Balfouri mänd (Pinus balfouriana) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.
Mänd sai nime esmakirjeldaja, šoti botaaniku John Hutton Balfouri (1808–1884) järgi. Balfouri mänd kuulub koos igimänni (Pinus longaeva) ja ohtelise männiga (Pinus aristata) ühte alamsektsiooni Balfourianae.
Balfouri mänd on väga pikaealine ja aeglasekasvuline. Vanim leitud puu on 3400-aastane lõunapoolse alamliigi austrina esindaja. Põhjapoolse alamliigi balfouriana vanimad leitud puud on ligi 1600-aastased.[2]
Puu kasvab tavaliselt 6–15 m, harva kuni 22 m kõrguseks. Suurima leitud puu kõrgus on 23 m ning tüve läbimõõt 2,55 m.[2]
Võra on koonilise kuni ebakorrapärase kujuga[3]. Tüvi on sirge või kaldu, korp on üsna paks (5–8 cm), hall kuni punakas või pruunikas, rõmeline[3]. Oksad on kõverad ja võivad olla suunatud nii alla kui üles.
Pungad on munaja-koonusja kujuga, tuhmilt punakaspruunid, vaigused, 8–10 mm pikkused. Noored võrsed on punakaspruunid, siledad või nõrgalt karvased, hiljem muutuvad hallikaks ja siledaks.[3] Noored võrsed meenutavad väga metsosja.
Okkad on viiekaupa kimbus, 1½–4 cm pikad, ülespoole kõverdunud, sinakas- või kollakasrohelised, terava kuni tömpja tipuga, püsivad võrsetel 10–30 aastat.[3] Okaste alumisel küljel on selgesti näha valged õhulõhed.
Isasõisikud on punased, ellipsoidsed, umbes 6–10 mm pikad[3]. Emaskäbid on sümmeetrilised, silinderjad, 6–9 (11) cm pikkused, noorelt purpurjad, valminult punakaspruunid[3]. Käbid valmivad üle aasta, puistavad seemned tuulde ja pärast seda kohe varisevad. Seemned on ellipsoidsed kuni munajad, 5–10 mm pikad, kahvatupruunid, punaste triipudega, 10–12 mm pikkuse tiivakesega[3]. Seemne keskmine mass on 27 mg[3].
Balfouri männil eristatakse kahte alamliiki, mille levilad asuvad üksteisest umbes 480 km kaugusel.
Alamliikide erinevused:[6]
Tunnus Alamliik balfouriana Alamliik austrina Korp punakaspruun hall Okaste vaigukäigud silmatorkavalt erineva läbimõõduga peaaegu ühesuguse läbimõõduga Seemnete suurus 7–8 mm 9–10 mmLõunapoolse alamliigi austrina levila paikneb Sierra Nevada kuivematel idanõlvadel 2700–3000 m kõrgusel üle merepinna. Kliima on seal talvel külm ning suvel kuiv ja soe. Keskmine sademete hulk aastas on 500–750 mm. Kasvukohad paiknevad kuni 55% kaldega mäenõlvadel. Sellistel kõrgustel on sagedased kahjustused, mida põhjustavad jää ja liivatormid. Enamasti kasvab ta põhjasuunalistel nõlvadel sõmeratel muldadel, mille lähtekivimiks on graniit.[2]
Põhjapoolse alamliigi balfouriana levila asub Klamathi mägede nõlvadel 2100–2500 m üle merepinna. Kliimat mõjutab Vaikse ookeani lähedus, keskmine sademete hulk aastas on 1250–1750 mm. Kuna Klamathi mägedes pole palju kõrgemaid mäetippe, siis on levila tippude vahel hajutatud. Kasvupinnaste lähtekivimiteks on gabro, granodioriit, kildad, lubjakivi ja kõige levinum on serpentiin. Serpentiinist tekkinud muldadel moodustab Balfouri mänd peaaegu puhaspuistuid, kuna teised puuliigid taluvad neid muldasid vähem (välja arvatud Jeffrey mänd). Serpentiinmuldadel kasvab ta enamikul mäenõlvadel, orgude põhjas ja järvede madalikel. Teistel mullatüüpidel esineb Balfouri mänd üksikute mõnesajaliste puurühmadena mäetippudel või järskudel lääne- ja lõunanõlvadel, mille kalle on 15–32%.[2]
Balfouri mänd talub külma −23...–29 °C.[7]
Balfouri mänd kasvab mägedes tavaliselt kuni metsapiirini.
Lõunapoolne alamliik austrina kasvab tihti puhaspuistus. Tore nulg (Abies magnifica magnifica), läänekadaka alamliik (Juniperus occidentalis australis), keerdmänni teisend (Pinus contorta murrayana), Jeffrey mänd (Pinus jeffreyi) ja kaljumänd (Pinus flexilis) võivad esineda temaga madalamatel kõrgustel, valgetüveline seedermänd (Pinus albicaulis) aga kõrgematel mäenõlvadel.
Sierra Nevadas kasvavad Balfouri männid Sekvoia ja Kuningate kanjoni rahvuspargis.
Põhjapoolse alamliigi balfouriana levila on puuliikide poolest mitmekesisem kui tema lõunapoolsema alamliigi levila. Segametsade mitmekesisus on seda suurem, mida rohkem põhja levilas liikuda. Puhaspuistuid moodustab Balfouri mänd eelkõige serpentiinmuldadel. Valgetüveline seedermänd ja Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana) kasvavad koos temaga levila kõrgematel nõlvadel, parasniisketel põhjasuunalistel nõlvadel lisandub neile Breweri kuusk (Picea breweriana). 2200 meetrist allapoole lisanduvad kaasliikide hulga kuivematel muldadel Jeffrey ja Murray mänd ning niiskematel muldadel toreda nulu teisend (Abies magnifica shastensis) ja läänemänd (Pinus monticola). Levila kõige madalamatel kõrgustel kasvab Balfouri mänd koos läänemänni või halli nuluga (Abies concolor) ning harva kalifornia lõhnaseedri (Calocedrus decurrens) ja rohelise ebatsuugaga (Pseudotsuga menziesii menziesii).[2]
Balfouri mänd on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Puud hakkavad käbisid kandma 20–50 aasta vanuselt. Head käbiaastad korduvad 5–6 aasta järel. Tolmlemine toimub juulis-augustis. Seemned valmivad tolmlemisele järgneva aasta septembris-oktoobris ja levivad tuule abil. Lõunapoolse alamliigi seemnete idanevuseks on saadud laboratoorsetes tingimustes 86%. Seemikute arenguks on soodsad pehmed ja sademeterohked talved. Seemikute kasvukiiruseks on saadud 5–23 mm aastas. Täisealised puud kasvavad 100 aasta jooksul 6–8 cm levila kõrgemates osades ja 17–23 cm madalamal.[2]
Balfouri mändi ohustav kõige ohtlikum haigus on männi-koorepõletik, mille levila järjest laieneb. Laboratoorsete katsete ajal on nakatunud 75–100% Balfouri männi istikutest. See surmav seenhaigus on suur oht kõikidele Põhja-Ameerika viieokkalistele mändidele. Ülejäänud seenhaigustest esineb veel tüvemädanik ja okkaid kahjustav seenhaigus. Kõige pikemaealised ja vastupidavamad haigustele on lõunapoolse alamliigi esindajad, kuna nende levilas on kliima kuivem.[2]
Kahjurputukatest võivad Balfouri mändi rünnata mäestiku-männiürask (Dendroctonus ponderosae) ja kaks haruldast kooreüraski liiki (Pityophthorus sp.). Harvem kahjustab teda parasiittaim Arceuthobium cyanocarpum.[2]
Balfouri mändi raiutakse harva ja tema puidul pole majanduslikku väärtust. Siiski on ta tähtis dendrokronoloogias, sest vanimad männid võimaldavad uurida kuni 3500 aasta tagust perioodi.[2]
Balfouri mänd (Pinus balfouriana) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.
Mänd sai nime esmakirjeldaja, šoti botaaniku John Hutton Balfouri (1808–1884) järgi. Balfouri mänd kuulub koos igimänni (Pinus longaeva) ja ohtelise männiga (Pinus aristata) ühte alamsektsiooni Balfourianae.
