Rubus

Böyürtkən (lat. Eubatus) – gülçiçəklilər fəsiləsinin moruq cinsinə aid yarımcins.

Böyürtkən və moruğun 250-dən çox növü vardır. Yabanı halda Asiya, Avropa və Amerika qitələrində geniş yayılmışdır. Qərbi Sibir, Qazağıstan, Orta Asiya və Qafaqazda yetişir. Azərbaycanın bütün zonalarında böyürtkən kolluqları vardır. Onun Azərbaycanda 15 növü yayılmışdır.

Böyürtkən may ayından başlayaraq, avqusta qədər çiçəkləyir. Çiçəkləri ağ və ətirlidir. Eyni vaxtda kollarda həm təzə açılmış çiçək və həm də yetişmiş meyvə olur. Çiçək açdıqdan təxminən 1 ay sonra meyvəsi yetişir. Meyvəsi forma etibarilə uzunsov və konusvari, rənginə görə qırmızı, qara, al-qırmızı və sarı olur. Azərbaycanda irimeyvəli, gecyetişən və quraqlığa çox davamlı böyürtkən formaları vardır. Əhali yabanı böyürtkənləri toplayır və konserv zavodlarına təhvil verirlər. Lakin böyürtkəni yığmaq çox çətindir.

Böyürtkənin meyvəsi təzə halda yeyilir. Ondan likör, şərab, spirtli içki, mors, şirə, kompot, şərbət, mürəbbə, marmelad və cem hazırlanır. Böyürtkən müalicəvi və pəhrizi əhəmiyyətə də malikdir. Tərgətirici və sidikqovucu kimi istifadə edilir. Böyürtkən yarpaqlarından dəmlənmiş çay soyuqdəyməyə qarşı içilir. Böyürtkən həm də balverən bitkidir. Çünki bütün yay dövründə çiçəkləyir və arılara yaxşı nektar verir. 1 hektar sahədən arılar 20-25 kq bal hasil edə bilirlər.^[1]

Tərkibi

Meyvəsinin tərkibində şəkər [qlükoza, fruktoza və saxaroza], pentazon, üzvi turşular [alma, limon, salisil və s.] müxtəlif vitaminlər və pektin maddələri vardır. Böyürtkənin tərkibində 7-10% şəkər (qlükoza, fruktoza və azacıq saxaroza), 1-1,5% üzvi turşu (alma, şərab, limon, salisil), 1,8% pektinli maddə, karotin, C və B qrupu vitaminləri vardır. Yabanı halda bitən böyürtkəndə şəkər, üzvi turşular, aşı, pektin, boyayıcı maddələr, C vitamini və karotin miqdarca daha çoxdur. Böyürtkənin mineral tərkibi (mq/100 qr.) aşağıdakı şəkildədir: kalsium-30, mis-az miqdarda, dəmir-1, maqnezium-az miqdarda, manqan-2, fosfor-30, kalium-17,5, selen-1, natrium-2, sink-0,4.

Əhəmiyyəti

Meyvəsinin şirəsindən xalq təbabətində zərif işlətmə dərmanı kimi istifadə edilir. Böyürtkənin yetişməmiş meyvələri və şirəsi şəkər xəstəliyinə tutulanlar üçün çox faydalıdır. Qurudulmuş meyvəsindən, mürəbbəsindən soyuqdəymələrdə tərlədici vasitə kimi istifadə edilir. Yaxşı yetişməmiş böyürtkəndən dadlı qora suyu da hazırlanır ki, bunu da xörəklərdə iştahgətirici kimi işlədilir. Böyürtkən qanazlığında, avitaminozda, ürək zəifliyində, eləcə də xroniki mədə xəstəliklərində çox faydalıdır.

Azərbaycanın xalq təbabətində böyürtkən bitkilərinin meyvələrindən, yarpaq və köklərindən bir sıra xıstəliklərə qarşı tətbiq olunur. Qurudulmuş meyvələrindən və yarpaqlarından çay kimi dəmləyib hipertoniya xəstəliyində və sinə ağrılarında [qrudnaya jaba] istifadə edilir. Eyni məqsədlə təzə dərilmiş meyvələrindən şərbət və ya mürəbbə hazırlanıb yeyilir.

Kal meyvələrini qurudub çay kimi dəmləyib şəkər xəstəliyinə qarşı dərman kimi içirlər. Bundan başqa böyürtkənin yarpaqları və kal meyvələrini açıq günəşli havada qurudub, çay kimi dəmləyərək uşaqlarda tez-tez baş verən qarın ağrılarına [ishala] qarşı büzüşdürücü və antiseptik dərman kimi qəbul edirlər. Böyürtkənin tam yetişmiş meyvələri zərif işlədici təsirə malikdir. Onun köklərini qurudub xırdalayaraq ondan 1 çay qaşığı 1 stəkan qaynar suya təkərək 30 – 40 dəqiqə saxladıqdan [dəmlənir] sonra soyudub qarın ağrısına [ishalda və dizenteriyada] qarşı içirlər.

Meyvələrindən qora suyu hazırlayıb, iştahartırıcı kimi yeməkdən qabaq hər dəfə bir xörək qaşığı içmək məsləhətdir. Bunu belə hazırlayırlar: təzə dərilən meyvələrin şirəsinin içinə bir az reyhan qatır, sonra bu qarışığı şüşə bankalara tökərək 1- 2 həftə saxlayırlar.

Lənkəran rayonunda böyürtkənin qurudulmuş meyvələrindən və yarpaqlarından çay hazırlayıb, soyuqdəyməyə qarşı tərlədici dərman kimi içirlər.

Qurudulmuş köklərini suda bişirib vərəm xəstəliyinə qarşı dərman kimi işlədirlər. Böyürtkən yarpaqlarını çay kimi dəmləyərək boğaz ağrısı zamanı dezinfeksiyaedici dərman kimi qarqara edirlər. Bundan başqa yarpaqlarını inək yağında bişirib, yanıq zamanı məlhəm kimi tətbiq edirlər.

Aparılan araşdırmalar böyürtkənin yaddaş zəifliyindən ishala qədər bir çox xəstəliyə dərman olduğunu ortaya çıxmışdır. Meyvəsi ilə yanaşı böyürtkənin çiçəyinin də diabet və böyrək daşlarına xeyirli olduğu müəyyənləşdirilmişdir. Həkimlər böyürtkənin suyunu sıxaraq içməyin ishal xəstəliyi üçün qurudulmuş yarpağının isə ağızdakı yaralar üçün müalicəvi əhəmiyyəti olduğunu bildirmişlər. Bütün bunlarla yanaşı böyürtkən antioksidantlarla zəngindir, böyürtkənin meyvəsi:

SSRİ poçt markasında

• Qan təzyiqini nizamlayır
• Göz zəifliyini yaxşılaşdırır
• Ayaqlardakı şişliyi aradan qaldırır
• Ağız, dil, diş və diş əti iltihablarına xeyirlidir
• Kökünü qaynadıb suyunu içdikdə isə qandakı şəkərin miqdarını aşağı salır.^[2]

Həmçinin bax

• Böyürtkən şirəsi
• Böyürtkən kiseli

Mənbə

• Əli Polad. Bir damla su. I cild. Bakı,2011.

1. ↑ Ə-C.İ.Əhmədov, N.T.Əliyev. Meyvə və tərəvəzin əmtəəşünaslığı (Dərslik). — Bakı, 2009.
2. ↑ Böyürtkən yaddaşı gücləndirir

Vikianbarda Böyürtkən ilə əlaqəli mediafayllar var.

Moruq (lat. Rubus) — gülçiçəyikimilər fəsiləsinə aid bitki cinsi.

Azərbaycanda həm yabanı, həm də mədəni şəkildə yayılmışdır. Tünd-qırmızı rəngli, turşməzə meyvələri olur. Meyvələri qurudulan zaman bozumtul-qonur rəngə çevrilir. Ən əla keyfiyyətli meşə moruğu hesab olunur. Meşə moruğunun meyvələri xırda olsa da, çox şirəli, şirin və ətirlidir. Meyvələri avqust ayında yetişir.

Moruğun meyvələrini günəşli quru havada, tam yetişən dövrdə yığmaq lazımdır. Qurudulması isə o qədər də isti olmayan sobalarda və ya xüsusi quruducularda aparılmalıdır.

Moruğun meyvələrində bir sıra müalicə əhəmiyyətli maddələr vardır. Bunlardan: alma və limon turşularını, C vitaminini, karotini, az miqdarda B1 vitamini, həmçinin çoxlu miqdarda qlükoza, fruktoza, saxaroza şəkərlərini göstərə bilərik. Bunlardan başqa meyvələrində 0,3 % aşı maddəsi, diqlükoza sianidin adlanan flavonoid də müəyyən edilmişdir.

Təbabətdə qurudulmuş moruq meyvəsindən çay kimi dəmləyib, soyuqdəymə zamanı tərlədici və temperaturu azaldıcı dərman kimi geniş istifadə edilir. O, həmçinin ödqovucu və sidikqovucu təsirə də malikdir. Təzə dərilmiş moruq meyvələrindən hazırlanmış mürəbbə və şərbət böyrək xəstəliyinin və soyuqdəymənin ən yaxşı dərmanıdır.

Moruğun 250-dən çox növü vardır. Yabanı halda Asiya, Avropa və Amerika qitələrində geniş yayılmışdır. Qərbi Sibir, Qazağıstan, Orta Asiya və Qafaqazda yetişir. Azərbaycanın bütün zonalarında böyürtkən kolluqları vardır. Onun Azərbaycanda 15 növü yayılmışdır. Meyvəsinin tərkibində şəkər [qlükoza, fruktoza və saxaroza], pentazon, üzvi turşular [alma, limon, salisil və s.] müxtəlif vitaminlər və pektin maddələri vardır.

Böyürtkən may ayından başlayaraq, avqusta qədər çiçəkləyir. Çiçəkləri ağ və ətirlidir. Eyni vaxtda kollarda həm təzə açılmış çiçək və həm də yetişmiş meyvə olur. Çiçək açdıqdan təxminən 1 ay sonra meyvəsi yetişir. Meyvəsi forma etibarilə uzunsov və konusvari, rənginə görə qırmızı, qara, al-qırmızı və sarı olur. Azərbaycanda irimeyvəli, gecyetişən və quraqlığa çox davamlı böyürtkən formaları vardır. Əhali yabanı böyürtkənləri toplayır və konserv zavodlarına təhvil verirlər. Lakin böyürtkəni yığmaq çox çətindir.

Böyürtkənin tərkibində 7-10% şəkər (qlükoza, fruktoza və azacıq saxaroza), 1-1,5% üzvi turşu (alma, şərab, limon, salisil), 1,8% pektinli maddə, karotin, C və B qrupu vitaminləri vardır. Böyürtkənin meyvəsi təzə halda yeyilir. Ondan likör, şərab, spirtli içki, mors, şirə, kompot, şərbət, mürəbbə, marmelad və cem hazırlanır.

Böyürtkən müalicəvi və pəhrizi əhəmiyyətə də malikdir. Tərgətirici və sidikqovucu kimi istifadə edilir. Böyürtkən yarpaqlarından dəmlənmiş çay soyuqdəyməyə qarşı içilir. Böyürtkən həm də balverən bitkidir. Çünki bütün yay dövründə çiçəkləyir və arılara yaxşı nektar verir. 1 hektar sahədən arılar 20-25 kq bal hasil edə bilirlər.^[1]

Əhəmiyyəti

Meyvəsinin şirəsindən xalq təbabətində zərif işlətmə dərmanı kimi istifadə edilir. Yabanı halda bitən böyürtkəndə şəkər, üzvi turşular, aşı, pektin, boyayıcı maddələr, C vitamini və karotin miqdarca daha çoxdur. Böyürtkənin yetişməmiş meyvələri və şirəsi şəkər xəstəliyinə tutulanlar üçün çox faydalıdır. Qurudulmuş meyvəsindən, mürəbbəsindən soyuqdəymələrdə tərlədici vasitə kimi istifadə edilir. Yaxşı yetişməmiş böyürtkəndən dadlı qora suyu da hazırlanır ki, bunu da xörəklərdə iştahgətirici kimi işlədilir. Böyürtkən qanazlığında, avitaminozda, ürək zəifliyində, eləcə də xroniki mədə xəstəliklərində çox faydalıdır.

Azərbaycanın xalq təbabətində böyürtkən bitkilərinin meyvələrindən, yarpaq və köklərindən bir sıra xıstəliklərə qarşı tətbiq olunur. Qurudulmuş meyvələrindən və yarpaqlarından çay kimi dəmləyib hipertoniya xəstəliyində və sinə ağrılarında [qrudnaya jaba] istifadə edilir. Eyni məqsədlə təzə dərilmiş meyvələrindən şərbət və ya mürəbbə hazırlanıb yeyilir.

Kal meyvələrini qurudub çay kimi dəmləyib şəkər xəstəliyinə qarşı dərman kimi içirlər. Bundan başqa böyürtkənin yarpaqları və kal meyvələrini açıq günəşli havada qurudub, çay kimi dəmləyərək uşaqlarda tez-tez baş verən qarın ağrılarına [ishala] qarşı büzüşdürücü və antiseptik dərman kimi qəbul edirlər. Böyürtkənin tam yetişmiş meyvələri zərif işlədici təsirə malikdir. Onun köklərini qurudub xırdalayaraq ondan 1 çay qaşığı 1 stəkan qaynar suya təkərək 30 – 40 dəqiqə saxladıqdan [dəmlənir] sonra soyudub qarın ağrısına [ishalda və dizenteriyada] qarşı içirlər.

Meyvələrindən qora suyu hazırlayıb, iştahartırıcı kimi yeməkdən qabaq hər dəfə bir xörək qaşığı içmək məsləhətdir. Bunu belə hazırlayırlar: təzə dərilən meyvələrin şirəsinin içinə bir az reyhan qatır, sonra bu qarışığı şüşə bankalara tökərək 1- 2 həftə saxlayırlar.

Lənkəran rayonunda böyürtkənin qurudulmuş meyvələrindən və yarpaqlarından çay hazırlayıb, soyuqdəyməyə qarşı tərlədici dərman kimi içirlər.

Qurudulmuş köklərini suda bişirib vərəm xəstəliyinə qarşı dərman kimi işlədirlər. Böyürtkən yarpaqlarını çay kimi dəmləyərək boğaz ağrısı zamanı dezinfeksiyaedici dərman kimi qarqara edirlər. Bundan başqa yarpaqlarını inək yağında bişirib, yanıq zamanı məlhəm kimi tətbiq edirlər.

Aparılan araşdırmalar böyürtkənin yaddaş zəifliyindən ishala qədər bir çox xəstəliyə dərman olduğunu ortaya çıxmışdır. Meyvəsi ilə yanaşı böyürtkənin çiçəyinin də diabet və böyrək daşlarına xeyirli olduğu müəyyənləşdirilmişdir. Həkimlər böyürtkənin suyunu sıxaraq içməyin ishal xəstəliyi üçün qurudulmuş yarpağının isə ağızdakı yaralar üçün müalicəvi əhəmiyyəti olduğunu bildirmişlər. Bütün bunlarla yanaşı böyürtkən antioksidantlarla zəngindir, böyürtkənin meyvəsi:

• Qan təzyiqini nizamlayır
• Göz zəifliyini yaxşılaşdırır
• Ayaqlardakı şişliyi aradan qaldırır
• Ağız, dil, diş və diş əti iltihablarına xeyirlidir
• Kökünü qaynadıb suyunu içdikdə isə qandakı şəkərin miqdarını aşağı salır.^[2]

Dərman bitkisi kimi istifadə olunan növləri

• Buş moruğu (lat. Rubus buschii Grossh. ex Sinjkova)
• Göyümtül böyürtkən və ya Bozumtul böyürtkən (lat. Rubus caesius L.)
• Bozumtultükcüklü böyürtkən (lat. Rubus canescens DC.)
• Şirinmeyvəli böyürtkən (lat. Rubus discolor Weihe et Nees.)
• Adi moruq (lat. Rubus idaeus L.)
• Komarov moruğu (lat. Rubus komarovii Nakai)
• Saxalin moruğu (lat. Rubus sachalinensis Levl.)
• Qanşirəli böyürtkən (lat. Rubus sanguineus Friv.) (= Rubus anatolicus (Focke) Focke ex Hausskn)
• Daş-böyürtkən və ya Bərktoxum böyürtkən (lat. Rubus saxatilis L.)

Digər növləri

• Rubus arcticus
• Rubus armeniacus
• Rubus azuayensis
• Rubus calycinus
• Rubus chamaemorus
• Rubus cockburnianus
• Rubus coreanus
• Rubus crataegifolius
• Rubus deliciosus
• Rubus ellipticus
• Rubus glaucifolius
• Rubus hawaiensis
• Rubus hayata-koidzumii
• Rubus hispidus
• Rubus laciniatus
• Rubus laegaardii
• Rubus lasiococcus
• Rubus leucodermis
• Rubus macraei
• Rubus moluccanus
• Rubus nepalensis
• Rubus nivalis
• Rubus niveus
• Rubus occidentalis
• Rubus odoratus
• Rubus parviflorus
• Rubus parvifolius
• Rubus pensilvanicus
• Rubus phoenicolasius
• Rubus probus
• Rubus rosifolius
• Rubus sieboldii
• Rubus spectabilis
• Rubus strigosus
• Rubus thibetanus
• Rubus trifidus
• Rubus ulmifolius
• Rubus ursinus

Şəkillər

İstinadlar

1. ↑ Ə-C.İ.Əhmədov, N.T.Əliyev. Meyvə və tərəvəzin əmtəəşünaslığı (Dərslik). — Bakı, 2009.
2. ↑ Böyürtkən yaddaşı gücləndirir

Rubus és un gran gènere de plantes amb flors dins la família de les rosàcies. Moltes plantes d'aquest gènere tenen tiges llenyoses i són comunes les espines. El fruit és un agregat de petites drupes. Entre les plantes del gènere Rubus es troben els esbarzers (diverses espècies) i la gerdera (Rubus idaeus)

El gènere Rubus sembla haver-se originat com a mínim des de fa 23.7 a 36.6 milions d'anys.^[1]

Hi ha des de centenars a milers d'espècies moltes de difícil identificació pel sistema reproductiu d'aquestes plantes (amb hibridació apomixi poliploidia) entre elles hi ha:

• Rubus allegheniensis –
• Rubus arcticus – (Àrtica)
• Rubus armeniacus – Himàlaia
• Rubus caesius – Europa
• Rubus calycinoides –
• Rubus canadensis – Canadà
• Rubus chamaemorus –
• Rubus coreanus - Coea
• Rubus cuneifolius –
• Rubus fruticosus agg. –
• Rubus idaeus – Europea
• Rubus laciniatus -
• Rubus leucodermis –
• Rubus occidentalis –
• Rubus odoratus –
• Rubus parviflorus –
• Rubus pensilvanicus –
• Rubus phoenicolasius –
• Rubus saxatilis –
• Rubus spectabilis –
• Rubus strigosus –
• Rubus trifidus - Japó
• Rubus ulmifolius – Esbarzer
• Rubus ursinus –

També hi molts híbrids naturals i artificials (com Rubus × loganobaccus).

Referències

Enllaços externs

• WKU Rubus website

Ffrwyth bwytadwy yw mwyar duon sy'n tyfu ar fiaren (neu'r Rubus fruticosus) a cheir sawl math gwahanol. Mae'r gair "mieri" yn cyfeirio at y berth pigog hwnnw yn air a glywir ar lafar gwlad yn hytrach nag yn air a ddefnyddir yn y dosbarthiad gwayddonol. Mae'n blodeuo rhwng mis Mai a mis Awst. Mae'r blodau'n wyn neu'n binc a'r ffrwythau'n ddu neu'n biws tywyll.

Gellir defnyddio'r ffrwyth i wneud jam, win neu darten. Ceir dros 375 math gwanhanol ac mae llawer ohonyn nhw'n perthyn yn agos at ei gilydd.^[1]

Ffenoleg

Rydym yn ymddangos yn hel mwyar duon yn gynt heddiw na chanrif yn ôl.^[2] Dyma’r holl gofnodion (“hel mwyar duon” - “picking blackberries) hyd yma. Os oes dau gofnod yn y flwyddyn yna cymerir y cyntaf yn unig. Mae’r patrwm yn drawiadol - Mae cofnod 1940* [saeth melyn] yn torri’r patrwm: Dyma’r cofnod hwnnw:

9 Awst 1940 Rhoddais y rhan fwyaf o heddiw i gasglu mwyar duon gyda fy mrawd a'i fachgen bach pedair oed. Cawsom fasgedaid lawn, oddeutu saith pwys. Yr oedd cyfraniad y bychan yn llawer mwy i'w gylla nag i'r fasged. Tystia ei wefysau a'i dafod i hynny.^[3]

Newid dros amser yn y dyddiad cyntaf “hel mwyar duon” yng Nghymru’n bennaf

Dyma'r meteorolegydd Huw Holland Jones:

1940 was a good summer over Wales & Eng. June was very sunny (311hrs sun at Holyhead) & dry (19mm), July had av rain & above av. sun. Aug was very dry with av sun..so I suspect the early warmth & sun brought on the blackberries and the July rain helped them swell.

References

Ostružiník (Rubus) je velmi velký rod známých rostlin z čeledi růžovité. Jejich plody jsou známé jako ostružiny a maliny, které jsou z botanického hlediska souplodí peckoviček. Jsou to vzpřímené nebo plazivé keře s ostny.

Systematika

Vzhledem k tomu, že počet druhů tohoto rodu je obrovský (počty se různí, uvádí se např. 338^[1]), dělí se celý rod do třiceti podrodů. Z toho důvodu bylo mimochodem v Anglii založeno speciální biologické odvětví zkoumající ostružiníky, nazvané „batologie“.

Výběr známějších druhů

• ostružiník arktický (Rubus arcticus)
• ostružiník japonský (Rubus phoenicolasius)
• ostružiník ježiník - ostružiník sivý (Rubus caesius)
• ostružiník jilmolistý (Rubus ulmifolius)
• ostružiník křovitý (Rubus fruticosus agg.)ː druh v ČR běžně označovaný jako ostružiník, ostružiny;
• ostružiník maliník (Rubus idaeus), druh pěstovaný v ČR pod obecným názvem maliník, maliny;
• ostružiník moruška (Rubus chamaemorus)ː nízký botanický druh běžný v severských zemích;
• ostružiník ojíněný (Rubus occidentalis)ː druh pěstovaný v USA a v Asii, označovaný jako "černé maliny";
• ostružiník skalní (Rubus saxatilis)
• ostružiník vonný (Rubus odoratus)
• ostružiník voskovaný (Rubus cockburnianus)

Ostružiny

Plané a šlechtěné ostružiníky, které nenesou maliny, ale ostružiny - souplodí červeno modré (fialové, fialovočerné) - odlišujeme nesystematickým společným názvem ostružiny. Naše plané ostružiníky - ostružiny bývaly často uváděny pod kolektivním jménem Rubus fruticosus. Šlechtěné ostružiníky - ostružiny jsou nejčastěji uváděny pod kolektivním nesystematickým společným názvem zahradní ostružiny.^[2]

Využití a obsahové látky

Tato část článku potřebuje úpravy.

Můžete Wikipedii pomoci tím, že ji vylepšíte. Jak by měly články vypadat, popisují stránky Vzhled a styl, Encyklopedický styl a Odkazy.

Pro potravinářské účely sbíráme plody (Fructus rubi fruticosi), pro léčebné účely do konce 20. století byl sbírán téměř výhradně list (Folium rubi fruticosi). Dnes, po objevení výjimečně silného ochranného a antioxidačního účinku obsažených bioflavonoidů, patří plody mezi důležité léčebné drogy/suroviny a jako potravina mezi plody, jejichž zvýšená konzumace by se měla stát jedním z důležitých cílů zdravé životosprávy a národního zdraví. Zatímco sušením se v plodech poněkud snižuje obsah vitamínu C, antioxidační účinek flavonoidů zůstává v podstatě zachován.

"Sirup z plodů se upravuje v určitém poměru s cukrem a ve farmacii se využívá k přibarvování a zlepšení chuti různých léků. V lidovém léčitelství se sirup užívá jako nápoj při horečnatých stavech a rovněž jako přísada při bylinných kúrách. V některých státech jsou jako léčivo uváděny i sušené zralé plody ostružiníku. Zralé čerstvé plody se samozřejmě využívají i jako ovoce. Obsahují 70 až 80 procent biologicky vázané vody a v ní jablečnou, vinnou a citronovou kyselinu, cukry a pektin. V pecičkách je až 24procentní obsah éterického oleje. Nejlepší je, pokud plody konzumujeme čerstvé. Působí příznivě na vyprazdňování a upravují střevní mikroflóru." (Ing. M. KUČEROVÁ, CSc.)

Podobně jako sirup účinkují i další produkty z ostružin (často se k léčbě používá např. džem) a jejich účinek je podmíněn zejména koncentrací účinných barviv (flavonoidů) a vitamínu C*. Protože vitamín C se při konzervaci v různé míře (v závislosti na technologickém postupu) ztrácí a také v plodech není jeho obsah vždy dostatečně vysoký, je dobré jej do výrobků přidávat nebo při léčbě suplementovat. Dále plody obsahují draslík, hořčík a železo, sacharidy, organické kyseliny a příjemné aroma.

Plody ostružin a malinoostružin, zejména tmavých odrůd – s tmavě fialovými až černými plody – obsahují vysokou hladinu bioflavonoidů s velkým antioxidačním účinkem, které mohou předcházet nádorovým a srdečním onemocněním, poškození volnými radikály (včetně oxidačního stárnutí buněk), zpomalují stařeckou degradaci mozku, pomáhají léčit zápal plic a jiné záněty, snižují následky ozáření a chemoterapie, působí detoxikačně a řadíme jej k látkám chránících játra(hepatoprotektivum). Chrání i zrak a další orgány před volnými radikály. Antioxidační účinek těchto léčivých rostlinných barviv (bioflavonoidů) se sčítá s antioxidačním účinkem vitamínu C a někdy s ním působí synergicky. Posilují se navzájem např. v rámci prevence nádorových a srdečních onemocnění a onemocnění dýchacích cest. Účinnost barviva se zachovává i konzervací a barvivo nemá nežádoucí vedlejší účinky. Maliny mají asi třetinu antioxidační síly ostružin. Tmavší druhy malinoostružin asi polovinu. Ostružiny obsahují také draslík, hořčík, železo, vlákninu a kyselinu listovou. Také pecičky představují pro organitmus užitečnou balastní látku. Obsah salycylátů je výhodou při léčbě zánětů, nachlazení, některých forem revmatismu a v prevenci trombóz, u osob s nesnášenlivostí k acylpyrinu však mohou stejnou reakci vyvolat i ostružiny (alergie).

"Čerstvá ostružinová šťáva je vynikajícím a všestranně povzbuzujícím nápojem – díky sacharidům dodává energii, je bohatá na bioflavonoidy a navíc obsahuje vlákninu a kyselinu listovou (resp. folát)." (Jídlo jako jed, jídlo jako lék)

Plody ostružin a jejich a šťávu užíváme při nachlazení, chrapotu, zvětšené štítné žláze, při vysokých teplotách a jako buněčnou ochranu při kyslíkové terapii a ozonoterapii; chrání i sportovce a těžce pracující před kyslíkovými radikály. Pravidelné užívání zpomaluje stárnutí (včetně stárnutí pleti a orgánů), odlehčuje metabolický a cévní systém, ulehčuje práci orgánům a chrání je před onemocněním. Obsažené sacharidy jsou snadno přeměnitelné na energii a neohrožují osoby se sklonem k obezitě. Někteří žlučníkáři však ostružiny nesnesou.

Biolog Gary Stoner z Ohia publikoval v r. 2002 zprávu o tom, že u krys krmených ostružinami se snížil výskyt nádorů tlustého střeva o 60 až 80%.

Mikrobiolog Lyndon Larcom z Clemson University dokázal v pokusech dokončených r. 2002, že jahody a maliny blokují karcinogeny dvou tříd – jednak ty, které jsou přímo toxické, jednak ty, které aktivizuje metabolismus lidského těla. Jahody na rozdíl od ostružin jsou však mnohem častěji zasaženy plísněmi a tedy zatíženy plísňovými toxiny.

Vysoká hladina antioxidantů podobného složení a účinku je také v malinách. Malin je však pro dosažení stejného účinku konzumovat asi trojnásobnou dávku než u ostružin. Malinoostružiníky mají obvykle tmavší zbarvení plodů než maliny a mají větší antioxidační efekt na organizmus člověka a dalších savců než maliny a nižší než ostružiny.

Kyslíkové opotřebení (poškození kyslíkovými radikály) buněk mozku a celého těla je podstatně slabší u organizmu chráněného pigmentem ostružin. Ostružiny (resp. maliny a malinoostružiny) prakticky zastavují kyslíkové stárnutí mozku savců, co bylo prokázáno např. na pokusech s potkany. 1 polévková lžíce plodů nebo šťávy 3× denně (nebo 1 kávová lžička ostružinové marmelády 3× denně) představují značnou podporu nemocnému organizmu a již jedna lžíce denně je prevencí řady onemocnění od nachlazení až po rakovinu a řadu onemocnění, včetně zápalu plic, hyperfunkce štítné žlázy, křečových žil a různách zánětů pomáhá léčit. Vědecký výzkum zařadil počátkem třetího tisíciletí plod ostružiny mezi nejsilnější rostlinné antioxidanty a svým účinkem jejich barvivo předčí většinu léčivých flavonoidů a antioxidantů přírodního původu.

Ostružiny, malinoostružiníky a maliny (které mají podobný, ale poněkud slabší účinek díky nižšímu obsahu stejných účinných látek) bychom měli sázet na každém kroku a neměli bychom se bát ani výsadby ve městech. Na lokalitách zatížených prachem zpravidla stačí před zpracováním ostružiny propláchnout (nepouštějí šťávu tolik jako maliny). Kdyby se plod ostružiny ocitl ve státním znaku naší republiky, těžko by mohl někdo protestovat, že si to svým tradičním a vědecky nově potvrzeným významem nezaslouží.

Některé drogy s obsahem účinných flavoidů je vhodné pro zvýšení účinku bioflavonoidů resp. obsaženého vitamínu C mezi sebou kombinovat. Součástí léčebných směsí (např. ve formě tablet, kapslí či ovocných čajů) jsou různé kombinace těchto plodů a dalších drog: Maliny, ostružiny či malinoostružiny, brusinky, borůvky, hložinky, bílá část oplodí citrónu a pomeranče (komplex flavonoidů hesperidin), nať pohanky, list jinanu, barvivo červeného vína, šípky, plod jeřabiny, plod jeřabiny černé, plod arónie, plod černého rybízu, plod aceroly, plod a květ černého bezu, kořen lékořice, list ginkgo, maliníku, ostružiníku, nať máty aj.

Obsažené bioflavonoidy a antioxidanty rozdělujeme nejčastěji do skupin jednak podle jejich vztahu k účinku vitamínu C, s nímž některé z nich působí synergicky (tato skupina flavonoidů se nazývá zejména v USA vitamín C2 a spolu s vitamínem C jako C-komplex); jednak podle jejich vztahu k cévám a krevnímu ooběhu, jejichž některé parametry vylepšují (tato skupina flavonoidů se nazývá vitamín P a i zde může být účinek často podpořen přítomností vitamínu C). "Plody je možné sušit umělým teplem, co však (dle J. Kresánka) vyžaduje značnou rutinu. Ovocné a bylinné čaje s obsahem ostružinových sušených listů či plodů patří mezi nejlepší.

Ostružinové listí, samotné nebo ve směsích slouží jako denní (rodinný) nebo léčebný čaj a jako chuťové korigens jej můžeme přidávat i do speciálních čajových směsí. Pokud listy fermentujeme, mohou nahradit čínský (pravý černý) čaj.

Čaj z listů užíváme při žaludečních a střevních potížích, např. při katarech střevního traktu a jako prostředek proti průjmům, městnání krve, zánětům ústní dutiny a pro povzbuzení žaludeční činnosti. Pro vnitřní léčebné užití používáme list ostružiny samotný nebo jej mícháme s dalšími drogami.

"Autorka Moderního herbáře (1931) paní Grievová ho připravuje tak, že do 600 ml vařící vody nasype 25 g sušených ostružinových listů" (Jídlo jako jed, jídlo jako lék)

Směs na celoroční (rodinný) čaj: Ostružinové, malinové a jahodové listí po dvou dílech, mladé modřínové nebo smrkové jehličí 1 díl. (Čaj babičky Chalupové z Brna)

Směs na celoroční (rodinný) čaj: List ostružiny 8 dílů, list maliny 4 díly, jitrocel 2 díly, kopřiva 2 díly, máta 2 díly, list břízy 2 díly; do tohoto základu podle momentální dostupnosti přidáváme jahody 2 díly, lískové listí 2 díly, list černého rybízu 2 díly, květ lípy 2 díly, list borůvky 2 díly, kaštanové listí (jírovec) 1 díl (směs Pavla Veličky z Hrabyně; obsahem kopřivy, jitrocele, borůvky, kaštanu a lísky jde o atypický – ač osvědčený – celoroční čaj)

"Listy sbíráme nejlépe v květnu a červnu, před rozkvětem rostliny, odpoledne mezi čtrnáctou a šestnáctou hodinou. Listová droga obsahuje především třísloviny, organické kyseliny, flavonoidy, inosit, barviva, pektin a jiné látky, plody pak antokyany, karotenoidy, vitamín C, organické kyseliny, cukry, pektin a slizy. Obsah všech látek je poměrně malý, a proto drogu řadíme mezi tzv. indiferentní drogy s menší účinností, i když ani to nemusí být docela pravda, protože naše znalosti o obsahových látkách jsou prozatím poměrně nedostatečné." (J. A. Zemtrich, J. Janča)

"V lidovém léčitelství se obzvláště cenily mladé listy jako prostředek proti průjmu, dyzentérii a u žen proti bílému výtoku a silné menstruaci. Spolu s mladými výhonky se používaly i při kožních onemocněních. V současnosti se ve farmacii k léčebným účelům využívají hlavně listy.

Obsahují především třísloviny, flavonoidy, menší množství vitaminu C, barviva, cukry, pektin, kyselinu jablečnou a jantarovou.

Kromě baktericidních účinků působí i proti plísním. Ostružiníkové listy jsou složkou dietetických čajovin, které se užívají jako podpůrná léčba při onemocnění močových a žlučových cest, trávicího traktu i cukrovky a proti průjmům. Používají se rovněž do koupelových směsí na kožní onemocnění a při léčbě ústní dutiny, v zubní kosmetice se využívají jako stomachikum.

Sbírají se mladé čerstvé listy bez stopek, a to v červnu až srpnu. Suší se ve stínu a je důležité, aby neztratily původní barvu.

Využívají se i při výrobě extraktu do osvěžujících nápojů typu kofola.

Čerstvé listy můžeme fermentovat (recept viz maliny), takto upravené mají pak zvláštní chuť a aroma. Po vysušení lze fermentované ostružiníkové listy použít jako náhradu za černý čaj, neobsahují však kofein.

Spolu s listem jahodníku se přidávají do různých osvěžujících, resp. nepříjemných čajovin pro zlepšení chuti a vůně. Nejznámější kombinace ostružiníkového listí je s listy maliníku a mařinky vonné. Čaj i zápar se používá v dávce dvě lžičky drogy na šálek vody a pije se třikrát denně.

V lidovém léčitelství je využití ostružiníkové drogy ještě širší. Používá se proti nachlazení, kašli, při léčbě horních cest dýchacích, do směsí čistících krev, na kloktání i jako součást běžných osvěžujících denních čajovin. Šťáva z čerstvých plodů se používá k léčbě strumy neboli zvětšení štítné žlázy." (Ing. M. KUČEROVÁ, CSc.)

"Semená černice aj maliny sa našli už v neolitických kolových stavbách a plody i listy černice sa vychvaľovali v hippokratovských spisoch; používali sa liečebne pri zapálených a ľahko krvácajúcich ranách. V ľudovom liečiteľstve sa osobitne cenili mladé listy; účinkovali proti hnačkám, pri dyzentérii, používali sa pri bielom výtoku žien, pri veľmi silnom menstruačnom krvácaní, pripravené s mladými výhonkami pomáhali pri kožných vyrážkach všetkých druhov a i. Podľa Leclerca možno listy uplatniť aj na kloktanie pri angínach a Madaus ich prvý raz spomenul aj proti cukrovke. Novšie sa začali fermentovať na chutný čaj ako náhradka za pravý čierny čínsky čaj." (J. Kresánek 2000)

Z ostružin se průmyslově či podomácku vyrábějí z hlediska chuťového i obsažených ochranných látek a živin velmi hodnotné produkty: mražený ostružinový protlak, ostružinové víno, ostružinový rosol, sirup, šťáva, mošt, marmeláda, džem aj. Je zločinem proti obyvatelstvu vyrábět k pití chemicky barvené slazené "inkousty", které neobsahují žádné přírodní flavonoidy, když příroda i ovocné plantáže dnes dávají možnost získávat množství hodnotných druhů ovoce, zeleniny a bylin vhodných na přípravů sirupů, moštů, džusů a šťáv; dnešní člověk je bez toho o řadu potřebných flavonoidů a dalších přírodních látek ochuzen. ^[3]

Odrůdy

• Čačanská beztrnná
• Helen (ostružiník)
• Navaho (ostružiník)
• Thornfree
• Wilsonův raný

Okrasná dřevina

Ostružiníky lze použít jako okrasné rostliny ozdobné listy, květy a plody. Rostou na slunci, v polostínu a některé druhy i ve stínu.^[4]

Odkazy

Reference

1. ↑ http://www.biolib.cz/cz/taxon/id39612/
2. ↑ http://ovoce-zelenina.atlasrostlin.cz/ostruzinik
3. ↑ http://www.darius.cz/archeus/B_ostr_malina.html
4. ↑ HIEKE, Karel; PINC, Miroslav. Praktická dendrologie, díl 2.,. 1.. vyd. [s.l.]: nakladatelství SZN, 1978. 000128363.

Literatura

• ŘÍHA, Jan. České ovoce : Díl 4. Meruňky, broskve, srstky, rybíz, maliny a ostružiny. Praha: Ovocnický spolek pro království České, 1917. 196 s. Dostupné online. - kapitola Maliny a ostružiny, s. 179-190.

Externí odkazy

• Obrázky, zvuky či videa k tématu ostružiník ve Wikimedia Commons
• Encyklopedické heslo Rubus v Ottově slovníku naučném ve Wikizdrojích
• Slovníkové heslo ostružiník ve Wikislovníku
• Taxon Rubus ve Wikidruzích

Ikke at forveksle med Almindelig brombær og brombær (frugt).

Klynger omdirigeres hertil. For andre betydninger, se Klynge (flertydig).

Brombær (Rubus) er en planteslægt. Den er udbredt i de temperede egne af den nordlige halvkugle, og arterne er buske, buskagtige lianer eller urter. I det følgende nævnes kun de arter, som ses jævnligt i Danmark.

• Agerbær (Rubus arcticus)
• Korbær (Rubus caesius)
• Multebær (Rubus chamaemorus)
• Klatrebrombær (Rubus henryi)
• Almindelig hindbær (Rubus idaeus)
• Jordbærhindbær (Rubus illeceborus)
• Fliget brombær (Rubus laciniatus)

• Sort hindbær (Rubus occidentalis)
• Rosenbrombær (Rubus odoratus)
• Almindelig brombær (Rubus plicatus)
• Fruebær (Rubus saxatilis)
• Laksebær (Rubus spectabilis)
• Guldbær (Rubus xanthocarpus)

• Boysenbær (Rubus x loganobaccus x laciniatus x idaeus)
• Loganbær (Rubus x loganobaccus) – en anden krydsning.
• Taybær (Rubus x medana) – en skotsk krydsning.

Klassifikation

Slægten Rubus er meget kompleks, med 13 underslægter, hvoraf den største Rubus, er yderligere opdelt i 12 sektioner:

Rubus ist eine Pflanzengattung innerhalb der Familie der Rosengewächse (Rosaceae).^[1][2] Die Gattung Rubus umfasst je nach Autor etwa 500 oder mehrere tausend Arten und viele Naturhybriden. Am bekanntesten sind Brombeeren und Himbeeren.

Dieser Artikel oder nachfolgende Abschnitt ist nicht hinreichend mit Belegen (beispielsweise Einzelnachweisen) ausgestattet. Angaben ohne ausreichenden Beleg könnten demnächst entfernt werden. Bitte hilf Wikipedia, indem du die Angaben recherchierst und gute Belege einfügst.

die meisten Abschnitte sind ohne Referenzen, das erschwert weitere Bearbeitungen

Rubus-Arten werden vielfältig genutzt, beispielsweise die Früchte, die bei Mensch und Tier beliebte Nahrung sind.

Beschreibung

Untergattung Malachobatus: Rubus alceifolius: Illustration

Untergattung Rubus: Allegheny-Brombeere (Rubus allegheniensis): Illustration

Untergattung Rubus: Kratzbeere (Rubus caesius): Illustration aus American Medical Botany

Vegetative Merkmale

Rubus-Arten sind üblicherweise Sträucher, Halbsträucher oder seltener ausdauernde, zwei- oder selten einjährige krautige Pflanzen, die Wuchshöhen von 5 bis 300, selten bis zu 500 Zentimetern erreichen.^[2] Je Pflanzenexemplar werden eine bis einige Sprossachsen gebildet. Je nach Art sind die stielrunden oder kantigen Sprossachsen kletternd, klimmend, überwölbend, kriechend oder liegend, aufsteigend, selten aufrecht. An den Sprossachsen können an Knoten oder oberen Enden Wurzeln gebildet werden.^[2] Viele oberirdische Pflanzenteile, vor allem der Sprossachse, sind selten unbestachelt, fast immer mehr oder weniger dicht bestachelt. Die Stacheln sind aufrecht bis zurück gebogen, schwach oder kräftig und können an ihrer Basis breit sein. Es können auch Borsten vorhanden sein.^[2] Die Pflanzenteile sind kahl oder behaart, dabei können die Trichome ganz unterschiedlich drüsig sein.^[2]

Meist sind die Rubus-Arten laubwerfend, nur wenige Arten sind immergrün. Die wechselständig angeordneten Laubblätter sind in Blattstiel und Blattspreite gegliedert. Die häutigen bis ± ledrigen Blattspreiten sind verbunden gefiedert, handförmig oder fußförmig oder einfach, dann aber gelappt. Die am Ansatz des Blattstiels oder an der Verbindungsstelle von Zweig und Blattstiel sitzenden Nebenblätter sind mit der Basis des Blattstieles mehr oder weniger, untereinander aber nicht verwachsen. Die Nebenblätter sind fadenförmig oder elliptisch bis eiförmig mit glatten Rändern.^[2]

Generative Merkmale

Die sehr unterschiedlich aufgebauten Blütenstände sind end- oder seitenständig, geschlossen, aufwendig verzweigt oder schwach bis nicht verzweigt und halten wenige bis viele Blüten, selten sind sie stark reduziert und enthalten annähernd nur eine bis wenige Blüten. Es sind meist Tragblätter, aber keine Deckblätter vorhanden. Es sind Blütenstiele vorhanden.^[2]

Die Blüten sind meist zwittrig; selten sind sie eingeschlechtig, dann sind die Pflanzenexemplare zweihäusig getrenntgeschlechtig (diözisch). Die Blüten sind radiärsymmetrisch und in der Regel fünfzählig mit doppelter Blütenhülle. Die Blüten weisen Durchmesser von 5 bis 80 Millimetern auf.^[2] Die ringförmigen Blütenbecher (Hypanthium) sind bei Durchmessern von 3 bis 10 Millimetern^[2] tassen- bis untertassenförmig. Die fünf oft ungleichmäßigen und an den Rändern gelappten, grünen Kelchblätter sind aufrecht, ausgebreitet bis zurückgebogen^[2] und liegen schuppenförmig übereinander. Die meist fünf, selten mehr oder fehlenden, freien Kronblätter sind fast kreisförmig bis elliptisch, verkehrt-eiförmig oder spatelförmig.^[2] Die Farben der Kronblätter reichen von weiß über rosafarben bis hin zu rot.^[2]

Es sind 20 bis über 100 Staubblätter vorhanden, die kürzer bis länger als die Kronblätter sein können.^[2] Die dünnen Staubfäden sind unverwachsen. Die meist vielen freien fadenförmigen und glatten oder behaarten Fruchtblätter sitzen auf dem konvexen Blütenboden. Die Narben sind kopfig oder gespalten. Von den beiden Samenanlagen entwickelt sich meist nur eine.

Die umgangssprachlich als „Beere“ bezeichneten Früchte sind eigentlich Sammelsteinfrüchte aus meist 5 bis 100 (1 bis 150) Steinfürchten.^[2] Die trockenen bis fleischigen, einsamigen Steinfrüchte sind bei einer Länge von 5 bis 20 Millimetern kugelig oder zylindrisch.^[2] Die Außenhaut der einzelnen Steinfrüchte (das Exokarp) ist schwarz, rot, orangefarben, gelb oder weiß, das Fruchtfleisch (Mesokarp) ist fleischig bzw. saftig und das Endokarp hart und fest. Die Steinfrüchte hängen zusammen, gelegentlich so lose, dass sie beim Abfallen (möglich mit oder ohne Fruchtboden) vereinzeln. An den Früchten sind meist, die dann zurückgekrümmten Kelchblätter und der Blütenbecher vorhanden.^[2] Die Samen haben eine dünne Samenschale und nur sehr wenig Endosperm.

Chromosomensätze

Die Chromosomengrundzahl beträgt x = 7^[2] und die Chromosomenzahl beträgt 2n = 14 oder ein Mehrfaches davon, bis hin zu 2n = 98.

Vorkommen

Die Gattung Rubus ist annähernd weltweit verbreitet. Die Arten besiedelten ursprünglich offene Standorte sowie Wälder. Vereinzelt haben sich von Menschen verschleppte Arten zu invasiven Pflanzen entwickelt.

Systematik

Untergattung Anoplobatus: Zimt-Himbeere (Rubus odoratus): Illustration von Mary Vaux Walcott

Untergattung Chamaemorus: Rubus chamaemorus: Illustration aus Svensk Botanik, 1812

Untergattung Cylactis: Allackerbeere (Rubus arcticus): Illustration

Untergattung Idaeobatus Rubus corchorifolius: Illustration aus Annin, Smith: American Medical Botany

Untergattung Idaeobatus: Rubus rosifolius: Illustration aus Flore des serres, Volume 17

Untergattung Idaeobatus Pracht-Himbeere (Rubus spectabilis): Illustration

Untergattung Idaeobatus: Rubus occidentalis: Illustration

Etymologie

Der Gattungsname Rubus ist die alte lateinische Bezeichnung der Brombeeren. Er leitet sich vermutlich von einer rekonstruierten indogermanischen Wurzel *reub- (reißen) ab, etwa in der Bedeutung von Strauch, an dem man sich reißt. Eine Ableitung vom lateinischen Wort ruber für „rot“ wird auch überlegt.^[3]

Äußere Systematik

Die Gattung Rubus wird traditionell in die Tribus Potentilleae in der Unterfamilie Rosoideae innerhalb der Familie Rosaceae gestellt.^[4] D. Potter et al. haben sie 2007 bei ihrer Revision der Familie Rosaceae mit der Gattung Rosa ohne Zuordnung zu einer Tribus in die neue Supertribus Rosodae gestellt.^[5]

Botanische Geschichte

Die Gattung wurde von W. O. Focke 1888 in drei große Untergattungen unterteilt, nämlich die Brombeeren (Rubus), Malachobatus und Idaeobatus, sowie einige weitere, meist artenarme oder monotypische Untergattungen; die Einteilung gilt aber insbesondere in Bezug auf die kleinen Untergattungen als stark revisionsbedürftig. Ohne die Arten der Untergattung Rubus umfasst die Gattung rund 250 Arten. Eine Übersicht über diese Untergattung mit den eigentlichen Brombeeren um die Sammelarten Echte Brombeere (Rubus fruticosus agg.) und Haselblatt-Brombeere (Rubus corylifolius agg.) gestaltet sich als sehr schwierig. Vor allem erstere, der Komplex Rubus fruticosus / Rubus caesius, eine Gruppe, die zu einem kleineren Anteil aus sich sexuell vermehrenden, diploiden und selbststerilen Arten, größtenteils jedoch aus apomiktisch sich reproduzierenden, polyploiden Arten hybriden Ursprungs zusammensetzt, erschwert eine Bearbeitung, denn die Untergattung umfasst mehrere Tausend Arten. Nach Weber 2005 sind alleine für Europa 2000 Arten oder Kleinarten beschrieben, in Deutschland existieren rund 400, damit machen sie mehr als 10 % aller Bedecktsamer der deutschen Flora aus.^[6]

Es gibt auch andere Gliederungen dieser Gattung.

Innere Systematik

Nach molekulargenetischen Daten wurde durch Carter et al. 2019 die Gattung Rubus mit ihren etwa 500 Arten und vielen Naturhybriden in zwölf Untergattungen gegliedert:^[7] In dieser Arbeit zeigt sich, dass die meisten, der dort aufgeführten Untergattungen nicht monophyletisch sind, also weitere Studien erforderlich sind um die natürlichen Verwandtschaften zu klären.^[7]

• Untergattung Anoplobatus:^[7]
  • Rubus aboriginum Rydb.
  • Rubus aliceae L.H.Bailey
  • Rubus deliciosus Torr.
  • Rubus koehleri Weihe & Nees
  • Rubus neomexicanus A.Gray
  • Zimt-Himbeere (Rubus odoratus L.)
  • Weiße Zimthimbeere (Rubus parviflorus Nutt.)
• Untergattung Chamaebatus:^[7]
  • Rubus calycinus Wall. ex D.Don^[1]
  • Rubus hayata-koidzumii Naruh.
  • Rubus nivalis Douglas
  • Rubus pectinellus Maxim.
• Untergattung Chamaemorus:^[7]
  • Moltebeere (Rubus chamaemorus L.)^[8][1][2]
  • Rubus pseudochamaemorus Tolm.
• Untergattung Comaropsis:^[7] Es gibt nur eine Art:
  • Rubus geoides Sm.
• Untergattung Cylactis:^[7]
  • Allackerbeere (Rubus arcticus L.)^[1][2]
  • Rubus fockeanus Kurz
  • Rubus humulifolius C.A.Mey.
  • Rubus lasiococcus A.Gray
  • Rubus pedatus Sm.
  • Steinbeere (Rubus saxatilis L.)
  • Rubus sierrae Laferr.
  • Goldbeere (Rubus xanthocarpus Bureau & Franch.)
• Untergattung Diemenicus A.R.Bean:^[7]
  • Rubus gunnianus Hook.
• Untergattung Dalibardastrum:^[7]
  • Rubus amphidasys Focke
  • Himalaja-Himbeere (Rubus nepalensis (Hook. f.) Kuntze)
  • Rubus tricolor Focke
  • Rubus tsangiorum Hand.-Mazz.
• Untergattung Idaeobatus (Focke) Focke:^[7]
  • Rubus acuminatissimus Hassk.
  • Rubus adenophorus Rolfe^[1] (Syn.: Rubus sagatus Focke)
  • Rubus alexeterius Focke^[1]
  • Rubus alpestris Blume
  • Rubus amabilis Focke^[1]
  • Rubus apetalus Poir.
  • Rubus archboldianus Merr. & L.M.Perry
  • Rubus aurantiacus Focke ex Sarg.^[1]
  • Rubus biflorus Buch.-Ham. ex Sm.^[1]
  • Rubus chingii Hu^[1]
  • Rubus cockburnianus Hemsl.
  • Rubus columellaris Tutcher
  • Rubus copelandii Merr.
  • Rubus corchorifolius L.f.
  • Rubus coreanus Miq.
  • Rubus crataegifolius Bunge
  • Rubus croceacanthus H.Lév.
  • Rubus ellipticus Sm.
  • Rubus eustephanos Focke
  • Rubus flosculosus Focke
  • Rubus fraxinifolius Poir.
  • Rubus glabricarpus Cheng
  • Rubus grayanus Maxim.
  • Rubus hawaiensis A.Gray
  • Rubus hirsutus Thunb.
  • Rubus hoffmeisterianus Kunth & C.D.Bouché
  • Rubus hypargyrus Edgew.
  • Himbeere (Rubus idaeus L.)
  • Erdbeer-Himbeere (Rubus illecebrosus Focke)
  • Rubus innominatus S.Moore
  • Rubus inopertus (Focke ex Diels) Focke
  • Rubus irritans Focke
  • Rubus komarovii
  • Rubus lasiostylus Focke
  • Oregon-Himbeere (Rubus leucodermis Douglas ex Torr. & A.Gray)
  • Rubus ludwigii Eckl. & Zeyh.
  • Rubus lutescens Boulay
  • Rubus macilentus Jacquem. ex Cambess.
  • Rubus macraei A.Gray
  • Rubus mesogaeus Focke ex Diels
  • Rubus microphyllus L.f.
  • Rubus minusculus H.Lév. & Vaniot
  • Rubus niveus Thunb.
  • Schwarze Himbeere (Rubus occidentalis L.)
  • Rubus palmatus Thunb.
  • Rubus parvifolius L.
  • Rubus peltatus Maxim.
  • Rubus pentagonus Wall.
  • Japanische Weinbeere (Rubus phoenicolasius Maxim.)
  • Rubus pileatus Focke
  • Rubus pinfaensis H.Lév. & Vaniot
  • Rubus pinnatus Willd.
  • Rubus probus L.H.Bailey
  • Rubus pungens Cambess.
  • Rubus queenslandicus A.R.Bean
  • Rubus racemosus Roxb.
  • Rubus rigidus Sm.
  • Rubus rosifolius Sm.
  • Rubus sachalinensis H.Lév.
  • Rubus simplex Focke
  • Pracht-Himbeere (Rubus spectabilis Pursh)
  • Rubus stans Focke
  • Amerikanische rote Himbeere (Rubus strigosus Michx.)
  • Rubus suavissimus S.K.Lee
  • Rubus subornatus Focke
  • Rubus sumatranus Miq.
  • Rubus teledapos Focke ex Diels
  • Rubus thibetanus Franch.
  • Rubus trianthus Focke
  • Rubus trifidus Thunb.
  • Rubus vernus Focke
• Untergattung Lampobatus:^[7]
  • Rubus acanthophyllos Focke
  • Rubus adenothallus Focke
  • Rubus adenotrichos Schltdl.
  • Rubus betonicifolius Focke
  • Rubus bogotensis Kunth
  • Rubus briareus Focke
  • Rubus bullatus Rusby
  • Rubus choachiensis A.Berger
  • Rubus coriaceus Poir.
  • Rubus costaricanus Liebm.
  • Rubus eggersii Rydb.
  • Rubus eriocarpus Liebm.
  • Rubus fagifolius Cham. & Schltdl.
  • Rubus florulentus Braeucker
  • Rubus gachetensis A.Berger
  • Rubus giganteus Genev.
  • Rubus glabratus Kunth
  • Andenbrombeere (Rubus glaucus Benth.)
  • Rubus hondurensis L.H.Bailey
  • Rubus imperialis Cham. & Schltdl.
  • Rubus irasuensis Liebm.
  • Rubus macvaughianus Rzed. & Calderón
  • Rubus megalococcus Focke
  • Rubus nubigenus Kunth
  • Rubus peruvianus Fritsch
  • Rubus roseus Poir.
  • Rubus sapidus Schltdl.
  • Rubus shankii Standl. & L.O.Williams
  • Rubus trichomallus Schltdl.
  • Rubus turquinensis Rydb.
• Untergattung Malachobatus (Focke) Focke:^[7]
  • Rubus acuminatus Sm.^[1]
  • Rubus alceifolius Poir.^[1]
  • Rubus assamensis Focke^[1]
  • Kletter-Himbeere (Rubus bambusarum Focke)^[1]
  • Rubus buergeri Miq.^[1]
  • Rubus chroosepalus Focke^[1]
  • Rubus chrysophyllus Reinw. ex Miq.
  • Rubus elongatus Sm.
  • Rubus fairholmianus Gardner
  • Rubus flagelliflorus Focke ex Diels
  • Rubus fockei Braeucker
  • Rubus formosensis Kuntze
  • Rubus gardnerianus
  • Rubus glomeratus Blume
  • Rubus henryi Hemsl. & Kuntze
  • Rubus hunanensis Hand.-Mazz.
  • Rubus ichangensis Hemsl. & Kuntze
  • Rubus irenaeus Focke
  • Rubus kawakamii Hayata
  • Rubus lambertianus Ser.
  • Rubus lineatus Reinw. ex Blume
  • Rubus moluccanus L.
  • Rubus multibracteatus Boulay & Pierrat
  • Rubus paniculatus Sm.
  • Rubus parkeri Hance
  • Rubus pseudosieboldii Makino
  • Rubus pyrifolius Sm.
  • Rubus rolfei S.Vidal
  • Rubus rugosus Sm.
  • Rubus setchuenensis Bureau & Franch.
  • Rubus sieboldii Blume
  • Rubus splendidissimus Hara
  • Rubus swinhoei Hance
  • Rubus tephrodes Hance
  • Rubus tiliaceus Liebm.
  • Rubus wardii Merr.
  • Rubus xanthoneurus Focke ex Diels
• Untergattung Micranthobatus (Fritsch) Kalkman:^[7]
  • Rubus australis G.Forst.
  • Rubus cissoides A.Cunn.
  • Rubus moorei F.Muell.
  • Rubus nebulosus A.R.Bean
  • Rubus parvus Buchanan
  • Rubus schmidelioides A.Cunn.
  • Rubus squarrosus Fritsch
• Untergattung Orobatus:^[7] Es gibt nur eine Art:
  • Rubus loxensis Benth.
• Untergattung Rubus (Syn.: Subgenus Eubatus):^[7] Sie wird in etwa sechs Sektionen gegliedert:
  • Sektion Allegheniensis:
    • Allegheny-Brombeere (Rubus allegheniensis Porter)^[2]
    • Rubus alumnus L.H.Bailey^[8]
    • Rubus pennus L.H.Bailey
  • Sektion Arguti:
    • Rubus abactus L.H.Bailey
    • Rubus andrewsianus Blanch.
    • Rubus argutus Link
    • Rubus frondosus Bigelow
    • Rubus orarius Blanch.
    • Rubus ostryifolius Gand.
    • Rubus pensilvanicus Poir.
    • Rubus recurvans Blanch.
  • Sektion Caesii: Es gibt nur eine Art:
    • Kratzbeere (Rubus caesius L.)^[1][2]
  • Sektion Canadenses:
    • Rubus canadensis L.^[8][2]
    • Rubus kennedyanus Fernald
  • Sektion Corylifolii:
    • Rubus adenoleucus Chaboiss.^[8]
    • Rubus aureolus Allander^[8]
    • Rubus babingtonianus W.C.R.Watson
    • Rubus britannicus W.M.Rogers^[8]
    • Rubus camptostachys G.Braun
    • Rubus conjungens (Bab.) Warren
    • Rubus cyclomorphus H.E.Weber
    • Rubus dissimulans Lindeb.
    • Rubus dumetorum Schltdl.
    • Rubus eluxatus Neuman
    • Rubus fabrimontanus Sprib.
    • Rubus fioniae Frid. ex F.Aresch.
    • Rubus gothicus Frid. & Gelert
    • Rubus lamprocaulos G.Braun
    • Rubus mortensenii (Frid. & Gelert) E.H.L.Krause
    • Rubus nemorosus Hayne ex Willd.
    • Rubus seebergensis Pfuhl ex Sprib.
    • Rubus tuberculatus Bab
    • Rubus wahlbergii Godr.
  • Sektion Cuneifolii: Es gibt nur eine Art:
    • Rubus cuneifolius Pursh
  • Sektion Flagellares:
    • Rubus arundelanus Blanch.
    • Rubus biformispinus Blanch.
    • Rubus deamii L.H.Bailey
    • Rubus enslenii Tratt.
    • Rubus flagellaris Willd.
  • Sektion Hispidi: Es gibt nur eine Art:
    • Rubus hispidus L.
  • Sektion Rubus (die eigentlichen Brombeeren, in mancher Literatur wird sie als Rubus fruticosus agg. bezeichnet):
    • Rubus acheruntinus Ten.
    • Rubus adornatus Wirtg.^[8]
    • Rubus adspersus Weihe ex H.E.Weber^[8]
    • Rubus ahenifolius W.C.R.Watson
    • Rubus alterniflorus P.J.Müll. & Lefèvre
    • Rubus ammobius Buchenau & Focke^[8]
    • Rubus amplificatus Lees^[8]
    • Rubus anglocandicans^[8]
    • Rubus angustifrons Sudre
    • Armenische Brombeere (Rubus armeniacus Focke)^[8]
    • Rubus arrhenii (Lange) Lange
    • Rubus atrichantherus E.H.L.Krause
    • Rubus axillaris Weihe ex Lej. & Courtois
    • Rubus bakerianus W.C.Barton & Ridd.
    • Rubus bavaricus (Focke) Utsch^[8]
    • Rubus bayeri Focke
    • Rubus bertramii G.Braun^[8]
    • Rubus bifrons Vest^[8][2]
    • Rubus bloxamianus Coleman ex Purchas^[8]
    • Rubus bloxamii (Bab.) Lees^[8]
    • Rubus bollei Focke^[8]
    • Rubus boraeanus Genev.^[8]
    • Rubus braeuckeri G.Braun^[8]
    • Rubus bregutiensis A.Kern. ex Focke^[8]
    • Rubus calvatus Lees ex A.Bloxam^[8]
    • Rubus canescens DC.
    • Rubus cardiophyllus Lefèvre & P.J.Müll.^[8]
    • Rubus caucasicus Focke^[8]
    • Rubus chlorocladus Sudre
    • Rubus chlorothyrsos Focke
    • Rubus chrysoxylon (W.M.Rogers) W.C.R.Watson
    • Rubus cimbricus Focke
    • Rubus cissburiensis W.C.Barton & Ridd.
    • Rubus clusii Borbás
    • Rubus colemannii Bloxam
    • Rubus concolor Wall.
    • Rubus conothyrsoides H.E.Weber
    • Haselblatt-Brombeere (Rubus cordifolius und Rubus corylifolius agg.)
    • Rubus cyri Juz.
    • Rubus dasyphyllus (W.M.Rogers) Vachell
    • Rubus divaricatus P.J.Müll.
    • Rubus diversus W.C.R.Watson
    • Rubus drejeri Jensen
    • Rubus dumnoniensis Bab.
    • Rubus echinatoides (W.M.Rogers) Dallman
    • Rubus echinatus Lindl.
    • Rubus egregius Focke
    • Rubus eianus
    • Rubus ergii
    • Rubus errabundus W.C.R.Watson
    • Rubus erythrops Edees & A.Newton
    • Rubus fissus Lindl.
    • Rubus foliosus Weihe & Nees ex Bluff & Fingerh.
    • Rubus formidabilis Lefèvre & P.J.Müll.
    • Rubus furvicolor Focke
    • Rubus fuscoater Weihe ex Bluff & Fingerh.
    • Rubus fuscus Weihe ex Bluff & Fingerh.
    • Rubus gelertii Frid.
    • Rubus georgicus Focke
    • Rubus glandithyrsos
    • Rubus glanduliger W.C.R.Watson
    • Rubus glandulosus Bellardi
    • Rubus godronii Gren. & Godr.
    • Grabowskis Brombeere (Rubus grabowskii Weihe)
    • Rubus gratus Focke
    • Rubus gremlii Focke
    • Rubus hartmanii Gand.
    • Rubus hirtus Rchb.
    • Rubus hylophilus Ripart ex Genev.
    • Rubus ieri
    • Rubus inermis Pourr.
    • Rubus infestus Weihe es Boenn.
    • Rubus insularis F.Aresch.
    • Schlitzblättrige Brombeere (Rubus laciniatus Willd.)
    • Rubus lamprophyllus Gremli
    • Rubus lespinassei
    • Rubus leucostachys Schleich. ex Sm.
    • Rubus linkianus Ser.
    • Rubus macrophyllus Weihe % Nees
    • Rubus micans Godr. & Gren.
    • Rubus miszczenkoi Juz.
    • Rubus montanus Lib. ex Lej.
    • Rubus moschus Juz.
    • Rubus mucronulatus Boreau
    • Rubus muelleri Lefèvre
    • Fuchsbeere, Halbaufrechte Brombeere (Rubus nessensis Hall)
    • Rubus nitidioides W.C.R.Watson
    • Rubus pedatifolius Genev.
    • Rubus pedemontanus Pinkwart
    • Rubus piceetorum Juz.
    • Rubus plicatus Weihe & Nees
    • Rubus polyanthemus Lindeb.
    • Rubus praecox Weihe ex Rchb.
    • Rubus promachonicus A.Beek
    • Rubus pyramidalis Bab.
    • Rubus radula Weihe ex Boenn.
    • Rubus rhamnifolius Weihe & Nees
    • Rubus rhombifolius Weihe ex Boenn.
    • Rubus rosaceus Weihe & Nees ex Bluff & Fingerh.
    • Rubus rubritinctus W.C.R.Watson
    • Rubus rudis Weihe & Nees
    • Rubus sanctus Schreb.
    • Rubus scheutzii Lindeb. ex Aresch.
    • Rubus schlechtendalii Weihe ex Link
    • Rubus schleicheri Weihe ex Tratt.
    • Rubus senticosus Köhler ex Weihe
    • Rubus separinus Genev.
    • Rubus septentrionalis W.C.R.Watson
    • Rubus slesvicensis Lange
    • Rubus sprengelii Weihe
    • Rubus sulcatus Vest
    • Rubus thyrsiflorus Weihe & Nees ex Bluff & Fingerh.
    • Mittelmeer-Brombeere (Rubus ulmifolius Schott)
    • Rubus vestitus Weihe & Nees
    • Rubus vigorosus P.J.Müll. & Wirtg.
    • Rubus vulgaris Weihe & Nees
  • Sektion Setosi:
    • Rubus glandicaulis Blanch.
    • Rubus missouricus L.H.Bailey
    • Rubus notatus L.H.Bailey
    • Rubus semisetosus Blanch.
    • Rubus setosus Bigelow
    • Rubus stipulatus L.H.Bailey
    • Rubus vermontanus Blanch.
  • Sektion Ursini:
    • Rubus ×loganobaccus L.H.Bailey
    • Rubus ursinus Cham. & Schltdl.
  • Sektion Verotriviales:
    • Rubus lucidus Rydb.
    • Rubus riograndis L.H.Bailey
    • Rubus trivialis Michx.

Oben nicht eingeordnete Arten (Auswahl)

• Rubus abchaziensis Sudre^[8]
• Rubus acanthophyllos Focke
• Rubus acclivitatum W.C.R.Watson^[8]
• Rubus accrescens A.Newton^[8]
• Rubus aciodontus Lefèvre & P.J.Müll.
• Rubus acridentulus P.J.Müll. ex Boulay
• Rubus acroglotta W.Jansen
• Rubus acutifrons Ley^[8]
• Rubus acutipetalus Lefèvre & P.J.Müll.
• Rubus adamsii Sudre^[8]
• Rubus adenacanthus Troelstra, Meijer & A.Beek
• Rubus adenomallus Focke
• Rubus adornatoides H.E.Weber^[8]
• Rubus adscitus Genev.^[8]
• Rubus adulans A.Beek^[8]
• Rubus aenigmaticus Focke
• Rubus aequalidens A.Newton^[8]
• Rubus aethiopicus R.A.Graham
• Rubus aetnicus Weston
• Rubus affinis Weihe & Nees
• Rubus aggregatus Kaltenb.
• Rubus aghadergensis D.E.Allen^[8]
• Rubus agricastrorum A.Beek
• Rubus alaskensis L.H.Bailey
• Rubus albiflorus Boulay & Lucand^[8]
• Rubus albionis W.C.R.Watson^[8]
• Rubus allanderi H.Hyl. ex Burén & H.E.Weber^[8]
• Rubus almorensis Dunn
• Rubus alnifolius Rydb.^[1]
• Rubus alpinus Macfad.
• Rubus altiarcuatus W.C.Barton & Ridd.^[8]
• Rubus amamianus Hatus. & Ohwi
• Rubus ambrosius Trávn. & Oklej.^[8]
• Rubus amiantinus (Focke) A.Först.^[8]
• Rubus amisiensis H.E.Weber^[8]
• Rubus amphidasys Focke^[1]
• Rubus amphimalacus H.E.Weber^[8]
• Rubus amphistrophos (Focke) Sabr.^[8]
• Rubus andegavensis Bouvet^[8]
• Rubus andicola Focke
• Rubus anglobelgicus D.E.Allen & Vannerom^[8]
• Rubus anglofuscus Edees^[8]
• Rubus angloserpens Edees & A.Newton ^[8]
• Rubus angustibracteatus T.T.Yu & L.T.Lu^[1]
• Rubus angusticuspis Sudre^[8]
• Rubus angustipaniculatus Holub^[8]
• Rubus angustisetus (Sudre) Y.Hesl.-Harr.
• Rubus anhaltianus H.E.Weber
• Rubus anisacanthopsis H.E.Weber^[8]
• Rubus annamensis Cardot
• Rubus antonii (Borbás) Sabr.
• Rubus apatelus R.Keller
• Rubus apertiflorus P.J.Müll. ex Boulay
• Rubus aphananthus Walsemann ex Martensen
• Rubus aphidifer A.Beek & K.Meijer^[8]
• Rubus appropinquatus Plien.
• Rubus apricus Wimm.^[8]
• Rubus arabicus (Defleurs) Schweinf.
• Rubus arachnoideus Y.C.Liu & F.Y.Lu^[1]
• Rubus arduennensis Lib. ex Lej.^[8]
• Rubus argentifrons L.H.Bailey
• Rubus ariconiensis A.Newton & M.Porter^[8]
• Rubus aristisepalus (Sudre) W.C.R.Watson^[8]
• Rubus armipotens W.C.Barton ex A.Newton^[8]
• Rubus arrheniiformis W.C.R.Watson^[8]
• Rubus arvinus Lefèvre & P.J.Müll.
• Rubus asperidens Sudre ex Bouvet^[8]
• Rubus atrebatum A.Newton^[8]
• Rubus atrorubens Wirtg.
• Rubus atrovinosus H.E.Weber^[8]
• Rubus austromoravicus Holub^[8]
• Rubus austrosinensis Huan C.Wang
• Rubus austroslovacus Trávn.^[8]
• Rubus austrotibetanus T.T.Yu & L.T.Lu^[1]
• Rubus avaloniensis A.Newton & R.D.Randall^[8]
• Rubus azuayensis Romol.
• Rubus babingtonii T.B.Salter^[8]
• Rubus bagnallianus Edees^[8]
• Rubus balticus (Focke) E.H.L.Krause^[8]
• Rubus banghamii Merr.
• Rubus barberi H.E.Weber^[8]
• Rubus baronicus A.Beek^[8]
• Rubus barrandienicus Holub & Palek^[8]
• Rubus bartonianus M.Peck^[2]
• Rubus bartonii A.Newton^[8]
• Rubus beccarii Focke
• Rubus benguetensis Elmer
• Rubus betckei T.Marsson^[8]
• Rubus biloensis A.Newton & M.Porter^[8]
• Rubus birmanicus Hook. f.
• Rubus blepharoneurus Cardot
• Rubus bohemiicola Holub & Palek ex Holub^[8]
• Rubus bohemopolonicus Trávn. & Ziel.
• Rubus boliviensis Focke
• Rubus bombycinus Matzke-Hajek^[8]
• Rubus bonatianus Focke^[1]
• Rubus boninensis Koidz.
• Rubus bonus-henricus Matzke-Hajek^[8]
• Rubus botryeros (Focke ex W.M.Rogers) W.M.Rogers^[8]
• Rubus boudiccae A.L.Bull & Edees^[8]
• Rubus boulayi (Sudre) W.C.R.Watson^[8]
• Rubus bovinus A.Beek & H.E.Weber^[8]
• Rubus bracteosus Weihe ex Lej. & Courtois
• Rubus braeuckeriformis H.E.Weber^[8]
• Rubus brasiliensis Mart.
• Rubus brdensis Holub^[8]
• Rubus breconensis W.C.R.Watson^[8]
• Rubus brevipetiolatus T.T.Yu & L.T.Lu^[1]
• Rubus brevistaminosus Edees & A.Newton^[8]
• Rubus brigantinus Samp.^[8]
• Rubus briggsianus (W.M.Rogers) W.M.Rogers^[8]
• Rubus buchtienii Focke
• Rubus bucknallii J.W.White^[8]
• Rubus buhnensis (G.Braun ex Focke) G.Braun^[8]
• Rubus burkillii Rolfe
• Rubus caeresiensis Sudre & Grav.
• Rubus caesarius D.E.Allen^[8]
• Rubus caflischii Focke^[8]
• Rubus calcareus P.J.Müll.
• Rubus calophyllus C.B.Clarke^[1]
• Rubus calotemnus A.Beek^[8]
• Rubus calviformis H.E.Weber
• Rubus calvus H.E.Weber^[8]
• Rubus calycacanthus H.Lév.^[1]
• Rubus calycinoides Kuntze (non Rubus calycinoides Hayata)
• Rubus calyculatus Kaltenb.^[8]
• Rubus cambrensis W.C.R.Watson^[8]
• Rubus campaniensis Winkel ex A.Beek^[8]
• Rubus canaliculatus P.J.Müll.^[8]
• Rubus canduliger Bijlsma & Haveman^[8]
• Rubus caninitergi H.E.Weber^[8]
• Rubus cantabrigiensis A.L.Bull & A.C.Leslie^[8]
• Rubus canterburiensis Edees^[8]
• Rubus cantianus (W.C.R.Watson) Edees & A.Newton^[8]
• Rubus capricollensis (Sprib.) Sprib.^[8]
• Rubus carduelis Matzke-Hajek^[8]
• Rubus cartalinicus Juz.^[8]
• Rubus casparyi Wirtg.^[8]
• Rubus castellarnaui Pau^[8]
• Rubus castroviejoi Mon.-Huelin^[8]
• Rubus caucasigenus (Sudre) Juz.^[8]
• Rubus caudatisepalus Calderón
• Rubus caudifolius Wuzhi^[1]
• Rubus cavatifolius P.J.Müll. ex Boulay^[8]
• Rubus celticus A.Newton^[8]
• Rubus centrobohemicus Holub^[8]
• Rubus ceratifolius A.Beek^[8]
• Rubus cerdicii D.E.Allen^[8]
• Rubus ceticus Halácsy
• Rubus chaerophylloides Sprib.^[8]
• Rubus chaerophyllus Sagorski & W.Schultze^[8]
• Rubus chaetophorus Cardot
• Rubus chambicus Rolfe
• Rubus chapmanianus Kupicha
• Rubus chenonii Sudre
• Rubus chevalieri Cardot
• Rubus chiliadenus Focke^[1]
• Rubus chloocladus W.C.R.Watson^[8]
• Rubus chloophyllus Sudre^[8]
• Rubus chlorothyrsos Focke
• Rubus choachiensis A.Berger
• Rubus christiansenorum H.E.Weber^[8]
• Rubus chrysobotrys Hand.-Mazz.^[1]
• Rubus chrysogaeus P.Royen

• Rubus hochstetterorum Seub.
• Klimmeks Brombeere (Rubus klimmekianus Matzk.)
• Nutka-Himbeere (Rubus nutkanus Moc. ex Ser.)
• Kriech-Himbeere (Rubus pentalobus Hayata)
• La-Palma-Brombeere (Rubus palmensis A.Hansen)

Naturhybriden

Es gibt viele Naturhybriden (Auswahl):^[7]

• Rubus ×acer L.H.Bailey
• Rubus ×areschougii A.Blytt
• Rubus ×astarae Gilli
• Rubus ×babae Naruh.
• Rubus ×biformispinus Blanch.
• Rubus ×boyntonii Ashe
• Rubus ×calopalmatus Naruh. & H.Masaki
• Rubus ×castoreus (Laest.) Fr.
• Rubus ×collinus DC.
• Rubus ×dobuniensis Sudre & Ley
• Rubus ×esfandiarii Gilli
• Rubus ×flavinanus Blanch.
• Rubus ×floricomus Blanch.
• Rubus ×fraseri Rehder
• Rubus ×geraniifolius Naruh. & Takano
• Rubus ×grantii Gilli
• Rubus ×hiraseanus Makino
• Rubus ×idaeoides Ruthe
• Rubus ×immanis Ashe
• Rubus ×kajikumaichigo Naruh.
• Rubus ×karakalensis Freyn
• Rubus ×kenoensis Koidz.
• Rubus ×knappianus A.Spiers & J.D.Arm.
• Rubus ×kupcokianus Borbás ex Kupcsok
• Rubus ×masakii Naruh.
• Rubus ×maximowiczii Kuntze
• Rubus ×michinokuensis Fujiw. & Yu.Abe
• Rubus ×miscix L.H.Bailey
• Rubus ×neglectus Peck
• Rubus ×neogardicus Juz.
• Rubus ×nigakuma Oka & Naruh.
• Rubus ×nikaii Ohwi
• Rubus ×novanglicus L.H.Bailey
• Rubus ×ohmineanus Koidz.
• Rubus ×ohtakiensis Naruh.
• Rubus ×ostensus Schmidely
• Rubus ×paxii Focke
• Rubus ×pergratus Blanch.
• Rubus ×permixtus Blanch.
• Rubus ×propinquus Richardson
• Rubus ×pseudochingii Naruh. & H.Masaki
• Rubus ×pseudoyoshinoi Naruh. & H.Masaki
• Rubus ×recurvicaulis Blanch.
• Rubus ×ribifolius Siebold & Zucc.
• Rubus ×rixosus L.H.Bailey
• Rubus ×seminepalensis Naruh.
• Rubus ×suspiciosus Menezes
• Rubus ×tawadanus Koidz.
• Rubus ×thuillieri Poir. ex Steud.
• Rubus ×toyorensis Koidz.
• Rubus ×tranzschelii Juz.
• Rubus ×trifrons Blanch.
• Rubus ×wisconsinensis L.H.Bailey
• Rubus ×yatabei Focke
• Rubus ×yenosimanus Koidz.

Gärtnerisch entstandene Hybriden

• Taybeere (Rubus fruticosus × idaeus)
• Loganbeere (Rubus × loganobaccus L.H.Bailey)
• Boysenbeere (Rubus ursinus × idaeus)

Quellen

Literatur

• C. Kalkman: Rosaceae. In: Klaus Kubitzki (Hrsg.): The Families and Genera of Vascular Plants. Volume 6: Flowering Plants, Dicotyledons: Celastrales, Oxalidales, Rosales, Cornales, Ericales. Springer, Berlin/Heidelberg/New York 2004, ISBN 3-540-06512-1, S. 369–370 (englisch, eingeschränkte Vorschau in der Google-Buchsuche).
• Lu Lingdi (Lu Ling-ti), David E. Boufford: Rubus Linnaeus. In: Wu Zhengyi, Peter H. Raven, Deyuan Hong (Hrsg.): Flora of China, Volume 9: Pittosporaceae through Connaraceae. Science Press und Missouri Botanical Garden Press, Beijing und St. Louis 2003, ISBN 1-930723-14-8, S. 195–230. Rubus Linnaeus - textgleich online wie gedrucktes Werk.

Einzelnachweise

1. ↑ ^{a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x y z aa ab ac} Lu Lingdi (Lu Ling-ti), David E. Boufford: Rubus. In: Wu Zhengyi, Peter H. Raven, Deyuan Hong (Hrsg.): Flora of China, Volume 9: Pittosporaceae through Connaraceae. Science Press und Missouri Botanical Garden Press, Beijing und St. Louis 2003, ISBN 1-930723-14-8, S. 195–230. Rubus Linnaeus. - textgleich online wie gedrucktes Werk.
2. ↑ ^{a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x} Lawrence A. Alice, Douglas H. Goldman, James A. Macklin, Gerry Moore: Flora of North America Editorial Committee: Flora of North America North of Mexico, Volume 9: Magnoliophyta: Picramniaceae to Rosaceae, 2014, Oxford University Press, Oxford und New York, ISBN 978-0-19-534029-7. Rubus Linnaeus. - textgleich online wie gedrucktes Werk.
3. ↑ Helmut Genaust: Etymologisches Wörterbuch der botanischen Pflanzennamen. 3., vollständig überarbeitete und erweiterte Auflage. Birkhäuser, Basel/Boston/Berlin 1996, ISBN 3-7643-2390-6, S. 545 eingeschränkte Vorschau in der Google-Buchsuche
4. ↑ Manfred A. Fischer, Karl Oswald, Wolfgang Adler: Exkursionsflora für Österreich, Liechtenstein und Südtirol. 3., verbesserte Auflage. Land Oberösterreich, Biologiezentrum der Oberösterreichischen Landesmuseen, Linz 2008, ISBN 978-3-85474-187-9.
5. ↑ D. Potter, T. Eriksson, R. C. Evans, S. Oh, J. E. E. Smedmark, D. R. Morgan, M. Kerr, K. R. Robertson, M. Arsenault, T. A. Dickinson, C. S. Campbell: Phylogeny and classification of Rosaceae. In: Plant Systematics and Evolution. Band 266, Nr. 1–2, 2007, S. 5–43, doi:10.1007/s00606-007-0539-9.
6. ↑ Heinrich E. Weber: Brombeeren. In: Ökoporträt (NVN/BSH). Band 39, September 2005, S. 1–4 (PDF-Datei; 170 kB).
7. ↑ ^{a b c d e f g h i j k l m n o p} Katherine A. Carter, Aaron Liston, Nahla V. Bassil, Lawrence A. Alice, Jill M. Bushakra, Brittany L. Sutherland, Todd C. Mockler, Douglas W. Bryant, Kim E. Hummer: Target Capture Sequencing Unravels Rubus Evolution. In: Frontiers in Plant Science, Volume 10, August 2019, S. 1615. doi:10.3389/fpls.2019.01615
8. ↑ ^{a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x y z aa ab ac ad ae af ag ah ai aj ak al am an ao ap aq ar as at au av aw ax ay az ba bb bc bd be bf bg bh bi bj bk bl bm bn bo bp bq br bs bt bu bv bw bx by bz ca cb cc cd ce cf cg ch ci cj ck cl cm cn co cp cq cr cs ct cu cv cw cx cy cz da db dc dd de df dg dh di dj dk dl dm} A. Kurtto (Hrsg.), 2009: Rosaceae. Datenblatt A. Kurtto, H. E. Weber: Rubus L. In: Euro+Med Plantbase - the information resource for Euro-Mediterranean plant diversity.

Weiterführende Literatur

• Ayana Okada, Satoshi Kikuchi, Yoichiro Hoshino, Hisato Kunitake, Makiko Mimura: Phylogeny and trait variation of Japanese Rubus subgenus Ideaobatus. In: Scientia Horticulturae, Volume 264, April 2020, S. 109–150. doi:10.1016/j.scienta.2019.109150
• M. Sochor,B. Trávníček, J. C. Manning: Biosystematic revision of the native and naturalised species of Rubus L. (Rosaceae) in the Cape Floristic Region, South Africa. In: South African Journal of Botany, Volume 118, September 2018, S. 241–259. doi:10.1016/j.sajb.2018.07.015
• Xianhua Xiong, Meng Li, Tongjun Liang, Wen-Bin Ju, B. O. Xu, L. I. Zhang, Xinfen Gao: Lectotypification of fifteen names of Rubus L. (Rosaceae) mainly from the Hengduan Mountains, China. In: Phytotaxa, Volume 391, Issue 2, Februar 2019, S. 150–154. abstract, Volltext, doi:10.11646/phytotaxa.391.2.10
• J. L. Reveal: Lexicon of infrageneric names in Rubus (Rosaceae: Rubeae). In: Kew Bull., Volume 69, 2014, 9524. doi:10.1007/s12225-014-9524-y

Beienbosker (Rubus) san en skööl faan flook düüsen plaantenslacher uun det famile faan a ruusenplaanten (Rosaceae).

Slacher

Bekäänd slacher san at:

• Braandebei (Rubus fruticosus agg.)
• Himbei (Rubus idaeus)
• Madlunsia-braandebei (Rubus ulmifolius)

Karagdagan a Larauan

• Blackberry tanaman meyakua katataulian ning Juniu king UK

• Malulut a blackberry bungang tanaman

• Dakal a malulut a blackberries

• 
• blackberry

Lawen ya rin

• Black Raspberry, a North American fruit sometimes confused with blackberries.
• Kotata Berry, Oregon State University hybridized.
• Redberry mite, a common pest of North American blackberry crops.

At braandebei (Rubus fruticosus agg.) as en frücht an en plaant uun det famile faan a ruusenplaanten (Rosaceae). Diar san muar üs 2.000 slacher, diar det braandebei like. Rubus fruticosus as diarbi salew en saamelnööm ("agg.") för en hialer rä slacher. Miast as wel di slach Rubus plicatus mend.

Brummels

Brummelstruke mit riepe brummels

Brummel is de naam van t plaantegeslacht mit de wetenschappelike en Latiense naam Rubus. Oek de vruchten van n antal belangrieke soorten uut dit geslacht heten zo. De 'kultuurbrummel' is ontstaon uut kruzingen van verschillende brummelsoorten, waordeur der gien soortnaam an egeven kan wörden. De rassen van de kultuurbrummel wörden daorumme meestentieds bie t geslacht Rubus en de seksie Moriferi onderebröcht.

Soorten

Tot de brummel (Rubus) beheuren meer as 600 soorten. Sommige brummelsoorten bin ekruusd mit de framboze. Hieruut bin de loganbeze en de taybeze ontstaon.

Veur de teelt van brummels wörden allinnig nog stekelloze rassen gebruukt. Disse rassen bin ontstaon uut krusingen tussen verschillende Rubus-soorten en wörden allinnig onder de geslachtsnaam Rubus vermeld. n Bekende doornloze kultivar die veule an-eplaant wörden is de 'Thornless Evergreen'.

De gewone brummel (Rubus fruticosus) is in heel Europa n inheemse plaante die mit name langes bosraanden veurkömp. De plaante is n heester die 2 tot 6 meter hoge kan wörden. Elk jaor wörden der niejwe stengels evormd. Allinnig an de tweejaorige stengels zitten vruchten, daorna starven ze aof.

De belangriekste soorten in Nederlaand bin:

• Dauwbrummel (Rubus caesius)
• Framboze (Rubus idaeus)
• Hazelaarbrummel (Rubus corylifolius)
• Japanse wienbeze (Rubus phoenicolasius)
• Kobrummel (Rubus inermis)
• Peterseliebrummel (Rubus laciniatus)
• Prachtframboze (Rubus spectabilis)
• Steenbrummel (Rubus saxatilis)
• Roodbleuiende framboze (Rubus odoratus)

In Europa he'j veerder oek nog:

• Rubus vikensis

Bleui

De brummel steet vanaof eind mei tot september in bleui en wörden besteuven deur insekten, veurnamelik deur biejen en hommels. Vanaof augustus zitten der zo'n bietjen vruchten an.

Ekologiese weerde

De brummel is deur zien stekels aordig goed bescharmp tegen grote grezers die de vruchten op willen eten. As e anslöt, nimp e steeds meer ruumte in. Dit biejt dan oek weer de gelegenheid an bomen zo as de eek um groter te wörden.

Ruut

Brummels he'j tegenswoordig overal ter wereld wel. Veural in Zuud-Afrika wörden disse exoot ezien as n ruutsoort. Oek in Nederlaand wörden t soms veur n ruutsoort an-ezien; as e de ruumte krig geet t al gauw dronge op mekaar staon. Dit verschiensel wörden oek wel "verbrummeling" eneumd.

Inhoudstoffen

Zo as alle vruchten hebben oek brummels n lege pH-weerde, die kan verschillen van 2,8 tot 3,8. In n liter brummelsap zit 8-15 gram zuur (gemiddeld 11,5 gram), waorvan appelzuur t heufdbestaanddeel is. In n brummel zit 9-16 % suker, t besteet uut glukose en fruktose in ongeveer n gelieke hoeveulheid en n pietjen saccharose en maltose. De Brix-weerde is 9-14^o. Veerder zit der in brummels veural vitamine C. t Besteet veur ongeveer 1% uut eiwitten, 6% uut koolhydraoten en 1% uut vet. De energie-inhoud van 100 gram brummels is um en naobie de 155 kJ.

Nedersaksies

• Achterhooks:
  • brummel
  • brömmel
• Drèents:
  • brummel
  • braom
• Grunnegs:
  • brommel
  • brummel (WEV)
• Oostfreisk:
  • broemelbei/-beer (Platduutske skriefwies: Brummelbeei/-beer)
• Stellingwarfs:
  • brummel
  • brommel*
• Tweants:
  • brummel
  • brömmel
• Veluws:
  • brummel
  • brommel*
  • breum(el)*

Plaotjes

• Riepe brummels

• Bloeme van de brummel

Juu Brummelbäie, Brommelbäie af Brummelse Bäie, woaksje an dän Brummelbäiestruuk (Rubus sectio Rubus), ne Sektion uut dän Sleek Rubus. Dät rakt fuul ferskäidene Soorten. Do Plonten woakse fuul an Sträiten un Dome un dät raakt deerfon fuul ferskeedene Oarde. Foar dän Tuun rakt dät kultivierde Oarde.

Rubus fruticosa agg.

Sjuch uk

• Bäien
• Plonten
• Bielde ap COMMONS

Dirişk an tûreşk riwekeka bi strî ya bi fêkî ye. Dirişk wek hoyman dibin. Dirişk riwekeka avî ye. Derên ku riwekên xwe lê şîn dibin re dibêjin diristan. Fêkiyên xwe wek tûyanin lê yên hîn biçûk û toptir in. Fêkiyê xwe siftê yên gewrin paşê sor dibin. Fêkiyên sor yên tirş in. Ku fêkiyên xwe rind dipelifin ev dorbê reş dibin û şîrin dibin.

Khari-khari^[2][3][4][5] Siraka icha Shiraka^[6][7] (genus Rubus) nisqa kunaqa huk wayuq, kichka-kichkasapa yurakunam, Waysallpu yura rikch'aq aylluman kapuq rikch'anam, achka waranqa rikch'aqniyuqmi tukuy Tiksimuyuntinpi.

Kaymi huk rikch'aqninkuna:

• llanqha khari-khari (Rubus roseus)
• qurpa khari-khari (Rubus urticaefolius)
• yunka khari-khari (Rubus robustus)
• hatun shiraka, kastilla shiraka (Rubus glaucus)
• hukkunapas:
  • Rubus acanthophyllus, Rubus adenothallus^[6]
  • Rubus ulmifolius^[7]
  • Rubus boliviensis Focke, Rubus megalococcus Focke^[2]
  • Rubus urticaefolius Poir.^[3]

• Khari-khari (genus Rubus)

• Khari-kharip tuktun

Pukyukuna

1. ↑ ^{1,0 1,1} Rubus L.. Germplasm Resources Information Network. United States Department of Agriculture (2007-10-05) (p'unchaw: 2010-06-27 )
2. ↑ ^{2,0 2,1} Manuel J. Macía, Emilia García, Prem Jai Vidaurre: An ethnobotanical survey of medicinal plants commercialized in the markets of La Paz and El Alto, Bolivia. Journal of Ethnopharmacology 97 (2005) 337–350. p. 346
3. ↑ ^{3,0 3,1} ILCANET: SERVICIOS EXISTENTES 4 DE SALUD EN INKA KATURAPI. p. 35
4. ↑ Eric Rodríguez: Etnobotanica del Perú prehispano, p. 106.
5. ↑ Louis Girault: Kallawaya - guérisseurs itinérants des Andes. Recherches sur les pratiques médicinales et magiques. Paris 1984.
6. ↑ ^{6,0 6,1} http://www.clubdeexploradores.org/perueHncoPachitea.htm
7. ↑ ^{7,0 7,1} Shiraka o zarzamora para otros (16-8-2010)

Hawa t'inkikuna

• Commons nisqapi suyukunata uyarinakunatapas tarinki kaymantam: Khari-khari.

• Wikispecies nisqaqa qillqasqa p'anqayuqmi kay hawa: Khari-khari
• Rubus, Western Kentucky University

Manaferra është frut i ëmbël në shije, shpesh mund të ngatërrohet edhe me qershinë.

Mjekim

Manaferra

Manaferra për ekspertët e mjekësisë popullore ky frut është super i pasur me vitamina dhe mineralet bazë për organizmin e njeriut. Pikërisht për këtë arsye rekomandohet që ky frut të konsumohet nga të gjitha grupmoshat, veçanërisht fëmijët dhe të moshuarit. Duket e pabesueshme, por është e vërtetë. Manaferrat bëjnë të mundur uljen e kolesterolit në trup. Njeriu mund të hajë sasi të mëdha manaferrash dhe të mos shëndoshet, përkundrazi ky frut bën të mundur rënien nga pesha si dhe kontrollon nivelin e yndyrnave në gjak. Ky frut lufton gripin dhe të ftohurit.

MANAFERRA përmirëson shikimin e dobët. Ditët e sotme po rritet ndjeshëm numri i personave që kanë probleme me shikimin. Kjo edhe si shkak i përdorimit pa kriter të kompjuterit, me orare të zgjatura dhe sidomos gjatë orëve të vona të natës. Më mirë së përdorimi i medikamenteve të ndryshme që m und të blihen në farmaci, për të gjithë ata që kanë probleme me shikimin vjen një teori e re nga mjekësia popullore. Sipas saj për të përmirësuar shikimin e dobët pihet çdo ditë një gotë me lëng karote. Për të përmirësuar shikimin gjatë natës përzihen 30 pika lëng manaferrash me 50 gramë ujë. Kjo masë pihet tri herë në ditë. Gjithashtu mund të pihen dy gota me lëng manaferre në ditë

Los romes o los rómecs o los romècs o las romègas son de plantas lenhosas de la familha de las Rosaceae qu'apertenon al genre Rubus, que n'existisson d'ibrides nombroses.

Rovo esas arbusto dornoza e reptera, apartenanta la familio "rozacei", qua kreskas en hegi, boski, e donas frukto (rovbero).

Rubus is a lairge an diverse genus o flouerin plants in the rose faimily, Rosaceae, subfaimily Rosoideae, wi 250–700 species.^[4] Raspberries, blackberries, an dewberries are common, widely distributit members o the genus.

References

Rubus (latinski: ruber = crven) jest veliki biljni rod iz porodice Rosaceae, kojem pripadaju i kupina, malina, jagode, ostruga, sa ukupno oko 1550 vrsta. Uključuje listopadne, poluzimzelene i zimzelene trajnice, penjačice i grmove.^[1][2][3]

Vrste