A. viridimontanum · ...
Adiantum is de botanische naam van een geslacht van varens.
De wortelstok draagt samengestelde of soms enkelvoudige en ronde (bijvoorbeeld A. reniforme van Madeira) bladeren met glimmende stelen, die eruitzien alsof ze zwart gelakt zijn, en licht tot sterk asymmetrische, dunne bladsegmenten, die bij besproeiing met water niet nat worden. De sori liggen aan de bladrand: de bladrand is om de sori geslagen en fungeert als indusium.
Adiantum-slekten (latin: Adiantum), engelsk «Maidenhair ferns», er en slekt av bregner innenfor hestesprengfamilien (Adiantaceae) med over 200 arter. Den henføres i moderne, internasjonal systematikk til en familie man kaller Pteridaceae, og som omfatter også hestespreng-gruppen.
Disse bregnene er krypende og vokser ofte på humusrik jord, vel drenert og fuktug jord, eller på fjell (bergsprekker) og rundt fossefall. Bladene er flikete slik vi kjenner fra norske bregnearter. De har fertile blad i midten, og normalt sporehus i alle bladflikene.
Det er nesten 40 arter i Kina, og høytvoksende arter i Andesfjellene. To arter vokser i USA, og noen i Europa (inkludert Adiantum capillus-veneris).
De drøye 200 artene i denne slekten omfatetr blant annet:
Adiantum-slekten (latin: Adiantum), engelsk «Maidenhair ferns», er en slekt av bregner innenfor hestesprengfamilien (Adiantaceae) med over 200 arter. Den henføres i moderne, internasjonal systematikk til en familie man kaller Pteridaceae, og som omfatter også hestespreng-gruppen.
Disse bregnene er krypende og vokser ofte på humusrik jord, vel drenert og fuktug jord, eller på fjell (bergsprekker) og rundt fossefall. Bladene er flikete slik vi kjenner fra norske bregnearter. De har fertile blad i midten, og normalt sporehus i alle bladflikene.
Det er nesten 40 arter i Kina, og høytvoksende arter i Andesfjellene. To arter vokser i USA, og noen i Europa (inkludert Adiantum capillus-veneris).
Niekropień, adiantum, złotowłos (Adiantum) – rodzaj paproci. Liczy około 200 gatunków naziemnych i naskalnych. Najliczniejsza grupa gatunków występuje w Ameryce Południowej. Gatunkiem typowym jest Adiantum capillus-veneris L.[2]. Łacińska nazwa adiantum oznacza niezwilżalny, nie podlegający zamoczeniu.
Grupa Monilophyta (=paprotniki) w obrębie Euphyllophyta w obrębie Tracheophyta, podgromada Pteridophytina Engl., klasa paprocie Pteridopsida Ritgen, podklasa Pterididae Schmakov, rząd orliczkowce Pteridales Doweld, rodzina orliczkowate Pteridaceae E. D. M. Kirchn., podrodzina Adiantoideae, rodzaj niekropień (Adiantum L.).
Gromada paprotniki Polypodiophyta Cronquist, podgromada Polypodiophytina Reveal, klasa paprocie Polypodiopsida Cronquist, podklasa paprocie cienkozarodniowe (Polypodiidae), rząd Parkeriales A.B. Frank in Leunis, rodzina adiantowate (Adiantaceae Newman), plemię Adianteae Gaudich. in Freyc., podplemię Adiantinae Fée ex Pfeiff., rodzaj niekropień (Adiantum L.).
Według Krytycznej listy roślin naczyniowych Polski prawidłowa polska nazwa rodzaju to niekropień[6]
Niekropień, adiantum, złotowłos (Adiantum) – rodzaj paproci. Liczy około 200 gatunków naziemnych i naskalnych. Najliczniejsza grupa gatunków występuje w Ameryce Południowej. Gatunkiem typowym jest Adiantum capillus-veneris L.. Łacińska nazwa adiantum oznacza niezwilżalny, nie podlegający zamoczeniu.
Adiantum é um género de fetos com cerca de 200 espécies, que pertence à família Pteridaceae,[1] no entanto, alguns pesquisadores colocam-no na sua própria família, Adiantaceae.
O nome do género vem do grego antigo, significando não molhado, que se refere à habilidade da fronde em repelir a água sem que fique molhada.
São distintivas em termos de aparência, com espiques e ráquis escuros, muitas vezes pretos. O tecido foliar é muitas vezes delicado. Os soros alojam-se submarginalmente, estando cobertos abas de tecido foliar, fazendo lembrar indúsios. O dimorfismo entre frondes estéreis e férteis é de maneira geral subtil.
De maneira geral, preferem locais bem drenados, húmidos e ricos em húmus, variando entre solos em terras baixas até paredes verticais rochosas. Muitas espécies são especialmente conhecidas por crescerem em paredes rochosas perto de quedas de água.
A maior diversidade de espécies pode ser encontrada nos Andes. Diversidade apreciável também ocorre na Ásia oriental, com cerca de 40 espécies na China.
É sabido que o género é parafilético, e que os fetos da subfamília Vittarioideae são derivados deste grande género parafilético. entanto, se A. raddianum, e possivelmente algumas outras espécies forem removidas, as restantes plantas serão então monofiléticas.
Muitas espécies são cultivadas para o comércio em horticultura.
Em Portugal apresenta as seguintes espécies e subespécies:[2]
Adiantum é um género de fetos com cerca de 200 espécies, que pertence à família Pteridaceae, no entanto, alguns pesquisadores colocam-no na sua própria família, Adiantaceae.
O nome do género vem do grego antigo, significando não molhado, que se refere à habilidade da fronde em repelir a água sem que fique molhada.
Adiantumsläktet (Adiantum) är ett släkte bland ormbunkarna.[1] Det omfattar omkring 200 kända arter. Det räknas vanligen till familjen Pteridaceae, men en del systematiker utskiljer dem som en egen familj, Adiantaceae. Detta släktnamn kommer från ett grekiskt ord som betyder blöter inte ned och syftar på att bladen har förmåga att utsöndra vatten utan att själva bli fuktiga på utsidan.
De har ett särpräglat utseende med mörka, ofta svarta, stjälkar och klargröna, ofta fint skurna, blad.
De flesta trivs bäst i humusrik, fuktig och väldränerad jord, såväl i dalbottnar som på bergssidor. Många av arterna är kända för att växa runt vattenfall och andra områden med ständig vattenföring.
Den rikligaste förekomsten av arter i detta släkte finns i Anderna i Sydamerika. Ganska många finns också i östra Asien, nästan 40 i Kina.
Adiantum raddianum
Adiantum hispidulum
Adiantum cunninghamii underifrån. Här ses de karaktäristiska inrullningarna av bladkanterna, där sporerna finns
Enligt Catalogue of Life innehåller släktet följande 239 arter:[1]
Adiantumsläktet (Adiantum) är ett släkte bland ormbunkarna. Det omfattar omkring 200 kända arter. Det räknas vanligen till familjen Pteridaceae, men en del systematiker utskiljer dem som en egen familj, Adiantaceae. Detta släktnamn kommer från ett grekiskt ord som betyder blöter inte ned och syftar på att bladen har förmåga att utsöndra vatten utan att själva bli fuktiga på utsidan.
De har ett särpräglat utseende med mörka, ofta svarta, stjälkar och klargröna, ofta fint skurna, blad.
De flesta trivs bäst i humusrik, fuktig och väldränerad jord, såväl i dalbottnar som på bergssidor. Många av arterna är kända för att växa runt vattenfall och andra områden med ständig vattenföring.
Den rikligaste förekomsten av arter i detta släkte finns i Anderna i Sydamerika. Ganska många finns också i östra Asien, nästan 40 i Kina.
Adiantum L., 1753
Виды
Адиа́нтум (лат. Adiántum), или курча́вый па́поротник[1], или адиа́нт[2] — род папоротников, принадлежащий монотипному семейству Adiantaceae (C.Presl) Ching (последнее довольно часто включают в состав семейства Pteridaceae). Род насчитывает около двухсот видов.
Латинское название рода происходит от греческих α- — не-, без-, и διαινειν — увлажнять, так как вода легко скатывается с растения, оставляя его сухим.
Некрупные наземные папоротники с тонкими ползучими корневищами, покрытыми матовыми коричневыми или чёрными чешуями.
Листья очерёдные или супротивные. Черешки листьев тёмные, блестящие, у основания также с чешуями. Листовая пластинка широкая, гладкая, зелёная, реже сизоватая, сильно рассечённая (однажды-многократно перистая), с расположенными веером обратнояйцевидными, трапециевидными или клиновидными сегментами.
Сорусы со спорангиями круглые, продолговатые или линейные, расположены вдоль жилок на нижней стороне сегментов листа и прикрыты буроватым, плёнчатым ложным покрывальцем, представляющим собой изменённое продолжение краевой лопасти листочка.
Преимущественно тропический род. Выделяются два центра видового разнообразия — в южноамериканских Андах и в Восточной Азии (в частности, китайская флора насчитывает 39 видов рода).
Как правило, виды рода растут на богатых, влажных и в то же время хорошо дренированных почвах; очень характерны для скал по берегам водопадов.
В России встречаются два вида рода: Адиантум венерин волос (Adiantum capillus-veneris L.) и Адиантум стоповидный (Adiantum pedatum L.). Оба принадлежат к числу наиболее широко распространённых видов рода.
В России встречается в нижнем горном поясе Северного Кавказа, в горах Крыма, за пределами России широко распространён в Западной Европе, Средиземноморье, в горах Закавказья, Средней Азии, Малой Азии, Африки, в Северной и Центральной Америке.
Растёт по берегам горных рек и ручьёв, в трещинах скал, у просачивающейся воды, у водопадов.
В пределах России в диком виде растёт на Дальнем Востоке (в Приморье и Приамурье, на юге Сахалина и Курильских островов). Встречается в лиственных и смешанных лесах. Широко культивируется как садовое декоративное растение.
По информации базы данных The Plant List (на июль 2016) род включает 171 вид[3].
Виды рода упоминаются уже в сочинениях Плиния Старшего. Сходство их ажурной листвы с кудрями давало повод древним медикам рекомендовать эти растения для лечения волос. На Кавказе до сих пор моют волосы настоем этого папоротника для придания им блеска.
Листья (вайи) содержат тритерпеноиды (адиантон и 3α,4α-эпоксифиликан, фернен, изофернен, адипедатол), флавоноиды (глюкозиды, рутинозиды, глюкурониды, сульфаты кемпферола и кверцетина, нарингенин, гликозиды лютеолина), липиды (фосфатидилхолин, триацилглицеролы, диацилглицерилтриметилгомосерин), стероиды (стигмастерин, кампестерин и др.), фенолкарбоновые кислоты и их производные, проантоцианидины, эфирное масло.
Обладает лекарственными свойствами, листья включены в фармакопеи некоторых стран Западной Европы. Водный экстракт проявляет антибактериальную активность. Порошок, настой, отвар, сироп (самостоятельно и в сборах) — мягчительное, отхаркивающее, при болезнях дыхательных путей, жаропонижающее.
В народной медицине употребляется при инфекциях дыхательных путей, болезнях мочевого пузыря, печени и селезёнки, других заболеваниях. В индийской медицине листья, растёртые в пасту, применяются как ранозаживляющее средство, а их сок (в смеси с мёдом) — при гастралгии и респираторных инфекциях, отвар листьев используют как тонизирующее средство. В средневековой медицине Армении отвар листьев рекомендовался при желтухе, мочекаменной болезни, хронической лихорадке, ишиасе, сок (местно) — при злокачественных язвах и как детоксикационное средство при укусах бешеных собак, мазь применялась при болезнях глаз и скрофулёзе. В китайской медицине отвар листьев используется при злоупотреблении алкоголем, табаком, содержит много иода.
Адиа́нтум (лат. Adiántum), или курча́вый па́поротник, или адиа́нт — род папоротников, принадлежащий монотипному семейству Adiantaceae (C.Presl) Ching (последнее довольно часто включают в состав семейства Pteridaceae). Род насчитывает около двухсот видов.
（画）トーマス・ムーア
『イギリスとアイルランドのシダ』から
約200種。本文参照。
ホウライシダ属 (Adiantum) は、シダ植物門ホウライシダ科の一群で、細く硬い軸と、葉が巻き込んだような包膜が特徴である。一部は観葉植物として栽培されている。
普通は根茎はやや横に這い、多数の葉をつける。葉は普通は羽状複葉であるが、一部には特殊な型のものや単葉のものも知られる。軸は細くて硬く、針金のようで、黒か褐色に色づき、つやがある。小葉は薄く、外側の縁が裏側にめくれるようになって、それに覆われるようにその下に胞子のう群がつく。ただし、ワラビなどのように縁に沿って長く続くことはなく、個々の胞子嚢群は半円形等、短くしかならない。一つの小葉に複数の胞子嚢群をつける場合は、個々には半円形のものが葉の縁に数珠繋ぎに並ぶ。
観賞価値の高いものが多くあり、観葉植物として栽培される。日本産のものではホウライシダがよく栽培され、時に栽培逸出のものが自生状態で発見される。また、クジャクシダはむしろ山野草として栽培される。ほかに、ハコネシダも観賞価値の高いものとして有名であるが、栽培はとても難しい。
国外のものでは、
などがよく栽培される。特にA. radiatum は複数の園芸品種がある。
この属のものは世界の熱帯から暖帯にかけて約200種ある。日本には以下の8種が知られている。
공작고사리속(학명: Adiantum)[1]은 고사리목 봉의꼬리과 일엽아재비아과에 속하는 양치식물의 한 갈래이다.[2] 공작고사리(학명: Adiantum pedatum)·섬공작고사리(학명: Adiantum monochlamys)·고려공작고사리(학명: Adiantum coreanum) 등 183종이 알려져 있다.
공작고사리속(학명: Adiantum)은 고사리목 봉의꼬리과 일엽아재비아과에 속하는 양치식물의 한 갈래이다. 공작고사리(학명: Adiantum pedatum)·섬공작고사리(학명: Adiantum monochlamys)·고려공작고사리(학명: Adiantum coreanum) 등 183종이 알려져 있다.
.jpg)
.jpg)
.JPG)
Karte mit allen verlinkten Seiten: 
