Els crísids (Chrysididae) són una família d'himenòpters parasitoides o cleptoparasítiques. Es coneixen unes 3.000 espècies. Presenten coloracions brillants metàl·liques (d'aquí que de vegades s'utilitzin noms comuns com mosca daurada).
Presenten major diversitat en regions desertiques, ja que estan típicament associades amb espècies d'abelles i vespes solitàries, que també presenten major diversitat en aquestes regions.
La família dels crísids es divideix en quatre subfamílies:
Els crísids (Chrysididae) són una família d'himenòpters parasitoides o cleptoparasítiques. Es coneixen unes 3.000 espècies. Presenten coloracions brillants metàl·liques (d'aquí que de vegades s'utilitzin noms comuns com mosca daurada).
Presenten major diversitat en regions desertiques, ja que estan típicament associades amb espècies d'abelles i vespes solitàries, que també presenten major diversitat en aquestes regions.
Die Goldwespen (Chrysididae) bilden zusammen mit den Plattwespen (Bethylidae), Zikadenwespen (Dryinidae) und den Familien Sclerogibbidae, Embolemidae, Plumariidae und Scolebythidae die Überfamilie Chrysidoidea innerhalb der Stechimmen (Aculeata). Weltweit kennt man über 4000 Arten, in Mitteleuropa sind die Goldwespen mit etwa 120 Arten vertreten.
Mit ihrer auffallenden, lebhaft metallisch-glänzenden (irisierenden) Färbung gehören die Goldwespen zu den auffälligeren Vertretern der Hautflügler, auch wenn die europäischen Arten kaum zehn Millimeter an Körpergröße erreichen. Viele Arten sind sogar kleiner als fünf Millimeter.
Die Goldwespen unterscheiden sich von anderen Wespen durch die Reduktion der Anzahl der sichtbaren Glieder des Hinterleibs auf 5 oder weniger. Die restlichen Segmente sind teleskopartig ineinander geschoben und bilden bei den Weibchen eine Legeröhre, bei den Männchen eine Genitalröhre, die meist in den Hinterleib eingezogen werden und nicht sichtbar sind. Der Giftstachel ist verkümmert.[1]
Die Fühlergeißel ist elfgliedrig, sie sitzt auf einem Pedicellus, der mit dem Basalglied (Scapus) verbunden ist. Die Labialpalpen sind dreigliedrig, die Maxillarpalpen bestehen aus 5 Gliedern.[2]
Auf den Hinterflügeln befinden sich keine geschlossenen Zellen.
Alle Goldwespen haben eine parasitische Lebensweise, allerdings in unterschiedlicher Ausprägung: Es gibt Brutschmarotzer, ähnlich wie die Kuckucksbienen, bei denen die Larve die Wirtslarve tötet und sich dann vom Futtervorrat ernährt, und Parasitoide, die die Altlarven oder Puppen der Wirtsarten befallen. Als Wirtsarten kommen zahlreiche Stechimmen aus den Gruppen der solitären Faltenwespen, Grabwespen oder Bienen in Frage.
Die Familie der Goldwespen umfasst insgesamt 83 Gattungen. Diese werden in 5 Unterfamilien zusammengefasst, wenn man die Unterfamilie Parnopinae, die früher auch als Tribus Parnopini innerhalb der Unterfamilie Chrysidinae geführt wurde, hinzu rechnet.[2] Bei den Amiseginae, Cleptinae und Loboscelidiinae haben die Männchen 5 sichtbare Abdominalsegmente, die Weibchen 4. Die Männchen der Parnopinae haben 4, die Weibchen 3. Bei der Tribus Allocoeliini der Unterfamilie Chrysidinae sind bei beiden Geschlechtern nur 2 Tergite und 3 Sternite sichtbar. Die anderen Triben dieser Unterfamilie haben je 3 Abdominalsegmente bei beiden Geschlechtern.
Stand: 22. September 2014
Die Goldwespen (Chrysididae) bilden zusammen mit den Plattwespen (Bethylidae), Zikadenwespen (Dryinidae) und den Familien Sclerogibbidae, Embolemidae, Plumariidae und Scolebythidae die Überfamilie Chrysidoidea innerhalb der Stechimmen (Aculeata). Weltweit kennt man über 4000 Arten, in Mitteleuropa sind die Goldwespen mit etwa 120 Arten vertreten.
Commonly known as cuckoo wasps or emerald wasps, the hymenopteran family Chrysididae is a very large cosmopolitan group (over 3000 described species) of parasitoid or kleptoparasitic wasps, often highly sculptured,[1] with brilliant metallic colors created by structural coloration.[2] They are most diverse in desert regions of the world, as they are typically associated with solitary bee and wasp species, which are also most diverse in such areas. Their brood parasitic lifestyle has led to the evolution of fascinating adaptations, including chemical mimicry of host odors by some species.[3]
The term "cuckoo wasp" refers to the cuckoo-like way in which wasps in the family lay eggs in the nests of unrelated host species.[1] The term is also used for some wasps outside of the family, such as Sapyga louisi.[4]
Chrysididae, the scientific name of the family, refers to their shiny bodies and is derived from Greek chrysis, chrysid-, "gold vessel, gold-embroidered dress", plus the familial suffix -idae. The common names of many species pay similar tribute to their appearance: jewel wasp, gold wasp, emerald wasp, ruby wasp and so on (cf. French guêpe de feu, "fire-wasp", and German / Dutch Goldwespe / goudwesp, "gold-wasp").[5]
Members of the largest subfamily, Chrysidinae, are the most familiar; they are generally kleptoparasites, laying their eggs in host nests, where their larvae consume the host egg or larva while it is still young, then the food provided by the host for its own juvenile. Chrysidines are distinguished from the members of other subfamilies in that most have flattened or concave lower abdomens and can curl into a defensive ball ("volvation") when attacked by a potential host, in the manner of a pill bug.[1] Members of the other subfamilies are parasitoids of either sawflies or walking sticks and cannot fold up into a ball.
Chrysidids are always solitary. They fly mainly in the hottest and driest months of summer in subtropical and Mediterranean climates. They favor dry areas and sandy soils; many species are confined to a narrow type of microhabitat where adults may rest or find hosts to parasitize, for example on bare soil or on dead wood where other solitary wasps have their nest holes. Some species visit flowers such as of the Apiaceae, Asteraceae and Euphorbiaceae.[5]
The fossil record of the group is fragmentary, the oldest fossil known being from the lower Aptian Turga Formation of Russia.[6] Other Cretaceous specimens are known from the Albian-Cenomanian amber of France,[7] a Cenomanian limestone in Morocco.[8] The upper Santonian Taimyr amber of Russia[9] and the upper Campanian Canadian amber.[10]
Commonly known as cuckoo wasps or emerald wasps, the hymenopteran family Chrysididae is a very large cosmopolitan group (over 3000 described species) of parasitoid or kleptoparasitic wasps, often highly sculptured, with brilliant metallic colors created by structural coloration. They are most diverse in desert regions of the world, as they are typically associated with solitary bee and wasp species, which are also most diverse in such areas. Their brood parasitic lifestyle has led to the evolution of fascinating adaptations, including chemical mimicry of host odors by some species.
Los crisídidos (Chrysididae) son una familia de himenópteros apócritos conocidos vulgarmente como avispas doradas o avispas cuco. Es una familia cosmopolita con más de 3.000 especies descritas. Son parasitoides o cleptoparasitoides.[1] En general son avispas de colores brillantes metálicos, verdes, rojos o azules, por lo que también se las suele llamar avispas joyas, avispas de oro o avispas esmeralda. La cubierta corporal suele tener una textura labrada.[2]
Miden 6 a 12 mm. Las antenas de las hembras tienen 12 segmentos, las de los machos, 13. El aguijón de la hembra ha sido modificado en un tubo para depositar los huevos, así que, a diferencia de otros Aculeata, no pueden picar.
Presentan su mayor diversidad de especies en zonas desérticas. Suelen estar asociadas con las especies que parasitan, abejas solitarias o de otras avispas, las cuales a su vez poseen la mayor variedad de especies en tales regiones.
Los más conocidos son los miembros de la subfamilia más grande, Chrysidinae. Generalmente son cleptoparásitos que depositan sus huevos en los nidos de sus huéspedes, donde la larva consume el huevo o larva del huésped y después el alimento almacenado. Otras subfamilias son parasitoides de avispas sierra o de insectos palo.
Los crisídidos (Chrysididae) son una familia de himenópteros apócritos conocidos vulgarmente como avispas doradas o avispas cuco. Es una familia cosmopolita con más de 3.000 especies descritas. Son parasitoides o cleptoparasitoides. En general son avispas de colores brillantes metálicos, verdes, rojos o azules, por lo que también se las suele llamar avispas joyas, avispas de oro o avispas esmeralda. La cubierta corporal suele tener una textura labrada.
Miden 6 a 12 mm. Las antenas de las hembras tienen 12 segmentos, las de los machos, 13. El aguijón de la hembra ha sido modificado en un tubo para depositar los huevos, así que, a diferencia de otros Aculeata, no pueden picar.
Presentan su mayor diversidad de especies en zonas desérticas. Suelen estar asociadas con las especies que parasitan, abejas solitarias o de otras avispas, las cuales a su vez poseen la mayor variedad de especies en tales regiones.
Los más conocidos son los miembros de la subfamilia más grande, Chrysidinae. Generalmente son cleptoparásitos que depositan sus huevos en los nidos de sus huéspedes, donde la larva consume el huevo o larva del huésped y después el alimento almacenado. Otras subfamilias son parasitoides de avispas sierra o de insectos palo.
Kuldherilased (Chrysididae) on kiletiivaliste seltsi kuuluvad putukad. Nad on levinud kõikjal maailmas, välja arvatud Antarktikas. Kuldherilased on parasiitse eluviisiga, mis tähendab, et nad munevad oma munad teiste putukate pesadesse. Kuldherilaste teaduslik nimetus tuleb kreeka keele sõnast chryso, mis tähendab kulda, viidates osade isendite kuldsele värvusele[1].
Täiskasvanud kuldherilane on 3–12 mm pikkune[2]. Nad erinevad teistest herilastest selle poolest, et nende rindmik koosneb viiest lülist, tundlad on 13-lülilised, eestiibadel on viis või vähem tiivasulgu, mille moodustavad neid ümbritsevad tiivasooned, ja tagatiival tiivasulud puuduvad, mis tähendab, et tiivasooned ei ristu omavahel.[3] Emastel asub muneti kehasse tõmmatavas torukeses. Astel on arenenud, kuid mürki pole. Seetõttu enamikul liikidel astel ei toimi.[4] Tugev kitiinist kest on silmatorkavate augukestega ja pakub kaitset mesilaste ning herilaste mürgiastelde eest[2]. Vastsed on jässakad ja siledad. Nende keha on keskosast jämedam.[2]
Neil on kaks suurt liitsilma ja pea ülaosas kolm lihtsilma. Tundlad kinnituvad lõugadest veidi kõrgemal ning koosnevad aluslülist, pöördlülist ja 11 tundlalülist, mis on tavaliselt silindrilised. Suu on allapoole pööratud. Lõuad on lihtsa ehitusega. Näo keskel on lohk, mis aitab kuldherilastel tundlad kokku voltida. Näo piirkond silmade ja lõugade vahel ning kolm esimest tundlalüli on taksonoomilise tähtsusega.[3] Kuldherilase suised on tavaliselt lihtsa ehitusega. Suistel on üks või kaks hambakest. Cleptine liikide suised on kahe või kolme hambaga. Osadel liikidel suiste hambad puuduvad.[5]
Rindmik koosneb viiest segmendist. Rindmik võib pealt olla sile või kaetud augukestega. Esimese lüli külge kinnituvad esimene paar jalgu. Teine lüli on omakorda jaotunud kolmeks regiooniks: üks keskmine ja kaks lateraalset piirkonda. Lateraalsetele osadele kinnituvad tiiva liigendid. Kolmas lüli on tavaliselt lühem eelmisest lülist. Neljas ja viies lüli paistavad mõnikord ühe lülina ning neid on raske eristada.[3]
Tagakeha on kombinatsioon välimistest ja sisemistest segmentidest. See koosneb olenevalt liigist 3–5 välimisest lülist. Osadel liikidel on tagakeha segmentide arv abiks soo määramisel. Välimised segmendid on hästi tugevad ja lihaseid on vähe. Selle tõttu on tagakeha näiliselt paindumatu. Sisemised segmendid moodustavad teleskoopiliselt sissetõmmatava toru, mille otsas paikneb emastel muneti ja isastel genitaalorgan. Tagakeha alakülg on nõgus ja võimaldab kuldherilasel end kerra kerida. Tagakeha otsas paiknevad hambakesed ja täpid, mis on abiks liigi tuvastamisel.[3]
Jalad on kohastunud kaevamiseks. Jalgade segmendid on puus, höövel, reis, säär ja käpp. Käpa viimane lüli on varustatud sakiliste küünistega, kuid esineb ka liike kellel need küünised puuduvad.[3]
Lääne hemisfääris on kuldherilased enamasti metalselt sätendavad sinised, rohelised ning lillad, mis esinevad eri kombinatsioonides. Euraasias ja Aafrikas on nad tihti palju värvilisemad. Näiteks üks isend võib olla roheline, sinine, lilla, vasekarva, kuldne ja punane. Selline värvikirevus on tekkinud interferentsi tulemusel, mida põhjustavad arvukad väikesed augukesed, mis katavad kuldherilase keha. Nende tegelikud värvused on punane, pruun ja valge.[5] Valge värvus esineb tavaliselt ainult täppide või triipudena suisetel, tundlatel, jalgadel ja tagakehal. Loboscelidiini ja Elampini liikidel pole selliseid täpikesi täheldatud.[3]
Värvide järgi on võimalik liiki määrata, kuid mitte alati. Mõnede liikide siseselt võib värvus nii geneetilisel kui ka morfoloogilisel tasemel väga palju varieeruda.[3]
Osal liikidest saab sugu määrata nende tagakeha lülide arvu järgi: emastel üks lüli vähem kui isastel. Näiteks alamsugukondadel Amiseginae, Cleptinae ja Loboscelidiinae on isastel 5 tagakeha lüli ja emastel 4, Parnopinae isastel 4 ja emastel 3. Allocoeliini isastel ja emastel on aga mõlemal 2 dorsaalset ehk selgmist lüli ja 3 ventraalset ehk kõhtmist lüli. Emaseid tunneb ära ka nende pika muneti järgi, mida nad nõelates väljutavad. Mõnedel kuldherilastel saab sugu määrata ka näiteks keele pikkuse abil või kehalülide suuruse ja kuju järgi.[3]
Vastsed on parasiidid. Toituvad teiste putukate vastsetest või pessa varutud toidust, näiteks surnud ämblikest, lehetäidest, kirpudest, lutikatest. [1] Valmikud toituvad vedelikest, peamiselt nektarist.[2]
Kuldherilased on üksikeluviisiga. Nad munevad oma muna peremehe vastsele, kookonisse või pessa. Pseudolopyga muneb oma muna hoopis elusale lehetäile. Sel juhul satub tema muna peremehe pessa ilma, et peremees teda märkaks ja tema muna hävitaks. Sellel juhul muna ei arene enne, kui täi on peremehe poolt halvatud ja pessa viidud.[3]
Parasiteerimisel on neil peamiselt kaks strateegiat. Esimesel juhul toitub kuldherilase vastne peremehe munadest või tema varases arengustaadiumis järglastest. Seejärel tarbib ära ülejäänud toiduallikad, mis peremees on pessa toonud. Teisel juhul alustab ta kõigepealt pesas leiduvast muust toidust ja alles siis tapab hilisemas arengujärgus oleva peremehe vastse. On ka selline võimalus, et emaherilane toob pessa piisavalt palju toitu, et mõlemad, tema enda ja kuldherilase vastne saavad areneda ilma, et kuldherilane peaks tapma peremehe vastse.[3]
Kuldherilane võib muneda oma muna ka kookonisse. Näiteks Tenthredinoidea liikidel otsib ta pinnasest kookoni üles, hammustab sinna augu sisse. Seejärel muneb ta oma pika munetiga kookonisse muna ja suleb augu vaigutaolise materjaliga. Kuldherilase vastne sööb peremehe vastse ära ja moodustab omaenda kookoni peremehe kookoni sisse. Samamoodi teevad nad ka liblika kookonitega.[3]
Osad kuldherilased parasiteerivad kindlatel peremeesliikidel. Mõnede liikide puhul on otsustav just pesatüüp ja selle kuju. Pesa võib olla nii maapinnal kui ka maa all.[3]
Pseudomalus auratus on üks paljudest Euroopa liikidest, kes parasiteerib kaevurherilastel. Chrysis ignita muneb oma munad paljude erakmesilaste ja -herilaste pesadesse. Chrysis ruddii on kaevur- ja saviherilaste parasiit. Mõned liigid parasiteerivad ka liblikalistel.[2]
Kuldherilased on ohu korral võimelised ennast kerra kerima. Ta voldib jalad ja tundlad spetsiaalsetesse vagudesse ning lohkudesse, mis paiknevad rindmikul. Seejärel painutab rindmiku tagakehale, mis on alt nõgus. Niiviisi omandab kuldherilane keraja kuju ja kaitseb õrnu piirkondi. Seetõttu ei leidu tema kehal kohta kuhu saaks mesilane või herilane nõelata. Tihti on nii, et kui näiteks kaevurherilane leiab oma pesas kuldherilase sellises kaitseasendis ja kuna kuldherilane on tunduvalt väiksem kaevurherilasest, siis peab teda ekslikult prahiks ja tassib kuldherilase pesast välja.[3]
Kuldherilased eelistavad samasugust keskkonda, mida teised üksikeluviisiga herilased, sealhulgas peremehed. Nende elupaiga piirkonda iseloomustavad õitsevad taimed, kuiv ja liivane muld, klibu, veerised ja vanad metsad, mis on päikesevalgusele kergesti liigipääsetavad. Taimede õitsemise ajal võib kuldherilasi leida õisikutel. Neid ahvatlevad puuviljade magusad mahlad. Neile meeldib päikse käes olla ja päikselise ilma korral võib neid leida kividel, lehtedel, puutüvedel, teeradadel, jõekallastel, majaseintel jne.[3]
Kuldherilasi leidub kõikides biogeograafilistes piirkondades peale Antarktika. Lõuna-Aasia, Aafrikas ja Lähis-Idas on kuldherilasi väga vähe uuritud. Kuldherilaste seas on Cleptines kõige primitiivsem ja arvatavasti ka kõige vanem rühm. Neid leidub ainult Holarktises Troopilistes regioonides neid kas pole või on väga vähe. Amiseginae levila oli algselt põhjas, kuid levis Neotroopisesse ja praeguseks on ta igal pool mujal väljasurnud. Chrysidinae elab ainult Palearktises ja Neotroopises. Teiste regioonide liigid on levimise poolest edukamad olnud. Austraalias on aga kuldherilaste fauna võrreldes teiste regioonidega tunduvalt liigivaesem.[5]
Mõned liigid on laialt levinud inimtegevuse tagajärjel. Kaevurherilased ehitavad tavaliselt mudapesad maapinnale, kuid tihti ehitavad ka varustuste, laevaosade ja muude taoliste esemete peale. Need pesad on ka tihti parasiitse kuldherilase ohvriks langenud ja niiviisi transporditakse nad uutesse kohtadesse. Sellisel moel sai näiteks levida Chrysis angolensis ja Stilbum cyanurum.[5]
Praeguseks on maailmas kirjeldatud ligi 3000 liiki. Need jagunevad viieks alamsugukonnaks, mis omakorda jagunevad 83 perekonnaks.[3] Eestis on leitud umbes 40 liiki.[2]
Eestis on leitud ligikaudu 40 liiki kuldherilasi.[6][7]
Kuldherilased (Chrysididae) on kiletiivaliste seltsi kuuluvad putukad. Nad on levinud kõikjal maailmas, välja arvatud Antarktikas. Kuldherilased on parasiitse eluviisiga, mis tähendab, et nad munevad oma munad teiste putukate pesadesse. Kuldherilaste teaduslik nimetus tuleb kreeka keele sõnast chryso, mis tähendab kulda, viidates osade isendite kuldsele värvusele.
Kultapistiäiset eli kultiaiset[1] (Chrysididae) ovat yli 3000 lajia kattava myrkkypistiäisheimo. Ne ovat saaneet nimensä ryhmälle tyypillisestä kirkkaasta ja metallinhohtoisesta värityksestä,[1] josta koko heimossa on vain joitakin poikkeuksia. Lajeja esiintyy kaikkialla maailmassa, mutta lajisto on runsain aavikkoalueilla.
Suurin alaheimo on Chrysidinae, jonka lajit ovat tyypillisesti kleptoparasiitteja, tavallisesti erakkoampiaisen tai -mehiläisen pesäloisia. Kultapistiäisnaaras munii munansa erakkoampiaisen pesään, missä sen toukka syö isäntälajin emon toukalleen ravinnoksi jättämät eläimet ja joissakin tapauksessa myös itse isäntälajin toukan. Koska kultapistiäiset eivät kykene käyttämään ravinnokseen kasviperäistä materiaalia, ne kultapistiäistoukat, jotka loisivat kasvisravintoa toukilleen jättävillä isäntäpistiäislajeilla, kuoriutuvat munasta vasta isäntälajin toukan koteloituessa ja syövät koteloituneen toukan.
Kukin kultapistiäissuku on jokseenkin erikoistunut tiettyyn isäntäpistiäisryhmään, jonka pesiin ne munivat ja jotkin lajit loisivat vain yhdellä tietyllä isäntälajilla. Täysikasvuiset kultapistiäiset käyttävät ravinnokseen myös kukkien mettä[1].
Suomessa on tavattu 49 kultapistiäislajia,[2] joita ovat muun muassa kenkäokakultiainen (Elampus panzeri), ruusukorukultiainen (Hedychridium roseum), idänjalokultiainen (Hedychrum gerstaeckeri) ja ketopyörökultiainen (Holopyga generosa).[1] Kolme lajia – idänsäihkykultiainen eli silosäihkypistiäinen (Cleptes nitidulus), idänpyörökultiainen (Holopyga inflammata) ja vyökultiainen (Chrysis equestris) – on luokiteltu Suomesta hävinneiksi[2].
Kultapistiäiset eli kultiaiset (Chrysididae) ovat yli 3000 lajia kattava myrkkypistiäisheimo. Ne ovat saaneet nimensä ryhmälle tyypillisestä kirkkaasta ja metallinhohtoisesta värityksestä, josta koko heimossa on vain joitakin poikkeuksia. Lajeja esiintyy kaikkialla maailmassa, mutta lajisto on runsain aavikkoalueilla.
Suurin alaheimo on Chrysidinae, jonka lajit ovat tyypillisesti kleptoparasiitteja, tavallisesti erakkoampiaisen tai -mehiläisen pesäloisia. Kultapistiäisnaaras munii munansa erakkoampiaisen pesään, missä sen toukka syö isäntälajin emon toukalleen ravinnoksi jättämät eläimet ja joissakin tapauksessa myös itse isäntälajin toukan. Koska kultapistiäiset eivät kykene käyttämään ravinnokseen kasviperäistä materiaalia, ne kultapistiäistoukat, jotka loisivat kasvisravintoa toukilleen jättävillä isäntäpistiäislajeilla, kuoriutuvat munasta vasta isäntälajin toukan koteloituessa ja syövät koteloituneen toukan.
Kukin kultapistiäissuku on jokseenkin erikoistunut tiettyyn isäntäpistiäisryhmään, jonka pesiin ne munivat ja jotkin lajit loisivat vain yhdellä tietyllä isäntälajilla. Täysikasvuiset kultapistiäiset käyttävät ravinnokseen myös kukkien mettä.
Suomessa on tavattu 49 kultapistiäislajia, joita ovat muun muassa kenkäokakultiainen (Elampus panzeri), ruusukorukultiainen (Hedychridium roseum), idänjalokultiainen (Hedychrum gerstaeckeri) ja ketopyörökultiainen (Holopyga generosa). Kolme lajia – idänsäihkykultiainen eli silosäihkypistiäinen (Cleptes nitidulus), idänpyörökultiainen (Holopyga inflammata) ja vyökultiainen (Chrysis equestris) – on luokiteltu Suomesta hävinneiksi.
Les Chrysididae forment une famille d'insectes de l'ordre des hyménoptères. Ces insectes sont également appelés "guêpe-coucou" [1].
Il s'agit d'un très grand groupe cosmopolite (plus de 3000 espèces décrites) de guêpes parasitoïdes ou cleptoparasites, souvent brillamment ornementées et colorées avec des reflets métalliques (d'où leurs nombreux noms vernaculaires : guêpe-bijou, guêpe d'or, ou encore guêpe verte). Elles sont extrêmement répandues sur tous les continents (excepté l'Antarctique), et certaines espèces sont devenues envahissantes.
De petite taille, environ 1 cm, elles se nourrissent de nectar et de pollen. Les femelles recherchent des nids d’abeilles solitaires ou d'autres guêpes, pour y pondre un œuf. La future larve dévorera les provisions qui y sont stockées pour l'hôte et l’hôte lui-même. Ces guêpes sont ainsi surnommées guêpes-coucou, en référence à l'oiseau, le Coucou gris, qui pond aussi ses œufs dans le nid d’autres espèces[2].
Les Chrysididae forment une famille d'insectes de l'ordre des hyménoptères. Ces insectes sont également appelés "guêpe-coucou" .
Il s'agit d'un très grand groupe cosmopolite (plus de 3000 espèces décrites) de guêpes parasitoïdes ou cleptoparasites, souvent brillamment ornementées et colorées avec des reflets métalliques (d'où leurs nombreux noms vernaculaires : guêpe-bijou, guêpe d'or, ou encore guêpe verte). Elles sont extrêmement répandues sur tous les continents (excepté l'Antarctique), et certaines espèces sont devenues envahissantes.
De petite taille, environ 1 cm, elles se nourrissent de nectar et de pollen. Les femelles recherchent des nids d’abeilles solitaires ou d'autres guêpes, pour y pondre un œuf. La future larve dévorera les provisions qui y sont stockées pour l'hôte et l’hôte lui-même. Ces guêpes sont ainsi surnommées guêpes-coucou, en référence à l'oiseau, le Coucou gris, qui pond aussi ses œufs dans le nid d’autres espèces.
I Crisìdidi (Chrysididae), o in breve Crìsidi, sono una famiglia di imenotteri apocriti, noti col nome comune di Vespe dorate, Gold wasps, Goldwespen, Guêpes dorées.
I Crisidi sono parassitoidi e cleptoparassiti di altri insetti (soprattutto altri Imenotteri).
Gli adulti conducono vita libera e depongono le uova vicino agli ospiti (di solito altri imenotteri). La larva del criside si sviluppa non causando l'immediata morte dell'ospite, la quale è invece differita al giorno in cui il criside è giunto a maturità. Alcune specie di crisidi si impadroniscono delle provviste alimentari depositate nel nido per lo sviluppo dell'ospite, generalmente in modo violento (cleptoparassitismo con uccisione dell'ospite).
I Crisidi sono imenotteri solitari, legati nella loro vita ad altri imenotteri solitari (Sfecidi, Apidi, Eumenidi, etc.), di cui condividono gli ambienti di vita.
I Crisidi sono legati a microhabitat ristretti, in corrispondenza di terreni scoperti già visitati da altri Imenotteri, al di sopra di legname tarlato in cerca dei nidi, su rocce e fogliame esposto al sole, lungo gli argini dei torrenti, sulle pietre dei muretti a secco che delimitano i campi agricoli, sui muri in pietra dei casolari di campagna. Nei periodi di fioritura alcune specie frequentano le inflorescenze di Ombrellifere, Composite ed Euforbie (solo per citarne alcune) o vengono attirate dai liquidi zuccherini prodotti dagli Afidi su varie piante.
In generale, i Crisidi prediligono climi di tipo subtropicale-mediterraneo, con atmosfere estive calde e secche tendenti ad un regime xerotermico, in cui cioè la curva delle temperature medie estive supera la curva delle precipitazioni medie. Ne conseguono condizioni climatiche aride con forte insolazione e deficit idrico per la vegetazione, rappresentata da specie termofile.
Nella penisola italiana sono note 236 specie e 54 sottospecie, che, rispetto alle 3000 specie descritte nel mondo, rappresentano un numero considerevole.
La Famiglia Chrysididae comprende 5 sottofamiglie e 83 generi. La loro suddivisione tassonomica fino al livello di genere è la seguente:
I Crisìdidi (Chrysididae), o in breve Crìsidi, sono una famiglia di imenotteri apocriti, noti col nome comune di Vespe dorate, Gold wasps, Goldwespen, Guêpes dorées.
Chrysididae ialah famili Hymenoptera yang merupakan kumpulan kosmopolitan sangat besar (lebih 3000 spesies dikenalpasti) penyengat parasitoid atau kleptoparasit, biasanya badan berwarna seperti metalik yang menyilau , (jadi nama biasanya penyengat permata, penyengat emas, atau penyengat zamrud kadang-kadang digunakan). Spesiesnya yang pelbagai banyak terdapat di kawasan gurun kerana dikaitkan dengan lebah dan penyengat yang hidup bersendirian, juga pelbagai spesiesnya terdapat di situ.
Chrysididae ialah famili Hymenoptera yang merupakan kumpulan kosmopolitan sangat besar (lebih 3000 spesies dikenalpasti) penyengat parasitoid atau kleptoparasit, biasanya badan berwarna seperti metalik yang menyilau , (jadi nama biasanya penyengat permata, penyengat emas, atau penyengat zamrud kadang-kadang digunakan). Spesiesnya yang pelbagai banyak terdapat di kawasan gurun kerana dikaitkan dengan lebah dan penyengat yang hidup bersendirian, juga pelbagai spesiesnya terdapat di situ.
Goudwespen (Chrysididae) vormen een familie van insecten die behoren tot de orde van de vliesvleugeligen (Hymenoptera).
Deze insecten hebben een hard, metaalachtig blauw, groen of rood pantser. Het achterlijf is aan de onderkant iets uitgehold en kan bij bedreiging worden opgerold. De lichaamslengte varieert van 0,2 tot 2 cm.
Het voedsel van de volwassen wespen bestaat uit honing en andere vloeistoffen.
De eieren worden afgezet in nesten van solitaire bijen en wespen en komen direct uit. Vervolgens beginnen de larven te eten van de voedselvoorraad en de larven van hun gastheer.
Deze familie komt wereldwijd voor als parasiet op insecten.
Goudwespen (Chrysididae) vormen een familie van insecten die behoren tot de orde van de vliesvleugeligen (Hymenoptera).
Gullkvefsar (Chrysididae) er ein familie broddkvefsar med meir enn 2 500 kjende artar. Artane er spesialiserte snyltarar på andre kvefsar.
Gullkvefsar er varmekjære og søkjer gjerne til varme område med direkte solljos.
Per 2016 er desse 37 artane registrerte i Noreg:
Denne artikkelen nyttar som kjelde og kan innehalda tekst og formuleringar frå artikkelen Gullvepser - Chrysididae skriven av Frode Ødegaard. Artikkelen vart utgjeven av Norsk institutt for naturforsking under lisensen CC BY 3.0. Henta 16. juli 2016.
Gullkvefsar (Chrysididae) er ein familie broddkvefsar med meir enn 2 500 kjende artar. Artane er spesialiserte snyltarar på andre kvefsar.
Gullkvefsar er varmekjære og søkjer gjerne til varme område med direkte solljos.
Gullvepser er en familie av broddveps i gruppen Chrysidoidea. Det er 718 europeiske arter inkludert underarter, i Norge kjenner vi foreløpig til 37 arter.
Gullvepsene er små til middelsstore, metallfarvede insekter. Fargene er ofte blå, grønn eller rød. Mange arter har to farger, med markert skille, slik at brystet er blått, mens bakkroppen er rød.
Hudskjelettet (kutikula) er hardt og består ofte av ganske grov punktur. Dette kan beskytte gullveps mot stikk fra andre veps. Mange arter kan rulle seg sammen takket være den fleksible leddstrukturen på bakkroppen. Vingene er vanligvis velutviklede med markert årenett, men noen arter er vingeløse. Hunnen har et langt teleskopisk eggleggingsrør. I motsetning til andre broddveps er dette ikke utviklet til en stikkebrodd.
Gullvepsene er parasitter og legger sine egg i bolene til andre vepser, vanligvis hos de solitære biene. Larvene spiser vertens larver samt av larvens mat. Gullvepsene har tilpasset sin flygetid til vertsartene, og ulike arter kan sees fra tidlig i mai til begynnelsen av august. Man kan studere dem ved å sette opp et insekthotell. Underfamilien Cleptinae er parasitoider som angriper pupper av plantevepser (Symphyta). I tropiske områder finnes det også noen gullvepser som angriper eggene til pinnedyr.
Denne oversikten har fokus på de europiske gullveps.[1]
Gullvepser er en familie av broddveps i gruppen Chrysidoidea. Det er 718 europeiske arter inkludert underarter, i Norge kjenner vi foreløpig til 37 arter.
Comumente conhecida como vespas-cuco, a família dos himenópteros Chrysididae é um grupo cosmopolita muito grande (mais de 3.000 espécies descritas) de vespas parasitoides ou cleptoparasitas, muitas vezes altamente esculpidas,[1] com cores metálicas brilhantes criadas por coloração estrutural.[2] Eles são mais diversos nas regiões desérticas do mundo, pois são tipicamente associados a espécies de abelhas solitárias e vespas, que também são mais diversas nessas áreas. Seu estilo de vida parasita de ninhada levou à evolução de adaptações fascinantes, incluindo mimetismo químico de odores do hospedeiro por algumas espécies.[3]
O termo "vespa-cuco" refere-se ao modo semelhante ao cuco com que as vespas da família põem ovos nos ninhos de espécies hospedeiras não relacionadas.[1]
Chrysididae, o nome científico da família, refere-se a seus corpos brilhantes e é derivado do grego chrysis, chrysid-, "vaso de ouro, vestido bordado a ouro", mais o sufixo familiar -idae. Os nomes comuns de muitas espécies homenageiam sua aparência: vespa-joia, vespa-do-ouro, vespa-esmeralda, vespa-rubi e assim por diante.[4]
Comumente conhecida como vespas-cuco, a família dos himenópteros Chrysididae é um grupo cosmopolita muito grande (mais de 3.000 espécies descritas) de vespas parasitoides ou cleptoparasitas, muitas vezes altamente esculpidas, com cores metálicas brilhantes criadas por coloração estrutural. Eles são mais diversos nas regiões desérticas do mundo, pois são tipicamente associados a espécies de abelhas solitárias e vespas, que também são mais diversas nessas áreas. Seu estilo de vida parasita de ninhada levou à evolução de adaptações fascinantes, incluindo mimetismo químico de odores do hospedeiro por algumas espécies.
Guldsteklar (Chrysididae) är en familj i ordningen gaddsteklar. I familjen finns över 3000 arter som vanligtvis lever parasitiskt. De parasiterar på larver och puppor av steklar och fjärilar, eller på ägg av vandrande pinnar. Kroppslängden ligger mellan 2,5 och 20 millimeter, oftast cirka sju millimeter. Bara ett fåtal arter blir längre än 15 millimeter. De flesta arter är metallglänsande, därav det svenska namnet. I Sverige finns närmare 50 arter.
Kladogrammet nedan visar släktskapet med närstående familjer i överfamiljen Chrysidoidea.
Chrysidoidea ├── Plumariidae └── N.N. ├── Scolebythidae └── N.N. ├── N.N. │ ├── Dvärggaddsteklar (Bethylidae) │ └── Guldsteklar (Chrysididae) │ └── N.N. ├── Sclerogibbidae └── N.N. ├── Vedstritsteklar (Embolemidae) └── Stritsäcksteklar (Dryinidae)
Wikimedia Commons har media som rör guldsteklar.
Denna insekts-relaterade djurartikel saknar väsentlig information. Du kan hjälpa till genom att tillföra sådan.
Guldsteklar (Chrysididae) är en familj i ordningen gaddsteklar. I familjen finns över 3000 arter som vanligtvis lever parasitiskt. De parasiterar på larver och puppor av steklar och fjärilar, eller på ägg av vandrande pinnar. Kroppslängden ligger mellan 2,5 och 20 millimeter, oftast cirka sju millimeter. Bara ett fåtal arter blir längre än 15 millimeter. De flesta arter är metallglänsande, därav det svenska namnet. I Sverige finns närmare 50 arter.
Довжина тіла коливається від 2 до 27 мм. Покрови сильно склеротизовані, з різноманітною мікро- та макроскульптурою. Забарвлення тіла більшості представників родини структурне (металеве, переливчасте), часто строкате. Вусики налічують 13 члеників у самців та самиць. Метасома складається з 2-5 видимих сегментів: у представників підродин Amiseginae, Loboscelidiinae та Cleptinae самці мають п'ять видимих сегментів, самки — чотири; в межах підродини Chrysidinae: у хрізідід триби Parnopini метасома самців складається з чотирьох сегментів, самок — з трьох, у обох статей Allocoeliini метасома налічує два видимих тергіта і три стерніта, у інших представників підродини метасома складається з трьох сегментів у самців і самок [4]. Приховані сегменти метасоми ос-блискіток сильно подовжені, телескопічно втягуються в попередні сегменти як у самок, так і у самців. Характерною рисою хрізідід підродини Chrysidinae є здатність щільно згортатися завдяки увігнутим стернітам метасоми. Жало і отруйні залози не розвинені.
Родина CHRYSIDIDAE
Триба Elampini
Рід Hedychrum Latreille, 1802
Триба Allocoeliini
Триба Chrysidini
Рід Chrysis Linnaeus, 1761
Pід Stilbum Spinola, 1806
Триба Parnopini
Рід Parnopes Latreille, 1796
В коло хазяїв ос-блискіток світової фауни входять комахи трьох рядів — Hymenoptera, Phasmatodea та Lepidoptera. Представники двох підродин — Amiseginae та Loboscelidiinae — розвиваються всередині яєць справжніх паличників (Phasmatidae) та псевдопаличників (Pseudophasmatidae); оси-блискітки підродини Cleptinae паразитують в коконах пильщиків (Hymenoptera: Diprionidae, Tenthredinidae); а представники найбільш різноманітної підродини Chrysidinae розвиваються в гніздах поодиноких бджіл і ос (Hymenoptera: Eumenidae, Crabronidae, Sphecidae, Megachilidae, Halictidae, Masaridae), а також в коконах метеликів (Lepidoptera: Limacodidae) [4] [8] [9] [10]. В гніздах поодиноких бджіл та ос личинки ос-блискіток живляться або личинками чи лялечками хазяїв, або їх провізією — гусеницями метеликів, личинками жуків, німфами клопів та тарганів, дорослими особинами попелиць, трипсів та павуками.
Личинки ос-блискіток підродин Amiseginae та Loboscelidiinae розвиваються як ендопаразити в яйцях паличників, а личинки Cleptinae и Chrysidinae є ектопаразитами [11] [4]. Для личинок ос-блискіток описано 4 стратегії розвитку.
Інквіліни живляться в основному провізією, яку запасає хазяїн у своїх гніздах. Ця провізія завжди має тваринну природу (представлена попелицями, павуками, тарганами, клопами та ін.). Личинки першого віку ос-блискіток вилуплюються, як правило, швидше за личинок хазяїв та одразу починають живитися. В деяких випадках личинки навмисно шукають та вбивають яйця та молодих личинок хазяїв, а в деяких — личинки ос-блискіток настільки швидко поїдають запас провізії, що хазяїн помирає від голоду [9] [12] [13]. За способом відкладки яєць інквілінів можна поділити на дві групи. Представники першої відкладають яйця безпосередньо в комірки гнізд хазяїв на останніх етапах їх провіантування. Оси-блискітки другої групи відкладають яйця всередину тіла вільноживучої провізії своїх хазяїв. Такий спосіб достовірно описаний для трьох видів з триби Elampini — Omalus biaccinctus (Buysson, 1893), Holopyga generosa (Förster, 1853) та Pseudolopyga taylori (Bodenstein, 1939) [14] [15] [16].
Для метапаразитів характеризується «затримкою в розвитку» в личинок паразитів (Малишев, 1966): не дивлячись на те, що яйця відкладаються в комірку під час її провіантування (майже одночасно з яйцем хазяїна), личинки метапаразитів починають живитися хазяїном лише після того, як він сягає максимальних розмірів після поглинання всього запасу провізії та завершив плетіння коконів. Ця стратегія розвитку характерна для тих ос-блискіток, що паразитують на бджолах (де провізія має рослинну природу) [9].
Ортопаразити відкладають яйця на хазяїна тієї стадії розвитку, якою буде живитися їхня личинка (Малышев, 1966). У випадку ос-блискіток підродин Amiseginae та Loboscelidiinae — це стадія яйця у паличників, у випадку видів родів Stibum и Cleptes, а також деяких Chrysis sp. (групи viridula) та Praestochrysis sp. — личинки останнього віку чи лялечки ос, бджіл, пильщиків чи метеликів, що знаходяться всередині коконів [4] [9].
Рептопаразити живляться численними особинами хазяїв у їх багатокоміркових гніздах. В пошуках їжі личинки рептопаразитів здатні руйнувати тонкі міжкоміркові перетинки в гніздах хазяїна, проникати в сусідні комірки та живитися яйцями та личинками або лялечками хазяїна. Одна личинка таких паразитів може з'їдати до 14 особин хазяїна. Серед ос-блискіток рептопаразитизм показаний для преставника триби Elampini — Chrysellampus sculpticollis (Abeille, 1878) [17].
.jpg)
|displayauthors= (довідка) |displayauthors= (довідка) Chrysididae Latreille, 1802
Подсемейства
Осы-блестянки[1] (лат. Chrysididae) — семейство подотряда Стебельчатобрюхие отряда Перепончатокрылые насекомые. В мире известно около 3000 видов (из них около 1000 видов из крупнейшего рода Chrysis). Обладают очень яркой и красивой блестящей окраской: зелёной, синей, красной. Размер от 3 до 15 мм.
Это или паразитоиды или клептопаразиты. В качестве хозяев используют пчел и ос. Подсемейства Chrysidinae и Parnopinae паразитируют на осах (Sphecidae, Eumenidae и Vespidae), пчелах и пилильщиках, Cleptinae — на пилильщиках Tenthredinoidea, а подсемейства Amiseginae и Loboscelidiinae используют яйца Phasmatodea. Исключение составляет род Praestochrysis, чей представитель Praestochrysis shanghaiensis паразитирует на бабочках вида Monema flavescens Walker (Lepidoptera, Limacodidae).
Гаплоидный набор хромосом n = 19—21[2].
Благодаря своей яркой и заметной окраске Хризидиды или осы-блестянки имеют названия, на многих языках сходные по смыслу:
Преобладают в аридных зонах. В Италии 236 видов и 54 подвида. В Германии около 100 видов[3][4]. По зоогеографическим областям трибы и подсемейства блестянок распределены следующим образом:
Включает 5 подсемейств и более 85 родов (Kimsey & Bohart, 1991).
Осы-блестянки (лат. Chrysididae) — семейство подотряда Стебельчатобрюхие отряда Перепончатокрылые насекомые. В мире известно около 3000 видов (из них около 1000 видов из крупнейшего рода Chrysis). Обладают очень яркой и красивой блестящей окраской: зелёной, синей, красной. Размер от 3 до 15 мм.
청벌과(Chrysididae)는 벌목 청벌상과에 딸린 과다. 여기에 딸린 종들을 집합적으로 청벌(영어: cuckoo wasp)이라고도 한다. 3천 종 이상이 기재된 매우 큰 과로, 대부분의 종이 기생벌 또는 노동기생벌이다. 구조색으로 만들어진 찬란한 녹색 또는 적색의 금속성 광택을 띤다.[1] 전세계의 건조한 초원 또는 사막 지역에 주로 분포하며 한국에는 45종 이상이 있다.
.jpg)
