Veririisikas (Lactarius sanguifluus) on pilvikuliste sugukonda riisika perekonda kuuluv seeneliik.
Veririisikas oranžookerja või purpurpunaka seenelihaga riisikas, väga hea söögiseen, mida võib süüa värskelt, ilma kupatamata.
Veririisikal on kahvatuoranž ringvöödiline kübar. Kübara maksimaalne läbimõõt on 15 cm. Riisikas eritab veinpunast piimmahla, mis värvust ei muuda. Eoslehekesed on veinpunakad. Seenejalal on punakad koobaslaigud.
Veririisikas kasvab ainult Euroopas mändide all. Veririisikat leidub palju Kataloonias, kus ta on leidnud kasutamist kataloonlaste rahvusköögis. Eestis esineb ta harva, Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. Veririisikas eelistab lubjarikast mulda ning levib loomännikutes, puis- ja kadakaniitudel. Oma vähese esinemise tõttu teda Eestis laiemalt ei tunta.
Veririisikaga sarnanevad porgandriisikas, mis kasvab liivastes männikutes, ja kuuseriisikas, mis kasvab kuusikutes ja kuuse-segametsades. Veririisika ja porgandriisika sarnasus on põhjustanud segadusi Lääne-Euroopas, kus veririisikat korjatakse porgandriisika pähe. See segadus kajastab seente nimetustes ja nende viitamisel teistes maades. Selle segaduse põhjustas enesele teadmata rootsi loodusteadlane Carl von Linné, kes andis 1753. aastal ekslikult nimetuse Agaricus deliciosus (deliciosus tähendab ladina keeles "maitsev") porgandriisikale, mis osutus tegelikult veririisikaks. See avastati alles 20. sajandi lõpus ning tänapäeval peavad Lääne-Euroopa mükoloogid veririisikat paremaks söögiseeneks kui porgandriisikas selle krõbeduse tõttu.
Veririisikas (Lactarius sanguifluus) on pilvikuliste sugukonda riisika perekonda kuuluv seeneliik.
Veririisikas oranžookerja või purpurpunaka seenelihaga riisikas, väga hea söögiseen, mida võib süüa värskelt, ilma kupatamata.
