El págalo grande o skúa (Catharacta skua o Stercorarius skua) ye una especie d'ave Charadriiforme de la familia Stercorariidae caracterizada pol so gran tamañu y agresividá. Como tolos págalos, ye una ave depredador y comenencioso.
El nome común que recibe'l págalo grande nos países nórdicos ("skúa") deriva del feroés skügver ("guedeya de plumes").
Ye un págalo de gran tamañu. Algama los 58 cm de llargor, 1,4 m de valumbu y 1,7 kg de pesu. El so parte cimeru ye marrón escura, bandiada, con un picu reciu, ganchudu, de color gris escuru. Les pates son del mesmu color. En vuelu, tien so les ales un llurdiu ablancazáu, cerca del álula. Dichu atributu ye esibíu nes zones de cría mientres el cortexu.
En dómina de cría emiten un soníu similar a una lladrida fonda. N'otros momentos, sicasí, son sosprendentemente silenciosos.
Prinda peces, según exemplares nuevos d'otres especies d'aves marines. Tamién escuerre a gaviluetes y otros páxaros (inclusive alcatraces, considerablemente más grandes qu'él) y oblíga-yos a soltar la so presa o devolver la so última comida. El so vuelu ye de normal lentu y pesáu, pero tórnase rápido, arteru y aportunante cuando caza. Los skúas suelen acompañar a los barcos pesqueros que saleen pol Atlánticu, aprovechando los bagazos refundiaos pela borda. Tamién son carroñeros cuando se-yos presenta la oportunidá, alimentándose de los cadabres d'animales marinos muertos.
El skúa pasa la mayor parte del añu n'alta mar, asitiándose en tierra namái pa criar. Nidifica n'islles remotes, puexos y marismas costeres.
Mientres el cortexu, les pareyes baxen en círculos sobre'l puntu de cría y, una vegada en tierra, realicen una ceremonia de saludu. El nial ye un buecu ensin tapizar, con dos güevos puestos nuna única niarada, de mayu a xunu.
El so comportamientu ante aquellos qu'enfusen na so zona de cría, inclusive seres humanos, ye bien violentu. En dellos casos apuerten a peligrosos, cutiendo fuertemente col so picu la cabeza del intrusu.
Cría nel norte d'Escocia y otres árees insulares entá más septentrionales (Islles Feroe ya Islandia). Puede tráte-y fácilmente n'Europa occidental en primavera y seronda, xeneralmente nel mar, anque de cutiu les torbonaes condúcen-y a tierra. En iviernu emigra a rexones más templaes, llegando hasta'l Atlánticu meridional y Suramérica.
N'España, individuos de págalo grande son vistos con frecuencia mientres les dómines ivernices nos mares y costes del norte y l'oeste peninsular. Nel Mediterraneu ye abondo más escasu y raru.
El págalo grande o skúa (Catharacta skua o Stercorarius skua) ye una especie d'ave Charadriiforme de la familia Stercorariidae caracterizada pol so gran tamañu y agresividá. Como tolos págalos, ye una ave depredador y comenencioso.
El nome común que recibe'l págalo grande nos países nórdicos ("skúa") deriva del feroés skügver ("guedeya de plumes").
Böyük sahilqağayısı (lat. Catharacta skua) — Sahilqağayıları fəsiləsinə (Stercorariidae) aid olan dəniz quşu.
Onun hündürlüyü 50 - 58 sm, qanadaları arasında məsafə 125 - 140 sm təşkil edir. Yetkin böyük sahilqağayılarında qırmızı zolaqlar və qara rəngli ləkələr vardır. Quyruqları tünd qonur rəngdə olur. Genetik araşdırmalar onların Qısaquyruq sahilqağayılarına (Stercorarius parasiticus) yaxın olmaları müəyyəjn edilmişdir.
Bu canlıların ən böyük yumurtlama arealı İslandiya, Norveç, Şotlandiyanın adaları və Farer adalarında müşahidə edilir.
Bu canlıların qidasının böyük hissəsini balıqlar təşkil edir. Bu balıqları isə digər dəniz quşlardan oğurlayırlar. Üstəlıik kiçik dəniz quşlarını da ovlayırlar. Onların iri quşlar arasında Şimal oluşasına belə hücum edərək onların ovlarını alırlar.
Şotlandiyanın yasaqlıqlarında Böyük sahilqağayısı qoruma altındadır:
Böyük sahilqağayısı (lat. Catharacta skua) — Sahilqağayıları fəsiləsinə (Stercorariidae) aid olan dəniz quşu.
Stercorarius skua Ar Sparfell-vor vras[1] (liester: Sparfelled-mor bras), pe Morbean bras[2] (liester: Morbeaned bras), a zo un evn-mor, Stercorarius skua e anv skiantel.
Stercorarius skua Ar Sparfell-vor vras (liester: Sparfelled-mor bras), pe Morbean bras (liester: Morbeaned bras), a zo un evn-mor, Stercorarius skua e anv skiantel.
El paràsit boreal (Stercorarius skua) és el paràsit més gros i més abundant que es pot trobar als Països Catalans durant l'hivern.
Cria a l'Àrtic i a l'Atlàntic. Pon 2 ous en un niu fet amb herbes i els defensa aferrissadament si algú s'hi apropa.
Es dediquen a prendre els peixos que altres aus pesquen, aprofiten les restes que llencen des dels vaixells de pesca, devoren ous i aus joves i mengen carronya (animals marins morts).[1]
En vol pot recordar una gavina poc destra, però, en canvi, és molt hàbil en les maniobres ràpides i sobtades. Quasi tota la seua vida transcorre a l'alta mar i només s'acosten a terra per niar.
El paràsit boreal (Stercorarius skua) és el paràsit més gros i més abundant que es pot trobar als Països Catalans durant l'hivern.
Aderyn a rhywogaeth o adar yw Sgiwen fawr (sy'n enw benywaidd; enw lluosog: sgiwennod mawrion) a adnabyddir hefyd gyda'i enw gwyddonol Catharacta skua; yr enw Saesneg arno yw Great skua. Mae'n perthyn i deulu'r Sgiwennod (Lladin: Stercoraridae) sydd yn urdd y Charadriiformes.[1] Dyma aderyn sydd i'w gael yng ngwledydd Prydain ac mae i'w ganfod yng Nghymru.
Talfyrir yr enw Lladin yn aml yn C. skua, sef enw'r rhywogaeth.[2] Mae'r rhywogaeth hon i'w chanfod yn Ewrop, Affrica ac Awstralia.
Mae'r Sgiwen Fawr yn un o'r mwyaf o'r sgiwennod, tua 50–58 cm o hyd a 125–140 cm ar draws yr adenydd. Mae'n nythu yng Ngwlad yr Ia, Norwy, Ynysoedd Faroe ac ynysoedd yr Alban, ar dir agored fel rheol. Dodwyir dau wy fel rheol, ac mae'r aderyn yn ymosod ar unrhyw anifail sy'n dod yn rhy agos at y nyth, gan gynnwys bodau dynol. Mae'n aderyn mudol, yn symud tua'r de a thua'r gorllewin i dreulio'r gaeaf, gan gyrraedd cyn belled ag arfordir Gogledd America.
Mae'n aderyn gweddol gyffredin o gwmpas glannau Cymru yn yr hydref, a gellir gweld nifer llai yn y gwanwyn ac ambell un yn ystod y gaeaf.
Mae'r sgiwen fawr yn perthyn i deulu'r Sgiwennod (Lladin: Stercoraridae). Dyma rai o aelodau eraill y teulu:
Rhestr Wicidata:
rhywogaeth enw tacson delwedd Sgiwen fach Stercorarius pomarinus Sgiwen fawr Stercorarius skua
_26.jpg)
.jpg)
_on_an_ice_floe,_Svalbard.jpg){kind=small}
Aderyn a rhywogaeth o adar yw Sgiwen fawr (sy'n enw benywaidd; enw lluosog: sgiwennod mawrion) a adnabyddir hefyd gyda'i enw gwyddonol Catharacta skua; yr enw Saesneg arno yw Great skua. Mae'n perthyn i deulu'r Sgiwennod (Lladin: Stercoraridae) sydd yn urdd y Charadriiformes. Dyma aderyn sydd i'w gael yng ngwledydd Prydain ac mae i'w ganfod yng Nghymru.
Talfyrir yr enw Lladin yn aml yn C. skua, sef enw'r rhywogaeth. Mae'r rhywogaeth hon i'w chanfod yn Ewrop, Affrica ac Awstralia.
Mae'r Sgiwen Fawr yn un o'r mwyaf o'r sgiwennod, tua 50–58 cm o hyd a 125–140 cm ar draws yr adenydd. Mae'n nythu yng Ngwlad yr Ia, Norwy, Ynysoedd Faroe ac ynysoedd yr Alban, ar dir agored fel rheol. Dodwyir dau wy fel rheol, ac mae'r aderyn yn ymosod ar unrhyw anifail sy'n dod yn rhy agos at y nyth, gan gynnwys bodau dynol. Mae'n aderyn mudol, yn symud tua'r de a thua'r gorllewin i dreulio'r gaeaf, gan gyrraedd cyn belled ag arfordir Gogledd America.
Mae'n aderyn gweddol gyffredin o gwmpas glannau Cymru yn yr hydref, a gellir gweld nifer llai yn y gwanwyn ac ambell un yn ystod y gaeaf.
Chaluha velká (Stercorarius skua) je největším evropským druhem chaluhy; od ostatních evropských druhů se mimo jiné liší absencí sezónní variability opeření.
Dospělí ptáci jsou tmavohnědí, často s tmavější čepičkou (čelo a temeno) a výrazně bílými kořeny ručních letek, které tvoří v letu v křídlech nápadná bílá pole. Mladí ptáci jsou podobně zbarveni, bez výrazně tmavšího čela a temene.
Chaluha velká hnízdí pouze v oblasti severního Atlantského oceánu na Islandu, Faerských ostrovech, Shetlandách, Orknejích a pobřeží severního Skotska. V posledních letech zahnízdily také na Špicberkách a v severním Norsku. Po vyhnízdění se většina ptáků přesunuje do jižnějších oblastí Atlantiku od Biskajského zálivu po západní Afriku, zčásti do západního Středomoří a výjimečně na západ po pobřeží Ameriky.[2] Vzácně zaletuje do vnitrozemí včetně České republiky, kde byla zjištěna patnáctkrát.[3]
Obrázky, zvuky či videa k tématu chaluha velká ve Wikimedia Commons
Chaluha velká (Stercorarius skua) je největším evropským druhem chaluhy; od ostatních evropských druhů se mimo jiné liší absencí sezónní variability opeření.
Storkjove (Stercorarius skua) er en fugl i kjovefamilien. Den er kraftigt bygget, 50 til 58 cm lang og har en vingespændvidde fra 125 til 140 cm. Yngleområderne iigger på Island, i Norge, på Skotlands øer og på Færøerne, hvorfra navnet Skua stammer. Den lever som snylter på havfugle, og af havfugle dvs som rovfugl. Ligesom de andre kjover angriber den mennesker, der kommer for tæt på ynglekolonien. Vinteren tilbringer den på det åbne Atlanterhav. Storkjoven er den største af de fire kjovearter, der forekommer i Danmark,
På afstand virker den næsten ensfarvet brun bortset fra store brune felter i vingen både på over- og underside. Den flyver tungt og næbbet er groft og sort. Den kan variere i fjerdragten, mem ikke så meget som andre kjover. De juvenile fugle kendes på at kroppen er mere jævntfarvet og vingefelterne lidt mindre og de kan derfor let forveksles med mellemkjove.
Den yngler i Nordatlanten, i det nordlige Skotland, Island, Færøerne og så langt nordpå som Svalbard. De kan yngle i små eller større kolonier på høje klippeøer og højtbeliggende, fugtige kystheder.
De flyvefærdige unger tilbringer deres første vinter ud for Vestafrika og Brasilien. Næste sommer bliver de i nærheden af vinterkvarteret, men året efter søger de mod nord, hvor de kan ses helt op til Grønland og Ishavet.
De ikkeynglende unge storkjover kan oversomre i Skagerrak og Kattegat. Om efteråret kan de i et større antal ofte observeres langs Jyllands vestkyst.
I 1700-tallet fandtes arten ynglende i meget store kolonier. På Skúvoy indsamlede beboerne hvert år unger og voksne fugle, som var et eftertragtet supplement til det daglige brød.
Omkring 1890 indgik storkjovens næb som betalingsmiddel i næbtolden. En overgang var der kun fire par tilbage og først efter at de blev fredet er bestanden efterhånden genoprettet. I 1930 fandtes ca. 70 ynglepar, 1946 ca. 200 ynglepar, 1961 ca. 550 ynglepar. Efter at det intensive fiskeri af særlig makrel har ført til en stigende tobisbestand, er storkjovens antal på Færøerne stigende.
Storkjove
Storkjove
Storkjove
Storkjove
Kjoveunge
Storkjove (Stercorarius skua) er en fugl i kjovefamilien. Den er kraftigt bygget, 50 til 58 cm lang og har en vingespændvidde fra 125 til 140 cm. Yngleområderne iigger på Island, i Norge, på Skotlands øer og på Færøerne, hvorfra navnet Skua stammer. Den lever som snylter på havfugle, og af havfugle dvs som rovfugl. Ligesom de andre kjover angriber den mennesker, der kommer for tæt på ynglekolonien. Vinteren tilbringer den på det åbne Atlanterhav. Storkjoven er den største af de fire kjovearter, der forekommer i Danmark,
Die Große Raubmöwe (Stercorarius skua, Syn.: Catharacta skua), oft kurz, aber mehrdeutig Skua genannt, ist ein Meeresvogel aus der Familie Stercorariidae.
In Mitteleuropa ist die Große Raubmöwe ganzjährig an den Küsten zu beobachten. Am häufigsten ist sie im Zeitraum August bis November zu sehen, während Beobachtungen im Frühjahr seltener sind. In den letzten Jahren hat die Zahl der Beobachtungen sowie die Aufenthaltsdauer der beobachteten Vögel zugenommen. Dies steht möglicherweise in einem Zusammenhang mit der Zunahme an Großmöwen an den mitteleuropäischen Küsten, denen die Große Raubmöwe regelmäßig das Futter raubt und die so eine Funktion als „Nahrungs-Lieferant“ haben.[1]
Die Große Raubmöwe erreicht eine Körperlänge von 51 bis 56 Zentimeter und hat eine Flügelspannweite von 125 bis 140 cm. Die Männchen wiegen zwischen 1170 und 1500 Gramm, die Weibchen dagegen zwischen 1300 und 1650 Gramm. Erwachsene Tiere der großen Raubmöwe haben ein graubraunes Gefieder mit rostroten Strichen und einer schwarzen Kappe. Der Schwanz ist schwarzbraun mit zwei verlängerten Federn in der Mitte. Der Schnabel und die Füße sind fast schwarz.
Die Große Raubmöwe ist ein Brutvogel der subarktischen und arktischen Regionen der West-Paläarktis. Die Brutgebiete liegen auf Island, in Norwegen, der Halbinsel Kola, auf Nowaja Semlja, auf schottischen Inseln und auf den Färöern, woher auch der Name Skua stammt (siehe Wiktionary). Die Überwinterungsgebiete dieser Art liegen an der Atlantikküste. Sie erreichen in dieser Zeit aber auch die Küsten Brasiliens und Neufundlands und halten sich auch im westlichen Mittelmeerraum auf.
Nichtbrüter halten sich ganzjährig und Brutvögel außerhalb der Brutzeit auf dem Meer auf. Es sind tagaktive Vögel, die ihre Nahrung überwiegend in küstennahen Gewässern sowie am Strand oder im unmittelbaren Küstenbereich finden. Ihre Brutplätze liegen in der Regel in der Nähe großer Seevogelkolonien wie Basstölpel oder anderen Möwenarten. Ihre Geschlechtsreife erreichen die Großen Raubmöwen frühestens mit vier bis fünf Lebensjahren, häufig aber erst mit sechs bis acht Jahren. Sie führen eine monogame Saisonehe. Da sie sehr brutplatztreu sind, kommt es häufig auch in der nächsten Fortpflanzungsperiode zu einer Verpaarung mit dem Partner des Vorjahres. Das Gelege besteht gewöhnlich aus zwei Eiern, die mit einem Abstand von zwei bis drei Tagen gelegt werden. Die Brutdauer beträgt 28 bis 30 Tage. Beide Elternvögel brüten, wobei der Brutanteil des Weibchens gewöhnlich größer ist. Die Jungvögel werden von beiden Elternvögeln betreut. Sie sind mit etwa 40 bis 46 Tagen flügge und nach weiteren zwei bis drei Wochen selbständig.[2]
Genau wie andere Skuas greift diese Raubmöwe Menschen an, die sich ihrem Nest zu stark nähern, und fliegt dabei Attacken auf den Kopf des Eindringlings. Die dabei erlittenen Verletzungen sind für den Menschen schmerzhaft, aber nicht bedrohlich. Den Winter verbringen diese Vögel auf dem offenen Atlantik.
Die Nahrung besteht überwiegend aus Fisch, den sie häufig anderen Meeresvögeln rauben. Daneben jagen sie auch kleinere Meeresvögel wie Papageientaucher die sie im Flug kurz über der Meeresoberfläche angreifen. Größere Vögel wie den Basstölpel berauben sie, indem sie die Flügel mit den Krallen attackieren. Der so gehandicapte Vogel stürzt ins Meer und wird weiter angegriffen, bis er seine Beute aufgibt.
Der europäische Bestand wurde zu Beginn des 21. Jahrhunderts auf 16.000 Brutpaare geschätzt.[1] Der Weltbestand liegt nur geringfügig darüber. Die wichtigsten Brutgebiete sind Großbritannien, wo etwa 9600 Paare brüten, sowie Island mit 5400 Brutpaaren. Im Norden Skandinaviens und Russlands findet eine Arealausweitung statt.[1]
Die Große Raubmöwe gilt als eine der Arten, die vom Klimawandel besonders betroffen sein werden. Ein Forschungsteam, das im Auftrag der britischen Umweltbehörde und der Royal Society for the Protection of Birds die zukünftige Verbreitungsentwicklung von europäischen Brutvögeln auf Basis von Klimamodellen untersuchte, geht davon aus, dass bis zum Ende des 21. Jahrhunderts das Verbreitungsgebiet der Großen Raubmöwe um ein Drittel schrumpfen wird. Es verschiebt sich gleichzeitig deutlich nach Norden und überlappt sich nach dieser Prognose mit dem aktuellen nur um 18 Prozent. Ein neues potentielles Verbreitungsgebiet stellt möglicherweise die Region bis zum Franz-Josef-Land dar.[3]
Die Große Raubmöwe (Stercorarius skua, Syn.: Catharacta skua), oft kurz, aber mehrdeutig Skua genannt, ist ein Meeresvogel aus der Familie Stercorariidae.
In Mitteleuropa ist die Große Raubmöwe ganzjährig an den Küsten zu beobachten. Am häufigsten ist sie im Zeitraum August bis November zu sehen, während Beobachtungen im Frühjahr seltener sind. In den letzten Jahren hat die Zahl der Beobachtungen sowie die Aufenthaltsdauer der beobachteten Vögel zugenommen. Dies steht möglicherweise in einem Zusammenhang mit der Zunahme an Großmöwen an den mitteleuropäischen Küsten, denen die Große Raubmöwe regelmäßig das Futter raubt und die so eine Funktion als „Nahrungs-Lieferant“ haben.
The badock (Stercorarius skua) is a lairge seabird in the skua faimily Stercorariidae.
De Grote Schietjager oder Skua (Stercorarius skua) is en Seevagel ut de Familie vun de Schietjagers (Stercorariidae). Bi Gen-Unnersöken is rutsuert, datt he vun de Gene her wiethen liek is mit de Jan Dreckvagel.
Mank de Vagels in Middeleuropa is de Grote Schietjager dat ganze Johr hen an de Küsten to sehn. An’n fökensten hollt se sik vun Augustmaand bit November hier up, in’t Vorjohr is he man roorer. In de lesten Johre hett he sik hier fökener sehn laten un is ok länger bleven. Unner Umstänn hangt dat dormit tosamen, datt ok de Grootmöwen, as Kobben un Groten un Lüttjen Manteldreger an’e Waterkant in Middeleuropa fökener to sehn sünd. De Grote Schietjager jaagt jem regelmatig de Büte af un se mütt em as „Lieferanten“ vun Foder denen.[1]
De grote Schietjager is over’t Lief bi 51 bit 56 cm lang. Siene Flunken kann he 125 bit 140 cm wiet ut’neenspannen. De Heken weegt 1.170 bit 1.500 g, bi de Seken sünd dat 1.300 bit 1.650 g. Adulte Vagels dreegt graubrune Feddern mit rostrode Streeke un en swatte Kappen. De Steert is swattbruun mit twee längere Feddern in’e Midden. Snavel un Föte sünd meist swatt. Bröden deit he in de westliche Paläarktis, un dor in de Gemarken, de to de Arktis un de Subarktis tohören doot. Düsse Gemarken liggt up Iesland, in Norwegen, up de Kola-Halfinsel, up Nowaja Semlja, up de Eilannen vor Schottland siene Küsten un up de Färöers, wo ok de Naam „Skua“ vun herkummt. Overwintern deit düsse Aart an de Atlantikküsten. Man ok bit na Brasilien siene Waterkant kummt se hen un na Neepundland. Ok in’e westliche Middellannsche See sünd se in’n Winter to finnen.
Wenn de Vagels nich bröden doot, leevt de Groten Schietjagers up de See. Aktiv sünd se overn Dag. Ehr Freten finnt se tomeist in Waters bi de Küsten un an’n Strand oder dichtbi bi de Küsten. Bröden doot se normolerwiese bi Kolonien vun annere grote Seevagels, as u. a. Jan vun Genten oder allerhand Aarden vun Möwen. Lüttje tügen könnt se toeerst mit veer oder fiev Johren, faken ok eerst mit sess bit acht Johren. Se leevt mit ehren Partner de Brödeltied over tohopen un gaht denn ut’neen. Vunwegen, datt se sik geern an dat Nest vun dat Johr vordem holen doot, finnt se dor faken ok densülvigen Partner wedder. Normolerweise leggt se twee Eier in’n Afstand vun twee bit dree Dage. Bröden doot se 28 – 30 Dage lang. Beide Olen bröödt, ofschoonst de Mudder normolerwiese länger up de Eier sitt. Ok bi de Pleege vun de Jungen maakt beide Olen mit. Na 40-46 Dage könnt de Jungen flegen un nochmol twee bit dree Weken, un denn kaamt se alleen torecht.[2]
Just as annere Schietjagers grippt de Skua Minschen an, wenn se to dicht an sien Nest rankaamt. Dor fleegt se Angreepe bi gegen den Kopp vun den Minschen. Dat killt woll, man gefährlich is dat for den Minschen nich.
Dat Freten besteiht to’n groten Deel ut Fisch. Faken nehmt se em annere Vagels weg. Man he jaagt ok lüttjere Seevagels. Gröttere Vagels, as Jan vun Genten griept se an un griept mit’e Krallen na de ehre Flunken. De stört denn in’t Water un weert fudder angrepen, so lang, bit se ehre Büte los laat.
To’n Anfang vun dat 21. Johrhunnert is de Bestand in Europa up bi 16.000 Paare taxeert wurrn.[3] De ganze Weltbestand is man bloß en beten grötter. De wichtigsten Rebeden, wo se bröden doot, sünd Grootbritannien mit bi 9.600 Paare un Iesland mit bi 5.400 Paare. In’n Norden vun Skandinavien un in Russland breedt sik de Vagel hüdigendags ut.[4]
. Mehr Biller, Videos oder Audiodateien to’t Thema gifft dat bi Wikimedia Commons. De Grote Schietjager oder Skua (Stercorarius skua) is en Seevagel ut de Familie vun de Schietjagers (Stercorariidae). Bi Gen-Unnersöken is rutsuert, datt he vun de Gene her wiethen liek is mit de Jan Dreckvagel.
Mank de Vagels in Middeleuropa is de Grote Schietjager dat ganze Johr hen an de Küsten to sehn. An’n fökensten hollt se sik vun Augustmaand bit November hier up, in’t Vorjohr is he man roorer. In de lesten Johre hett he sik hier fökener sehn laten un is ok länger bleven. Unner Umstänn hangt dat dormit tosamen, datt ok de Grootmöwen, as Kobben un Groten un Lüttjen Manteldreger an’e Waterkant in Middeleuropa fökener to sehn sünd. De Grote Schietjager jaagt jem regelmatig de Büte af un se mütt em as „Lieferanten“ vun Foder denen.
Skúgvur (lat. Stercorarius skua) er nakað sum mási til støddar, brúnur sum hini kjógvasløgini, ikki búkhvítur og hevur onga snældu. Sum kjógvin er eftir ritu, er skúgvurin eftir likku, eltir hana, snittandi og snarandi, inntil hon má spýggja. Men kemur tá ein flokkur av ritum og ternum eftir honum, so má hann skunda sær at flýggja. Og ikki er hann snúiligari enn so, at kjógvin tuskar hann av. Úr sjónum fær hann sær seið og sild. Fyri bjargafuglin er hann skaðiligur, helst fyri lundan, tekur bæði egg og fugl. Lítið er til av honum. Tað, sum er í Evropa, hevur tikið sær búgv í somu londum sum Norðmenn í forðum, í Føroyum, Hetlandi, Orknoyggjum, Hebridum, Íslandi og ikki sørt í Grønlandi.
Áður átti hann nógvur í Føroyum. Søgn er, at í støðum var hann so tættur, at fjallmenn stundum, tá ið um ráddi, nýttu eggini til at blaka fyri seyð. Í summum bygdum beinskerdu teir ungarnar og tóku teir so — mangar túsund í tali — tá ið teir vóru fullvaksnir og feitir. Men fyri skaðan, hann gjørdi í bjørgunum, varð roynt at avoyða hann, og tað eydnaðist teimum so, at um ár 1900 vistu teir bara 4 pør vera eftir — í Skúvoy, Stóru Dímun, Svínoy og Saksun. Tá friðlýstu teir hann, og nú er hann væl afturnørdur. Mestur er hann í Saksun; har eiga um 100 pør, og ikki er nevnt um nakað spell av teimum. Tað sigst eisini, at í teimum høgum, sum hann áður átti mestur, skóru teir meiri seyð tá, enn teir skera nú. Har, sum fuglur, ið føðir seg av sjónum, eigur nógvur, verður altíð nógv gras.
Skúgvur (lat. Stercorarius skua) er nakað sum mási til støddar, brúnur sum hini kjógvasløgini, ikki búkhvítur og hevur onga snældu. Sum kjógvin er eftir ritu, er skúgvurin eftir likku, eltir hana, snittandi og snarandi, inntil hon má spýggja. Men kemur tá ein flokkur av ritum og ternum eftir honum, so má hann skunda sær at flýggja. Og ikki er hann snúiligari enn so, at kjógvin tuskar hann av. Úr sjónum fær hann sær seið og sild. Fyri bjargafuglin er hann skaðiligur, helst fyri lundan, tekur bæði egg og fugl. Lítið er til av honum. Tað, sum er í Evropa, hevur tikið sær búgv í somu londum sum Norðmenn í forðum, í Føroyum, Hetlandi, Orknoyggjum, Hebridum, Íslandi og ikki sørt í Grønlandi.
Áður átti hann nógvur í Føroyum. Søgn er, at í støðum var hann so tættur, at fjallmenn stundum, tá ið um ráddi, nýttu eggini til at blaka fyri seyð. Í summum bygdum beinskerdu teir ungarnar og tóku teir so — mangar túsund í tali — tá ið teir vóru fullvaksnir og feitir. Men fyri skaðan, hann gjørdi í bjørgunum, varð roynt at avoyða hann, og tað eydnaðist teimum so, at um ár 1900 vistu teir bara 4 pør vera eftir — í Skúvoy, Stóru Dímun, Svínoy og Saksun. Tá friðlýstu teir hann, og nú er hann væl afturnørdur. Mestur er hann í Saksun; har eiga um 100 pør, og ikki er nevnt um nakað spell av teimum. Tað sigst eisini, at í teimum høgum, sum hann áður átti mestur, skóru teir meiri seyð tá, enn teir skera nú. Har, sum fuglur, ið føðir seg av sjónum, eigur nógvur, verður altíð nógv gras.
The great skua (Stercorarius skua), sometimes known by the name bonxie in Britain, is a large seabird in the skua family Stercorariidae. It is roughly the size of a herring gull. It mainly eats fish caught at the sea surface or taken from other birds.
The great skua was described from the Faroe Islands and Iceland by the Danish zoologist Morten Thrane Brünnich in 1764 under the binomial name Catharacta skua.[2][3] It is now placed in the genus Stercorarius that was introduced by the French zoologist Mathurin Jacques Brisson in 1760.[4][5] The English name and species name "skua" is believed to originate from the Faroese skúvur or skúgvur [ˈskɪkvʊər] and is the only known bird name to originate from the Faroes that has come into regular use elsewhere.[6][7] In Britain, it is sometimes known by the name bonxie, a Shetland name of Norse origin.[8][9] The genus name Stercorarius is Latin and means "of dung"; the food disgorged by other birds when pursued by skuas was once thought to be excrement.[10] The species is monotypic: no subspecies are recognised.[5]
Great skuas measure 50–58 cm (20–23 in) long and have a 125–140 cm (49–55 in) wingspan. One study found that 112 males weighed an average of 1.27 kg (2 lb 13 oz) and that 125 females weighed an average of 1.41 kg (3 lb 2 oz).[11] Adults are a streaked greyish brown, with a black cap, while juveniles are a warmer brown and unstreaked below. They have a short, blunt tail, and a powerful flight. The great skua's call is a harsh hah-hah-hah-hah; quacking and croaking noises have also been heard. Distinguishing this skua from the other North Atlantic skuas (parasitic jaeger, pomarine jaeger and long-tailed jaeger) is relatively straightforward. The herring gull size, massive barrel chest and white wing flashes of this bird are distinctive even at a distance. It is sometimes said to give the impression of a common buzzard. Identification of this skua is only complicated when it is necessary to distinguish it from the closely related large southern-hemisphere skuas. Despite its name, the great skua is marginally smaller on average than the other 3 large southern-hemisphere skuas, although not by enough to distinguish them by size in the field.[11] Some authorities still regard the great skua as conspecific with some of these southern skuas, and as a group they have sometimes been separated in the genus Catharacta, although currently this taxonomy is not commonly followed.
Genetic studies have found surprising similarities between the great skua and the pomarine skua, despite their dissimilar appearance. Many ornithologists now believe either that the great skua originated as a hybrid between the pomarine skua and one of the southern-hemisphere species,[12] presumably as a result of vagrancy or migration across the equator by the southern species, or that the pomarine skua evolved from hybridization of the great skua and one of the small Arctic species (see pomarine jaeger for details).
The great skua breeds in Iceland, Norway, the Faroe Islands, and on Scottish islands, with some individuals breeding on mainland Scotland and in the northwest of Ireland. They breed on coastal moorland and rocky islands, usually laying two spotted olive-brown eggs in grass-lined nests. Like other skuas, they will fly at the head of a human or other intruder approaching their nest. Although it cannot inflict serious damage, such an experience with a bird of this size is frightening. They are a migrant species, wintering at sea in the Atlantic Ocean and regularly reaching North American waters. They are vagrant to Mediterranean countries (e.g. Turkey).
They eat mainly fish, birds, eggs, carrion, offal, rodents, rabbits, and occasionally berries. They have been known to prey on lambs, and even pony foals. Probably their most prolific food source is by-catch abandoned by fishing vessels.[13]
They will often obtain fish by robbing gulls, terns and even northern gannets of their catches. They will also directly attack and kill other seabirds, up to the size of herring gulls. Like most other skua species, it continues this piratical behaviour throughout the year, showing less agility and more brute force than the smaller skuas when it harasses its victims. A common technique is to fly up to a gannet in mid-air and grab it by the wing, so that it stalls and falls into the sea, where the great skua then physically attacks it until it surrenders its catch. Due to its size, aggressive nature and fierce defence of its nest, the great skua has little to fear from other predators. While fledglings can fall prey to rats, cats or the Arctic fox, healthy adults are threatened only by greater raptors such as the golden eagle, the white-tailed eagle, and more rarely, by the orca.
An aerial apex predator, the great skua is an aggressive pirate of the seas, deliberately harassing birds as large as gannets to steal a free meal. It also readily kills and eats smaller birds such as puffins. Great skuas show little to no fear of humans – anybody getting close to the nest will be repeatedly dive-bombed by the angry adults. Unusual behaviour by St Kilda's skuas was recorded in 2007 during research into recent falls in the Leach's storm petrel population. Using night vision gear, ecologists observed the skuas preying on the petrels at night, a remarkable strategy for a seabird.[14]
Great skua in water
At the Norwegian bird island Runde
At Runde
In flight.
,_Hallig_Hooge.jpg)
Great skua at North Sea island Hallig Hooge / Germany
_auf_Handa_Island.JPG)
At Handa Island / Scotland
Museum specimen
The great skua (Stercorarius skua), sometimes known by the name bonxie in Britain, is a large seabird in the skua family Stercorariidae. It is roughly the size of a herring gull. It mainly eats fish caught at the sea surface or taken from other birds.
La Granda rabmevo, Stercorarius skua, estas granda marbirdo de la familio Sterkorariedoj aŭ de rabmevoj de la ordo de Karadrioformaj birdoj.
Ĝi reproduktiĝas en Islando, Norvegio, insuloj Ferooj kaj insuloj de Skotio, krom kelkaj en firma tero skotia. Ĝi reproduktiĝas en marbordaj stepoj kaj rokaj insuloj. Gi estas migranta birdo, kiu vintras en maro en la Atlantiko kaj kiu regule atingas akvojn de Norda Ameriko kaj ĝis la Tropiko de Kankro kaj foje eĉ ĝis Brazilo kaj tra la Mediteraneo ĝis Hungario.
La ino kutime demetas du brunverdecajn punktitajn ovojn en nesto kovrita de herberoj konstruita de ambaŭ gepatroj. Antaŭe okazas ceremonioj. Okazas ununura demetado ĉiujare. La idoj rapide elnestiĝas sed restas proksime ĉe la helpo de gepatroj.
Kiel aliaj rabmevoj, tiu birdo superflugos la kapon ĉu de homo ĉu de alia entrudulo kiu alproksimiĝu al ilia nesto. Kvankam tiu birdo ne povas damaĝi homon, tiu sperto kun birdo tiom granda estas almenaŭ iom timiga.
Tiu birdo manĝas ĉefe fiŝojn, kion tre often prenas per forrabado al mevoj, ŝternoj kaj eĉ suloj de ties predoj. Ĝi ankaŭ atakas kaj mortigas aliajn marbirdojn ĝis la grando de Nigramantela mevo. Kiel plej granda parto de la rabmevoj, ĝi estas kleptoparazita la tutan jaron, montrante malpli lertecon kaj pli simplan forton ol aliaj rabmevoj kiam ili atakadas siajn viktimojn. Komuna tekniko estas superflugi sulon kaj kapti ĝin ĉe la flugiloj ĝis tiu falas en maron kaj tiam la Granda rabmevo atakas ĝin fizike ĝis tiu forlasas sian predon.
Tiu estas granda rabmevo 50–66 cm longa kun enverguro de 125–140 cm kaj pezo de 1200 ĝis 1650 g. Ĝi estas la plej fortika el la rabmevoj. Plenkreskuloj estas striitaj grizbrunaj kun malhelaj preskaŭ nigraj kapo kaj dorso kaj pli hela nuko kaj iom ruĝeca suba parto. Junuloj estas iom pli brunaj kaj nestriaj. Bruna plumaro ne ŝanĝas laŭ sezono, sed ekzempleroj povas varii. Ili havas longecajn nigrajn bekojn kun hokoformaj pintoj kaj ankaŭ nigrajn retajn piedojn kun akraj krifoj. La vosto estas mallonga, kojnforma kaj sen elstaraj plumoj, malkiel okazas ĉe aliaj rabmevoj. La flugo estas rekta kaj pova. La voĉo estas malagrabla ĥah-ĥah-ĥah-ĥah aŭdebla ĉefe ĉe reproduktejoj.
Diferencigi tiun rabmevon el aliaj nordatlantikaj rabmevoj, nome Arkta rabmevo, Larĝvosta rabmevo kaj Longvosta rabmevo, estas relative facila. Estas diferencigaj eĉ de malproksime la grando de Arĝentmevo, la fortikaj kolo kaj kapo, la fortikbarela brusto kaj blankaj makuloj mezo de la flugilpintoj. Oni diras, ke ĝi ŝajnas Buteo. Identigo de tiu rabmevo estas komplika nur kiam necesas diferencigi ĝin disde la tre rilataj grandaj sudhemisferaj rabmevoj.
Kelkaj fakuloj ankoraŭ konsideras la birdojn de Granda rabmevo kiel samspeca kun iu el tiuj sudaj rabmevoj kiuj kiel grupo estis iam separitaj en la genro Catharacta, kvankam tio ne estas ĉiam akceptita.
Genetikaj pristudoj trovis surprizajn similaĵojn inter la Granda rabmevo kaj la Larĝvosta rabmevo, spite ties malsimila aspekto. Multaj ornitologoj nune konsideras ke ĉu la Granda rabmevo devenas kiel hibrido inter la Larĝvosta rabmevo kaj unu el la specioj de la suda hemisfero [Furness kaj Hamer, 2003], supozeble kiel rezulto de la vaganteco aŭ migrado tra la ekvatoro farita de la suda specio, ĉu la Larĝvosta rabmevo devenas el hibridiĝo de la Granda rabmevo kaj unu el la etaj arktaj specioj (vidu artikolon de Larĝvosta rabmevo por detaloj).
Granda rabmevo ĉe norvega birdoinsulo Runde
Granda rabmevo ĉe norvega birdoinsulo Runde
Granda rabmevo sur akvo
La Granda rabmevo, Stercorarius skua, estas granda marbirdo de la familio Sterkorariedoj aŭ de rabmevoj de la ordo de Karadrioformaj birdoj.
El págalo grande o skúa (Catharacta skua o Stercorarius skua) es una especie de ave Charadriiforme de la familia Stercorariidae caracterizada por su gran tamaño y agresividad. Como todos los págalos, es un ave depredadora y oportunista.
El nombre común que recibe el págalo grande en los países nórdicos ("skúa") deriva del feroés skügver ("mechón de plumas").
Es un págalo de gran tamaño. Alcanza los 58 cm de longitud, 1,4 m de envergadura y 1,7 kg de peso. Su parte superior es marrón oscura, bandeada, con un pico recio, ganchudo, de color gris oscuro. Las patas son del mismo color. En vuelo, posee bajo las alas una mancha blanquecina, cerca del álula. Dicho atributo es exhibido en las zonas de cría durante el cortejo.
En época de cría emiten un sonido similar a un ladrido profundo. En otros momentos, sin embargo, son sorprendentemente silenciosos.
Captura peces, así como ejemplares jóvenes de otras especies de aves marinas. También persigue a gaviotas y otros pájaros (incluso alcatraces, considerablemente más grandes que él) y les obliga a soltar su presa o devolver su última comida. Su vuelo es normalmente lento y pesado, pero se torna rápido, hábil y tenaz cuando caza. Los skúas suelen acompañar a los barcos pesqueros que navegan por el Atlántico, aprovechando los desperdicios arrojados por la borda. También son carroñeros cuando se les presenta la oportunidad, alimentándose de los cadáveres de animales marinos muertos.
El skúa pasa la mayor parte del año en alta mar, asentándose en tierra sólo para criar. Nidifica en islas remotas, promontorios y marismas costeras.
Durante el cortejo, las parejas descienden en círculos sobre el punto de cría y, una vez en tierra, realizan una ceremonia de saludo. El nido es un hueco sin tapizar, con dos huevos puestos en una única nidada, de mayo a junio.
Su comportamiento ante aquellos que penetran en su zona de cría, inclusive seres humanos, es muy violento. En algunos casos llegan a ser peligrosos, golpeando fuertemente con su pico la cabeza del intruso.
Cría en el norte de Escocia y otras áreas insulares aún más septentrionales (Islas Feroe e Islandia). Puede vérsele fácilmente en Europa occidental en primavera y otoño, generalmente en el mar, aunque a menudo las tempestades le conducen a tierra. En invierno emigra a regiones más templadas, llegando hasta el Atlántico meridional y Sudamérica.
En España, individuos de págalo grande son vistos con frecuencia durante las épocas invernales en los mares y costas del norte y el oeste peninsular. En el Mediterráneo es bastante más escaso y raro.
El págalo grande o skúa (Catharacta skua o Stercorarius skua) es una especie de ave Charadriiforme de la familia Stercorariidae caracterizada por su gran tamaño y agresividad. Como todos los págalos, es un ave depredadora y oportunista.
El nombre común que recibe el págalo grande en los países nórdicos ("skúa") deriva del feroés skügver ("mechón de plumas").
Suuränn (Catharacta skua) on änlaste sugukonda kuuluv linnuliik.
Vahel käsitletakse teda perekonna Stercorarius all, kuhu ta varem kuulus.[2] Briti saartel kutsutakse teda tihti ka nimega bonxie, mis tuleneb vanaskandinaaviakeelsest sõnast bunki (hunnik, kuhi).[3]
Tegu on röövlinnuga, kellel looduslikke vaenlasi on vähe.[4]
Teda on üksikutel kordadel märgatud ka Eesti vetel, aga üldiselt ei ole takson Eestis esinev.[5]
Suuränn on üks suuremaid ja raskemaid linnuliike änlaste sugukonnast. Emaslind on reeglina suurema kasvuga kui isaslind.[4]
Suurännil on suur väljaulatuv pea, mis on tihti silmatorkavalt üles tõstetud asendis. Lühike saba on umbes sama pikk kui pea. Saba keskmised suled ulatuvad pisut sabast välja, andes sellele iseloomuliku kolmnurkse kuju. Tal on stabiilne lend, mida toetavad aeglased tiivalöögid.[4]
Tal on tume konksja kujuga nokk ja jämedad mustad jalad. Sulestik on pruuni värvi, tiibadel on nii tumedamaid kui ka heledamaid alasid, mis moodustavad säbrulisi mustreid. Esinevad silmapaistvad valged vöödid nii tiiva alumisel kui ka ülemisel poolel. Nende järgi on lindu võimalik juba väga kaugelt ära tunda. Põhivärvusest heledamaid triipe leidub ka kukla taga ja pea külgedel.[4]
Võib minna segi noore suurekasvulise laisaba-änniga, ent viimasel on väiksem pea, saledam kõht ja pikem saba (erinevalt suurännist on see alati pikem kui pea). Vahet suuränni ja laisaba-änni vahel saab teha ka selle järgi, et suuränni tiibadel on tunduvalt suuremad ja kontrastsemad valged vöödid kui laisaba-ännil.[4]
Suuränn pesitseb Islandil, Fääri ja Briti saartel, vähemal määral ka Šotimaa mandriosal. Tegu on rändlinnuga, kes tavaliselt talvitub Atlandi ookeani rannikul Pürenee poolsaare piirkonnas.[2]
Tegu on ühe hiliseima koloniseerijaga Põhja-Atlandi merelindudest, kes on algselt pärit Antarktikast. Esmalt asustas suuränn Islandi, mis toimus ilmselt 12.–15. sajandil. Alates sellest on Islandil liigi arvukus üsna stabiilsena püsinud. Sealt edasi liiguti Fääri saartele ja hiljem koloniseeriti ka Briti saari, peamiselt Shetlandi saarestikku. Briti ja Fääri saarte populatsioonidel langes aga arvukus väga tugevalt, seda peamiselt inimtegevuse tõttu. Sellest tulenevalt läbisid sealsed populatsioonid tugeva pudelikaelaefekti. Isendite vahel esines inbriidingut, mis tähendab seda, et omavahel ristusid niisugused isendid, kelle vahel oli geneetiline sugulus suurem kui keskmiselt populatsioonis olla võiks.[6]
Alates 20. sajandi algusest on arvukus jälle kõvasti kasvama hakanud, see kestis kuni 1980. aastateni, pärast mida on püsinud stabiilsena. Arvukuse suurenemisele aitas kaasa ka suuränni toidulauast märkimisväärse hulga moodustava tobia populatsioonide suurendamine.[4]
Briti ja Fääri saarte populatsioonide arvukus langes inimmõju tõttu, sest tegu on paikadega, kus on tegeletud pikalt põllumajandusega. Suuränn ründab vahel noori lambaid, eriti ahvatlevad teda vastsündinud lambatalled. Selline käitumine ei ole lambakasvatajatele soodus ja on põhjustanud nendepoolset suuränni arvukuse piiramist, et kaitsta enda lambakarja. Illegaalset küttimist esineb ka tänapäeval, ent tunduvalt vähemal määral. Paraku kipub langema lammaste poegimise aeg kokku perioodiga, mil lindudel on nende põhilist toitu napilt.[4]
Talveks migreeruvad linnud lõunasse. Selleks kogunevad nad pärast pesitsusaega Põhjamere kandis suurte parvedena kokku, et koos talvituma suunduda. Peamine rännuaeg on augustist oktoobrini. Põhilised talvitumispaigad asuvad Biskaia lahest kuni Loode-Aafrikani välja, paiknedes suuresti Pürenee poolsaarel. Seal pesitsevad täiskasvanud, ent nooremad linnud lendavad neist veel natuke edasi lõuna poole. Oma esimestel eluaastatel juhtub vahel, et mõned noorlinnud hajuvad üle kogu Atlandi ookeani põhjaosa, jõudes välja Lõuna-Ameerika põhjapoolsele rannikule. Samuti on mahajääjaid jõudnud Vahemere ja Musta mere äärde.[4]
Suuränn sööb väga vaheldusrikast toitu. Põhilise osa tema toidulauast moodustab kala, peamiselt tobias. Mõnikord varastatakse aga söögiks hoopis teiste lindude mune ja linnupoegi või siis toitutakse marjadest, putukatest, noortest lammastest ning korjustest. Veel on talle iseloomulik kleptoparasitism ehk teistelt lindudelt nende poolt püütud toidu röövimine.[7] Kleptoparasitismi esineb kõige rohkem juuli lõpus, mil toidupuudus on suurim. Enim langevad suuränni rünnaku ohvriks lunnid, aga ka krüüslid, suulad ja algid.[8]
Enne rünnakut hakkab lind potentsiaalsete ohvrite kohal tiirutades lendama. Seejärel, olles valinud välja konkreetse indiviidi, sööstab ta kiirelt linnu seljatagant tema poole, tekitades nii üllatusmomendi ja saades ohvri käest soovitud kala kätte. Alkidel on vahel kombeks suuränni eest põgeneda, sukeldudes selleks veealla, seetõttu on efektiivsem linde rünnata veepinnast kõrgemal.[8]
Linnupoegadele antakse tavaliselt süüa 5–6 korda päevas. Enamasti on selleks kala. Teised linnud, imetajad, selgrootud ja marjad moodustavad poegade toidulauast alla 4%.[9]
Suuränni pesitsusterritooriumid kattuvad temaga samast sugukonnast pärit söödikänniga. Tegu on suurännist väiksema linnuga, keda suuränn vahel ründab, eesmärgiks toidupuuduse korral teda toiduks tarvitada või temalt toitu röövida. Pesitsuspaikade pärast konkureerides on suurännil selge eelis, sest ta on suurem ja võimsam ning jõuab tavaliselt rändelt tagasi kaks kuni kolm nädalat enne söödikänni. Tänu sellele hõivab suuränn parimad alad enne söödikänni saabumist. Teistest liigikaaslastest isoleeritud söödikänni paarile on suuränn eriliseks ohuks, seda eriti toidunappuses.[4]
Kuna suuränni arvukus on viimase sajandi jooksul kõvasti kasvanud, on teadlased pannud kahtluse alla söödikänni populatsioonide arvukuse säilimise. Näiteks Foula saarel paikneval suuränni koloonial on esinenud negatiivne mõju sealsele söödikänni kolooniale, kes on pidanud omale pesitsemiseks väiksemad ja kehvemad alad leidma. See ei avaldanud kogu populatsioonile küll suurt negatiivset mõju, aga vähendas sealse koloonia sigimisedukust 20% ulatuses. Suuränni peamine põhjus söödikänni tapmiseks on tõenäoliselt teiste toiduallikate kehv kättesaadavus.[10]
Kuigi suuränni arvukus ei ole nii suur, et teistele liikidele tõsist kahju teha, mõjutab kisklus siiski ka teisi linnuliike. Nendeks on muu hulgas atlandi tormipääsu, kaljukajakas, krüüsel, hahk ja merisk. Tobia populatsioonide langemine 1980. aastatel oli ilmselt suurim põhjus, miks hakati rohkem teisi linde ründama.[4]
Suuränn pesitseb Atlandi ookeani põhjaosa saartel ja pesa ehitab maapinnale. Ta on üks vähestest merelindudest, kes pesitseb ainult Euroopa vetes. Tihedaimad suuränni kolooniad paiknevad suula kolooniate lähistel – neil on ka ühised migratsiooniteed. Linnud, kes käivad toitumas kolooniast eemal, hõivavad omale enamasti pesapaigaks vaid väikese territooriumi. Seda kaitstakse sissetungijate eest agressiivsete sööstude ja sukeldumispommitamisega (dive-bombing), mis on eriti äge, kui sissetungija tulekul on mõlemad vanemad pesa juures.[4]
Suuränn on monogaamne lind, kes on läbi aastate truu nii oma pesitsuskohale kui ka paarilisele (vahel paaritub üks isane ka rohkem kui ühe emasega, ent sellised suhted ei ole püsivad). Tänu sellele saab ta iga aasta varakult alustada sigimise ja järglaste eest hoolitsemisega. Pesitsuspaik hõivatakse kohe pärast rändelt naasmist, mil lind on omale kogunud korralikud rasvavarud. Suuränn kaalub rändelt naastes kuni 25% rohkem kui munade haudumise ajal.[4]
Sigima hakatakse tavaliselt 5–6 aasta vanuselt, erandina ka 4-aastaselt. 10–30 päeva jooksul pärast territooriumi hõivamist muneb emaslind pessa munad. Enne munemist isaslind toidab emaslindu. Ka ülejäänud pesitsusaja vältel võtab isane toitmise kohustuse suurel määral enda peale, emaslind aga püsib pesa lähedal, et seda kaitsta. Selle taga peitub ka põhjus, miks isased suurännid on väiksema kasvuga kui emased – väikesed isased on paremad jahipidajad, suured emased on aga efektiivsemad ja agressiivsemad pesa ja poegi kaitstes. Mida vanemate lindudega on tegu, seda raevukamalt nad oma pesa kaitsevad.[4]
Munakurnas on reeglina kaks muna. Koorumise tõenäosus varieerub 60–73% ulatuses, mida võivad mõjutada karmid ilmastikutingimused, näiteks tormid. Linnupojad kooruvad tavaliselt mõnepäevase vahega, esimene koorunu on enamasti suurem ja elujõulisem. Vahel esineb esimesel linnul nii suurt domineerimist oma noorema pesakaaslase üle, et ontarvitanud teda söögiks. Tegu pole tihti esineva nähtusega, ent see on kasulik toidupuuduse korral, aidates elus püsida vähemalt ühel pesakonna järeltulijal.[4]
Linnupojad püsivad pesa lähistel tavaliselt niikaua, kuni on saavutanud peaaegu täiskasvanud linnu kaalu ja kogunud rasvavarusid. Selline käitumine oli kasulik karmi kliimaga antarktika suvedel, mis oli nende kunagine pesitsuspaik. Kuna niisugune käitumine esineb ka 21. sajandi algul, näitab see, et Atlandi ookeani põhjaosa asustamisest ei saa olla möödas väga palju aega.[4]
Pesapaigas on linnud lärmakad, peletades sissetungijaid eemale esmalt karjetega, aga ka rünnates. Väljaspool pesitsusaega on nad pigem vaiksed.[4]
Vaadatud 25.10.2017 Suuränn (Catharacta skua) on änlaste sugukonda kuuluv linnuliik.
Vahel käsitletakse teda perekonna Stercorarius all, kuhu ta varem kuulus. Briti saartel kutsutakse teda tihti ka nimega bonxie, mis tuleneb vanaskandinaaviakeelsest sõnast bunki (hunnik, kuhi).
Tegu on röövlinnuga, kellel looduslikke vaenlasi on vähe.
Teda on üksikutel kordadel märgatud ka Eesti vetel, aga üldiselt ei ole takson Eestis esinev.
Marikaka handi[2] (Stercorarius skua) esterkoraridoen familiako itsas hegazti handia da. Marikaka handia eta kakajale handia izenaz ere ezagutzen da. 60 cm inguru luze izaten da. Isats labur samarra du. Kolorez arre iluna da. Hegazti harraparia eta oso haserrekorra da. Arrainak, intsektuak, haragi ustela, beste hegaztiak eta haien arrautzak jaten ditu. Eskualde artiko eta antartikoetan, Islandian, Eskozian eta Feroe uharteetan bizi da.
Marikaka handi (Stercorarius skua) esterkoraridoen familiako itsas hegazti handia da. Marikaka handia eta kakajale handia izenaz ere ezagutzen da. 60 cm inguru luze izaten da. Isats labur samarra du. Kolorez arre iluna da. Hegazti harraparia eta oso haserrekorra da. Arrainak, intsektuak, haragi ustela, beste hegaztiak eta haien arrautzak jaten ditu. Eskualde artiko eta antartikoetan, Islandian, Eskozian eta Feroe uharteetan bizi da.
Isokihu (Stercorarius skua) on valtamerten lintu, jota tavataan Suomessa noin kerran vuodessa. Lajin nimesi Morten Thrane Brünnich 1764.
Isokihu on tummanruskea merilintu. Sen pituus 50–58 cm, siipien kärkiväli 125–140 cm ja paino 1,2–1,6 kg. Naaras on huomattavasti koirasta suurempi.
Euroopan vanhin rengastettu isokihu on ollut 32 vuotta ja 10 kuukautta vanha brittiläinen lintu.[2]
Isokihun nimialalaji skua pesii Islannissa, Norjassa, Färsaarilla ja Skotlannin saarilla. Se talvehtii avomerellä Atlantilla lähellä päiväntasaajaa. Eteläisellä Atlantilla pesivät alalajit antarcticus (Argentiinan kaakkoisosat ja Falklandinsaaret) ja loennbergi Antarktiksella ja sitä reunustavilla saarilla. Tyynenmeren ja Intian valtameren eteläosan saarilla pesii alalaji hamiltoni. Maailman populaation kooksi arvioidaan 10 000–20 000 yksilöä ja lajin kanta on elinvoimainen.[1] Britannian kanta on runsastunut voimakkaasti, Färsaarten kanta puolestaan on taantunut. Suomessa isokihu on nähty noin 50 kertaa vuoden 2006 loppuun mennessä.[3]
Isokihu viihtyy merten rannoilla ja avomerellä. Harvoin sitä tavataan sisämaan järvillä.
Isokihut lisääntyvät yhdyskuntina saarten ylätasanteilla ja kallionseinämillä. Pesä on vain syvennys maassa. Naaras munii kaksi munaa, joita molemmat vanhemmat hautovat. Haudonta kestää 28–30 vuorokautta. Poikaset kuoriutuvat eriaikaisesti ja ovat lentokykyisiä 6–7-viikkoisina. Vanhemmat puolustavat pesäänsä ihmisiltä ja muilta vaaroilta nopeilla syöksyillä. Pesii ensimmäisen kerran vasta 7–8-vuotiaana.
Isokihu syö kalaa, jota se hankkii usein ryöväämällä pienemmiltä merilinnuilta. Se tappaa ja syö myös lintuja, jopa merilokin kokoisia. Isokihun ravintoon kuuluvat myös linnunmunat ja -poikaset, jopa saman lajin poikaset (kannibalismi).
Isokihu (Stercorarius skua) on valtamerten lintu, jota tavataan Suomessa noin kerran vuodessa. Lajin nimesi Morten Thrane Brünnich 1764.
Stercorarius skua
Le Grand Labbe (Stercorarius skua, anciennement Catharacta skua), dit aussi Skua ou Grand Skua, est une espèce d'oiseaux de la famille des Stercorariidae, la plus grande espèce de labbe. Il fréquente les mers et rivages de l'Atlantique nord.
Long de 52 à 65 cm, cet oiseau peut atteindre 140 cm d'envergure pour une masse de 1 600 g. Son plumage est uniformément brun foncé avec des bandes blanches à la base des rémiges.
Le Grand Labbe décime les volées de pétrels, de puffins et de prions, pourchasse les pingouins et achève les animaux malades ou, dans les îles, les lapins. Parfois même, il dévore ses propres petits. Le Grand Labbe (skúgvur en féroïen) n'attaque pas l'homme mais plonge au-dessus de sa tête si ce dernier semble menacer les deux œufs qu'il couve ou les deux oisillons auxquels il donne généralement naissance chaque saison.
La nidification a lieu au printemps, à la fin mai et en juin, comme observé en Islande par exemple. Les adultes en bonne santé n’ont pas d'autres prédateurs naturels que l'Aigle royal et le Pygargue à queue blanche.
Des études ont montré qu'il profitait de la nuit pour s'attaquer aux colonies de pétrels.
Œuf de Stercorarius skua - Muséum de Toulouse
Il a donné son nom à un avion de combat embarqué des années 1930, le Blackburn Skua.
Stercorarius skua
Le Grand Labbe (Stercorarius skua, anciennement Catharacta skua), dit aussi Skua ou Grand Skua, est une espèce d'oiseaux de la famille des Stercorariidae, la plus grande espèce de labbe. Il fréquente les mers et rivages de l'Atlantique nord.
A palleira grande ou papamerda real (Stercorarius skua, antes Catharacta skua) é unha grande ave mariña da familia dos estercoráridos.
O seu nome específico, skua parece que procede da palabra da lingua das illas Feroe skúvur ou skúgvur (/ˈskɪkvʊər/).[2][3] O nome da familia e do xénero Stercorarius deriva do latín e significa "excrementos", seguramente en referencia á comida que regurxitan ou soltan do bico outras aves cando son atacadas por esta especie e que esta despois come, e que parecía excrementos (o cal está relacionado tamén cun dos nomes comúns galegos: papamerda).[4]
Os estudos xenéticos realizados atoparon sorprendentes semellanzas entre a palleira grande e a palleira pomarina (Stercorarius pomarinus), malia o seu aspecto pouco similar. Moitos ornitólogos agora cren que ou ben a palleira grande se orixinou como un híbrido entre a palleira pomarina e unha das especies do hemisferio sur,[5] posiblemente como resultado das aves errantes ou a migración ao outro lado do ecuador das especies do sur, ou ben que a palleira pomarina evolucionou por hibridación entre a palleira grande e unha pequena especie ártica. As diferenzas no ADN mitocondrial entre as palleiras grande e pomarina son unhas das máis pequenas entre calquera par de especies de vertebrados ata agora analizadas, e mesmo é menor que as diferenzas entre individuos de especies moi espalladas. A aparente capacidade de hibridación entre elas levou a moitos taxónomos a abolir o xénero separado Catharacta para as palleiras do hemisferio sur e palleira grande.[6]
Mide de 50 a 58 cm de longo e ten unha envergadura de ás de entre 125 e 140 cm. Un estudo atopou que 112 machos medidos pesaban como media 1,27 kg e 125 femias 1,41 kg.[7] Os adultos teñen son marróns agrisados con manchas ou mechas e unha parte superior da cabeza negra, mentres que os individuos novos son máis marróns e sen manchas. Teñen unha cola roma e curta, e un voo poderoso. A súa chamada é un áspero hah-hah-hah-hah; tamén emiten ruídos similares a grallar. É relativamente doado distinguir esta palleira doutras do Atlántico norte como Stercorarius parasiticus, Stercorarius pomarinus e Stercorarius longicaudus. O tamaño similar ao dunha gaivota arxéntea, peito con forma de barril masivo e manchas brancas nas ás desta ave son distintivos mesmo a certa distancia. Ás veces dise que se parece algo a un miñato común. A identificación desta palleira é só complicada cando cómpre distinguila das estreitamente emparentadas palleiras grandes do hemisferio sur. Malia o seu nome, a palleira grande é algo máis pequena como media que as outras tres especies grandes de palleiras do hemisferio sur, aínda que non tanto como para poder distinguila só por iso no campo.[7] Algunhas autoridades aínda consideran que a palleira grande é conespecífica dalgunhas destas palleiras do sur, e todas elas foron separadas como grupo no xénero Catharacta, aínda que actualmente esa clasificación é pouco seguida, xa que outros propuxeron abolir o xénero Catharacta.
Reprodúcese en Islandia, Noruega, as illas Faroe e illas de Escocia, e algúns individuos na propia costa de Escocia e no noroeste de Irlanda. Reprodúcense nos páramos costeiros e illas rochosas, xeralmente poñendo dous ovos marróns-oliváceos con manchas en niños forrados de herba. Como outras palleiras, fan voos rasantes sobre a cabeza dos humanos ou outros animais intrusos que se acheguen aos seus niños. Aínda que non poden inflixir serios danos, esa experiencia cunha ave dese tamaño dá medo e adóitalles ser efectiva. É unha especie migradora, pasando o inverno no mar no océano Atlántico e chegando regularmente a augas de Norteamérica. Pode verse como errante en países do Mediterráneo (mesmo en Turquía), e tamén nas costas de Galicia.
Comen principalmente peixe, aves, ovos, prea, vísceras, roedores, coellos e ocasionalmente bagas.
Adoitan conseguir peixe roubándollo ás gaivotas, carráns e mascatos. Tamén atacan directamente outras aves mariñas[8], incluso do tamaño do gaivotón (Larus marinus). Como moitos outros estercoráridos, realiza este comportamento de cleptoparasitismo durante todo o ano, exhibindo menos axilidade pero máis forza bruta que outras especies máis pequenas da familia cando acosa as súas vítimas. Unha técnica común é voar ata un mascato e agarralo no aire por unha á para paralo e facelo caer ao mar, onde a palleira grande o ataca fisicamente ata que este cede a súa captura. Debido ao seu tamaño, á natureza agresiva e á fera defensa do seu niño, a palleira grande ten pouco que temer doutros predadores. Aínda que os pitiños desta especie poden ser presas de ratos e gatos ou do raposo ártico, os individuos sans só son ameaados por grandes aves de presa como a aguia real, o pigargo e máis raramente, no mar, as candorcas.
A palleira grande na auga
Na illa norueguesa de Runde
En Runde
En voo
A palleira grande ou papamerda real (Stercorarius skua, antes Catharacta skua) é unha grande ave mariña da familia dos estercoráridos.
Veliki pomornik (Stercorarius skua) je velika morska ptica iz porodice pomornika Stercorariidae.
Ovaj veliki pomornik je dug 50–58 cm sa rasponom krila od 125–140 cm. Odrasli su smećkastosivi, sa crnom kapom, a mladunci su smeđi bez pruga. Rep im je kratak i tup. Let im je direktan i snažan.
Genetska istraživanja su pronašla iznenađujuće sličnosti između velikog pomornika i širorepog pomornika, unatoč razlikama u izgledu. Mnogi ornitolozi vjeruju da veliki pomornik potječe od hibrida između širorepg pomornika i jedne od vrsta pomornika sa južne hemisfere, ili da je širorepi pomornik evoluirao od hibrida velikog pomornika i neke od manjih arktičkih vrsta.
Veliki pomornik se razmnožava na Islandu, u Norveškoj, na Farskim otocima i škotskim otocima, sa nekoliko njih u unutrašnjosti Škotske. Razmnožava se na kamenitim otocima i obično nese dva pjegava maslinastosmeđa jajeta u gnijezdo obloženo travom. Kao i drugi pomornici, letjet će oko glave čovjeka ili drugog uljeza koji prilazi gnijezdu. Iako ne može nanijeti ozbiljne povrede, takvo iskustvo sa pticom te veličine je užasavajuće. Selica je i zimuje na moru u Atlantskom oceanu i često dolazi do sjevernoameričkih vodenih tokova. Ponekada doluta do mediteranskih zemalja (na primjer Turske).
Ova ptica jede uglavnom ribu, koju često krade od galebova, čigri pa čak i bluna. Također direktno napada i ubija druge morske ptice. Kao i kod većine drugih vrsta, cijele godine se ovako ponaša i pokazuje manju okretnost i veću snagu od manjih pomornika kada napada druge ptice. Uobičajena tehnika je da doleti do blune u letu i uhvati je, tako da ona padne u more, gdje je pomornik napada dok ona ne preda svoj ulov. Također jede iznutrice, jaja, bobice i strvine. Zbog svoje veličine, agresivnog ponašanja i samoobrane, veliki pomornik teško da se treba plašiti drugih grabežljivaca. Mladunci mogu postati plijen štakorima, mačkama ili arktičkim lisicama, a zdrave odrasle mogu ugroziti samo suri orao i orao štekavac.
U Wikimedijinu spremniku nalazi se još gradiva na temu: veliki pomornik
Wikivrste imaju podatke o: velikom pomorniku Veliki pomornik (Stercorarius skua) je velika morska ptica iz porodice pomornika Stercorariidae.
Skúmur (fræðiheiti: Catharacta skua) er fugl af kjóaætt. Skúmurinn tilheyrir ættbálki strandfugla (fjörunga) og er stór, dökkleitur sjófugl, sem minnir töluvert á ránfugl. Skúmurinn er sjófugl á norðurhveli jarðar sem verpir á Íslandi, Færeyjum, Skotlandi, Noregi og Svalbarða.
Lo stercorario maggiore (Stercorarius skua, Brünnich, 1764) è un grosso uccello marino (lungo fino a 57 cm) dotato, rispetto agli altri stercoraridi, di un'apertura alare ampia e di una corta coda. Il corpo è massiccio, bruno con remiganti fasciate di bianco.
Si riproduce nel paleartico occidentale, stabilendosi quindi a lungo sulle Isole Shetland e l'Islanda. Nel XX secolo ha allargato il suo areale diffondendosi fino in Russia e nei paesi atlantici europei, giungendo perfino in Spagna.
Migratorio, sempre pelagico ad esclusione del periodo di riproduzione, migra fino in Brasile e al largo del Golfo di Guinea.
Conosciuto come un grande spazzino, effettivamente non è un buon pescatore: si nutre di pesci morti, di scarti dei pescherecci, di piccoli uccelli e delle loro uova, che succhia dopo averle forate col becco appuntito. Quando ha dei piccoli da nutrire costringe gabbiani, sule e altri uccelli marini a rigurgitare il loro pescato in volo.
Durante la riproduzione forma coppie monogame.
Lo stercorario maggiore (Stercorarius skua, Brünnich, 1764) è un grosso uccello marino (lungo fino a 57 cm) dotato, rispetto agli altri stercoraridi, di un'apertura alare ampia e di una corta coda. Il corpo è massiccio, bruno con remiganti fasciate di bianco.
Dydisis plėšikas (lot. Catharacta skua) – plėšikinių (Stercorariidae) šeimos paukštis.
Didysis plėšikas yra didesnis už didįjį kirą. Nuo kitų plėšikinių ir kirų skiriasi trumpa uodega.
Patinas ir patelė tamsiai rudos spalvos, kaklo šonuose rausvos dėmelės. Pečiai ir antuodegis išmarginti ryškiai rudomis dėmelėmis. Didžiųjų plasnojamųjų plunksnų pamatinė dalis balta. Pilvinė pusė šviesesnė. Snapas stiprus, juodas, kojos juosvos. Rainelė tamsiai ruda. Jauniklių sparnuose daugiau baltos spalvos negu suaugusiųjų, šviesesnė snapo pamatinė dalis.
Gyvena Šiaurės Atlanto ir pietinėse antarktinėse salose, Antarkties pakrantėse. Klajonių periodu aptinkamas Atlanto vandenyno pakrantėse, Indijos ir Ramiojo vandenyno pietinėse dalyse.
Lietuvoje pastebimas labai retai.
Peri kolonijomis, žolėtose bei smėlėtose lygumose, pakrantėse, žemupiuose plytinčiose salose, pelkėtame pajūryje. Monogamas. Kiaušiniai ovalūs, stambiai grūdėti, matiniai. Dėtyje paprastai būna 1–2 kiaušiniai, sveriantys maždaug 93 gramus. Perėjimo trukmė – apie 30 dienų. 6–7 savaičių jaunikliai jau gali skraidyti.
Minta kai kurių jūrinių paukščių jaunikliais, kiaušiniais, kartais užpuola suaugusius narūnėlius, tilvikus bei kitus jūrų paukščius. Persekioja kirus, atima iš jų maistą.
Dydisis plėšikas (lot. Catharacta skua) – plėšikinių (Stercorariidae) šeimos paukštis.
De grote jager (Stercorarius skua) is het grootste lid van de jagers of roofmeeuwen, een subgroep van de Laridae.
Het is een vogel ter grootte van een flinke Zilvermeeuw, die echter altijd een variabel donkerbruin verenkleed behoudt, dat aan de onderzijde roodkleurig is. Hij heeft een zwarte haaksnavel en zwarte poten.
De grote jager is een rover. Hij achtervolgt andere vogels, bijvoorbeeld meeuwen, tot deze hun prooi laten vallen of uitbraken. Soms doodt hij zijn slachtoffers zelfs.
De grote jager broedt op eilanden ten westen van noordelijk Europa, onder andere op IJsland en is langs de Noordzeekust een zeldzame gast. In het Zuidpoolgebied komt een nauw verwante soort voor (S. maccormicki) die er veel op lijkt.
De grote jager (Stercorarius skua) is het grootste lid van de jagers of roofmeeuwen, een subgroep van de Laridae.
Storjo (Stercorarius skua)[1] er ein fugl i jofamilien. Han har ein kroppslengd på 57–61 centimeter. Fuglen hekkar på øyar nord i Atlanterhavet, og er berre sjeldan å sjå i Skandinavia.
Storjo (Stercorarius skua) er ein fugl i jofamilien. Han har ein kroppslengd på 57–61 centimeter. Fuglen hekkar på øyar nord i Atlanterhavet, og er berre sjeldan å sjå i Skandinavia.
Storjo på Fugleøya Runde
Storjo på Fugleøya Runde
Storjo (Stercorarius skua) er en pelagisk overflatebeitende sjøfugl som tilhører gruppen joer.
Storjoer er 50-58 cm. lang og har et vingespenn på 125-140 cm. Hannene veier omtrent 1,27 kg. og hunnene omtrent 1,41 kg. Voksne fugler er gråbrune, og ungfuglene er brune.
Storjoen hekker på Island, Færøyene, i Norge, Skottland og Irland. Den legger kun to egg. Den overvintrer i Atlanterhavet.
Denne ornitologirelaterte artikkelen er foreløpig kort eller mangelfull, og du kan hjelpe Wikipedia ved å utvide den. Storjo (Stercorarius skua) er en pelagisk overflatebeitende sjøfugl som tilhører gruppen joer.
Scientìfich: Stercorarius skua
Piemontèis : ...
Italian : Stercorario maggiore
Multimedia w Wikimedia Commons Wydrzyk wielki, skua (Stercorarius skua) – gatunek ptaka z rodziny wydrzyków (Stercorariidae).
Rozmieszczenie tego ptaka jest dość osobliwe, bo występuje zarówno na wybrzeżach północnego Atlantyku i jego przyległych morzach, jak i na przeciwnej stronie globu, na Antarktydzie oraz Nowej Zelandii i wybrzeżach Ameryki Południowej do jej środkowej części. W Europie spotkać go można na Islandii, Wyspach Owczych, Szetlandach, Orkadach i w północnej Szkocji. Po okresie lęgowym lata nad ogromnym terytorium, które obejmuje prawie cały Atlantyk. Europejskie wydrzyki wielkie zimują najczęściej na Atlantyku, docierając aż do wybrzeży Nigerii.
Wyróżniono cztery podgatunki, z czego trzy gniazdują na wyspach półkuli południowej, a jeden (S. s. skua) lęgnie się na Islandii, Wyspach Owczych oraz Szkocji i to on pojawia się również na wybrzeżach Środkowej Europy, bardzo rzadko też w głębi lądu. Czasami zalatuje do Polski.
Obie płci wydrzyka wielkiego są ubarwione jednakowo, ciemnobrązowo. Ciało krępe. W upierzeniu godowym na grzbiecie i szyi mają rudawe plamy; nie występują one w upierzeniu spoczynkowym. Na podstawie lotek dłoniowych znajdują się białe, półksiężycowate plamy, które tworzą dobrze widoczne w powietrzu lusterko, na ciemnych lotkach I rzędu. W locie ptaka (który wydaje się nieco ociężały) charakterystyczne są szerokie skrzydła i krótki ogon. Młode są ciemniejsze niż dorosłe, mają jasne końce piór pokrywowych, biało zakończone lotki (choć lusterko jest mniejsze) i prawie czarną głowę. Występują zarówno jasne, jak i ciemne odmiany skua. Jest największy z wydrzyków, wielkości kruka lub mewy srebrzystej. Pokrywa rogowa górnej szczęki składa się, jak u innych wydrzyków, z trzech części. W porównaniu z innymi wydrzykami mają tylko niewiele wydłużone środkowe sterówki, są za to szerokie i lekko zaokrąglone. Od mew różni go zakończony haczykiem czarny dziób.
Jego obecność zdradza gardłowe "tak tak", po których słychać chrapliwe "skirr" lub "ok ok".
Gniazduje na skalistych wybrzeżach, torfowiskach i skalistych wyspach. Zimą, poza okresem lęgowym, występuje na pełnym morzu. Rzadko pojawia się w głębi lądu, głównie zagnany tam przez silne burze.
Gnieździ się na osobności lub w małych koloniach bezpośrednio w kontakcie z morzem, często w pobliżu kolonii innych ptaków wodnych, co jest związane z łupieżczym sposobem zdobywania pokarmu. Najczęściej lęgnie się na wzniesieniach terenu lub na skalistych wysepkach porośniętych niską roślinnością. Gniazdo skua jest położone na ziemi między kępami traw lub w mchach.
Wydrzyk wielki, podobnie jak inni przedstawiciele jego rodzaju, również porywa zdobycz innym ptakom, np. mewom i rybitwom. Jest też przekleństwem ptasich kolonii lęgowych z których porywa jaja i pisklęta. Nie tylko jednak pasożytuje, łowi wszystkie zwierzęta, którym potrafi podołać. Nie gardzi też odpadami wyrzucanymi ze statków.
W Polsce jest objęty ścisłą ochroną gatunkową[3].
O moleiro-grande ou mandrião-grande (Stercorarius skua) é uma ave caradriforme da família Stercorariidae. Por vezes é colocado no género Catharacta.
Tal como os restantes membros da sua família, persegue gaivotas e outras aves marinhas, com o objectivo de lhes roubar o alimento.
Nidifica nas Ilhas Britânicas (principalmente na Escócia) e inverna no Oceano Atlântico, sendo relativamente comum ao largo da costa portuguesa no Outono e no Inverno.
Storlabb (Stercorarius skua) är en fågel inom familjen labbar.[2]
Storlabben är en stor och tung, gråtrutsstor fågel men en längd på mellan 50 och 58 centimeter och ett vingspann på 125 till 140 centimeter. Den är mörkbrun och har ovan rostgula längdstreck. Undertill är den stötande i grått. Vingarna är svartbruna, med en vit fläck. Stjärten är svartbrun med de båda mellersta pennorna förlängda och avrundade. Näbben och fötterna är svartaktiga.
Tidigare fördes storlabben till släktet Catharacta tillsammans med de andra större labbarna, men senare forskning har visat närmre släktskap mellan labbarna och idag behandlar de flesta familjens taxon som ett släkte. Tidigare omfattade storlabben fem taxa men arten delades upp i tre arter där de andra två är sydpolslabb (Catharacta maccormicki) och antarktisk labb (Catharacta antarctica). Med denna uppdelning omfattar istället storlabben bara ett taxon. Dock behandlar vissa taxonomer fortfarande alla dessa taxa som en art. För mer information angående labbars systematik; se labbar.
Den förekommer i norra Atlanten och häckar på öar och utmed kuster bland höga klippor eller på fuktiga höglänta kusthedar på Svalbard, Jan Mayen, Björnön, Island, Färöarna, Norge och Storbritannien. Storlabben är en flyttfågel och under vintern lever den mestadels helt pelagiskt och förekommer över ett mycket större område av Atlanten. Bland annat utanför Kanadas och Nordamerikas kuster men merparten återfinns från Biscayabukten till vattnen utanför nordvästra Afrika, och ett antal tar sig också in i de västra delarna av Medelhavet.
I Sverige är storlabben en sällsynt gäst och ses främst vid höstliga stormar utefter västkusten.
Storlabben häckar som tidigast vid fyra års ålder. De häckar på kusthedar och klippiga öar i enstaka par eller i kolonier på upp till 1500 par. Boet som görs i ordning av båda könen placeras direkt på marken och består av en urgröpning som fodras med gräs eller andra växtdelar. De lägger oftast två fläckiga olivbruna ägg som ruvas av båda föräldrarna i cirka 29 dagar. Ungarna lämnar snabbt boet men blir flygga först efter cirka 44 dagar och tas sedan om hand av föräldrarna i ytterligare två eller tre veckor. Likt de andra labbarna försvarar de sina bon genom att attackdyka mot huvudet på inkräktare.
Storlabben äter främst fisk som den ofta erhåller genom kleptoparasitism, vilket innebär att den jagar andra fiskande fåglar, som trutar, måsar, tärnor och även sulor och stjäl deras byte. Den lever även av rov, främst andra sjöfåglar upp till havstrutars storlek, och den äter fiskrens, ägg, bär och as. Det finns observationer av storlabb som jagar klykstjärtad stormsvala om natten vilket är ett mycket ovanligt beteende hos en havsfågel.[3]
på grund av sin storlek, aggressiva natur och våldsamma försvarsmetoder av boet så har storlabben nästan inga naturliga fiender. Som pulli kan den bli dödad av råttor, katter och fjällräv medan en frisk adult individ bara kan hotas av kungsörn och havsörn.
Arten har ett stort utbredningsområde och en stabil populationsutveckling.[1] Utifrån dessa kriterier kategoriserar IUCN arten som livskraftig (LC).[1] Populationen i Europa tillika världspopulationen tros bestå av 16.300-17.200 par.[1]
På svenska har fågeln även kallats havslabb och skualabb.[4]
Wikimedia Commons har media som rör storlabb.
Büyük Korsanmartı (Stercorarius skua), Stercorariidae familyasından bir kuş türü.
Büyük bir korsan martı olup, 50–58 cm kadardır. Kanat açıklıkları 125–140 cmdir. Kır ve kayalık adaların kıyılarında görülürler, yuvalarına iki benekli zeytin rengi-kahverengi yumurta koyarlar. Diğer martılar gibi yuvasına yaklaşıyor olan bir insan veya diğer davetsiz misafirlerin başında uçarlar. Kuzey İskoçya, İzlanda, Faroe Adaları ve Norvaeç'te ürerler. Göçmendirler, Atlantik okyanusunda denizde kışı geçirirler ve muntazaman Kuzey Amerika sularına uzanırlar. Türkiye gibi Akdeniz ülkelerinde raslantısal konuktur. Erişkinler, grimsi kahverengi çizgili bir siyah başlık, kahverengi gövdeye ve kanatlara sahiptirler. Gövdelerinde açık renk çizgiler vardır. Kanatlarında büyük beyaz lekeler vardır. Yavrular daha hafif kahverengi çizgisiz aşağılara sahiptir. Kısa ve kaba bir kuyruğa sahiptirler. Direkt ve kuvvetli uçuşları vardır. Beslenmek için genelde diğer kuşları güçlü bir uçuşla kovalar ve gagalarındaki balığı alır, bazen kendi kendine de balık aldığı görülmüştür. Leş ve diğer kuşları da yiyebilirler.
Yağmur kuşları ile ilgili bu madde bir taslaktır. Madde içeriğini geliştirerek Vikipedi'ye katkıda bulunabilirsiniz. Büyük Korsanmartı (Stercorarius skua), Stercorariidae familyasından bir kuş türü.
Büyük bir korsan martı olup, 50–58 cm kadardır. Kanat açıklıkları 125–140 cmdir. Kır ve kayalık adaların kıyılarında görülürler, yuvalarına iki benekli zeytin rengi-kahverengi yumurta koyarlar. Diğer martılar gibi yuvasına yaklaşıyor olan bir insan veya diğer davetsiz misafirlerin başında uçarlar. Kuzey İskoçya, İzlanda, Faroe Adaları ve Norvaeç'te ürerler. Göçmendirler, Atlantik okyanusunda denizde kışı geçirirler ve muntazaman Kuzey Amerika sularına uzanırlar. Türkiye gibi Akdeniz ülkelerinde raslantısal konuktur. Erişkinler, grimsi kahverengi çizgili bir siyah başlık, kahverengi gövdeye ve kanatlara sahiptirler. Gövdelerinde açık renk çizgiler vardır. Kanatlarında büyük beyaz lekeler vardır. Yavrular daha hafif kahverengi çizgisiz aşağılara sahiptir. Kısa ve kaba bir kuyruğa sahiptirler. Direkt ve kuvvetli uçuşları vardır. Beslenmek için genelde diğer kuşları güçlü bir uçuşla kovalar ve gagalarındaki balığı alır, bazen kendi kendine de balık aldığı görülmüştür. Leş ve diğer kuşları da yiyebilirler.
Це незавершена стаття з орнітології.Stercorarius skua là một loài chim trong họ Stercorariidae.[2]
Loài chim này dài 50-58 cm và có sải cánh 125-140 cm. Một nghiên cứu cho thấy 112 con trống cân nặng trung bình 1,27 kg và 125 con mái nặng trung bình 1,41 kg. Con trưởng thành có màu nâu xám sọc, có chỏm đầu màu đen, trong khi chim con có màu nâu ấm hơn và không bị sọc bên dưới. Chúng có một cái đuôi ngắn, cùn và chuyến bay mạnh mẽ.
Loài chim này phân bố ở Iceland, Na Uy, Quần đảo Faroe và trên các đảo Scotland, với một số cá thể sinh sản trên đất liền Scotland và ở phía tây bắc của Ireland. Chúng sinh sản trên vùng đất hoang ven biển và các đảo đá, thường đẻ hai quả trứng màu nâu ô liu trong tổ cỏ. Giống như loài trong họ khác, chúng bay vào đầu của một con người hoặc kẻ xâm nhập khác tiếp cận tổ của mình. Mặc dù nó không thể gây ra thiệt hại nghiêm trọng, nhưng trải nghiệm như vậy với một con chim có kích thước này thật đáng sợ. Chúng là một loài di cư, trú đông trên biển ở Đại Tây Dương và thường xuyên đến vùng biển Bắc Mỹ. Xuất hiẹn mơ hồ đến các nước Địa Trung Hải (ví dụ Thổ Nhĩ Kỳ).
Chúng ăn chủ yếu là cá, chim, trứng, cà rốt, nội tạng, động vật gặm nhấm, thỏ và đôi khi là quả mọng.
Chúng thường kiếm được cá bằng cách cướp những con mòng biển, chim nhạn và thậm chí cả cướp cả mồi của những ó biển phương Bắc. Chúng cũng sẽ trực tiếp tấn công và tiêu diệt những con chim biển khác, với kích thước bằng những mòng biển lớn lưng đen. Giống như hầu hết các loài skua khác, loài này tiếp tục hành vi cướp biển này trong suốt cả năm, cho thấy sự nhanh nhẹn và sức mạnh tàn bạo hơn so với các ván trượt nhỏ hơn khi nó quấy rối nạn nhân của nó. Một kỹ thuật phổ biến là bay lên một con ó biển giữa không trung và chộp lấy nó bằng cánh, để nó bay và rơi xuống biển, nơi loài này sau đó tấn công vật lý cho đến khi nó đầu hàng. Do kích thước của nó, bản chất hung dữ và sự bảo vệ dữ dội của tổ của nó, loài chim này có rất ít sự sợ hãi từ những kẻ săn mồi khác. Trong khi chim hồng hạc có thể trở thành con mồi của chuột, mèo hoặc cáo Bắc Cực, những con trưởng thành khỏe mạnh chỉ bị đe dọa bởi những kẻ săn mồi lớn hơn như đại bàng vàng, đại bàng đuôi trắng và hiếm hơn là bởi orca.
Bài viết Bộ Choi choi này vẫn còn sơ khai. Bạn có thể giúp Wikipedia bằng cách mở rộng nội dung để bài được hoàn chỉnh hơn. Stercorarius skua là một loài chim trong họ Stercorariidae.
Catharacta skua Brünnich, 1764
Синонимы
Большо́й помо́рник[1] (лат. Catharacta skua) — морская птица из семейства поморниковых (Stercorariidae).
Её величина составляет от 50 до 58 см, а размах крыльев — от 125 до 140 см. У взрослых больших поморников серое оперение с красными полосами и чёрной шапочкой. Хвост чёрно-бурый с двумя длинными перьями посередине. Клюв и лапы окрашены в чёрный цвет. Генетические исследования выявили поразительную схожесть генов большого поморника с короткохвостым поморником (Stercorarius parasiticus).
Ареалы гнездования большого поморника расположены в Исландии, Норвегии, на островах Шотландии и Фарерских островах.
Их пища состоит главным образом из рыбы, которую они отнимают у других морских птиц. Помимо этого, они охотятся на малых птиц. На крупных птиц, таких как северная олуша, они нападают, вонзая свои когти в их крылья. Раненые соперники падают в море и подвергаются дальнейшим нападениям, пока не отпустят свою добычу.
В Шотландии организованы заказники, в которых большой поморник включён в список охраняемых видов:
Большо́й помо́рник (лат. Catharacta skua) — морская птица из семейства поморниковых (Stercorariidae).
大賊鷗（學名：Stercorarius skua）是屬於賊鷗科的一種雀鳥，賊鷗屬的一種。這種會遷徙過冬的候鳥，分佈於大西洋北至中部沿岸地區。成鳥數量約有 32,600-34,500隻[2]。
繁殖於挪威至斯瓦爾巴群島、法羅群島到丹麥、冰島、蘇格蘭和其周邊群島。通常在法國和伊比利亞半島的大西洋海岸越冬，年青的更可以飛到佛得角、巴西海岸和加勒比地區，小數在加拿大紐芬蘭大淺灘越冬[3]。
喙前端鈎曲。頭、頸及胸部以下皆為暗灰褐色，背暗褐色。初級飛羽基本白色，中央尾羽略長而尖。
大部份時間是在開闊的海面上飛翔。生活習性獨特，主要靠掠奪其他海鳥的食物作為食物，因而得名。繁殖期始於5月，選址於島上有植被覆蓋的平地，遠離於人類。大部份雌鳥會在距離其出生地1公里內地區繁殖[3]。
,_Hallig_Hooge.jpg)
_auf_Handa_Island.JPG)
.JPG)
_auf_Handa_Island.JPG)
.jpg)
