Kirdekrüüsel (Cepphus columba) on alklaste sugukonda krüüsli perekonda kuuluv lind.
Liik on levinud Vaikse ookeani põhjaosas Kuriilidest ja Kamtšatkalt üle Alaska kuni Californiani. Levila põhjaosas on nad rändlinnud ja lendavad talveks jäävabasse piirkonda. Kalifornia kirdekrüüslid rändavad seevastu põhja, Briti Columbiasse.
Välimuselt sarnaneb kirdekrüüsel väga krüüsliga, aga on veidi suurem. Neil on tume sulestik valge triibuga tiibadel, tume peenike nokk ja punased jalad, millega nad suudavad kiiresti joosta. On täheldatud sulestiku värvimuutust talvel: selg muutub halliks ja mustaks ning kõhuosa valgeks.
Kirdekrüüsel pesitseb kaljusel rannikul, rannakaljudel ja saartel, sageli väikeste kolooniatena. Täiskasvanud kirdekrüüslid pesitsevad üldjuhul seal, kus ise sündisid. Pesad asuvad harilikult väikestes koobastes, lõhedes või vähemalt süvendites. Sageli kasutatakse teiste lindude mahajäetud pesi. Kurnas on 2 muna.
Toitu ei seira nad õhust, nagu teeb enamik merelinde, vaid vees ujudes. Nad püüavad kalu, vähilaadseid ja muid mereloomi, vajadusel vee all ujudes. Tibusid söödavad vanalinnud pigem kala kui selgrootutega. Tibusid toidavad mõlemad vanalinnud erinevalt alkidest ööpäev läbi ja sellepärast kasvavad kirdekrüüslitibud kiiremini kui algitibud, keda toidetakse ainult öösiti.
Majanduslikku tähtsust neil lindudel ei ole. Nende mune ei korjata, sest neid on raske kätte saada, ja ka linde endid ei kütita.
Kirdekrüüsel kuulub soodsas seisundis liikide hulka.
Esimest korda kirjeldas kirdekrüüslit teaduslikult Peter Simon Pallas 1811.
Kirdekrüüsel (Cepphus columba) on alklaste sugukonda krüüsli perekonda kuuluv lind.
Liik on levinud Vaikse ookeani põhjaosas Kuriilidest ja Kamtšatkalt üle Alaska kuni Californiani. Levila põhjaosas on nad rändlinnud ja lendavad talveks jäävabasse piirkonda. Kalifornia kirdekrüüslid rändavad seevastu põhja, Briti Columbiasse.
Välimuselt sarnaneb kirdekrüüsel väga krüüsliga, aga on veidi suurem. Neil on tume sulestik valge triibuga tiibadel, tume peenike nokk ja punased jalad, millega nad suudavad kiiresti joosta. On täheldatud sulestiku värvimuutust talvel: selg muutub halliks ja mustaks ning kõhuosa valgeks.
Kirdekrüüsel pesitseb kaljusel rannikul, rannakaljudel ja saartel, sageli väikeste kolooniatena. Täiskasvanud kirdekrüüslid pesitsevad üldjuhul seal, kus ise sündisid. Pesad asuvad harilikult väikestes koobastes, lõhedes või vähemalt süvendites. Sageli kasutatakse teiste lindude mahajäetud pesi. Kurnas on 2 muna.
Toitu ei seira nad õhust, nagu teeb enamik merelinde, vaid vees ujudes. Nad püüavad kalu, vähilaadseid ja muid mereloomi, vajadusel vee all ujudes. Tibusid söödavad vanalinnud pigem kala kui selgrootutega. Tibusid toidavad mõlemad vanalinnud erinevalt alkidest ööpäev läbi ja sellepärast kasvavad kirdekrüüslitibud kiiremini kui algitibud, keda toidetakse ainult öösiti.
Majanduslikku tähtsust neil lindudel ei ole. Nende mune ei korjata, sest neid on raske kätte saada, ja ka linde endid ei kütita.
Kirdekrüüsel kuulub soodsas seisundis liikide hulka.
Esimest korda kirjeldas kirdekrüüslit teaduslikult Peter Simon Pallas 1811.
