Several different communication sounds have been observed in willow ptarmigan and at least 11 different calls have been observed. Both sexes have territorial calls that are similar. However, ‘flight-song’, ‘rattle’, ‘kohwa’ and ‘aroo’ are only heard in males. ‘Koks’, ‘ko-ko-ko’ and ‘krrow’ sounds are heard in both males and females during threat, mating or territorial situations. These sounds may also be used to stay in contact with a mate or offspring. Females will ‘purr’ or ‘moan’ to communicate with their chicks. Both sexes will ‘hiss’ or ‘moan’ in defense of their offspring or mates. Males give calls that are noticeably stronger and more modulated than females' calls. Like all birds, willow ptarmigan perceive their environments through auditory, visual, tactile and chemical stimuli.
Communication Channels: visual ; acoustic
Perception Channels: visual ; tactile ; acoustic ; chemical
Willow ptarmigan inhabit primarily subalpine and subarctic zones. During the summer, they can be found in areas where lush vegetation and a moist environment are present, including arctic valleys, treeline areas, marshy tundra and coastal regions. In Alaska and northern Canada, they are commonly found in areas containing patches of dense vegetation, especially those in which willow (Salix species) or birch (Betula species) shrubs are present. As cooler weather approaches, willow ptarmigan seek more protected areas. This often involves moving further into valleys or more densely vegetated areas within their breeding zone. It has also been observed that during the winter, females and juveniles tend to move into boreal forests in some areas, while the males remain in a subalpine habitat.
Red grouse, Lagopus lagopus scotica, is a subspecies that inhabits Scotland and Ireland. Scottish and Irish populations of red grouse inhabit areas in which heather is readily available. This plant is not only required for shelter and nesting, but also provides a valuable source of food to the population, as it is rich in phosphorus and nitrogen. Although the general area they inhabit is referred to as 'heather moorland', this category can be further broken down into five groups based on specific characteristics of the heather present in that area: dry heath, wet heath, degraded heather, blanket bog and rough moorland grazing. Scottish and Irish red grouse populations generally inhabit areas 150 m above sea level; however, populations have been found to live around sea level and inhabit lowland blanket bogs in northwest Ireland.
Range elevation: 600 to 1980 m.
Habitat Regions: temperate ; polar ; terrestrial
Terrestrial Biomes: tundra ; taiga ; savanna or grassland
Lagopus lagopus, commonly known as willow ptarmigan, is found within North America in northern Alaska, Victoria Island, Melville Island, Banks Island, Boothia Peninsula, Southampton Island, Baffin Island, South-Eastern Alaska, central British Columbia, Alberta, Saskatchewan, Manitoba, central Ontario and Quebec and Newfoundland. They are also found in Greenland, the United Kingdom, Europe, Russia, Scandinavia and northern Mongolia. Most willow ptarmigan migrate between their winter habitat and breeding range. Although their breeding range is typically lower in both latitude and elevation than their wintering range, most willow ptarmigan inhabiting North American, European and Scandinavian regions stay within a 100 km radius of their summer habitat. It has also been observed in Alaska and British Columbia that males and females of the species often occupy different geographic regions during the winter, with the females migrating to more southerly latitudes than the males.
Biogeographic Regions: nearctic (Native ); palearctic (Native )
Other Geographic Terms: holarctic
Willow ptarmigan have an extremely high population turnover, with an annual mortality rate of 60% to 72%. This high mortality rate means there is significantly less competition for territory during breeding seasons than in other species. The primary cause of death in willow ptarmigan populations is predation, whereas death due to weather conditions or food shortage is rarely observed. However, it has been observed that in Scottish willow ptarmigan (red grouse) populations, hens’ access to sprouting vegetation noticeably influences the viability of chicks. Chick weight and egg size also play a role in the survival of Scottish willow ptarmigan chicks both in captivity and in the wild. The longest survival record of a male specimen is 9 years, and the longest survival recorded for a female is 8 years (both recorded in British Colombia). These survival records are based on banded birds returning to breeding areas.
Willow ptarmigan, like many Arctic species, undergo cyclical population fluctuations, with peaks every 9 to 10 years. It is thought that weather conditions and therefore the availability and quality of food may contribute to these fluctuations.
Range lifespan
Status: wild: 9 (high) years.
Willow ptarmigan have chunky bodies, ranging from 28 to 43 cm long, and weighing and average of 0.57 kg. They have short legs with feathered toes, a feature that enables them to navigate through loose snow. They have short tails (with an average of 118 mm or more for males and 116 mm or less for females) and wings (when folded, an average of 190 mm or more for males and 190 mm or less for females).
Willow ptarmigan molt seasonally. Their winter plumage is usually complete by November, depending on the geographic region of the population. It consists of white feathers covering the entire body except the tail, which remains black. However, the tail is often covered by other feathers on the body, making the bird appear completely white. When the spring arrives, the females’ plumage becomes a mottled brown and ochre, while the males have a rusty hazel or chestnut coloring with darker brown barring on the entire body except for the wings and tail. They also have red “combs” on their eyes which are generally more visible during the warmer months. During the fall, the plumage of both male and female willow ptarmigan becomes lighter, with the females’ plumage becoming more gray and white. The males keep the dark barring pattern but take on more ochre tones.
Red grouse populations of Scotland and Ireland do not develop the same white winter plumage as willow ptarmigan populations living in more northerly areas of Europe and North America (which are covered by snow for much of the year). Instead, they retain a plumage that is predominantly dark reddish-brown. This is likely due to the fact that populations in Ireland and Scotland are exposed to a milder maritime climate than populations living inland and further north. Some studies have also found that there is a possible trade off between white winter camouflage and the thermal benefits of keeping a darker plumage for better heat absorption. However, it has also been found that white plumage has physical characteristics that allow for slightly better insulation. For this reason, more studies must be done to determine whether or not white plumage is thermally disadvantageous.
Range mass: 430 to 810 g.
Average mass: 570 g.
Range length: 280 to 432 mm.
Average wingspan: 61 cm.
Other Physical Features: endothermic ; homoiothermic; bilateral symmetry
Sexual Dimorphism: male larger; sexes colored or patterned differently
Willow ptarmigan have many known predators, many of which prey solely on eggs or willow ptarmigan chicks. It has been observed that predation on willow ptarmigan nests is much more common by avian predators than by mammalian predators.
In response to predators, willow ptarmigan will often freeze in a crouching position with their heads lowered and extended. They may perform a diversionary walk to distract predators from the nest or their mate, and may also feign injury by moving slowly along the ground while quivering their wings. This movement makes the ptarmigan appear as though it is dragging itself.
One of the most important anti-predator adaptations of willow ptarmigan is plumage that seasonally changes with the environment. As the snow melts and the surroundings change color, moulting from white to mottled brown occurs very quickly to ensure optimal camouflage. The same pattern is followed for each seasonal change, with the plumage rapidly changing to match the environment. It has also been observed that female willow ptarmigan will choose feeding areas in which they will be better camouflaged rather than ones that offer better nutritional benefits.
Several known predators of North American willow ptarmigan populations include: hooded crows, ravens, magpies, red foxes, pine martens, mink, short-tailed weasels, least weasels, gulls, northern harriers, golden eagles, bald eagles, rough-legged hawks, gyrfalcons, peregrine falcons, northern goshawks, snowy owls, wolverine, wolves, Arctic foxes, lynx and polar bears.
Known predators of Scottish red grouse populations include: red foxes, wildcats, golden eagles, hen-harriers, sparrow-hawks and common buzzards and rough-legged buzzards. Merlins and short-eared owls have been known to kill young red grouse (up to the age of about 8 weeks) however, they are not important predators for adult red grouse.
Known Predators:
Anti-predator Adaptations: cryptic
Willow ptarmigan generally maintain diets that contains 13 to 18% protein, 10 to 20% fiber, 5 to 10% lipids and up to 50% carbohydrates. However, during the winter their diets consist of less protein, but is much more abundant in fiber and carbohydrates. During the summer months, willow ptarmigan consume a variety of different foods, including willow (Salix species) buds, grass shoots, flowers, seeds, berries (including Vaccinium angustifolium, Vaccinium oxycoccos, Vaccinium vitis-idaea and Empetrum nigrum), insects, caterpillars and beetles. As winter approaches and the availability of insects and caterpillars decreases, the amount of berries, seeds and buds consumed increases. During the winter, food is often more difficult to find and willow ptarmigan must dig through the snow to find sustenance. Their winter diet is composed mainly of willow buds and twigs, as well as some birch (Betula species). Up to 94% of the winter diet may come from willow, with up to 80% being from a single Salix species. The adaptation of digestive enzymes and intestinal microflora to provide nutrition and energy from a single food source is unusual; however, studies suggest that willow ptarmigan are well adapted for obtaining nutrition and energy from a variety of different diets, and that although willow is a primary food source, the species is capable of deriving their nutrition from other sources.
Contrary to North American willow ptarmigan populations, Scotland's red grouse population (a subspecies of willow ptarmigan) has a diet consisting of mainly heather. This accounts for 95% of their diet during fall and midwinter months, falling to 90% with the approach of spring. During this time, the increased availability of Erica tetralix and Erica cinerea make up the remaining 10% of the diet. It has also been found that during nesting season, red grouse tend to select for heather rich in nitrogen and phosphorus.
There are typically two peak feeding times for willow ptarmigan during the winter months. During the morning, feeding occurs for approximately 2 hours, with the same time period being followed for evening feeding. It has been observed that as the daylight hours increase, feeding time also increases.
Willow ptarmigan chicks consume mainly caterpillars, insects, flowers and seeds, largely due to their need for a diet high in protein in order to facilitate extremely fast growth. Willow ptarmigan usually feed in flocks. The size of the flock generally increases or decreases depending on the availability and amount of food present.
Animal Foods: insects
Plant Foods: leaves; wood, bark, or stems; seeds, grains, and nuts; fruit; flowers; bryophytes
Primary Diet: omnivore
Willow ptarmigan are predators of various insect and beetle species. They may be infected with flukes (Trematoda species), tapeworms (Cestoda species), roundworms (Nematoda species) and ectoparasites. Many parasites are thought to decrease the body weight of willow ptarmigan, which can lead to death if the weight loss is severe enough. Although this has not been formally observed in North America, populations of red grouse in Scotland have experienced significant decline due to body parasites.
As well as being a predator to many invertebrates, willow ptarmigan are also prey to a number of larger bird and mammal species, including hooded crows, ravens, magpies, red foxes, gyrfalcons, wolverines, wolves and Arctic foxes.
Commensal/Parasitic Species:
Willow ptarmigan are extremely popular upland game birds in North America and Europe and are regularly used for sport. A subspecies of willow ptarmigan, Scottish red grouse, have particularly important economic value in Scotland. The abundance of red grouse is often a determining factor in land value and revenue, and thus employment and use of the land. The decline of the Scottish red grouse population has lead to loss of revenue in the Central Highlands.
Positive Impacts: food
There are no known adverse effects of willow ptarmigan on humans.
Willow ptarmigan are extremely widespread and their conservation status is of least concern. However, as of 2009, they were classified as critically imperiled in the province of Alberta, Canada. This does not follow the general trend for Canadian willow grouse populations, as populations in other provinces are classified as being either secure, apparently secure or unknown/under review.
Several new possible threats to ptarmigan populations have emerged in recent years. Although ecotourism has not directly altered ptarmigan populations, it has inadvertently contributed to the destruction of already fragile habitats that support this species. Pollutants are also becoming a more serious problem to many Arctic populations, including willow ptarmigan.
The Scottish red grouse population has shown significant decline in recent years. This is thought to have occurred primarily due to the reduction of heather abundance (which are a main food source for red grouse), caused by afforestation and farming.
US Migratory Bird Act: no special status
US Federal List: no special status
CITES: no special status
IUCN Red List of Threatened Species: least concern
Lagopus lagopus has several common names. These include: Alaska ptarmigan, Alexander ptarmigan, Allen ptarmigan, Arctic grouse, red grouse (found in Scotland), Scottish grouse, white grouse, white-shafted ptarmigan, willow grouse, willow partridge and willow ptarmigan.
There are several subspecies of willow ptarmigan in North America. Some of these include Lagopus lagopus albus, L. l. alascensis, L. l. alexandrae, L. l. ungavus, L. l. leucopterus, L. l. alleni, L. l. muriei, and Scottish red grouse (Lagopus l. scoticus). Most of these subspecies occupy their own geographical area.
Territorial establishment of the male willow ptarmigan occurs during early spring, with the males arriving about 2 weeks before the females. During the period of territorial establishment, males become intolerant of other males establishing territory. Breeding territories are usually smaller when the population is larger. Polygynous males also have larger territories than monogamous males.
There have been many different documented courtship displays by willow ptarmigan. Some of these include Tail-Fanning, Waltzing, Rapid-Stamping, Bowing and Head-Wagging. Most of these behaviors are displayed by the males of the species. When Tail-Fanning occurs, the male cocks his tail, sometimes fanning it, and lowers his wings to scrape the ground as he approaches a female. This behavior may lead into Waltzing, in which the male drapes his wings around the female and slowly circles her using short, high steps. He may also tilt his tail and angle his body towards her. Rapid-Stamping occurs when the male runs toward the female while slightly fanning his tail, arching his neck and holding his head low with the beak open. Bowing is a display in which the male raises and lowers his head while holding his body low to the ground. Head-Wagging can be performed by males or females. One member of the mating pair will crouch by its mate, while wagging its extended head side to side. This display is usually performed alternately. Females may also show submissive behavior, after which mating usually occurs.
Male willow ptarmigan develop nuptial plumage during April or May. This is a key visual signal for female attraction. The nuptial plumage is predominantly bright brown and white, and the supraorbital comb also becomes more prominent. Females are generally more attracted to males with larger territories, combs and more vigorous courtship displays. However, females may leave the territory if the display is too aggressive. Mating usually occurs after the female displays a submissive posture.
Male willow ptarmigan are usually monogamous within a season. Approximately 83 to 86% of pairs will remate the following year if both members of the mating pair survive. However, 5 to 20% of male willow ptarmigan are polygynous (mating with more than one female), and usually have larger territories than unpaired or monogamous males. Few female willow ptarmigan are polygynous. This is possibly due to the higher predation on nests of polygynous females. Monogamous females are accompanied by their mate for around 94% of their active diurnal period, which contributes to the slightly higher survival rate of monogamous females’ broods over broods of polygynous females. It has been suggested that most willow ptarmigan are generally not polygynous because hens are capable of preventing other females from settling with their mate.
Mating System: monogamous ; polygynous
Willow ptarmigans mate seasonally during the spring and summer. After mating, the ptarmigan pair excavates a bowl-shaped nest in the ground. These bowl nests are often sheltered from most sides, but one side of the nest is usually left unprotected as a means of escape. They are usually lined with leaves, grass and feathers, and range from 15 to 20 cm wide and 8 to 16 cm deep. Willow ptarmigan generally lay between 4 and 14 eggs which are usually incubated for 20 to 23 days in late June to early July. When a developed chick is ready to hatch and makes the first cracks on it's eggshell (also known as 'pipping'), eggs usually hatch within a few hours. Hatching occurs during daylight hours. Willow ptarmigan hatchlings are precocial and usually weight about 15 g. They grow extremely fast and leave the nest to feed the same day they hatch. They no longer rely on their parents for warmth after 7 to 10 days, and are able to fly within 10 to 12 days. Chicks are usually adult-sized by autumn and are able to fend for themselves by this time (about 5 to 7 months of age). Both male and female willow ptarmigan are capable of breeding as yearlings however, not all yearling males will acquire territory or a mate.
Breeding interval: Willow ptarmigan breed once a year.
Breeding season: Mating occurs during the spring and summer months.
Range eggs per season: 4 to 14.
Range time to hatching: 20 to 23 days.
Range fledging age: 10 to 12 days.
Range time to independence: 5 to 7 months.
Average age at sexual or reproductive maturity (female): 1 years.
Average age at sexual or reproductive maturity (male): 1 years.
Key Reproductive Features: iteroparous ; seasonal breeding ; gonochoric/gonochoristic/dioecious (sexes separate); sexual ; oviparous
Willow ptarmigan are the only members of the grouse family in which males exhibit significant parental care. A male willow ptarmigan stays by the nest to defend his clutch and female during the incubation period, and will defend the brood until the chicks are independent (around autumn). Females usually brood the chicks however, lone males are capable of successfully raising chicks. It has also been observed that parents and replacement males may adopt unrelated chicks. A study in which male mates were removed from the territory after incubation had begun showed that 50% of the previously unpaired males and 5% of the paired males joined the widows to give care to and defend the chicks. Observations show that replacement males are generally younger, more vocal and sit closer to the nest than parental males. Possible motivations for unpaired males to adopt unrelated chicks include the possibility of mating with the female should the first brood be unsuccessful and gaining mating experience in order to attract a mate in subsequent breeding seasons.
Parental Investment: precocial ; male parental care ; female parental care ; pre-fertilization (Provisioning, Protecting: Female); pre-hatching/birth (Protecting: Male, Female); pre-weaning/fledging (Provisioning: Male, Female, Protecting: Male, Female); pre-independence (Protecting: Male, Female)
Ar vrugyar-haleg (liester : brugyer-haleg)[1] a zo ur spesad evned, Lagopus lagopus an anv skiantel anezhañ.
Anvet e voe Tetrao lagopus (kentanv) da gentañ-penn (e 1758)[2] gant an naturour svedat Carl von Linné (1707-1778).
Ar spesad a gaver ar c'hwezek isspesad[3] anezhañ e hanternoz Eurazia ha Norzhamerika.
a vo kavet e Wikimedia Commons.
Ar vrugyar-haleg (liester : brugyer-haleg) a zo ur spesad evned, Lagopus lagopus an anv skiantel anezhañ.
Anvet e voe Tetrao lagopus (kentanv) da gentañ-penn (e 1758) gant an naturour svedat Carl von Linné (1707-1778).
La perdiu d'Escandinàvia (Lagopus lagopus), també coneguda com a lagòpede comú, és una espècie d'au gal·liforme de la família Phasianidae àmpliament distribuïda per Amèrica del Nord i Euràsia, especialment en els boscos de bedoll i la tundra.
Se'n coneixen 19 subespècies:[1]
La perdiu d'Escandinàvia (Lagopus lagopus), també coneguda com a lagòpede comú, és una espècie d'au gal·liforme de la família Phasianidae àmpliament distribuïda per Amèrica del Nord i Euràsia, especialment en els boscos de bedoll i la tundra.
Mae'r Grugiar (Lagopus lagopus) yn aelod o deulu'r grugieir y Tetraonidae.
Mae'r Grugiar yn nythu ar draws gogledd Ewrop ac Asia ac Alaska a gogledd Canada. Mae'n nythu ar dir agored, yn enwedig rhosdir, neu mewn coed bedw.
Yn y tymor nythu mae'r Grugiar yn frown ar y cefn gyda gwyn ar yr adenydd a'r bol. Yn y gaeaf maent yn troi yn wyn, heblaw fod y gynffon yn ddu. Yr unig eithriad yw'r adar a geir ym Mhrydain Fawr ac Iwerddon sy'n frowngoch trwy'r flwyddyn ac yn nythu fel rheol lle mae grug yn tyfu.
Planhigion yw'r prif fwyd, ond mae'r cywion yn bwyta pryfed hefyd. Yr iâr sy'n gyfrifol am y cywion, heb unrhyw gymorth gan y ceiliog.
Mae'r Grugiar yn llawer llai cyffredin yng Nghymru nag oedd 50 mlynedd yn ôl, pan oedd cannoedd yn cael eu saethu mewn diwrnod mewn ambell le. Credir fod nifer o resymau am hyn, yn cynnwys bod llai o rug oherwydd fod mwy o ddefaid yn ei bori, ac hefyd effaith afiechydon.
Bělokur rousný (Lagopus lagopus), někdy nazýván bělokur tundrový[2] či kur rousný[2], je středně velký pták z řádu hrabavých (Galliformes), čeledi bažantovitých (Phasianidae), podčeledi tetřevi (Tetraoninae). Hnízdí v březinách nebo jiných lesích a v tundře v severní Eurasii, na Aljašce a v severní Kanadě. Bělokur rousný je jedním ze symbolů Aljašky.
Na území Česka žil v ledových dobách,[3] existují však i zprávy o jeho přežívání do historicky nedávné doby, např. ještě v 18. století měl obývat vyšší patra Krkonoš a v roce 1789 byl prý zastižen u Prahy. Tyto zprávy nejsou ale zcela prokázané.[4]
Bělokur rousný dosahuje délky 35–44 cm a hmotnosti 0,4–0,8 kg. Rozpětí křídel činí 55–65 cm.[2][5]
Poddruhem bělokura rousného je specifický bělokur skotský (Lagopus lagopus scotica), který je jeho britskou formou.
Živí se výhradně rostlinnou potravou, ale mláďata někdy pozřou i hmyz.
Obrázky, zvuky či videa k tématu bělokur rousný ve Wikimedia Commons
Bělokur rousný (Lagopus lagopus), někdy nazýván bělokur tundrový či kur rousný, je středně velký pták z řádu hrabavých (Galliformes), čeledi bažantovitých (Phasianidae), podčeledi tetřevi (Tetraoninae). Hnízdí v březinách nebo jiných lesích a v tundře v severní Eurasii, na Aljašce a v severní Kanadě. Bělokur rousný je jedním ze symbolů Aljašky.
Dalrype (Lagopus lagopus) er en hønsefugl i gruppen af skovhøns. Det er en standfugl, der yngler i fx birkeskove og på heder i Skotland, Skandinavien, Sibirien samt i Alaska og det nordlige Canada.
Hannens sommerdragt er marmoreret brun, med en rødlig nuance til halsen og brystet, en sort hale, og hvide vinger og underside. Den har to iøjnefaldende lapper over øjnene, som bliver fremtrædende i ynglesæsonen. Hunnen er magen til, men mangler hagelapper og har brune fjer strøet over hele bugen. Om vinteren bliver fjerdragten for begge køn helt hvid, bortset fra den sorte hale.
Den kan skelnes fra Fjeldrype (L. muta) efter habitaten (dalrype er ikke påvist over trægrænsen), sin større størrelse og tykkere næb; sommerdragten er mere brun.
Dalrype er en hårdfør planteæder, men nyklækkede unger lever især af insekter.
Hos alle andre arter af ryper, tager kun hunnen ansvaret for ungerne. Men hos dalrypen tager også hannen ofte ansvar for afkommet, især i forsvaret mod rovdyr. Hannerne kan f.eks. angribe mennesker for at aflede opmærksomheden fra deres unger.
Dalrype (Lagopus lagopus) er en hønsefugl i gruppen af skovhøns. Det er en standfugl, der yngler i fx birkeskove og på heder i Skotland, Skandinavien, Sibirien samt i Alaska og det nordlige Canada.
Das Moorschneehuhn (Lagopus lagopus) ist eine Vogelart, die in der Familie der Fasanenartigen (Phasianidae) zu den Raufußhühnern (Tetraoninae) gehört. Die Art ist in Nordeuropa, Nordasien und im Norden von Nordamerika vertreten. Das europäische Brutareal wird auf mehr als 3 Millionen Quadratkilometer geschätzt.[1] Es werden mehrere Unterarten unterschieden.
Die IUCN stuft das Moorschneehuhn als ungefährdet (least concern) ein, da das Verbreitungsgebiet sehr groß ist und bislang nur ein moderater Bestandsrückgang festzustellen ist. Der Weltbestand wird auf etwa 40 Millionen geschlechtsreife Individuen geschätzt.[1]
Das Moorschneehuhn ist mit einer Körperlänge von 35 bis 40 Zentimetern etwas größer als sein naher Verwandter, das Alpenschneehuhn (Lagopus muta). Die Flügelspannweite beträgt zwischen 55 und 65 Zentimeter. Das Gewicht variiert zwischen 500 und 700 Gramm.[2] Obwohl es sich bevorzugt am Boden aufhält, ist das Moorschneehuhn verhältnismäßig kurzbeinig und hat vergleichsweise lange Flügel.
Hahn und Henne tragen ein rotbraunes Sommerkleid, welches durch dunkle Querwellen abgesetzt ist. Die Unterseite sowie die Beine sind weiß. Das Wintergefieder ist vollständig weiß, abgesehen von den schwarzen äußeren Schwanzfedern. Auffallend sind die leuchtend roten „Rosen“ über den Augen. Männchen können von den Weibchen unterschieden werden, weil sie im Frühjahr eine geschlossene rotbraune Färbung des Kopfes und der oberen Brust aufweisen, die scharf mit dem Weiß des übrigen Gefieders kontrastiert.[3]
In freier Natur kann das Moorschneehuhn bei sympatrischem Vorkommen mit dem Alpenschneehuhn verwechselt werden. Während der Balz ist das Männchen des Alpenschneehuhns jedoch am weißen Körpergefieder und der kleinen Anzahl dunkler Kopffedern zu erkennen. Im Winter unterscheiden sie sich durch den schwarzen Streif an den Kopfseiten. In der übrigen Zeit sind sowohl die Männchen als auch die Weibchen im freien Feld fast nicht zu unterscheiden.
Moorschneehühner halten sich vorzugsweise am Boden auf und bewegen sich dort mit schnellem Schritt fort. Der Flug ist raufußhuhntypisch mit einem Wechsel schneller Flügelschläge und einem Gleiten auf ausgebreiteten und nach unten durchgebogenen Flügeln.
Das Verbreitungsgebiet des Moorschneehuhns erstreckt sich von Skandinavien bis tief nach Sibirien und weiter nach Nordamerika. Den größten Teil des Verbreitungsgebietes nimmt das nordöstliche Asien ein. Die nördliche Verbreitungsgrenze fällt meist mit der Küstenlinie des Nördlichen Eismeers zusammen. Von den arktischen Inseln werden unter anderem Kolgujew, Nowaja Semlja, die Neusibirischen Inseln und eine Reihe der arktischen Inseln Kanadas wie beispielsweise King William Island besiedelt. Im Bereich des Atlantiks besiedelt das Moorschneehuhn sowohl Neufundland als auch die britischen Inseln. Auf letzteren ist als Unterart das Schottische Moorschneehuhn (Lagopus lagopus scotica) vertreten.
Bis in das 17. Jahrhundert war das Moorschneehuhn auch ein Brut- und Standvogel Mitteleuropas und kam im Nordwesten des heutigen Polens vor. Rezente Brutvorkommen sind allesamt auf Aussetzungsaktionen zurückzuführen. Längerfristig erfolgreiche Aussetzungsversuche gab es bis jetzt jedoch nur im Hohen Venn im Grenzgebiet zwischen Belgien und Deutschland.[4] Nach Meliorationsmaßnahmen und Wiederaufforstungen ging der Bestand jedoch wieder zurück und ist vermutlich Ende der 1960er Jahre erloschen.
Die Verbreitungsgebiete von Alpenschneehuhn und Moorschneehuhn überlappen sich teilweise. Die beiden Arten koexistieren im Winter, bilden jedoch keine gemischten Schwärme. Während der Fortpflanzungszeit konkurrieren die beiden Arten um geeignete Brutreviere.[5]
Moorschneehühner sind im größten Teil ihres Verbreitungsgebietes Standvögel, die sich auch im Winterhalbjahr im Bereich ihrer Brutreviere aufhalten. Nur die nördlichsten Populationen wandern im Winterhalbjahr etwas weiter nach Süden. Der jährliche Zeitpunkt des Wegzugs aus der Tundra hängt von der dortigen Bildung einer geschlossenen Schneedecke und ihrer zunehmenden Tiefe ab.[6] So geht in einem weniger schneereichen und warmen Herbst der Wegzug langsam vonstatten. Moorschneehühner verweilen dann oft länger an geeigneten Futterplätzen. Sie nutzen wenige ökologische Zugstraßen nach Süden. In der Regel verläuft der Zug entlang von Flüssen, deren Ufergebiete reiche Strauchvegetation anbieten. Die Flüsse Petschora, Seida, Workuta, Ob, Jenissei, Lena und Kolyma sind dafür bekannt, dass man in ihrer Nähe an einigen Tagen während des Zuges ununterbrochen große Trupps bestehend aus 100 bis 300 Moorschneehühnern beobachten kann, die in einer Höhe von 50 bis 200 Metern vorüberziehen.[7] Der Frühjahrszug zurück in die Brutgebiete geht ebenfalls langsam vonstatten. Auf der Taimyrhalbinsel dauert er bis zu 2½ Monate an und verläuft zeitgleich mit der Massenwanderung der Rentiere. Zahlreiche Trupps von Moorschneehühnern begleiten die nach Nordwesten strebenden Rentierherden und laufen zwischen den Nahrung aufnehmenden Rentieren umher.[7]
Das Moorschneehuhn kommt in einem breiten Biotopspektrum vor, das von kahlen arktischen Tundren bis hin zu sumpfigen Strauchdickichten und Kiefernwäldern reicht. Die wichtigsten Biotope sind Tundra, Hochmoore in der Waldzone, Waldsteppe sowie Wald- und Strauchdickichte des subalpinen Gürtels in den Gebirgen. Da Weiden und Birken die Hauptnahrung im Winterhalbjahr darstellen, müssen diese immer vorhanden sein.[8] In einigen Gebieten Skandinaviens kommen einzelne Populationen des Moorschneehuhns auch auf Heidekrautflächen vor. Bei diesen Populationen spielt das Heidekraut auch eine wichtige Rolle in der Ernährung. Wald stellt nur im Norden Skandinaviens, auf der Halbinsel Kola und in Karelien ein Hauptbiotop dar. Intensiv genutzt werden diese Biotope nur während der Brutzeit. In der übrigen Zeit leben Moorschneehühner als Strichvögel, die sich im Herbst auf verschiedenen Flächen mit Beerensträuchern und im Winter überall an offenen Stellen mit reicher Strauchvegetation einfinden.[8]
Im größten Teil ihres Verbreitungsgebietes leben Moorschneehühner unter Winterbedingungen, die durch ständige tiefe Temperaturen, Stürme und eine kurze helle Tageszeit sowie tiefen Schnee gekennzeichnet sind.[9] Sie verbringen in dieser Zeit den größten Teil des Tages in kleinen Trupps von fünf bis 15 Vögeln in Schneekammern. Mit Sonnenaufgang verlassen sie diese Schneekammern und begeben sich sofort auf Nahrungssuche. Dafür legen sie in der Regel eine kurze Strecke fliegend zurück. Meist bewegt sich der gesamte Trupp von Strauch zu Strauch, wo sie die Knospen und Endtriebe von den unteren Zweigen fressen. Typisch für Plätze, an denen sich im Winterhalbjahr Moorschneehühner zum Fressen aufgehalten haben, sind 30 bis 50 Meter breite Streifen im Schnee, die aus sich überschneidenden Spuren bestehen.
Die Nahrungsaufnahme im Winter ist nur in den ersten Dämmerungsstunden intensiv, während der Tagesmitte ruhen die Vögel für zwei bis drei Stunden entweder in den Schneekammern oder bei günstigen Witterungsbedingungen in Oberflächenvertiefungen. Dem folgt eine weitere Phase intensiver Nahrungsaufnahme in der Dämmerung.
Die Schneekammern eines Schwarmes liegen in der Regel sehr dicht nebeneinander. Meist beträgt der Abstand zwischen zwei Schlafkammern nur ein bis 1,5 Meter. Die Kammern sind zwischen 14 und 21 Zentimeter hoch, 17 bis 18 Zentimeter breit und 25 Zentimeter lang. Der Tunnel, der zur Schneekammer führt, ist im Schnitt 0,5 Meter lang. Er erreicht in Ausnahmefällen aber auch eine Länge von bis zu zwei Metern.[10]
Die Winternahrung des Moorschneehuhns besteht fast ausschließlich aus den Endtrieben und Knospen von Weiden und Birken sowie in geringerem Maße von Erlen. Die Vögel sind im Verlauf des Winters durch Erschöpfen der Ressourcen gezwungen, immer dickere Triebe zu fressen. Deren Nährwert ist geringer und der Energieeinsatz zum Abbeißen und Verdauen höher.[11] Schneefreie Flächen werden von ihnen genutzt, um auch Blätter und überwinterte Beeren von Preiselbeere und Krähenbeere, sowie Schachtelhalmstengel und Blätter der Rosmarinheide und ähnlicher Pflanzenbestandteile aufzunehmen.[12]
Im Sommer besteht die Nahrung ausgewachsener Moorschneehühner aus grünen Pflanzenteilen, Beeren, Samen sowie Moosen und Pilzen. Auch Insekten werden in dieser Zeit gefressen. Bei den Küken dagegen überwiegen in den ersten Lebenstagen Insekten, Spinnen und kleine Mollusken. Küken beginnen jedoch sehr früh, auch Pflanzenkost zu sich zu nehmen.
Moorschneehühner gehen in der Regel eine monogame Paarbeziehung ein, die über mehrere Fortpflanzungsperioden Bestand haben kann.[5] Bindeglied des Paares ist das Revier. Bei Verlust eines Partnervogels stellt sich ein anderes Männchen oder Weibchen als Partner ein. Bei hoher Populationsdichte und unter günstigen Biotopbedingungen grenzen die einzelnen Brutreviere fast aneinander. Das Revier wird jeweils vom Hahn ausgewählt, der es besetzt und verteidigt. Die Reviergröße ist abhängig vom Mikrorelief des jeweiligen Gebietes, von der Vegetation, der Lage der Gewässer und in einem hohen Maße auch von der jeweiligen Populationsdichte. In der Tundra variiert die Reviergröße zwischen 0,23 und 7 Hektar und beträgt bei hoher Bestandsdichte 0,86 Hektar.[13] Die Balzzeit dauert über zwei Monate an und setzt mit dem ersten Erscheinen der Federn des Frühjahrskleides ein. Dies kann noch auf dem Zug zu den Brutplätzen der Fall sein. Zum Balzritual des Männchens gehört der Balzflug mit dem Balzgesang und in unmittelbarer Nähe des Weibchens ein Umwerben mit gerecktem Hals, gefächertem Schwanz und hängenden Flügeln.[14]
Das Nest wird möglichst in dichter Deckung errichtet. Zum Nestbau wird eine flache Mulde in den Boden gescharrt. Zur Polsterung benutzt die Henne Pflanzenteile aus der Umgebung. Anfang Mai werden 6 bis 11 Eier gelegt, aus denen nach etwa 25 Tagen die Küken schlüpfen. Es brütet allein das Weibchen. Es verlässt in der Regel das Nest nur drei- bis sechsmal in 24 Stunden, um für jeweils fünf bis 48 Minuten Nahrung aufzunehmen.[15] Der Hahn verweilt während der Brutperiode im Revier und hält dabei häufig Wache in der Nähe des Nestes. Stets begleitet er das Weibchen während der Nahrungssuche. Andere Männchen oder Raubtiere, die in der Nähe des Nestes auftauchen, attackiert er auf dem Erdboden oder auch in der Luft.[15]
Die Dunenjungen schlüpfen gewöhnlich morgens, wobei die Schalen schon am Vorabend angepickt werden können. Es sind Nestflüchter, die bereits am ersten Tag umherstreifen und sich dabei immer weiter vom Nest entfernen. Mit dem Schlupf der Küken erlischt die Territorialität der Männchen vollständig.[15] Beide Elternvögel füttern und führen die Küken, allerdings werden sie allein von dem Weibchen während der ersten Lebenstage gehudert. Die Jungvögel sind mit 30 bis 35 Tagen flügge, können aber bereits ab einem Alter von 12 Lebenstagen fliegen. Sie sind mit einem Jahr geschlechtsreif.[5]
Das Moorschneehuhn ist Beutetier einer Reihe sehr verschiedener Raubtiere. Küken werden auch von Raubmöwen sowie Eis- und Silbermöwen gefressen. Für den Gerfalken und den Eisfuchs stellt das Moorschneehuhn ein wesentliches Beutetier dar, lediglich der Eisfuchs hat jedoch Einfluss auf den Moorhuhnbestand insbesondere in Jahren nach einer Lemminggradation. Der Gerfalke ist dagegen zu selten, um eine Auswirkung auf den Bestand zu haben.[16]
Widrige Witterungsbedingungen während der Schlupfphase der Küken haben eine große Wirkung auf den Bestand. Kalte und späte Frühjahre führen außerdem nach schneereichen Wintern dazu, dass die meisten Weibchen nicht zur Brut schreiten. Auch eine hohe Bestandsdichte, die regional zu einem Mangel an Winternahrung führt, kann dazu führen, dass sich die Mehrzahl der Moorschneehühner nicht fortpflanzt.
Das Moorschneehuhn ist in Teilen seines Verbreitungsgebietes ein Jagdwild. Üblich ist die Jagd im Zeitraum September bis Oktober, wenn sich die Vögel zu Trupps zusammenfinden und der Ernährungszustand der Vögel noch gut ist. Bis in die erste Hälfte des 20. Jahrhunderts wurden Moorschneehühner auch noch mit Netzen gefangen.[17]
In den 2000er Jahren erfreute sich die Computerspielserie Moorhuhnjagd, bei dem die User virtuelle „Moorhühner“ am Computer abschossen, großer Beliebtheit.
Das Moorschneehuhn (Lagopus lagopus) ist eine Vogelart, die in der Familie der Fasanenartigen (Phasianidae) zu den Raufußhühnern (Tetraoninae) gehört. Die Art ist in Nordeuropa, Nordasien und im Norden von Nordamerika vertreten. Das europäische Brutareal wird auf mehr als 3 Millionen Quadratkilometer geschätzt. Es werden mehrere Unterarten unterschieden.
Die IUCN stuft das Moorschneehuhn als ungefährdet (least concern) ein, da das Verbreitungsgebiet sehr groß ist und bislang nur ein moderater Bestandsrückgang festzustellen ist. Der Weltbestand wird auf etwa 40 Millionen geschlechtsreife Individuen geschätzt.
Meččykana[1] (Lagopus lagopus) on tedriroduhine lindu. Talvel se on valgei, kezäl – keldazettavah-muzavanruskei. Ižäččylöil silmien piäl on leviet ruskiet kulmat. Talvel linduloin sorkien sormis on enämbi höyhendy, mi auttau niilöile liikkuo lundu myö. Emämeččykana voi painua puolikiluo, ižä – 700 grammua. Nämmä linnut terväh juostah.
Meččykanua on kogo Karjalan tazavallas, yhtelläh enämbi linduu on pohjaspiirilöis. Meččykana suvaiččou sammaldunnuzii suoloi, kus kazvau pajuu, koivuu da piendy pedäjiä.
Talvel meččykanat eletäh parvittain da konzu on lundu, vietetäh yöt lumes. Sil aigua linnut syvväh pajun, koivun da pedäjän lehtenkandua da vezua. Ku löyttäneh muarjua libo muarjutuhjoloin oksua da lehtie, syvväh niidygi.
Keviäl meččykanal, kui toizil tedrilinduloil, on kiimuaigu. Sen aigah linnut löytäh ičele puaran da joga puaru rubieu elämäh omal tietyl alovehel. Ižämeččykana akkiloiččou da vardoiččou emiä. Emä haudou kymmene da enämbigi jäiččiä, kudamat ollah keldazettavat muzavanruskieloin tačmoinke. Havvondu kestäy läs kolmie nedälii. Haudojua emälinduu pezäs sen värin hyvyös ei nävy.
Linnunpoigazet konzu rodivundan jälles kuivetah, jo iče voijah juosta muamale peräh, kudai vedäy niidy märrembih kohtih. Enzi päivinny poigazet syvväh böbökkiä da niilöin toukkua, sit ruvetah syömäh kazvisyömisty. Jälles rodivundua kolmen-nellän nedälin mendyy net jo ruvetah lendämäh.
Poigoveh leviey da kazvanuot kolmekuuhizet poigazet, kudamat ollah yhtenjytyi suuret aiguzien linduloinke, ruvetah elämäh ičepiänneh.
Vuvven 2016 talvilugemizen mugah Karjalas on 170 tuhattu meččykanua.
Meččykana Meččykana (Lagopus lagopus) on tedriroduhine lindu. Talvel se on valgei, kezäl – keldazettavah-muzavanruskei. Ižäččylöil silmien piäl on leviet ruskiet kulmat. Talvel linduloin sorkien sormis on enämbi höyhendy, mi auttau niilöile liikkuo lundu myö. Emämeččykana voi painua puolikiluo, ižä – 700 grammua. Nämmä linnut terväh juostah.
The Muir cock or Muir foul (Lagopus lagopus) is fae the order Galliformes. Whiles kent as the muir bird, gor-cock or reid foul an aw. The speshie in Scotland is for ordinar clessifee'd as a subspeshie o Lagopus lagopus but is whiles thocht tae be a sindry speshie Lagopus scoticus. Thae birds feeds mainly on vegetable fuid, but will feed on gollachs forby, ance eerant whan feedin a cleckin. They are whiles huntit for fuid.
Rievssat (Lagopus lagopus) lea vuoncceslottiide gullevaš loddi. Rievssat lea stuorát go giron.
Ак көртлек (лат. Lagopus lagopus) — тавыксыманнар отрядыннан урман тавыклары ассемьялыгының ак көртлекләр ыругының кошы.
Озынлыгы 35–38 см, авырлыгы 400–700 г.
Ак көртлек (лат. Lagopus lagopus) — тавыксыманнар отрядыннан урман тавыклары ассемьялыгының ак көртлекләр ыругының кошы.
Озынлыгы 35–38 см, авырлыгы 400–700 г.
Ағуна (лат. Lagopus lagopus (Linnaeus), 1758, урыҫ. Белая куропатка)− ҡорҙар ғаиләһенең тауыҡтар төркөмөнә ҡараған, ҡышын аҡ, йәйен көңгөрт төҫтә була торған ҡырағай ҡош.
Ҙурлығы ҡарғалай. Йопланып (парлашып)йөрөйҙәр. Яҙғыһын ата ҡоштар аҡландарға уйнарға сыға. Ерҙән көслө пырхылдап күтәрелә.Йәй көнө ҡауырһындары ҡара һәм көрән һыҙыҡтар менән сыбарланған ерән төҫтә. Ҡанаттары һәм ҡорһағы аҡ. Ҡышҡыһын ап-аҡ, тик ҡойроғоноң ситтәре генә ҡара. Күҙҙәре өҫтөндә ҡыҙыл ҡаштары бар. Суҡышы ҡара, аяҡтары тырнаҡтарына тиклем йөнлө.
Ҡыш аҡ төҫтә була, ҡойроғо һәм ҡанаттарының үҙәге ҡара килеш ҡала. Йәйгелеккә аласыбарға әйләнә, уларҙа ҡыҙғылт-һары төҫ өҫтөнлөк итә. Аяҡтарында тырнаҡтарына тиклем ҡауырһын үҫә. Оса башлағанда яңғырауыҡлы итеп ҡысҡыра. Мүкле һәм үләнле һаҙлыҡтарҙа, киң үртәндәрҙә төпләнә. Ояһын ерҙә ҡора, ҡара таптары булған һары йомортҡалар һала.
Башҡортостанда Әбйәлил, Хәйбулла, Учалы, Балаҡатай, Ейәнсура райондарында осрай.
Ағуна (лат. Lagopus lagopus (Linnaeus), 1758, урыҫ. Белая куропатка)− ҡорҙар ғаиләһенең тауыҡтар төркөмөнә ҡараған, ҡышын аҡ, йәйен көңгөрт төҫтә була торған ҡырағай ҡош.
Курапа́тка бе́лая, пардва (па-лацінску: Lagopus lagopus) — птушка атраду курыных, блізкі сваяк фазана. Занесеная ў Чырвоную кнігу Рэспублікі Беларусь[1].
Да сярэдзіны XIX стагодзьдзя звычайная птушка, у Рэчы Паспалітай лічылася адмыслова беларускім далікатэсам. Лавілі пераважна «колам» (сілом).
Мяса вельмі смачнае, цёмнае, з характэрным смакам. Маладых птушак (маюць жоўтыя ножкі і чорную дзюбу) можна запякаць, ужо на наступны дзень пасьля здабычы, абгарнуўшы тонкімі скрылікамі сала або шпіку. Старэйшых (маюць шэрыя ножкі і белую дзюбу) трэба абавязкова некалькі дзён вытрымліваць у пер’і. Іх лепей тушыць (асабліва ў капусьце, а таксама ў сьмятане, віне, парэчкавым або апэльсінавым соўсе і г. д.). Абскубаных і вытрыбушаных курапатак трэба мыць старанна, але хутка, бо вада «вымывае» смак. Запякаць трэба на моцным агні, але не даўжэй за 30—40 хвілін. Паляпшае смак курапатак пучок мускатнага шалфею, які выдаляюць пасьля запяканьня.
Курапатак таксама фаршыруюць (сьвінінай, вантробамі, зялёным гарошкам). Адным з далікатэсаў шляхецкай кулінарыі лічыліся курапатка «ў сьнезе» (г. зн. запечаныя ў пенцы зь яечных бялкоў).
— сховішча мультымэдыйных матэрыялаў
Курапа́тка бе́лая, пардва (па-лацінску: Lagopus lagopus) — птушка атраду курыных, блізкі сваяк фазана. Занесеная ў Чырвоную кнігу Рэспублікі Беларусь.
Да сярэдзіны XIX стагодзьдзя звычайная птушка, у Рэчы Паспалітай лічылася адмыслова беларускім далікатэсам. Лавілі пераважна «колам» (сілом).
Хабдьы эбэтэр куруппааскы, хабыйахаан (лат. Lagopus lagopus) — биир сиргэ олохтоох көтөр. Туундараҕа да тайҕаҕа да үөскүүр. Туундараҕа үөскүүр туспа көрүҥ баар — хаккырыал (эбэтэр таас хабыдьыта, хара дьабадьы).
Атын кууруссаҕа майгынныр көтөрдөртөн уратыта — кыһын сайын түүтүн өҥүн уларытыыта буолар. Кыһын мап-маҥан кутуругун төбөтө эрэ харалаах буолар. Атыыра сылга түөртэ, тыһыта - үстэ түүлүүр[1].
Үөрүнэн сылдьар, саас эрэ, сымыыттыыр кэмигэр иккилии буолан хайдыһаллар. Сиргэ сылдьан аһыыр, элбэхтик көппөт. Иссэр кэмигэр атыыра уйаланар сирин дьорҕооттук көмүскүүр, кэрийэ көтө сылдьар. Бу кэмҥэ кини элбэх саҥалаах, айдааннаах. Хабдьы Саха сиригэр бултанар.
Бэрт былыр хабыйахаан, син атын көтөрдөр курдук, соҕуруу дойдуга баран кыстыыра эбитэ үһү. Ол гынан баран көтөрүнэн мөлтөх буолан, ити баран түһэр, ол баран сынньанар буолан, доҕор көтөрдөрүн айаннарын бытаардар. Ону абааһы көрөн, кинини биир күһүн соҕуруу илдьэ барбатахтар. Хабыйахаан кыс-тыы хаалбыт. Сааһыгар көтөрдөр кэлэн көрбүттэрэ, хата, хабыйахааннара түүтэ-өҥө тупсубут, тыс этэрбэс кэппит, мэктиэтигэр хараҕа кытарыар диэри уойбут-топпут. Доҕотторун көрсөн баран эппит:
Хап, хап, хаап!
Хата, эһиги миигин
Хаалларан барбыккыт да,
Хата мин ханаччы уойдум буолбаат!
Онтон ыла хабыйахаан куруук бу дойдуга кыстыыр буолбут.
Хабдьы эбэтэр куруппааскы, хабыйахаан (лат. Lagopus lagopus) — биир сиргэ олохтоох көтөр. Туундараҕа да тайҕаҕа да үөскүүр. Туундараҕа үөскүүр туспа көрүҥ баар — хаккырыал (эбэтэр таас хабыдьыта, хара дьабадьы).
Атын кууруссаҕа майгынныр көтөрдөртөн уратыта — кыһын сайын түүтүн өҥүн уларытыыта буолар. Кыһын мап-маҥан кутуругун төбөтө эрэ харалаах буолар. Атыыра сылга түөртэ, тыһыта - үстэ түүлүүр.
Үөрүнэн сылдьар, саас эрэ, сымыыттыыр кэмигэр иккилии буолан хайдыһаллар. Сиргэ сылдьан аһыыр, элбэхтик көппөт. Иссэр кэмигэр атыыра уйаланар сирин дьорҕооттук көмүскүүр, кэрийэ көтө сылдьар. Бу кэмҥэ кини элбэх саҥалаах, айдааннаах. Хабдьы Саха сиригэр бултанар.
Цагаан ахууна Lagopus lagopus , урьд Цагаан ятуу гэгдэж байсан, нь Гургуулынхан овгийн дундаж хэмжээний шувуу юм. Тэд Шотланд, Скандинав, Сибирь, Монгол, Канадын хойд хэсгийн тундрт нутаглана.
Зуны улиралд эрэгчин нь бидэртэй бор, хүзүү, цээжрүү улаавтар туяатай байх ба сүүл нь хар, далавч нь цагаан байна. Өвөл болоход эр, эм хоёул сүүлнээс бусад бүх хэсэг нь цагаан өд сөдөөр солигддог. Цэвдгийн ахуунаас ялгаатай нь биеэр арай том ба нам дор газар амьдардаг.
Нийт 10-20 дэд зүйл байдгаас :
Эмэгчин, Орост.
Нас бие гүйцсэн эрэгчин L. l. alascensis намар,
Өвлийн улиралд, эмэгчин. (Норвеги)
Цагаан ахууна Lagopus lagopus , урьд Цагаан ятуу гэгдэж байсан, нь Гургуулынхан овгийн дундаж хэмжээний шувуу юм. Тэд Шотланд, Скандинав, Сибирь, Монгол, Канадын хойд хэсгийн тундрт нутаглана.
Чочком бадьӧг (лат. Lagopus lagopus) – курӧгчужӧмаэз артісь, таррез субфамилияись кай. Олӧ Ойвыв джыншарись тундраын да тайгаын.
Пантасьӧ и Коми му пасьта
Кайыс 35–38 см кузя; 400–700 г сьӧкта.
Мӧдік курӧгчужӧмаэз артын чочком бадьӧг янсӧтчӧ бура тыдалана сезонколасся диморфизмӧн: сылӧн рӧм вежласьӧ во кад сьӧрті.
Тӧвнас тыввес чочкомӧсь, токӧ бӧж вевдӧрас сьӧдӧсь. Коккез бура тывсялӧмӧсь.
Тулыснас, гожьясикӧ, айпӧлыслӧн юр да голя лоӧны кирпичкодь мурӧмаӧсь, мый ӧддьӧн контрастируйтӧ чочком лысьӧрнас.
Гожумнас да арнас айпӧв да иньпӧв ӧтмоза гӧрдӧв-мурӧмаӧсь нето сераӧсь, быдкодь гыэзӧн, пятнаэзӧн да виззезӧн вывтыраныс. Ӧвтчан тыввез чочкомӧсь, коккез да кынӧм – чочкӧмӧсь жӧ нето вежкодь-чочкомӧсь. Серпасыс быд кайлӧн ассяма.
Иньпӧлыс невна учӧтжык айпӧлысся, югытжык сысся да одзжык вежӧ рӧмсӧ.
Чочком бадегыслӧн лыддьӧны 22 пӧлӧс:
Lagopus lagopus scotica (ингл. Red Grouse) пӧлӧсісь кайезӧс, кӧдна олӧны Англияын да Шотладорын, одзжык лыддисӧ торья видӧн (L. scoticus).
Чочком бадьӧг (лат. Lagopus lagopus) – курӧгчужӧмаэз артісь, таррез субфамилияись кай. Олӧ Ойвыв джыншарись тундраын да тайгаын.
Пантасьӧ и Коми му пасьта
The willow ptarmigan (/ˈtɑːrmɪɡən/) (Lagopus lagopus) is a bird in the grouse subfamily Tetraoninae of the pheasant family Phasianidae. It is also known as the willow grouse and in Ireland and Britain, where the subspecies L. l. scotica was previously considered to be a separate species, as the red grouse. It breeds in birch and other forests and moorlands in northern Europe, the tundra of Scandinavia, Siberia, Alaska and Canada, in particular in the provinces of Newfoundland and Labrador and Quebec. It is the state bird of Alaska. In the summer the birds are largely brown, with dappled plumage, but in the winter they are white with some black feathers in their tails (British populations do not adopt a winter plumage). The species has remained little changed from the bird that roamed the tundra during the Pleistocene. Nesting takes place in the spring when clutches of four to ten eggs are laid in a scrape on the ground. The chicks are precocial and soon leave the nest. While they are young, both parents play a part in caring for them. The chicks eat insects and young plant growth while the adults are completely herbivorous, eating leaves, flowers, buds, seeds and berries during the summer and largely subsisting on the buds and twigs of willow and other dwarf shrubs and trees during the winter.
The willow ptarmigan is a medium to large ground-dwelling bird and is the most numerous of the three species of ptarmigan. Males and females are about the same size, the adult length varying between 35 and 44 centimetres (14 and 17 in) with a wingspan ranging from 60 and 65 centimetres (24 and 26 in). The weight is 430 to 810 grams (15 to 29 oz). It is deep-chested and has a fairly long neck, a broad bill, short feathered legs and a moderately short rounded tail. In the summer, the male's plumage is marbled brown, with a reddish hue to the neck and breast, a black tail and white wings and underparts. It has a red semicircular comb above each eye, which become red and prominent in the breeding season. The female is similar in appearance but with much smaller eye combs and has brown feathers scattered among the white feathers on her belly. During winter, the body plumage and two central tail feathers of both sexes becomes completely white, except for the black outer rectrices. Their wing feathers remain white all year round. Immature birds resemble the adults.[3][4]
The willow ptarmigan can be distinguished from the closely related rock ptarmigan (Lagopus muta) by its larger size and thicker bill and by the fact that it is not generally found above the tree line while the rock ptarmigan prefers more elevated, barren habitat. The summer plumage is browner and in the winter, the male willow ptarmigan lacks the rock ptarmigan's black stripe between the eyes and bill.[3] The white-tailed ptarmigan (Lagopus leucura) in North America is smaller, has a white tail and finely-barred greyer plumage and lives permanently above the tree line.[5] The distinctive British Isles subspecies L. l. scoticus (red grouse) was once considered a separate true British species but is now classified as a sub-species. This moorland bird is reddish brown all over, except for its white feet.[6]
The voice is low-pitched and guttural and includes chuckles, repeated clucking sounds, and expostulations. When displaying, the male makes rattles and barking noises.[3]
The willow ptarmigan's scientific name, Lagopus lagopus is derived from Ancient Greek lagos (λαγως) 'hare' + pous (πους) 'foot', in reference to the bird's feathered feet which allow it to negotiate frozen ground.[7]
The willow ptarmigan has 16 recognized subspecies.[8] Most differ little in appearance, though the red grouse (L. l. scoticus) is rather distinct. The taxonomy is confused, partly because of the complicated changes in plumage several times a year and the differing color and pattern of the summer plumage:[9]
The willow ptarmigan often hybridises with the black grouse (Tetrao tetrix) and the hazel grouse (Tetrastes bonasia) and occasionally with the western capercaillie (Tetrao urogallus), the spruce grouse (Falcipennis canadensis) and the rock ptarmigan (Lagopus muta).[9]
During the Pleistocene, the willow ptarmigan widely occurred in continental Europe. Authors who recognize paleosubspecies have named the Pleistocene willow ptarmigan L. l. noaillensis (though the older name medius might be the correct one). These marginally different birds are said to have gradually changed from the earlier (Pliocene) Lagopus atavus into the present-day species L. lagopus. Pleistocene willow ptarmigan are recorded from diverse sites until the end of the Vistulian glaciation about 10,000 years ago, when the species, by then all but identical with the living birds, retreated northwards with its tundra habitat.[10][11][12][13][14]
The willow ptarmigan has a circum-boreal distribution. It is native to Canada and the United States, China, Mongolia, the Russian Federation, Kazakhstan, the Czech Republic, Finland, Norway, Sweden, Estonia, Latvia, Lithuania, Germany, the United Kingdom and Ireland.[1] It primarily occupies subalpine and subarctic habitats such as sparse pine and birch forests, thickets with willow and alder trees, heather moors, tundra and mountain slopes. In the winter, females and sub-adults may move to lower altitudes and seek shelter in valleys or in more densely vegetated areas, but adult males usually remain in the subalpine region.[15] The red grouse is common on heather-clad moorland across the north and west of Great Britain and in localised areas of Ireland.[6]
![Distribution in North America[2]](http://en.wikipedia.org/wiki/File:Willow_Ptarmigan_Lagopus_lagopus_distribution_in_North_America_map.png)
Distribution in North America[2]
The willow ptarmigan has a varied and seasonal diet.[16] The bird is herbivorous for most of its life and subsists on various plant materials.[17] As juveniles, they may feed on insects due to an inability to digest plant material caused by underdeveloped cecums. In the summer, their diet is highly varied and may consist of berries, flowers, leaves, twigs and seeds.[17]
In Alaska, the main dietary item of the adults at all times of year is willows such as the Alaska willow Salix alaxensis, with leaves being eaten in summer and buds, twigs and catkins supplying the birds' main nutritional needs in winter and early spring.[18] In the early twenty-first century, there has been an increase in shrub expansion in arctic Alaska that is thought to be greatly affecting the willow ptarmigan's winter diet. Because of the way they browse, Ptarmigan help shape the landscape of the area.[18] After heavy snowfalls, the birds cannot access the shorter shrubs as they are blanketed with snow, so they will eat the taller species that poke through. In one study it was found that 90% of the buds of the Alaska willow within their reach had been browsed.[18] This will stunt the willows and create a feedback cycle extending through the entire ecosystem. However, in winters with below average snowfall, the browsing of Ptarmigans will not have such a drastic effect as their feeding will be spread out across a range of lower plant species. It is also believed that the greening of parts of the Arctic is affecting Willow Ptarmigan populations by altering the shape and size of the shrubs they are able to feed on.[18]
Male willow ptarmigans are territorial birds. Males arrive in the breeding areas and set up territories in April and May, aggressively defending them against male interlopers. When the females arrive a few weeks later, the male performs courtship displays such as aerial manoeuvres, strutting and tail-fanning. When she has chosen a mate and a nesting site, the female lays a clutch of six to ten eggs in a shallow depression on the ground. The nest site is usually in a hidden location at the edge of a clearing.[4]
A small minority of male willow ptarmigan are polygynous but most are monogamous. They are assiduous at guarding both nest and mate, particularly early in the incubation period and when the eggs are nearly ready to hatch. During this time, the greatest danger may be from conspecifics.[19] Although adult willow ptarmigans are herbivores, the newly hatched young also feed on insects.[4] In most other species of grouse, only the female takes care of the young, but the male willow ptarmigan also helps with feeding the brood and protecting them. He may take over completely if the female dies. In particular, the male defends the young from predators and both he and his mate can dive-bomb intruders or lure attackers away by pretending to have a broken wing. Nevertheless, the chicks face many dangers which range from attacks by foxes or birds of prey, getting separated from the rest of the brood, bad weather and coccidiosis. Fewer than 35% of chicks survive to eleven months and only a minority of these reach maturity. Despite this, in favourable seasons, many juveniles may survive and the population of willow ptarmigan is prone to wide fluctuations in size.[4] By September, families begin to form flocks. The females and young migrate to lower altitudes and may overwinter 100 miles (160 km) from their breeding grounds in wooded valleys and hilly country. The males also congregate in small groups but do not usually travel as far as the females.[4]
The willow ptarmigan has several behavioral and physiological adaptations that help it survive the long Arctic winter, such as large pectoral muscles that aid in the process of shivering. Researchers have found that these pectoral muscles grow quickly during the first few days of the ptarmigan’s life, meaning that the ptarmigan chicks go from having no thermoregulatory ability at hatch to being able to maintain their normal body temperature for hours at 10 °C when they are two weeks old. The rapid increase in pectoralis size is caused by increases in muscle fiber diameters (hypertrophy), and cold exposure is not necessary for this muscle development to occur.[20] Ptarmigan also have thick plumage with feather barbules that contain air-filled cavities,[21] contributing to a low heat loss, which aids in thermoregulation while the bird is roosting in burrows in the snow. Ptarmigan can withstand the severe cold because the ambient temperature in the sheltered microclimate of their snow burrows typically exceeds their lower critical temperature.[21]
Widespread and not uncommon in its remote habitat, the willow ptarmigan is classified as a species of "Least Concern" by the IUCN. This is because, even if, as is suspected, numbers are declining slightly, it has a very wide range with a total population estimated at forty million individuals.[1]
The willow ptarmigan was adopted as the state bird of Alaska in 1955.[22] It is also the regional bird of Southern Lapland.[23]
.jpg)
![Distribution in Europe[2]](http://en.wikipedia.org/wiki/File:Willow_Ptarmigan_Lagopus_lagopus_distribution_in_Europe_map.png)
{{cite journal}}: Cite journal requires |journal= (help) The willow ptarmigan (/ˈtɑːrmɪɡən/) (Lagopus lagopus) is a bird in the grouse subfamily Tetraoninae of the pheasant family Phasianidae. It is also known as the willow grouse and in Ireland and Britain, where the subspecies L. l. scotica was previously considered to be a separate species, as the red grouse. It breeds in birch and other forests and moorlands in northern Europe, the tundra of Scandinavia, Siberia, Alaska and Canada, in particular in the provinces of Newfoundland and Labrador and Quebec. It is the state bird of Alaska. In the summer the birds are largely brown, with dappled plumage, but in the winter they are white with some black feathers in their tails (British populations do not adopt a winter plumage). The species has remained little changed from the bird that roamed the tundra during the Pleistocene. Nesting takes place in the spring when clutches of four to ten eggs are laid in a scrape on the ground. The chicks are precocial and soon leave the nest. While they are young, both parents play a part in caring for them. The chicks eat insects and young plant growth while the adults are completely herbivorous, eating leaves, flowers, buds, seeds and berries during the summer and largely subsisting on the buds and twigs of willow and other dwarf shrubs and trees during the winter.
preskaŭ 10-20, inkluzivante
La ordinara Lagopo (Lagopus lagopus) estas holarktisa birdospecio, apartenanta al familio de Fazanedoj, subfamilio de Tetraonenoj, al ordo Kokoformaj. Ĝi estas specio de loĝantaj birdoj kiuj vivas en norda Eŭrazio (Skotio, Skandinavio, Siberio), norda Kanado, Alasko kaj Novlando. Ĝi estas la ŝtata birdo de Alasko.
Ĝi longas 37-40 cm, pezas 520-690 gr, la femalo iomete pli malgranda ol la virbirdo. Vintre la plumaroj de la masklaj kaj femalaj birdoj estas blankaj, nur iliaj beko, plumostangoj kaj vosto estas nigraj. En aliaj sezonoj iliaj plumoj plejofte estas kaŝtanbrunaj aŭ brunflavaj kun malhelaj strioj kaj makuloj.
La reprodukta plumaro aspektas jene: ĉe masklo la kaposupro, kolo kaj la brusto estas ruste brunaj kun nigraj makuloj kaj ondaj linioj; la ŝultraj, dorsaj kaj mezaj vosto-plumoj estas nigraj, meze kun ruste bruna strio. La flugiloj kaj subaj partoj estas blankaj. Ĉiu plumorando estas blanka. Li havas du nevideblajn superokulajn karunklojn, kiuj iĝas elstaraj en la reprodukta sezono. Temas pri spevio kun iome da seksa duformismo. La ino estas simila, sed ne havas la karunklojn kaj havas brunajn plumojn dise tra la tuta ventro. Vintre la plumaroj de ambaŭ seksoj iĝas tute blankaj, escepte ĉe la nigra vosto.
Ili povas estis distingataj el la Monta lagopo (L. muta) pro habitato (L. lagopus ne troviĝas sub la arbolimo), plia granado kaj pli dika beko; la somere plumaro estas pli bruna, la vintra masklo de Lagopo ne havas la nigran bridostrion. Ĝi estas iom pli granda ol la Monta lagopo.
La distinga brita subspecio L. l. scotica (Skota lagopo) estis foje konsiderata separata specio. Tiu birdo de marĉoj estas tute ruĝecbruna, escepte la blankaj piedoj.
La maskla alvoko estas laŭta krio foje transkribita de anglalingvanoj kiel go-back go-back (revenu).
La Lagopoj, tipaj birdoj en la frosta zono, somere kaj aŭtune loĝas en junaj betularoj, en muskoriĉaj marĉoj kun pinoj, en miksaj arbaroj precipe el betuloj, aŭ en la malgrandaj larĝfoliaj arbaroj kaj malgrandaj falfoliaj pinaroj proksime al kulturataj kampoj kaj vintre ili loĝas en salikejoj aŭ alispecaj arbaroj ĉe riverbordoj.
Ili ofte aktivadas 20-30-ope kaj vivas duope nur en la frua printempo.
Ili manĝas precipe vegetaĵojn, sed ankaŭ insektojn ĉefe la idoj.
La ino demetas 6-11 ovojn kiujn kovas 25 tagojn. Ĉe aliaj specioj de lagopoj, nur la ino respondecas pri la idoj. Tamen ankaŭ la masklo de Lagopo ofte plenumas respondecon pri idoj, ĉefe defendante ilin kontraŭ predantoj. Maskloj atakas homojn por mispeli ilin el la idoj, kaj estas informo pri atako al Griza urso.
Disvastigata kaj nekomuna en sia malproksima habitato, la Lagopo estas klasita kiel Specio Malplej Zorgiga fare de la IUCN.[1]
La nomo de la genro Lagopus devenas el Antikva greka lagos (λαγως), signife "leporo", + pous (πους), "piedo", alude al la plumaj piedoj kaj fingroj tipe de tiu grupo adaptita al malvarmo (vidu ankaŭ Neĝoŝua leporo). La speciaj epitetoj muta kaj leucura estis dumlonge misliterumataj mutus kaj leucurus, pro erara kredo ke finaĵo de Lagopus indikas maskulena genro. Tamen, ĉe la antikva greka, la termino λαγωπους estas de feminena genro, kaj la specia epiteto devas kongrui kun tiu, la feminena muta kaj leucura estas ĝustaj[2].
Depende de la aŭtoro, oni agnoskis 10-20 subspeciojn de la Lagopo. Plej parto diferencas malmulte laŭ aspekto, kvankam kiel jam dirite, L. l. scoticus estas ege distinga. Kelkaj komune akceptataj subspecioj estas la jenaj:
Ina plenkreskulo en somera plumaro, Trollheimen (Norvegio)
Ina plenkreskulo en somera plumaro, ĉe Saranpaul ĉe nordorientaj Uraloj (Distrikto Berjozovski, Rusio)
Ina plenkreskulo en vintra plumaro, ĉe Tromsø (Norvegio)
Clements agnoskas 19 subspeciojn de Lagopus lagopus:[3]
Dum la Plejstoceno, tiu specio amplekse vivis en kontinenta Eŭropo. Aŭtoroj kiuj agnoskis prasubspeciojn nomigis la Plejstocenan lagopon L. l. noaillensis (kvankam la pli malnova nomo medius povus esti la ĝusta). Tiuj marĝene diferencaj birdoj laŭgrade ŝanĝis el la pli frua (Plioceno) Lagopus atavus al la nuna specio. La Plejstocena lagopo estis konstatita el diversaj lokoj ĝis fino de la lasta glaciepoko antaŭ ĉirkaŭ 10,000 jaroj, kiam la specio, tiam jam identa al la vivantaj birdoj, retiriĝis norden kiel sia tundra biotopo [4].
Lagopo preskaŭ 10-20, inkluzivante
L. l. lagopus L. l. scoticus Skota lagopo L. l. alascensis L. l. variegatusLa ordinara Lagopo (Lagopus lagopus) estas holarktisa birdospecio, apartenanta al familio de Fazanedoj, subfamilio de Tetraonenoj, al ordo Kokoformaj. Ĝi estas specio de loĝantaj birdoj kiuj vivas en norda Eŭrazio (Skotio, Skandinavio, Siberio), norda Kanado, Alasko kaj Novlando. Ĝi estas la ŝtata birdo de Alasko.
El lagópodo común[2] (Lagopus lagopus) o lagópodo escandinavo es una especie de ave galliforme de la familia Phasianidae ampliamente distribuida por Norteamérica y Eurasia, especialmente en los bosques de abedul y la tundra.
Se reconocen 19 subespecies de Lagopus lagopus:[3]
El lagópodo común (Lagopus lagopus) o lagópodo escandinavo es una especie de ave galliforme de la familia Phasianidae ampliamente distribuida por Norteamérica y Eurasia, especialmente en los bosques de abedul y la tundra.
Rabapüü (Lagopus lagopus) on kanaliste seltsi faasanlaste sugukonda kuuluv linnuliik.
Briti saartel on ta tuntud ka keldi rabapüüna, mida varem peeti eraldi liigiks. Tegu on paikse liigiga, kes tegutseb metsades, Põhja-Euroopa nõmmedel, Skandinaavia tundrates ning Siberis, Alaskal, eriti Põhja-Kanadas Newfoundlandi ja Labradori provintsis. Suvel on linnud laigulise sulestikuga ja peaaegu üleni pruunikad, talvel aga üleni valged, vaid mõned sabasuled on mustad (Briti populatsioonidel ei esine talvesulestikku). Liigina on ta vähe muutunud võrreldes Pleistotseeni aegse linnuga, kes rändas tundrates. Munemine leiab aset kevadel, pinnasesse kraabitud lohku munetakse 4–10 muna. Kuni pojad on noored, hoolitsevad nende eest mõlemad vanalinnud. Pojad söövad putukaid ning noori taimevõrseid, täiskasvanud linnud on täiesti herbivoorsed ja söövad suvel lehti, lilli, pungi, seemneid ja marju. Talvel söövad nad pajupungi, noori pajuoksi ning kääbuspõõsastike oksi ja pungi.
Rabapüü on keskmise kuni suure territooriumiga maapinnal pesitsev lind ning on kõige arvukam kolmest lumepüü liigist. Isased ja emased on enam-vähem ühesuurused, kaaludes 430–810 grammi. Täiskasvanu pikkus varieerub 35–44 cm ning tiiva siruulatus jääb vahemikku 60–65 cm. Ta on sügava rindmiku, küllaltki pika kaela, laia noka, lühikese ümara sabaga ning jalad on kaetud lühikese sulestikuga. Suvel on isaslindude sulestik marmorkarva pruunikas, kael ja rindmik on punaka varjundiga, saba on must ja tiivad altpoolt valged. Silmatorkamatud kotid silmade kohal muutuvad punaseks ja on esileküündivad paaritumishooajal. Emaslinnud on sarnase välimusega, aga puuduvad kotid silmade kohal ja on laialivalguvalt pruunide ja valgete sulgedega kõhul. Talvel muutuvad nii isastel kui emastel sulestikud täielikult valgeks, välja arvatud mõned mustad suled sabas.Noored linnud sarnanevad täiskasvanud lindudega. [1][2]
Rabapüüd saab eristada lähedalt suguluses oleva kivipüüga (Lagopus muta) sellega, et on suurem ning paksema nokaga; rabapüü üldiselt puude otsas ei istu. Samas eelistab kivipüü kõrgemaid kohti ja vähem viljakaid piirkondi. Suvel on sulestik pruunim ning talvel puudub isasel rabapüül must triip silmade ja noka vahel, nagu on kivipüül. [1] Valgesabapüü (Lagopus leucura) Põhja-Ameerikas on rabapüüst pisem ning tal on valge saba ja hallikirjum pruunikas sulestik, tiivaääred ääristatud valgete sulgedega, samuti valge kõhualune. Valgesabapüü elutseb alaliselt puude piirist kõrgemal, ehk siis kohtades, kus puid praktiliselt pole. [3]
Iseloomulik Briti saarte alamliik L.I.scoticus (keldi rabapüü) oli kunagi tunnistatud eraldiseisvaks Briti liigiks, aga nüüd siiski määratud alamliigiks. See nõmmedel elutsev lind on punakaspruuni sulestikuga, tema jalad on valged.[4]
Rabapüül on madala kõlaga kurguhäälne kärisev hääl, mis meenutab mootorsae käivitamist, vaheldudes ka kloppimist meenutava heliga. Kui linnu asukoht on võõra poolt paljastatud, siis isaslind teeb kõrisevat ja haukumist meenutavat häält.[1]
Rabapüü teaduslik nimi, Lagopus lagopus on tuletatud iidsest kreekakeelsest sõnast lagos (λαγως) “jänes“+pous(πους) “jalg“, mis viitab linnu sulgedega kaetud jalgadele, tänu millele on kergem külmunud maastikul hakkama saada. [5]
19 alamliiki on tunnustatud, mõned neist ei ole aga usutavasti kehtivad alamliigid. Enamik erinevad väga vähe välimiku suhtes, kuid keldi rabapüü (L.I. scoticus) on üsna erinev. Taksonoomia on segadust tekitav osalt seetõttu, et sulestik muutub mitu korda aastas nii värvilt kui ka mustrilt; ka suvine sulestik varieerub üsna palju: [6]
Rabapüü paaritub sageli tedrega (Tetrao tetrix) ja laanepüüga (Tetrastes bonasia) ning vahel ka metsisega (Tetrao urogallus), kuusepüüga (Falcipennis canadensis) ja lumepüüga (Lagopus muta).[6] Pleistotseeni ajal oli rabapüü laialt levinud Euroopa mandril. Autorid, kes tunnevad ära paleo alamliigid, on nimetanud liigi Pleistotseeni rabapüüks L.I. noaillensis (kuigi vanem nimetus medius võib olla õigem). Sellised marginaaselt erinevad linnud on järk-järgult muutunud varasemas (Pliotseenis) Lagopus atavus tänapäevasteks liikideks. Pleistotseeni rabapüü on kinnistunud erinevatele aladele kuni Vistuliani jäätumiseni umbes 10 000 aastat tagasi, ajal, mil kõik identsed liigid praegu elavate lindudega taandusid tundra levila põhja poole. [7][8][9][10][11]
Rabapüü on levinud põhjapiirkondades. See linnuliik elab Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Hiinas, Mongoolias, Venemaal, Kasahstanis, Tšehhis, Soomes, Norras, Rootsis, Eestis, Lätis, Leedus, Saksamaal, Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Hispaanias.[12] Ta on hõivanud peamiselt subalpiinsed ja subarktilised elupaigad, näiteks hõredad männimetsad ja kasemetsad, paju- ja lepatihnikud, kanarbikunõmmed, tundrate ja mägede nõlvad. Talvel võivad emaslinnud ja noorlinnud liikuda madalamatele kõrgustele ning otsida varju orgudest või rohkema taimestikuga aladelt, isaslinnud seevastu tavaliselt jäävad subalpiinsesse piirkonda.[13] Keldi rabapüü on tavaline kanarbikunõmmedel Põhja- ja Lääne-Britannias ning teatud piirkondades Iirimaal.[4]
Rabapüü on varieeruva toitumisega, see sõltub aastaaegadest.[14] Ta on taimtoiduline enamuse oma elust ning toitub erinevatest taimedest ja taimeosadest.[15] Noorlinnud võivad toituda ka putukatest, kuna neil ei ole veel välja arenenud pimesool ja nad ei pruugi suuta kõiki taimi veel seedida. Suvel on lindude toit mitmekesine ja võib koosneda marjadest, õitest, lehtedest, seemnetest ning noortest oksavõrsetest.[15] Alaskal toituvad täiskasvanud linnud peamiselt pajudest (nt Alaska paju Salix alaxensis), pajulehtedest suvel, talvel ja varakevadel pungadest, noortest võrsetest, urbadest – need katavad lindude põhilise toiduvajaduse.[16] 21.sajandi alguses hakkasid arktilisel Alaskal levima põõsastikud, mis arvatavalt mõjutab rabapüüde talvist söögivalikut. Kuna rabapüüd söövad noori võrseid, pungi ja lehti, siis on nad aidanud kujundada vastava ala maastikku.[16] Pärast tugevaid lumetorme ei pääse linnud ligi väiksematele, lumega laetud puhmastikele ning leiavad kõhutäie vaid neist puhmastikest, mille oksad ulatuvad lumevaiba alt välja. Ühe uuringu järgi on leitud, et 90% Alaska pajude pungadest on ära söödud rabapüüde poolt. [16] Sellepärast on pajud kasvult kängu jäänud, mõjutades kogu ökosüsteemi. Sellistel talvedel, mil lund on keskmisest vähem, ei ole rabapüüde söömingud teinud väga suurt kahju, kuna nad toituvad siis lisaks pajupungadele ka madalamakasvulistetest taimeliikidest. Ollakse arvamusel, et arktiliste alade haljastus mõjutab rabapüüde populatsiooni.[16]
Isased rabapüüd on territoriaalsed linnud. Isaslinnud saabuvad paaritumisaladele ja kujundavad välja oma territooriumid aprillis ning mais. Nad kaitsevad agressiivselt alasid teiste isaslindude eest. Emaslinnud saabuvad paar nädalat hiljem ning sel ajal isaslinnud kurameerivad nendega lennutrikke tehes, uhkeldava kõnnakuga ja saba lehvitamisega. Kui emaslind on valinud kaaslase ja munemiskoha, siis emaslind muneb umbes 6–10 muna madalasse maapinnalohukesse. Pesapaik on tavaliselt peidetud ja vooderdatud ümbruskonnast korjatud rohu ja puhmastaimedega. [2] Väike osa isaslindudest on polügaamsed, kuid enamik monogaamsed. Nad on pühendunud nii pesa kui paarilise kaitsmisele, eriti haudumisperioodil, kui munad on peagi koorumas. Sellel ajal võib olla suurim oht liigikaaslased.[17] Kuigi täiskasvanud rabapüüd on taimetoidulised, siis tibud söövad putukaid.[2] Enamus teistel püü liikidel hoolitseb vaid emaslind tibude eest, aga rabapüü isaslind aitab nii toitmise kui tibude kaitsmisega. Ta võib võtta hoolitsemise täielikult üle, kui emaslind sureb. Eriline on ka see, et isaslind kaitseb noorlinde kiskjate eest ning nii emaslind kui isaslind võivad otseselt üritada rünnata sissetungijaid või meelitada ründajaid eemale, teeseldes murtud tiiba. Siiski on tibud vastamisi paljude ohtudega, mis hõlmab rebaste rünnakuid, saagijahil olevaid linde, või kaotsiminekut ülejäänud rühmast, halba ilma ja parasiitide haigusi. Vähem kui 35% tibudest elab üle 11 kuud ja vaid üksikud neist jõuavad sigimiseni. Soodsatel aegadel võivad paljud järglased ellu jääda; rabapüü populatsioon on vastupidav suurte arvukuste kõikumiste suhtes.[2] Septembris hakkavad linnuperekonnad moodustama parvesid. Emased ning noorlinnud rändavad talvituma soodsamatele asumaadele (metsastesse orgudesse, mägisematesse kohtadesse), mis võivad olla 160 km eemal nende sigimispaikadest. Isased võivad samuti moodustada väiksemaid parvi, kuid tavaliselt ei rända nad nii kaugele nagu emased.[2]
Rabapüü on Alaska tunnuslind.
Liik on maailmas laialt levinud ega ole haruldane. IUCN on rabapüü on klassifitseerinud “soodsas seisundis“ liigiks. Ehkki mõnes piirkonnas on teda vähe, hinnatakse rabapüü üldist arvukust neljale miljonile indiviidile.[12]
Eestis on rabapüü väga haruldane ja kuulub seetõttu kaitstavate liikide I kategooriasse. Liigi levik piirdub praegusel ajal üksnes Ida-Virumaa soodega.[18] Pesitsusegset arvukust hinnatakse nüüdisajal 30–50 paarile.[19]
Rabapüü (Lagopus lagopus) on kanaliste seltsi faasanlaste sugukonda kuuluv linnuliik.
Briti saartel on ta tuntud ka keldi rabapüüna, mida varem peeti eraldi liigiks. Tegu on paikse liigiga, kes tegutseb metsades, Põhja-Euroopa nõmmedel, Skandinaavia tundrates ning Siberis, Alaskal, eriti Põhja-Kanadas Newfoundlandi ja Labradori provintsis. Suvel on linnud laigulise sulestikuga ja peaaegu üleni pruunikad, talvel aga üleni valged, vaid mõned sabasuled on mustad (Briti populatsioonidel ei esine talvesulestikku). Liigina on ta vähe muutunud võrreldes Pleistotseeni aegse linnuga, kes rändas tundrates. Munemine leiab aset kevadel, pinnasesse kraabitud lohku munetakse 4–10 muna. Kuni pojad on noored, hoolitsevad nende eest mõlemad vanalinnud. Pojad söövad putukaid ning noori taimevõrseid, täiskasvanud linnud on täiesti herbivoorsed ja söövad suvel lehti, lilli, pungi, seemneid ja marju. Talvel söövad nad pajupungi, noori pajuoksi ning kääbuspõõsastike oksi ja pungi.
Eskandinaviar lagopodoa (Lagopus lagopus) phasianidae familiako hegaztia da[1].
Eskozia, Eskandinavia, Siberia, Alaska eta iparraldeko Kanadako tundran bizi da.
Guztira 10-20 azpiespezie ditu, nagusienak honakoak izanik:
Artikulu hau biologiari buruzko zirriborroa da. Wikipedia lagun dezakezu edukia osatuz. Eskandinaviar lagopodoa (Lagopus lagopus) phasianidae familiako hegaztia da.
Eskozia, Eskandinavia, Siberia, Alaska eta iparraldeko Kanadako tundran bizi da.
Riekko (Lagopus lagopus) eli metsäkana on pohjoisten alueiden keskikokoinen kanalintu.
Riekko on Peräpohjolan maakuntalintu.[2]
Riekkoa tavataan yleisesti Pohjois-Euroopassa, Pohjois-Aasiassa ja Pohjois-Amerikassa.
Suomessa riekko on Pohjois-Lapissa erittäin yleinen. Etelään päin tultaessa kannat pienenevät, mutta voivat kausiluontoisesti olla runsaita, varsinkin Itä-Suomessa, Joensuun ja Tampereen korkeudelle saakka. Etelä-Suomessa riekko on harvinainen. Länsi-Suomessa sitä tavataan vaihtelevasti aina Turun seudulle asti. Suomen riekkokannaksi on arvioitu 50 000–120 000 paria ja laji on luokiteltu uhanalaisuustarkastelussa silmälläpidettävä.[2] Asiantuntijoiden mukaan riekko on vaarassa hävitä Suomen metsäalueilta. Myös Pohjois-Pohjanmaan ja Kainuun suoalueiden riekkokantojen arvioidaan olevan uhanalaisia. Kannat ovat olleet laskussa jo yli 20 vuoden ajan.[3] Kantojen taantumiseen vaikuttavat todennäköisesti ainakin osittain ilmastonmuutoksen aiheuttamat olosuhteiden vaihtelut.[4]
Riekon pituus on noin 35–43 cm ja paino 500–800 g.[2] Koiras on hieman naarasta kookkaampi. Kesällä uros on punaisenruskea ja mustatäpläinen, naaras ruosteenkeltaisen ja mustan kirjava; siipien alapinnat ja vatsa ovat valkoiset. Syksyllä riekko alkaa vaihtaa asuaan valkoiseksi pian ruskan jälkeen, hyvissä ajoin ennen lumen tuloa. Talvella sekä koiras että naaras ovat kauttaaltaan puhtaan valkoisia mustia pyrstösulkia lukuun ottamatta.
Riekko kuuluu muiden metsäkanalintujen tavoin hiljaisiin maalintuihin. Sen ääntely on harvakseltaan kuuluvaa kopek-kopek -nakuttelua, lukuun ottamatta äkillistä pakolentoon pyrähtämistä, jolloin lintu päästää äänekkään ka-ka-ka-ka-naurusarjan. Pakolento on harvoin 100 m pidempi, jonka jälkeen riekko jatkaa hiljakseen ja ääneti kulkuaan jalan. Soitimella riekkokoiras "kalahtelee" voimakkaasti, mihin naaras vastaa pehmeämmillä naukaisua muistattavalla äänellä. Riekon ääntely eroaa selvästi sukulaisensa kiirunan narisevasta äännähtelystä.
Riekko sekoitetaan tunturialueilla helposti sukulaiseensa kiirunaan (Lagopus mutus). Lintujen erottaminen pelkästään ulkonäön perusteella on harjaantuneellekin silmälle vaikeaa. Havaintopaikan ja äänen perusteella lajin määrittely on jopa helppoa. Nyrkkisääntö on, että tunturipaljakalla pensasrajan alapuolella esiintyvät ovat riekkoja ja ylempänä havaitut kiirunoita.
Elinympäristönsä suhteen riekko on monipuolinen. Pesimäaikana sitä on erittäin vaikea havaita, mutta kesän kääntyessä kohti syksyä poikueita voi tavata lähes millaisessa ympäristössä tahansa, kunhan ravintoa on riittävästi. Se viihtyy kuusi- ja mäntymetsissä, ikikuusikoissa, soiden reunamilla, hakkuuaukeilla, teiden reunamilla, jne. Talven lähestyessä ja lumen peittäessä aluskasvillisuuden se siirtyy koivikkoisille alueille, mm. vaaroille ja pohjoisessa tuntureiden alarinteille. Lapissa ja paikka paikoin Itä-Suomessa ei ole lainkaan harvinaista, että 6–8-jäseniset poikueet hakeutuvat jopa asutuskeskuksiin ja talojen pihoille. Tällöin riekko tottuu ihmisen läsnäoloon nopeasti. Suojaväriinsä luottaen sen pakoetäisyys luonnossakin on vain 0–50 metriä.
Riekko tekee pesänsä maahan yksinkertaisesti asettumalla hautoma-asentoon kuopimaansa matalaan, pehmustamaansa kuoppaan. Suojaiseksi ja turvalliseksi katsomassaan pesässä kanervikossa tai pensaan alla riekkonaaras munii 6–10 kappaletta ruosteenkeltaisia, mustatäpläisiä munia. Naaras hautoo noin 25 päivää. Poikaset ovat pesäpakoisia.
Riekko on myös ruokansa suhteen monipuolinen. Kesän tullen sen ravinto muodostuu versoista, kasvien silmuista ja puhkeavista lehdistä. Heti kuoriutumisen jälkeen poikasten pääravinto koostuu hyönteisistä, mm. runsaina esiintyvistä sääskistä. Syyskesällä riekkojen ravintona ovat marjat, erityisesti mustikka ja variksenmarja sekä lumisena aikana koivujen ja pajujen silmut, koivujen urvut ja jopa ohuet oksat.
Riekko on rauhoitettu suurimmassa osassa maata. Metsästysajat ovat Pohjois-Pohjanmaan, Kainuun ja Lapin maakuntien alueella 10.–30.9., Enontekiön, Inarin ja Utsjoen kunnissa 10.9.–31.3. Enontekiön, Inarin ja Utsjoen kunnissa riekon ansapyynti on sallittua.[5]
Harrastepyynti suoritetaan seisovaa koiraa käyttäen tai naakimalla eli jälkiä etsimällä ja seuraamalla. Pohjoisimmassa Lapissa riekkoja pyydetään ansalangoilla tunturi- ja jokivarsikoivikoissa.
Riekko (Lagopus lagopus) eli metsäkana on pohjoisten alueiden keskikokoinen kanalintu.
Riekko on Peräpohjolan maakuntalintu.
Lagopus lagopus
Le Lagopède des saules (Lagopus lagopus), également appelée perdrix blanche, est une espèce d'oiseau de la famille des Phasianidae.
C'est une espèce sédentaire qui se reproduit dans les forêts de bouleaux et autres forêts et landes du nord de l'Europe, dans la toundra scandinave, en Sibérie, en Alaska et au Canada, en particulier dans les provinces de Terre-Neuve-et-Labrador et du Québec. C'est l'oiseau officiel de l'état d'Alaska.
Le lagopède des saules est un oiseau de taille moyenne à grande qui vit au sol et le plus abondant parmi les trois espèces de Lagopèdes.
Le mâles et la femelle ont à peu près la même taille, les adultes mesurant entre 35 et 44 centimètres et l'envergure des ailes est entre 60 et 65 centimètres. Leur poids est de 430 à 810 grammes. Ils possèdent un cou est assez long, un bec large, des pattes à plumes courtes et une queue modérément courte et arrondie.
En été, le plumage du mâle est brun marbré, avec une teinte rougeâtre au cou et à la poitrine, une queue noire et des ailes et parties inférieures blanches. Il possède deux caroncules discrètes au-dessus des yeux, qui deviennent rouges et proéminentes pendant la saison de reproduction. La femelle est d'apparence similaire, mais dépourvue de caroncules et possède sur le ventre des plumes brunes éparpillées parmi les plumes blanches. En hiver, le plumage des deux sexes devient complètement blanc, à l'exception de quelques plumes noires sur la queue. Les oiseaux juvéniles ressemblent aux adultes.[1],[2]
Une femelle lagopède des saules avec son plumage d'été dans le parc national d'Abisko, en Suède.
Un mâle lagopède des saules avec son plumage d'été dans le parc national d'Abisko, en Suède.
Le lagopède des saules se distingue du lagopède alpin (Lagopus muta) qui lui est étroitement apparenté, par sa taille plus grande et son bec plus épais et par le fait qu'on ne le trouve généralement pas au-dessus de la limite des arbres alors que le lagopède alpin préfère un habitat plus élevé et aride. Son plumage estival est plus brun et, en hiver, le lagopède des saules mâle n'a pas la bande noire que possède le lagopède alpin entre les yeux et le bec.[1]
Le lagopède à queue blanche (Lagopus leucura) d'Amérique du Nord est plus petit, possède une queue blanche et un plumage gris plus finement barré et vit en permanence au-dessus de la limite forestière.[3]
La sous-espèce distincte des îles Britanniques, le lagopède d'Écosse (Lagopus lagopus scotica) était autrefois considérée comme une véritable espèce britannique distincte, mais elle est maintenant classée comme une sous-espèce. Cet oiseau des landes est entièrement brun rougeâtre, à l'exception de ses pattes blanches.[4]
Les lagopèdes des saules mâles sont des oiseaux territoriaux. Les mâles arrivent dans les aires de reproduction et établissent leurs territoires en avril et en mai, les protégeant de façon agressive contre les intrus mâles. Lorsque les femelles arrivent quelques semaines plus tard, le mâle effectue des parades nuptiales comprenant des manœuvres aériennes, se pavanant et agitant le croupion. Lorsqu'elle a choisi son compagnon et un site de nidification, la femelle pond une couvée de six à dix œufs dans une dépression peu profonde dans le sol. Le site de nidification se trouve habituellement dans un endroit caché au bord d'une clairière[2].
Le lagopède des saules a une alimentation variée et saisonnière[5]. L'oiseau est herbivore pendant la plus grande partie de sa vie et se nourrit de diverses matières végétales[6]. Au stade juvénile, ils peuvent se nourrir d'insectes en raison d'une incapacité à digérer le matériel végétal causée par un cæcum encore peu développé. En été, leur alimentation est très variée et peut se composer de baies, de fleurs, de feuilles, de brindilles et de graines[6].
Le lagopède des saules a une répartition circumboréale. il est originaire du Canada et des États-Unis, de Chine, de Mongolie, de Russie, du Kazakhstan, de République Tchèque, de Finlande, Norvège, Suède, Estonie, Lettonie, Lituanie, Allemagne, Royaume-Uni, Irlande et Espagne[7]. Il occupe principalement des milieux subalpins et subarctiques tels que les forêts clairsemées de pins et de bouleaux, les fourrés de saules et d'aulnes, les landes de bruyères, la toundra et les versants montagneux. En hiver, les femelles et les jeunes adultes peuvent se déplacer vers des altitudes plus basses et se réfugier dans des vallées ou dans des zones à végétation plus dense, mais les mâles adultes restent habituellement dans la région subalpine[8]. Le lagopède d'Écosse est quant à lui répandu dans les landes couvertes de bruyères du nord et de l'ouest de la Grande-Bretagne et dans les régions reculées d'Irlande[4].
Selon le Congrès ornithologique international, cet oiseau est représenté par 16 sous-espèces[9]
Lagopus lagopus
Le Lagopède des saules (Lagopus lagopus), également appelée perdrix blanche, est une espèce d'oiseau de la famille des Phasianidae.
C'est une espèce sédentaire qui se reproduit dans les forêts de bouleaux et autres forêts et landes du nord de l'Europe, dans la toundra scandinave, en Sibérie, en Alaska et au Canada, en particulier dans les provinces de Terre-Neuve-et-Labrador et du Québec. C'est l'oiseau officiel de l'état d'Alaska.
Lagopus lagopus, coñecido vulgarmente na bibliografía internacional como lagópodo común ou lagópodo escandinavo, é unha especie de ave da orde dos galiformes, familia dos fasiánidos e subfamilia dos tetraoninos, unha das tres que compoñen o xénero Lagopus.
Amplamente distribuída por Norteamérica e Eurasia, especialmente nos bosques de bidueiros e na tundra, comprende numerosas subespecies.
A especie foi descrita en 1758 por Linneo, na 10ª edición do seu Systema Naturae,[2] páxina 159, co nome de Tetrao lagopus.[3]
Véxase a de Lagopus.
J. F. Clemens recoñece 19 subespecies de Lagopus lagopus (Indícanse as respectivas áreas de distribución):[4]
Lagopus lagopus, coñecido vulgarmente na bibliografía internacional como lagópodo común ou lagópodo escandinavo, é unha especie de ave da orde dos galiformes, familia dos fasiánidos e subfamilia dos tetraoninos, unha das tres que compoñen o xénero Lagopus.
Amplamente distribuída por Norteamérica e Eurasia, especialmente nos bosques de bidueiros e na tundra, comprende numerosas subespecies.
La pernice bianca nordica (Lagopus lagopus) o lagopo è un uccello della famiglia dei Phasianidae. Chiamato in America willow ptarmigan, è il simbolo dell'Alaska, viene cacciato per la sua carne.
Lungo circa 35 cm a cui si aggiungono altri 10 di coda, mentre le femmine sono di dimensioni ridotte, si nutre di germogli, bacche essiccate, foglie, insetti e semi.
La pernice bianca nordica vive in alcune aree di Norvegia, Svezia, Finlandia, Russia europea, Siberia, Alaska e Canada, mentre in alcune regioni della Scozia vive una particolare sottospecie.
La pernice bianca nordica (Lagopus lagopus) o lagopo è un uccello della famiglia dei Phasianidae. Chiamato in America willow ptarmigan, è il simbolo dell'Alaska, viene cacciato per la sua carne.
Žvyrė, arba poparza, dar kitaip vadinama baltuoju tetervinu (lot. Lagopus lagopus) – tetervininių (Tetraonidae) šeimos vištinis paukštis (Galliformes).
Žvyrė didesnė už kurapką. Jos kūno ilgis 35—44 cm, išskėstų abiejų sparnų ilgis 60-65 cm, kūno svoris 400—810 g. Patinai ir patelės beveik vienodo dydžio.
Vasarą nuo kitų paukščių skiriasi baltais sparnais. Per metus apdarą keičia keturis kartus. Patinas šeriasi keturis, patelė – tris kartus. Žiemą patino ir patelės kūnas visas baltas, tik uodega juoda su dviem baltomis vidurinėmis vairuojamosiomis plunksnomis. Pavasarį patino galva ir kaklas šeriasi ir tampa rudi. Vėliau nugara taip pat apauga juosvai rudomis plunksnomis, išmargintomis skersinėmis juostelėmis.Vasarą nugara kaštoninės spalvos, išmarginta smulkiais juodais ir palšais dryželiais. Pagurklis ryškiai rudas, krūtinė tamsesnė, pilvas baltas. Sparnai balti. Uodegos plunksnos juodos baltais galais, išskyrus keturias vidurines. Snapas juodas, antakiai raudoni. Kojos iki pat pirštų galų su plunksnomis.
Patelė panaši į patiną, beveik neturi pavasarinio apdaro. Vasarą – marga, rudenį apdaras panašus į patino, tik blankesnių spalvų. Jaunikliai panašūs į patelę, tik kiek rudesni. Jų plasnojamosios plunksnos pilkai rusvos su balsvais dryželiais. Pūkinis apdaras tankus. Pūkais taip pat apaugęs pastaibis ir pirštai. Kūno apatinė pusė rudai smėlinės spalvos, su šviesesne gerkle ir ryškesne krūtinės dalimi. Kūno vidus išmargintas rudomis dėmėmis, snapas tamsus.
Žvyrės paplitimo arealas šiaurės pusrutulyje labai paltus. Eurazijoje paplitusi nuo Atlanto iki Ramiojo vandenyno. Šiaurėje arealas eina Arkties vandenyno pakrante. Į pietus paplitusi iki Sichote Alinio kalnų, šiaurinės Mongolijos, Altajaus, šiaurinio Kazachstano, šiaurinės Ukrainos, Pabaltijo, pietinės Skandinavijos. Gyvena Šiaurės Amerikoje. Sėsli beveik visame areale, išskyrus pačias šiauriausias jo dalis.
Introdukuotos Farerų salose ir Belgijoje. Kartais užklysta į Lenkiją.
Lietuvoje savaime buvo (arba yra) paplitęs Baltijos žvyrės (Lagopus lagopus rossicus) žvyrės porūšys. Lietuva yra pietiniame jų paplitimo arealo pakraštyje. Žvyrė yra tundrinio kraštovaizdžio sparnuotis. Lietuvoje gyveno samanotose, šlapiose aukštapelkėse. XX a. pradžioje žvyrių Lietuvoje buvo dar gana daug, ypač šiaurinėje ir rytinėje šalies dalyje, bet vėliau jų skaičius ėmė mažėti. Šiuo metu laikomasi nuomonės, jog žvyrių Lietuvoje nebėra.
Žvyrės paprastai laikosi ant žemės, greitai bėgioja. Skrenda labai retai. Maitinasi taip pat ant žemės, tik retkarčiais tupia ant žemų medžių šakų. Aptinkama būreliais. Naktį kartais įsikasa į sniegą, kad prarastų mažiau šilumos.[2] Kyla gana triukšmingai, skrenda greitai, dažnai plasnoja sparnais, pakaitomis sklendžia. Monogamas. Lytiškai subręsta pirmaisiais gyvenimo metais. Lizdą įsiruošia ant žemės. Dėtyje paprastai būna 6–10 kiaušinių. Patelė juos peri apie 23 dienas. Pūkuotus jauniklius greitai išveda iš lizdo, tada prie šeimynos prisijungia ir patinas. Maždaug 12–13 dienų jaunikliai jau pradeda skraidyti. Šeimos laikosi iki rudens, kartais prisijungdamos prie didesnių būrių.
Minta beveik vien augaliniu maistu: augalų lapus, pumpurus, ūglius, žirginius, uogas. Vasarą lesa ir vabzdžius.
Yra išskirta daug žvyrės porūšių, kurie išvardinti apačioje, tačiau kaip spėjama, ištikrųjų jų galbūt gerokai mažiau, kadangi vieni nuo kitų nedaug skiriasi. Išimtis yra tik škotinė žvyrė (Lagopus lagopus scotica), kuri nuo kitų gerokai išsiskiria. Sistematika paini ir sudėtinga nustatyti visus skirtingus porūšius, kadangi keletą kartų į metus, žvyrės keičia savo plunksninį apdarą.
Žvyrės pavadinimas kitomis kalbomis jų paplitimo areale:
Knygos „Iduns kokbok“, kurios autorė Elisabeth Östman, piešinyje žvyrė pasidabinusi žiemos plunksniniu apdaru.
Žvyrė sniege
Žvyrės patelė netoli Saranpaulo (šiaurės rytų Uralo kalnai, Chantų Mansija)
Žvyrės patinas Aliaskos ir Jukono teritorijų pasienio
Žvyrė Kodiako saloje (Aliaska)
Fenoskandinės žvyrės (Lagopus lagopus lagopus) kiaušiniai
Škotinė žvyrė (Lagopus lagopus scotica)
Žvyrės piešinys Gudijos pašto ženkle
Žvyrė, arba poparza, dar kitaip vadinama baltuoju tetervinu (lot. Lagopus lagopus) – tetervininių (Tetraonidae) šeimos vištinis paukštis (Galliformes).
Baltirbe jeb teteris[1] (Lagopus lagopus) ir vidēji liels vistveidīgais (Galliformes) putns, kas pieder baltirbju ģintij (Lagopus). Dažādās sistemātikās baltirbe tiek sistematizēta vai nu rubeņu dzimtā (Tetraonidae) vai fazānu dzimtā (Phasianidae) ar iedalījumu rubeņu apakšdzimtā (Tetraoninae).[2] Baltirbei ir 16 pasugas.[3]
Baltirbe pamatā sastopama Eirāzijas un Ziemeļamerikas tundrā, bet tās izplatība iesniedzas arī mērenās joslas ziemeļu daļā. Tā ligzdo Skotijā, Skandināvijā, Somijā, Baltijas valstīs, Krievijā, Aļaskā un Kanādas ziemeļu daļā. Baltirbe ir tipiska nometniece.
Latvijā baltirbe ir ļoti reta ligzdotāja. Pēdējos 20 gados baltirbe ir novērota ļoti reti: 1987. gada aprīlī tika novērots riestojošs pāris Aklajā purvā, Riebiņu novadā, 2001. gada februārī 3 baltirbes tika novērotas Blauzgovas purvā, Balvu novadā, tā paša gada jūnijā 1 putns Sedas tīrelī, Valkas novadā, bet 2006. gada maijā tika atrastas baltirbes spalvas Klešniku purvā, Ludzas novadā. Ir zināms, ka baltirbe novērota kādā Igaunijas purvā, kas robežojas ar Latviju.[4] Pēdējos gados baltirbe Latvijā nav novērota un, iespējams, vairs nav sastopama. Baltirbju skaita samazināšanos saista ar klimata izmaiņām. Latvijā ziemas kļuvušas īsākas, ar plānāku sniega kārtu. Ja sniega ir maz, baltos putnus uz melnās zemes ļoti viegli var pamanīt dažādi plēsēji.[5] Latvijā novērojamā baltirbe ir Baltijas pasuga Lagopus lagopus rosica.[4]
Baltirbe ir vidēji liels rubeņu apakšdzimtas putns. Tai ir proporcionāli maza galva un noapaļotas ķermeņa formas. Tās ķermeņa garums ir 37—42 cm, spārnu plētums 55—65 cm,[4] svars 450—800 g.[6] Tās īsās kājas līdz pat nagiem sedz spalvas.
Baltirbēm vasarā un ziemā apspalvojums ir atšķirīgs, kā arī vasaras apspalvojums ir atšķirīgs tēviņam un mātītei. Vasaras sezonā tēviņa apspalvojums ir rudi-brūni raibumains. Tā aste ir melna, bet pavēdere un spārnu lidspalvas baltas. Virs acīm, atgādinot uzacis, tam ir divas sarkanas sekstes, kas riesta laikā kļūst īpaši košas un pamanāmas. Mātītes apspalvojums ir līdzīgs tēviņam, tikai tai virs acīm nav sekstes, un tās vēders nav balts, bet raibumaini brūns tāpat kā mugura. Mātītes apspalvojumu maina 3 reizes gadā, bet tēviņi 4 reizes.[7]
Ziemā abu dzimumu apspalvojums kļūst pilnīgi balts, izņemot asti, kurai joprojām ir dažas melnas spalvas. Uz pirkstiem tai veidojas spalvu vēdeklis, kas kalpo tāpat kā sniega kurpes, palielinot atbalsta laukumu sniegā.[8]
Baltirbe mājo sūnu purvos un ir izteikta veģetāriete. Tā barojas ar sūnām,[9] viršiem,[10] jauniem zariem, pumpuriem, asniem un lapiņām, īpaši iecienīti ir kārklu un bērzu zari, pumpuri un lapas.[7] Šī iemesla dēļ angļu valodā baltirbi sauc par kārklu rubeni jeb kārklu irbi. Veicot padziļinātu pētījumu par baltirbes ēšanas ieradumiem ziemas periodā, atklājās, ka mātītēm vairāk kā 60% no apēstā sastāda kārklu zariņi un pumpuri, bet tēviņiem 45%.[11] Vasarā putni barojas arī ar ogām. Tomēr, kamēr cālēni ir mazi, tie barojas ar kukaiņiem.
Baltirbes veido monogāmus pārus, un katram pārim ir sava teritorija, kuru tas aizsargā pret citiem pāriem.[12] Ligzda atrodas uz zemes. Tā ir sekla un vienkārša, izklāta ar zariņiem un stiebriem. Dējumā ir 8—12 brūni raibas olas. Perē tikai mātīte. Inkubācijas periods ilgst 18—20 dienas.[7] Cālēni ir ligzdbēgļi un drīz pēc izšķilšanās seko vecākiem.[12] Atšķirībā no pārējiem rubeņu apakšdzimtas sugu putniem baltirbēm par cāļiem rūpējas abi vecāki, nevis tikai mātīte. Tēviņu loma audzināšanā ir cāļu aizsardzība pret plēsējiem. Tas var uzbrukt arī cilvēkam, ja tuvumā ir mazie cālēni. Ir novērots, ka baltirbes tēviņš uzbrūk pat grizlilācim.[13]
Baltirbei ir 16 pasugas, no kurām četras mājo Eiropā, sešas Āzijā un sešas Ziemeļamerikā.[3][14]
Baltirbe jeb teteris (Lagopus lagopus) ir vidēji liels vistveidīgais (Galliformes) putns, kas pieder baltirbju ģintij (Lagopus). Dažādās sistemātikās baltirbe tiek sistematizēta vai nu rubeņu dzimtā (Tetraonidae) vai fazānu dzimtā (Phasianidae) ar iedalījumu rubeņu apakšdzimtā (Tetraoninae). Baltirbei ir 16 pasugas.
Baltirbe pamatā sastopama Eirāzijas un Ziemeļamerikas tundrā, bet tās izplatība iesniedzas arī mērenās joslas ziemeļu daļā. Tā ligzdo Skotijā, Skandināvijā, Somijā, Baltijas valstīs, Krievijā, Aļaskā un Kanādas ziemeļu daļā. Baltirbe ir tipiska nometniece.
Het moerassneeuwhoen (Lagopus lagopus) is een vogel uit de onderfamilie der ruigpoothoenders (Tetraoninae).
Het verenkleed is 's zomers roodbruin en 's winters sneeuwwit. De neusgaten en poten zijn bevederd om warmte vast te houden. De lichaamslengte bedraagt 38 cm en het gewicht 550 tot 700 gram. Het verenkleed van beide geslachten is verschillend.
Deze geharde vogels zijn goed bestand tegen de strenge winters op het noordelijk halfrond. Voor beschutting worden tunnels gegraven in de sneeuw. Het voedsel bestaat uit zaden, jonge blaadjes, knoppen en soms insecten.
Moerassneeuwhoenders komen het hele jaar voor in de noordelijk bergachtige gebieden van Scandinavië, Rusland, Noord-Amerika en Azië. In Nederland en België komt het dier niet voor.
De soort telt 17 ondersoorten:
Moerassneeuwhoen in het Nationaal Aardoliereservaat Alaska.
Eieren van het moerassneeuwhoen.
Het moerassneeuwhoen (Lagopus lagopus) is een vogel uit de onderfamilie der ruigpoothoenders (Tetraoninae).
Lirypa (Lagopus lagopus) er ein rypeart av skogshøns. Lirypa vert ogso kalla for skogsrype.
Høne og stegg (hannfuglen) er om lag jamstore. Vaksne fuglar veg 500-600 gram og har ei lengd på 40 cm. Dei har brunspragla fjørdrakt, steggen ein mørkare raudbrun farge på brystet og halsen. Halefjøra er svarte, men dekkfjøra over desse har same vernefarge som ryggen. Vengene, buken og føtene er kvite. Om vinteren har fuglen kvit drakt, men halefjøra og nebbet er fortsatt svart.
Lirype kan forvekslast med fjellrype, men skil seg frå denne på kraftigare kroppsbygnad og tjukkare nebb (ved rota 12–14 mm høgt, berre 8–9 med fjellrypa), vidare på sommardrakta er det ein meir raud-brun farge, ho har annleis låt og annleis tilhaldsstad. Vinterdrakta er snøkvit med svart stjert.
Vårdrakta til hannen er fullt utvikla i mai: det mørke kanstanjebrune på hovudet, hals og ho region teiknar seg skarpt mot den elles snøkvite kroppen. I augene er det blodfylte kammar. I sommardrakt er kjønna om lag like, dei er brun-svart-kvit-spraglete med kvite venger og svart stjert. Haustdrakta liknar sommardrakta. Ungfuglen liknar dei vaksne i sommardrakta.
Lirypa er monogam og begge partane tar del i oppføinga av kyllingane. Høna legg 8–12 egg i mai/juni. Desse har ei rugetid på om lag 20–21 dagar. Hannen hevdar paringsrevir.
Reiret er oftast skjult i kratt, og ein fordjuping i bakken fôrast oftast med gammalt gras og lauv. Oftast legg ho 8-12 egg i mai-juni. Hoa rugar 20-21 døger, eller held seg i nærleiken. Ungane kan fly litt allereie når dei er 8-9 dagar gamle.
Rypene held seg i kull om hausten. Utover seinhausten og vinteren går dei i større flokkar. I snøvêr, kuldeperiodar og dårleg ver, grev dei seg ned i snøen.
Når hannen stikkast frå bakken kan ein høyra eit kraftig skrattande «errrrr rakk gakk gakk». I paringstida seier dei: «kopakk kopakk pakk pakk akka hahaha». Hoa svarar nasalt «nja nja».
Lirypa finst over heile landet og held seg i vierbeltet og det øvre bjørkeområdet. Ho er eit ynda jaktobjekt, og om lag 1/3 av individa som vert felt i jakt i Noreg er lirype. Populasjonen gjekk sterkt attende i perioden 2002 til 2012. Forskarane meinte at nedgangen kan vere relatert til klimaendringar. [1]
Wikimedia Commons har multimedia som gjeld: Lirype Lirypa (Lagopus lagopus) er ein rypeart av skogshøns. Lirypa vert ogso kalla for skogsrype.
Lirype eller skogsrype (Lagopus lagopus) er en art av skoghøns og inngår i fasanfamilien. Hele 20 underarter aksepteres, og nominatformen (L. l. lagopus) hekker i Skandinavia, Finland og europeisk Russland. I tillegg hekker L. l. variegata på noen øyer utenfor Trøndelag.[2] Det finnes dessuten et ukjent antall økotyper.
Underarten (L. l. variegatus) som finnes på Smøla skiller seg fra fastlandslirypene ved at den ikke blir helt hvit om vinteren. Denne har tradisjonelt vært skilt ut som egen underart sammen med bestandene på de andre store øyene i Midt-Norge. Nyere undersøkelser tyder på at rypene på Smøla har fjernere slektskap med rypene på Hitra og Frøya enn med fastlandsrypene, og må derfor må betraktes som distinkt lokal økotype eller variant.[3] Også skotsk rype (L. l. scoticus) regnes nå som en egen underart av lirype, men den har tidligere også blitt regnet som en selvstendig art.
Høne og stegg (hannfuglen) er om lag jevnstore. Voksne fugler veier 500-600 gram og har ei lengde på 40 cm. De har brunspragla fjærdrakt. Steggen har en mørkere rødbrun farge på brystet og halsen. Halefjæra er svarte, men dekkfjæra over disse har samme vernefarge som ryggen. Vingene, buken og føttene er kvite. Om vinteren har fuglen kvit drakt, men halefjæra og nebbet er fortsatt svart.
Lirype kan forveksles med fjellrype, men skiller seg fra denne på kraftigere kroppsbygning og tjukkere nebb (ved rota 12–14 mm høyt, bare 8–9 med fjellrypa), videre på sommerdrakta er det en mer rød-brun farge, lirypa har annerledes låt og annerledes tilholdssted. Vinterdrakta er snøkvit med svart stjert.
Vårdrakta til hannen er fullt utvikla i mai: det mørke kanstanjebrune på hodet og halsregion tegner seg skarpt mot den ellers snøkvite kroppen. I øynene er det blodfylte kammer. I sommerdrakt er kjønna omtrent like, de er brun-svart-kvit-spraglete med kvite vinger og svart stjert. Høstdrakta ligner sommerdrakta. Ungfuglen ligner de voksne i sommerdrakta.
Inndelingen følger HBW Alive og er i henhold til McGowan & Bonan (2017).[4] Norske navn på arter og grupper følger Norsk navnekomité for fugl og er i henhold til Syvertsen et al. (2008, 2017).[5][6] Navn på arter og grupper i parentes er ikke offisielle, men kun midlertidige beskrivelser i påvente av en offisiell beskrivelse.
Rypene holder seg i kull om høsten. Utover senhøsten og vinteren går de i større flokker. I snøvær, kuldeperioder og dårlig vær, graver de seg ned i snøen.
Lirypa eter nesten utelukkende bjørkeskudd, som det finnes mest av i deres habitat; kratt og klynger med fjellbjørk. Det er stilken til knoppen lirypa eter, selve knoppene blir kastet unna.
Sent på sommeren og tidlig på høsten trykker rypa veldig godt. Det vil si at den ikke er lett å få på vingene på grunn av kullene og reirene. Rypa vil ofte leke skadd for å lure vekk predatorer og jegere til en annen plass enn redet, og så lette og fly tilbake igjen. Senere på året blir rypa lettere på vingene, da kyllingene er blitt voksne nok til å kunne bli med i flukten.
Lirypa er monogam og begge partene tar del i oppføinga av kyllingene. Høna legger 8–12 egg i mai/juni. Disse har ei rugetid på om lag 20–21 dager. Hannen hevder parringsrevir.
Reiret er som regel skjult i kratt, og en fordypning i bakken fôrest oftest med gammelt gras og løv. Som regel legger hunnen 8–12 egg i mai–juni. Hunnen ruger 20–21 døgn eller holder seg i nærheten. Ungene kan fly litt allerede når de er 8–9 dager gamle.
Lirypa fins i bjørke-, og vierskog, men også på tundraen i Eurasia, Alaska og Canada. I Norge fins lirypa over hele landet og holder seg i vierbeltet og det øvre bjørkeområdet.
Ryper er de mest yndede jaktobjektene i Norge, men det årlige utbyttet har blitt redusert fra over en halv million i jaktåret 1999/2000 til 164 000 i 2009/2010. Om lag 2/3 av individene som blir felt i Norge er lirype, resten fjellrype.[7]
.jpg)
.jpg)
.jpg)
McGowan & Bonan (2017)
Syvertsen et al. (2008)
Syvertsen et al. (2017)
Lirype eller skogsrype (Lagopus lagopus) er en art av skoghøns og inngår i fasanfamilien. Hele 20 underarter aksepteres, og nominatformen (L. l. lagopus) hekker i Skandinavia, Finland og europeisk Russland. I tillegg hekker L. l. variegata på noen øyer utenfor Trøndelag. Det finnes dessuten et ukjent antall økotyper.
Scientìfich: Lagopus lagopus
Piemontèis : ...
Italian : Pernice bianca nordica
Àutri nòm an piemontèis: a l'é na përnis bianca.
An istà a l'ha un color baross an sla part àuta dël còrp, gavà j'ale ch'a resto bianche. Sòn a la rend bele che invisìbil pogià an sle rochere e an sij ràir busson d'àuta quòta. Ant l'otonn a ancamin-a la muda e a l'ariv dl'invern a resta coatà d'un piumage candi ch'a-j përmet d'esse nen ës-ciairà an sla fiòca.
A viv dzortut an àuta quòta.
A viv an gran part dle zòne pì a nòrd ëd l'emisfer boreàl.
Lagopus lagopus
Multimedia w Wikimedia Commons 
Hasło w Wikisłowniku Pardwa mszarna, pardwa[5] (Lagopus lagopus) – gatunek średniej wielkości ptaka z rodziny kurowatych.
Wyróżniono kilkanaście podgatunków L. lagopus[6][7][8]:
Wiele podgatunków zamieszkuje okołobiegunowe okolice półkuli północnej Europy i Ameryki Północnej. Granica jego występowania wciąż przesuwa się ku północy. Południowym ograniczeniem areału jest linia lasu. Występuje licznie w Skandynawii, gdzie jest ptakiem łownym. Podgatunek pardwa szkocka (L. lagopus scoticus, niekiedy uznawana za odrębny gatunek Lagopus scoticus) zamieszkuje wrzosowiska i torfowiska Szkocji, północnej Anglii i Irlandii (jest tam licznym ptakiem łownym).
Obie płci wyglądają podobnie i pierzą się 3 razy w roku. Koguty odróżnia się po większej czerwonej narośli skórnej nad okiem, tzw. róży - fragment nagiej skóry o czerwonym zabarwieniu pokryty brodawkami. Mają mocny dziób, niewielkie skrzydła i krótkie nogi. Pardwy mszarne podobne są do pardwy górskiej, ale nieco od niej większa. Wydziela się 2 główne podgatunki:
Tundra, lasotundra, wrzosowiska o niskiej roślinności i pojedynczych krzewach oraz mszary. Są to zatem nieleśne siedliska powyżej granicy lasu w górach lub otwarte przestrzenie.
Lęg zakładany w zagłębieniu w ziemi, podobnie jak u pardwy górskiej. Skąpo wyścielają gniazdo częściami roślin. Otoczone jest krzewami lub trawami. Tworzą monogamiczne pary.
Jeden lęg w roku (w maju lub czerwcu) z 8 do 12 jaj.
Jaja wysiadywane są przez okres 21 dni przez samicę. Zwykle 6-10 pisklętami opiekują się oboje rodzice. Szybko rosną, tak, że już po 1,5 tygodniu zaczynają podlatywać. Młode dojrzewają płciowo w wieku jednego roku.
Różne części roślin - pąki, jagody, nasiona, latem (w czasie wychowywania młodych) również bezkręgowce.
W Polsce jest objęty ścisłą ochroną gatunkową[10].
Pardwa mszarna, pardwa (Lagopus lagopus) – gatunek średniej wielkości ptaka z rodziny kurowatych.
O lagópode-escocês ou tetraz-dos-salgueiros (Lagopus lagopus) é uma ave galiforme pertencente à família Phasianidae.
Esta ave habita a tundra e regiões sub-árticas e sub-alpinas. São reconhecidas duas sub-espécies:
Snehuľa kapcavá alebo snehuľa obyčajná alebo snehuľa tundrová (lat. Lagopus lagopus) je malý (35 – 40 cm) vták z čeľade bažantovité (Phasianidae).
Žije v blízkosti vŕb a v otvorenej tundre na organickej zemine. V lete má hnedé a v zime biele perie. Snehule možno nájsť na väčšine územia Aljašky, v severnej Kanade a severnej Európe a Ázii.
Commons ponúka multimediálne súbory na tému Snehuľa kapcavá
Wikidruhy ponúkajú informácie na tému Snehuľa kapcavá
Snehuľa kapcavá alebo snehuľa obyčajná alebo snehuľa tundrová (lat. Lagopus lagopus) je malý (35 – 40 cm) vták z čeľade bažantovité (Phasianidae).
Žije v blízkosti vŕb a v otvorenej tundre na organickej zemine. V lete má hnedé a v zime biele perie. Snehule možno nájsť na väčšine územia Aljašky, v severnej Kanade a severnej Európe a Ázii.
Dalripa (Lagopus lagopus) är en medelstor fågelart i familjen fasanfåglar som förekommer över stora delar av norra halvklotet. Alla underarter utom moripa ruggar till en vit vinterdräkt.
Dalripan är en medelstor fälthöna som i genomsnitt mäter 35–43 cm på längden[2] och har ett vingspann på 55–66 cm. Den har en rund kroppsform med lång hals, litet huvud och en kort, grov och mörk näbb. Den har fjäderklädda tarser och tår och en kort stjärt som den spärrar ut i flykten.
I alla dräkter har den vit ögonring och i det närmaste helvita vingar. Om våren (maj/juni) har den adulta hanen en mättat mörkt rödbrun fjäderdräkt på övre delen av bröstet, halsen och huvudet med en stor röd kam ovanför varje öga. För övrigt är ovansidan vit med inslag av rödbruna fjädrar. Undersidan är vit och stjärten svart. På sensommaren (augusti/september) har den adulta hanen ruggat så att mer av bröstet och hela ovansidan är grå-gulbrun. De två kammarna på hjässan har minskats ned till ett rött streck ovanför den vita ögonringen. Honan har liknande dräkt som hanen men saknar den stora röda kammarna på hjässan och har i alla dräkter bara ett svagt rött streck ovanför ögonringen. Det bruna är även mer tvärvattrat. På vintern blir båda könens fjäderdräkter vita, med undantag endast för stjärten, som då är svart längst ut.
Den skiljs från fjällripan genom sin högre vikt och tjockare näbb. Fjällripans fjäderdräkt är mer grå och vitfläckad där dalripan är rödbrun och fjällripans hane har också ett svart streck från öga till näbb.
Dalripan ruggar aktivt vid tre eller fyra tillfällen varje år.[3] I september ruggar den till en helvit dräkt som den bär fram till maj för att sedan under sommaren rugga två eller tre gånger till då den anlägger fler och fler bruna fjädrar. Allt för att dräkten ska vara så väl anpassad till miljön som möjligt vilket ökar dalripans kamouflerande skydd mot rovdjur.[3]
Underarten moripa L. l. scoticus är till form, läte och beteende lik L. l. lagopus men skiljer sig från alla andra underarter genom att ha rödbruna vingar och inte rugga till en vit vinterdräkt.[4]
Dalripan har en cirkumpolär utbredning i de nordliga områden av Holarktis, i Europa, Asien och Nordamerika. Dess utbredningsområde är mer än 10 miljoner km² stort och antalet individer uppskattas till fler än 37 miljoner.[5] Den är en stannfågel eller kortflyttare i hela utbredningsområdet, men vintertid befinner den sig oftast på lägre nivåer i skyddade omgivningar.[2]
Dalripan delas upp i ungefär 10-20 underarter.[6] En av dessa underarter, moripa (Lagopus lagopus scoticus), är en stannfågel på kallfjällen i norra och västra Storbritannien, samt på Irland. Den skiljer sig i dräkten från alla andra underarter och kategoriserades tidigare som en egen art – Läs mer nedan.[6]
Nedan följer några exempel på underarter:
Beståndet av dalripa i Sverige tillhör nominatformen L. l. lagopus. Den är vanligt förekommande i de svenska fjällen och uppehåller sig där huvudsakligen på de lägre sluttningarna, helst bland vide och björk. Den förekommer från norska gränsen i väster ut till skärgårdarna i öster. Sin sydgräns har den i Dalarna, Värmland, Västmanland och norra Hälsingland.
Från 1861, och under en period framåt, introducerades moripa i Halland, Östergötland och Öland. Den kan så sent som på 1950-talet ha förekommit som häckfågel i Lindome i norra Halland.[7]
Dalripan är huvudsakligen växtätare, men de uppväxande ungarna kan också äta insekter.
Honan lägger i genomsnitt 6 till 11 ägg men det finns observationer på kullar av 17 ägg.[6] Äggen är rostgula med stora svartbruna fläckar. Boet byggs direkt på marken. Äggen ruvas av honan i 19 till 25 dygn medan tuppen finns i närheten och håller vakt.[8] De lägger en kull om året.[6] och båda föräldrar tar hand om ungarna tills de är kapabla att ta hand om sig själva.[6] Kycklingarnas vingar växter till sig snabbt och redan efter åtta till tio dagar så kan de hjälpligt ta till vingar.[8]
Dalripan har ett väldigt stort utbredningsområde och den globala populationen är stor.[1] Dock är utvecklingstrenden negativ, men förmodligen främst lokalt vilket bedöms som en effekt av för högt jakttryck. Utbredningsområdet i vissa områden, exempelvis på Balkan minskar vilket kan vara en effekt av klimatförändringar.[1] Sammantaget bedöms inte arten vara hotad och IUCN kategoriserar den därför som livskraftig (LC).[1]
Den globala populationen uppskattas till cirka 40 000 000 individer, varav den europeiska, som utgör ungefär 15% av världspopulationen, uppskattas bestå av 1 010 000–2 150 000 par, vilket motsvarar 2 020 000–4 310 000 adulta individer.[1]
Det vetenskapliga namnet Lagopus kommer av de grekiska orden för hare och fot och anspelar på dess fjäderklädda ben. Äldre namn: skogsripa[9][10]
I Norden jagas dalripa främst under förhösten (slutet av augusti till början av oktober). Jakten bedrivs främst med stående fågelhundar som till exempel pointer och vorsteh, men även stötande hundar som engelsk springer spaniel används. I Skottland jagas moripa förutom med fågelhundar även med klappjakt (drevjakt).
Dalripan är Alaskas delstatsfågel.
Wikimedia Commons har media som rör dalripa.
Wiktionary har ett uppslag om dalripa.Dalripa (Lagopus lagopus) är en medelstor fågelart i familjen fasanfåglar som förekommer över stora delar av norra halvklotet. Alla underarter utom moripa ruggar till en vit vinterdräkt.
Поширений в Північній півкулі в тундрі і на болотах та в перелісках лісової зони і лісостепу Західного Сибіру, в Прибалтиці і Білорусі. До 19 ст. гніздилась, а тепер залітає в північні райони Сумщини, Чернігівщини й Житомирщини. В голоцені проникала в Лісостеп і Степ до Карпат і Криму включно.
Забарвлення білої куріпки влітку строкате, жовтувате і бурувате, навесні і восени каштановорудувате, взимку біле; ноги й ніздрі оперені. Зимою пір"я довше, краще розвинутий пух. Біле пір'я не містять пігменту і містять кисень – поганий провідник тепла, тому зимове вбрання краще захищає куріпку від холодів. Линяння відбувається три рази на рік. На пальцях зимою розвиваються довгі плоскі кігті, які допомагають птаху легше бігати по снігу і викопувати ямки для відпочинку. Влітку кігті стають коротшими, а густе оперення пальців зникає після першого линяння.
Гніздо розташовує на болоті чи його краю, обираючи для цього більш-менш сухе місце. При цьому густих чагарників уникає, надаючи перевагу відкритим ділянкам. Це потрібно для того, щос насиджуючий птах міг оглядати територію навколо гнізда. Для вистилання гнізда використовує сухі гілочки трав або чагарників, іноді пір'я. Гнізда, що розташовані на зволоженому ґрунті мають більшу підстилку. Розміри гнізда: діаметр лотка 90-190 мм (в середньому 170 мм), глибина лотка 40-80 мм (приблизно 60 мм). Кладка з 5-20, частіше 8-12 яєць. Забарвлення яєць блідо-жовте з коричневими або буруватими плямами різної величини. Пігментація яєць густіша, ніж у тетерука: плями займають більше половини площі скорлупи.
На зиму перелітають з тундри в лісотундру і далі на південь; тримаються великими зграями, весною розбиваються на пари. Кладку з 5—20 яєць насиджує самиця протягом 18—20 днів. У північних районах, особливо в лісотундрі, — важливий промисловий птах.
Живиться куріпка рослинною їжею, переважно ягодами, пагонами і листками молодих рослин.
Це незавершена стаття з орнітології.Lagopus lagopus là một loài chim trong họ Phasianidae.[2]
Lagopus lagopus là một loài chim trong họ Phasianidae.
По весне птицы рассыпаются по проталинам, и самцы, заняв гнездовую территорию, начинают ухаживать за самками. Между самцами за гнездовые участки возникают ожесточённые драки, иногда со смертельным исходом.
Брачный ритуал белой куропатки включает полет самца с брачной песней, особые крики и ряд поз и движений, выполняемых вблизи самки. Будучи в остальное время молчаливой птицей, весной белая куропатка довольно криклива; в разгар брачного сезона самцы в тундре токуют круглосуточно, особенно интенсивно по утрам и вечерам; самки издают квохчущие звуки. Песня, исполняемая самцом во время токового полёта, состоит из серии гортанных звуков, издаваемых в строгой последовательности: самец молча пролетает над землёй несколько десятков метров, затем взмывает вверх на 15—20 м с вскриком «кок», круто спускается с хохочущей трелью «ке—ке—ке—кррррр» и уже на земле заканчивает песню негромким «кэбе—кэбе—кэбекэбе».
Белые куропатки — моногамные птицы. Окончательно на пары они разбиваются с установлением устойчивой тёплой погоды. Откладка яиц в мае—июне. Самка устраивает гнездо — ямку в земле, выстланную стеблями, ветками и листьями, обычно под защитой кустарников.
В кладке 5—20 грушевидных пёстрых яиц — бледно-желтоватых и охристо-жёлтых с коричневыми пятнами и точками. Самка на гнезде вплотную подпускает человека и при опасности «отводит»; самец охраняет участок. Самка насиживает яйца 21—22 дня.
Выводок самка сразу уводит в более защищённое место; самец держится при них, наравне с самкой проявляя заботу о потомстве. Нередко несколько выводков объединяются в одну кочующую стаю, в которой взрослые птицы сообща защищают птенцов. Родители находятся при птенцах до двухмесячного возраста.
Половой зрелости куропатки достигают в годовалом возрасте.
Там, где белые куропатки и тетерева-косачи живут вместе, иногда происходит скрещивание самцов первых с самками вторых и от этого скрещивания происходят гибридные особи.
Численность белых куропаток изменяется по годам. Установлен 4—5—летний цикл колебаний их численности, которая находится в прямой зависимости от численности леммингов: когда та идёт на убыль, хищники (песец, белая сова) переключаются на белых куропаток.
Из хищников только песец и кречет питаются белыми куропатками регулярно; на птенцов нападают также поморники, бургомистры и серебристые чайки. Среди неблагоприятных для численности факторов большое значение имеет характер погоды в период вылупления птенцов, а также характер весны. Холодные затяжные вёсны часто приводят к тому, что большинство самок вообще не приступают к гнездованию.
В северных районах, особенно в лесотундре, белая куропатка — объект промысловой охоты. Мясо белой куропатки довольно вкусно и потому в дореволюционной России (до 1917 года) зимой в города привозили множество этих убитых птиц замороженными.
Белая куропатка мало удобна для разведения в неволе; в вольерах она выживает гораздо хуже остальных тетеревиных птиц.
Насчитывают 22 подвида белой куропатки:
Подвид Lagopus lagopus scotica (англ. Red Grouse), обитающий в Англии и Шотландии, прежде считали особым видом (L. scoticus).
Большая белая куропатка (Lagopus lagopus maior) занесена в «Перечень объектов животного мира, нуждающихся в особом внимании к их состоянию в природной среде»[3].
Белая куропатка имеет нормальную температуру тела 45 °C и сохраняет её даже при сорокаградусном морозе.
С 1955 года является официальным государственным символом штата Аляска (США)[4].
По весне птицы рассыпаются по проталинам, и самцы, заняв гнездовую территорию, начинают ухаживать за самками. Между самцами за гнездовые участки возникают ожесточённые драки, иногда со смертельным исходом.
Брачный ритуал белой куропатки включает полет самца с брачной песней, особые крики и ряд поз и движений, выполняемых вблизи самки. Будучи в остальное время молчаливой птицей, весной белая куропатка довольно криклива; в разгар брачного сезона самцы в тундре токуют круглосуточно, особенно интенсивно по утрам и вечерам; самки издают квохчущие звуки. Песня, исполняемая самцом во время токового полёта, состоит из серии гортанных звуков, издаваемых в строгой последовательности: самец молча пролетает над землёй несколько десятков метров, затем взмывает вверх на 15—20 м с вскриком «кок», круто спускается с хохочущей трелью «ке—ке—ке—кррррр» и уже на земле заканчивает песню негромким «кэбе—кэбе—кэбекэбе».
Белые куропатки — моногамные птицы. Окончательно на пары они разбиваются с установлением устойчивой тёплой погоды. Откладка яиц в мае—июне. Самка устраивает гнездо — ямку в земле, выстланную стеблями, ветками и листьями, обычно под защитой кустарников.
В кладке 5—20 грушевидных пёстрых яиц — бледно-желтоватых и охристо-жёлтых с коричневыми пятнами и точками. Самка на гнезде вплотную подпускает человека и при опасности «отводит»; самец охраняет участок. Самка насиживает яйца 21—22 дня.
Выводок самка сразу уводит в более защищённое место; самец держится при них, наравне с самкой проявляя заботу о потомстве. Нередко несколько выводков объединяются в одну кочующую стаю, в которой взрослые птицы сообща защищают птенцов. Родители находятся при птенцах до двухмесячного возраста.
Половой зрелости куропатки достигают в годовалом возрасте.
Там, где белые куропатки и тетерева-косачи живут вместе, иногда происходит скрещивание самцов первых с самками вторых и от этого скрещивания происходят гибридные особи.
柳雷鸟（学名：Lagopus lagopus），或稱柳松雞，在松鸡家族中是一种中等体型的鸟，主要分布于欧亚大陆的北部至蒙古、乌苏里及萨哈林岛，但也見於北美洲地區。它已被列为中国国家二级重点保护野生动物，此外亦是美國阿拉斯加州的州鳥。
柳雷鸟有许多别名：雷鸟、柳鸡、苏衣尔、雪鸡。
在夏季的时候，雄鸟身体的羽毛上半部分为黑褐色（上面有不规则的棕黄色横斑），下半部分为白色；翅膀的羽毛为白色；黑褐色的尾巴中央有一对白色尾羽；脚上也覆盖着白色羽毛。雌鸟身体的羽毛上半部分为黑褐色（上面有淡黄色点斑），羽端为白色；下半部分污黄色。
到了秋季，雄鸟和雌鸟上体的羽色都变成了棕黄栗色，布满黑色的斑纹，胸、腹部换成了白色的羽毛。
进入冬季，雄鸟和雌鸟全身的羽毛都变为白色，仅尾羽和飞羽的羽干为黑色。
柳雷鸟眼睛内的虹膜为褐色；嘴黑色；爪也是黑色。
柳雷鸟生活在北极附近的冻原地带、冻原灌丛森林和多岩石的草甸地带，非常耐寒。喜欢在树林中活动，有时也到农田地带。除了繁殖期外大多成群活动，冬季甚至可达百只以上。活动范围广，冬季会进行长途迁移。
柳雷鸟的繁殖期是5—7月，配对前雄鸟会在自己占据的领地里炫耀表演并发出求偶的鸣叫声，吸引雌鸟前来交尾。
柳雷鸟是典型的植食鸟类，很少吃昆虫。主要是各种桦树、柳树、杨树等乔木的嫩芽、嫩枝、嫩叶、花絮、种子和果实。冬春季吃植物的芽苞和微枝，夏季吃绿叶，秋季吃草籽和浆果。
柳雷鸟（学名：Lagopus lagopus），或稱柳松雞，在松鸡家族中是一种中等体型的鸟，主要分布于欧亚大陆的北部至蒙古、乌苏里及萨哈林岛，但也見於北美洲地區。它已被列为中国国家二级重点保护野生动物，此外亦是美國阿拉斯加州的州鳥。
保全状況評価 LEAST CONCERN
分類 界 : 動物界 Animalia 門 : 脊索動物門 Chordata 亜門 : 脊椎動物亜門 Vertebrata 綱 : 鳥綱 Aves 目 : キジ目 Galliformes 科 : ライチョウ科 Tetraonidae 属 : Lagopus 種 : カラフトライチョウ L. lagopus 学名 Lagopus lagopus 和名 カラフトライチョウ 英名 Willow Grouse カラフトライチョウ（学名：Lagopus lagopus）は、キジ目ライチョウ科に分類される鳥類の一種。
この項目は、鳥類に関連した書きかけの項目です。この項目を加筆・訂正などしてくださる協力者を求めています（ポータル鳥類 - PJ鳥類）。 カラフトライチョウ（学名：Lagopus lagopus）は、キジ目ライチョウ科に分類される鳥類の一種。
.png){kind=small}
