Comarum palustre ye una planta yerbácea perenne de la familia Rosaceae natural del norte d'Europa.
Ye una planta herbal erecta qu'algama un metro d'altor. Les fueyes tienen 3-5 foliolos dentaos. Les flores son hermafrodites y de color coloráu. El frutu ye un aqueniu.
Comarum palustre describióse por Carlos Linneo y espublizóse en Species Plantarum 1: 502. 1753.[1]
Esta páxina forma parte del wikiproyeutu Botánica, un esfuerciu collaborativu col fin d'ameyorar y organizar tolos conteníos rellacionaos con esti tema. Visita la páxina d'alderique del proyeutu pa collaborar y facer entrugues o suxerencies. Comarum palustre ye una planta yerbácea perenne de la familia Rosaceae natural del norte d'Europa.
Planhigyn blodeuol sy'n frodorol o Hemisffer y Gogledd yw Pumnalen y gors sy'n enw benywaidd. Mae'n perthyn i'r teulu Rosaceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw Potentilla palustris a'r enw Saesneg yw Marsh cinquefoil.[1] Ceir enwau Cymraeg eraill ar y planhigyn hwn gan gynnwys Pumdalen y Gors, Corsgudyn, Llygad Ysgyfarnog.
Mae'r teulu Rosaceae yn perthyn i'r genws Rosa (rhosyn) fel ag y mae'r cotoneaster a'r eirinen. Prif nodwedd y teulu yw ei ffrwythau amrywiol a phwysig i economi gwledydd.[2] Ceir 5 sepal, 5 petal ac mae'r briger wedi'u gosod mewn sbeiral sy'n ffurfio llestr tebyg i gwpan o'r enw hypanthiwm.
Planhigyn blodeuol sy'n frodorol o Hemisffer y Gogledd yw Pumnalen y gors sy'n enw benywaidd. Mae'n perthyn i'r teulu Rosaceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw Potentilla palustris a'r enw Saesneg yw Marsh cinquefoil. Ceir enwau Cymraeg eraill ar y planhigyn hwn gan gynnwys Pumdalen y Gors, Corsgudyn, Llygad Ysgyfarnog.
Mae'r teulu Rosaceae yn perthyn i'r genws Rosa (rhosyn) fel ag y mae'r cotoneaster a'r eirinen. Prif nodwedd y teulu yw ei ffrwythau amrywiol a phwysig i economi gwledydd. Ceir 5 sepal, 5 petal ac mae'r briger wedi'u gosod mewn sbeiral sy'n ffurfio llestr tebyg i gwpan o'r enw hypanthiwm.
Kragefod (Comarum palustre) er en 30-80 cm høj urt, der vokser i Danmark vokser f.eks. i højmoser og ved sø- og åbredder.
Kragefod er en løvfældende flerårig urt med en nedliggende-opstigende vækstform. Planten danner første år en roset af blade. Stænglerne er dunhårede og rødbrune, og de bærer spredtstillede og femfingrede blade, der har goft takket rand. Oversiden er mørkegrøn, mens undersiden er lysere grøn.
Blomstringen sker i juni-august, hvor man ser de endestillede, brune blomster. De er regelmæssigt 5-tallige og formet som potentilblomster. Frugterne er små nødder, som sidder forsænket i blomsterbunden.
Rodnettet består af underjordiske stængler, som bærer de trævlede rødder.
Højde x bredde og årlig tilvækst: 0,75 x 0,50 m (75 x 50 cm/år), heri ikke medregnet skud fra de underjordiske udløbere.
Kragefod hører hjemme i Kaukasus, Centralasien, Sibirien, Nordamerika (herunder også i Grønland) samt Europa. Den findes, hvor mosepors og tranebær gror, altså i de sureste og mest fattige højmoser. Den er afhængig af fuld sol og konstant fugtighed for at trives og den tåler derfor ikke konkurrence fra græsser eller tæt buskvækst.
I Danmark findes den almindeligt i Jylland og Nordøstsjælland og i øvrigt hist og her i højmoser, klitlavninger og ved sø- og åbredder.
På skydeområdet ved Tranum findes arten i kystklitternes lavninger sammen med bl.a. alm. engelsød, alm. mangeløv, alm. mjødurt, dyndpadderok, enskællet sumpstrå, mannasødgræs, strand, Sump-Kællingetand, trævlekrone, vandmynte og vandnavle[2]
Kragefod (Comarum palustre) er en 30-80 cm høj urt, der vokser i Danmark vokser f.eks. i højmoser og ved sø- og åbredder.
Das Sumpf-Blutauge (Potentilla palustris (L.) Scop., Syn.: Comarum palustre L.) ist eine Pflanzenart aus der Gattung der Fingerkräuter (Potentilla) in der Familie der Rosengewächse (Rosaceae). Es ist zirkumpolar verbreitet und besiedelt Flach- und Zwischenmoore.
Das Sumpf-Blutauge ist eine ausdauernde krautige Pflanze, die Wuchshöhen von 20 bis 70 Zentimeter erreicht. Ihr kriechendes, verholztes Rhizom, von dem die blühenden und nichtblühenden Sprossachsen abzweigen, kann 1 Meter lang werden. Die niederliegenden bis aufsteigenden Stängel sind flaumig bis zottig behaart, beblättert und oben verzweigt. Die Stängelblätter sind fünf- bis siebenteilig gefiedert, die Fiedern sind nahezu fingerartig angeordnet, sägezähnig und bläulichgrün, manchmal rötlich überlaufen.[1]
Der Blütenstand wird als locker trugdoldig bezeichnet. Die zwittrigen, radiärsymmetrischen Blüten sind meist fünfzählig, selten siebenzählig. Die grünen, schmal-lanzettlichen Außenkelchblätter sind halb so lang wie die breit-lanzettlichen, zugespitzten Kelchblätter. Die fünf oberseits dunkel-rotbraunen, zusammenneigenden Kelchblätter sind doppelt so lang wie die Kronblätter, sie vergrößern sich bis zur Fruchtreife. Die fünf purpurfarbenen Kronblätter sind 3 bis 8 Millimeter lang und schmal.[1] Die 20 Staubblätter sind schwarz-purpurfarben. Die Blütezeit liegt zwischen Juni und Juli (August).
Zur Fruchtreife ist der Kelch verdickt und der Außenkelch bleibt bestehen. Die zahlreichen 1,5 mm langen[2] Früchtchen sind glatt und glänzend und besitzen eine hakig gekrümmte Spitze.[2]
Die Art hat die Chromosomenzahl 2n = 28, 42 oder 64.[3]
Das Sumpf-Blutauge ist ein krautiger Chamaephyt oder ein Hemikryptophyt.[2]
Die Blüten sind vormännliche „Nektar führende Scheibenblumen“. Der auffällig gefärbte, vergrößerte Kelch fungiert als Schauorgan. Von einer scheibenförmigen Honigdrüse wird Nektar zwischen Staubblättern und Fruchtboden ausgeschieden, der Fliegen, Bienen und Hummeln zur Bestäubung anlockt.[2]
Die zur Fruchtzeit erdbeerähnlich aufgedunsene, aber nicht fleischige und sich meist nicht von der Blüte abtrennende Blütenachse trägt sehr viele Nüsschen, die sich einzeln ablösen. Es erfolgt Klettausbreitung durch Wasservögel. Da die Fruchtwände ein zartes Schwimmgewebe besitzen, kommt es auch zur Schwimmausbreitung mit einer Schwimmdauer von bis zu zwölf Monaten. Die Fruchtreife findet von August bis Oktober statt.[2]
Vegetative Vermehrung erfolgt durch abgerissene Stängel- oder Rhizomabschnitte, die sich auf feuchtem Boden leicht bewurzeln.[2]
Das Sumpf-Blutauge ist in Europa, Sibirien, Island, Grönland und Nordamerika verbreitet.
Es kommt zerstreut vor, vom Tiefland bis ins Gebirge und besiedelt vor allem Nieder- und Zwischenmoore sowie allgemein nasse, zeitweilig überflutete, mäßig saure Torf- und Schlammböden. Mit Vorliebe werden offene Schlammstellen bewachsen, wo die Art mit ihrem langen „Wurzelstock“ genügend Raum hat, sich auszubreiten. Auch in Schwingrasen findet sie sich ein und bildet allmählich einen schwankenden Teppich auf der Wasseroberfläche von moorigen Gewässern. Es ist in Mitteleuropa eine schwache Caricion-lasiocarpae-Verbandscharakterart, kommt aber auch in Gesellschaften des Magnocaricion vor.[3] Das Sumpf-Blutauge steht wegen seiner Spezialisierung auf den stark bedrohten Lebensraumtyp Moor in vielen Regionen auf der Roten Liste.
Im Allgäu steigt das Sumpf-Blutauge am Hochalpsee beim Widderstein in Vorarlberg bis zu 1960 m Höhe auf.[4]
Diese Art wurde 1753 von Carl von Linné als Comarum palustre erstveröffentlicht.[5] Der gegenwärtig akzeptierte Name Potentilla palustris (L.) Scop. wurde 1771 von Giovanni Antonio Scopoli veröffentlicht.[6]
Das Rhizom enthält sehr viele Gerbstoffe und einen roten Farbstoff. Dieser wurde früher gegen Durchfall verwendet sowie zum Gerben und Rotfärben eingesetzt.
Das Sumpf-Blutauge (Potentilla palustris (L.) Scop., Syn.: Comarum palustre L.) ist eine Pflanzenart aus der Gattung der Fingerkräuter (Potentilla) in der Familie der Rosengewächse (Rosaceae). Es ist zirkumpolar verbreitet und besiedelt Flach- und Zwischenmoore.
Далæгæрдæг (лат. Comarum palustre, уырыс. Сабельник болотный) у бирæазон кæрдæг зайæгой.
Comarum palustre (syn. Potentilla palustris), known by the common names purple marshlocks, swamp cinquefoil and marsh cinquefoil,[1] is a common waterside shrub. It has a circumboreal distribution, occurring throughout North America, Europe, and Asia, particularly the northern regions. It is most commonly found on lake shores, marshy riversides and stream margins, often partly submerged with foliage floating. It is a parent of some Fragaria–Comarum hybrids, ornamental plants produced by crossing with strawberries.
Its branches spread into leaves with three to seven narrow leaflets which are sharply jagged. The stem is a reddish-brown, low sprawling, vine-like structure. Flowers extend from the branch which vary from red to purple, and are about one inch in diameter, blooming in summer. The stems roots at the base then rises to about 30 cm (12 in).[2]
Swamp cinquefoil prefers peat soils but can also grow in moist sandy areas. It flourishes in USDA Zone 3 (minimum −40 °F or −40 °C). It grows to about 12–18 in (30–46 cm) wide by 12–18 in (30–46 cm) high when cultivated properly.
Flower with honey bee
Dried seed heads with seeds
Comarum palustre (syn. Potentilla palustris), known by the common names purple marshlocks, swamp cinquefoil and marsh cinquefoil, is a common waterside shrub. It has a circumboreal distribution, occurring throughout North America, Europe, and Asia, particularly the northern regions. It is most commonly found on lake shores, marshy riversides and stream margins, often partly submerged with foliage floating. It is a parent of some Fragaria–Comarum hybrids, ornamental plants produced by crossing with strawberries.
Comarum palustre es una planta herbácea perenne de la familia Rosaceae natural del norte de Europa.
Es una planta herbácea erecta que alcanza un metro de altura. Las hojas tienen 3-5 foliolos dentados. Las flores son hermafroditas y de color rojo. El fruto es un aquenio.
Comarum palustre fue descrita por Carlos Linneo y publicado en Species Plantarum 1: 502. 1753.[1]
Comarum palustre es una planta herbácea perenne de la familia Rosaceae natural del norte de Europa.
Soopihl (Potentilla palustris L. või Comarum palustre L.) on roosõieliste sugukonda marana perekonda kuuluv 30–90 cm kõrgune mitmeaastane poolpõõsas, mis on Eestis laialt levinud. [1]
Soopihl kasvab veekogude kallastel ja soistel aladel.
Rahvapäraselt nimetatakse hariliku soopihla soopihlakaks, varesejalaks, partsijalaks, partsivarbaks. [2] Mitmed rahvapärased nimetused on tulnud taime lehtede välimusest ja kasvukohast. [3]
Soopihla ladinakeelne nimetus Comarum palustre tuleb kreekakeelsest sõnast komaros, mis tähendas harilikku maasikapuud. Nimetuse andis vanakreeka filsooof Theophrastos. Mõlema taime viljad on väliselt sarnased, mistõttu on soopihla rahvapäraselt kutsutud jõemaasikaks. Peamised rahvapärased nimetused on elaja-verekusemisrohi, hundipihlakas, kurejalg, partsijalg, soopihlakas, varesejalg, varesevarbad. [3]
Soopihl on poolpõõsas kõrgusega 30–90 cm.[2]
Õied paiknevad väheseõielises hõredas õisikus. Taimel olemasva kõrglehed. Nii õieraod kui ka tupp on harali liht- ja näärmekarvadega. Tupplehed on tume-purpurpunast värvi ja munaja kujuga, mis suurenevad viljumisel. Ebatavaliselt on kroonlehed tupplehtedega võrreldes lühemad, mõlemad on sama värvi. Kroonlehti on 5. Tolmukaid esineb palju. Õitsemisperiood kestab mai lõpust augustini. Soopihl on putuktolmleja. [1][2]
Vili, mis koosneb väikestest arvukatest pähklikestest, on oma tüübilt koguluuvili. Välimuselt ja ehituselt meenutab maasikat. Igas pähklises on peidus seeme. [2]
Lehelaba on oma kujult paaritusulgjas liitleht. Kaks või kolm lehekesepaari asetsevad rootsul lähestikku. Soopihl kuulub kaheiduleheliste klassi. Taime alusel on lehed pikarootsulised, tipu pool aga peaaegu rootsuta. Pealt on lehed rohelised, alt sinakasrohelist värvi ja karvakestega. Leheserv on teravahambuline. Abilehed leherootsuga pikalt liitunud, peal paiknevad kõrvakesed.[1][2]
Harilikul soopihlal on nii maapealseid kui ka maa-aluseid varsi. Maapealsed varred on enamjaolt üheaastased, püsti asendis või tõusvad.[2] Alumises osas paljad, ülemises aga karvased ja kaetud näärmekarvadega. Maa-aluseks osaks on taime vee ja toitainete varude säilitaja – risoom. Risoom on pikk, roomav ja puitunud, sõlmekohtadel juurduv. [2]
Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivse organi risoomi abil.[2]
Soopihl on kootava toimega ravimtaim, kuna temas leidub palju parkaineid. Taime koostisesse kuuluvad ka avanoidid, eeterlikud õlid ning C-vitamiin. Need ained tagavad taime antibakteriaalsed ja põletikuvastased omadused. [4] Lisaks sisaldab ürt ja juur tanniine ning flavonoidide, millele on omane valuvaigistav, põletikuvastane ja kootav toime. [3]
Kasvab põhjapoolkera polaarses vööndis ja arktilistel aladel, kuid leidub ka Lõuna-Euroopas, Siberis, Kesk-Aasias. Eestis on laialt levinud.[2] Eelistab niiskeid alasid: siirdesoid ja madalsoid, rabasid, lodu- ja soometsi, veekogude kaldaosi. [1] Lubjarikastel aladel sagedam. [4]
Droogina kasutatakse ürti, lehti ja juurikat koos juurtega. Ürti kogutakse maist augustini ja taime maa-aluseid osi septembris-oktoobris. Ürti ja lehti korjatakse õitsemise ajal ja kuivatatakse mitte üle 40–50 °C temperatuuri juures. Säilitatakse kuivas ja pimedas kohas mitte üle 2 aasta. [5] Tarvitatakse vesi- või alkoholtõmmisena ja mähisena. [3] Õitsemise ajal korjatud lehtedest tehakse teed ja viinaleotist. [4]
Rahvameditsiinis on kasutatud risoomikeedist, mis aitab kõhulahtisuse korral nii inimesel kui ka loomadel. Veel kasutati soopihla hambavalu ja luuvalu leevendamiseks. Jõelähtme vallas pesti soopihlaleotisega paistetunud kohti ja ohatisi. Põhjarahvad kasutasid soopihlaürdi hautisi liigesevalude ning teed gripi, külmetuse ja verejooksude korral. [3] Värskelt korjatud soopihla leht parandab haavu. [4]
Taimeosadest tehtud tinktuuri kasutatakse reuma, närvi- ja liigesepõletiku, podagra leevendamiseks ning kõhuhädade korral. [4] Soopihla lehtede vesitõmmisel arvatakse olevat pahaloomuliste kasvajate vastane profülaktiline toime. Maa-alustest osadest valmistatud alkoholtõmmist kasutatakse mao- ja rinnanäärmekasvaja korral, kuid selle kohta puuduvad teaduslikud uuringud. [4]
Alkoholtinktuuri mitte kasutada rasedatel. Üldjuhul on tegemist suhteliselt ohutu ravimtaimega. Mõnedel inimestel võib põhjustada naha allergilisi reaktsioone.
Soopihl on meetaim ning annab teele meeldiva maitse. Parkainete sisalduse tõttu kasutatakse värvainena ja naha parkimiseks. Õitest saadav värvaine värvib linase ja puuvillase riide liivakarva tooni, lambavilla aga punaseks. Soopihl on toiduks põhjapõtradele ja kobrastele. [3]
1. Aili Paju. "Ravimtaimed taskus (1. osa). Tartu: Kirjastus Arbuja, 1993
2. Ain Raal. "101 Eesti ravimtaime", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2013
3. Ain Raal, Mikk Sarv, Kristel Vilbaste. "Eesti ravimtaimed", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2018
Aed ja mets kui apteek. "Soopihl meenutab õitseajal vaarikaõisi. Maalehe Raamat
Soopihl (Potentilla palustris L. või Comarum palustre L.) on roosõieliste sugukonda marana perekonda kuuluv 30–90 cm kõrgune mitmeaastane poolpõõsas, mis on Eestis laialt levinud.
Soopihl kasvab veekogude kallastel ja soistel aladel.
Rahvapäraselt nimetatakse hariliku soopihla soopihlakaks, varesejalaks, partsijalaks, partsivarbaks. Mitmed rahvapärased nimetused on tulnud taime lehtede välimusest ja kasvukohast.
Comarum palustre, en français Comaret des marais, Argentine rouge, Comaret, Potentille des marais, Potentille palustre[1] ou Quintefeuille aquatique[2], est une espèce de plantes herbacées vivaces de la famille des Rosacées, la seule reconnue du genre Comarum, qui pousse dans les marais tourbeux.
Les feuilles sont alternes, composées (arrangement penné/en palmier) et présentent de 3 à 7 folioles grossièrement dentés. Ils sont longs, étroits et de forme elliptique. Ils sont de couleur vert clair au-dessus et vert-bleu plus pâle en dessous[3],[4],[5].
Sa taille varie entre 50 cm et 1,5 m selon le pays où elle se trouve[6].
Les feuilles et quelques parties de la tige ronde, grimpante et rougeâtre, peuvent être couvertes de petits poils blancs raides[5].
L'inflorescence est une cyme unipare, sympodiale d’environ sept fleurs rouge-pourpre, de forme étoilée et donc actinomorphe et pouvant mesurer jusque 2,5 cm. Cette couleur rouge est surtout donnée par les cinq sépales qui sont plus larges et plus grands que les cinq pétales. Ces 10 pièces sont pointues et de forme lancéolée. Les étamines sont une vingtaine tandis que les carpelles sont beaucoup plus nombreux (centaines) et possèdent chacun un ovule dont le style, mince, rouge et lisse, s’insère sur son côté. C’est une plante hermaphrodite et autofertile[6],[3],[4],[7].
Le fruit est un akène de forme ovale, d’aspect lisse et de couleur brun-mauve. Les akènes sont agglomérés, ressemblant à une fraise[3],[5].
Cette plante se trouve depuis le niveau de la mer jusqu’à la zone subalpine, surtout dans le Nord de l’Amérique du Nord et de l'Europe dont la Grande-Bretagne, en Asie tempérée et au Japon[6],[5].
Elle préfère les marécages, marais, marges de lacs, rives des rivières, prairies tourbeuses, donc surtout les endroits humides et acides. Elle apprécie les endroits peu ou pas ombragés[6].
La floraison a lieu entre mai et juillet[4].
La Potentille des marais fait de la reproduction sexuée mais peut aussi se cloner grâce à ces rhizomes. Elle est auto-compatible. Cependant, cela arrive peu souvent du fait de sa maturation protandre : les anthères sont matures avant les ovules. Elle n’est donc pas très autogame (le pourcentage d’ovules fécondés par du pollen de la même plante est faible)[8].
La dispersion des graines se fait principalement par l’eau[9],[10] et la gravité[11]. La germination est photosensible[12].
La pollinisation est entomogame, elle dépend des insectes comme les abeilles solitaires[13], bourdons ou encore des syrphidés. Pour assurer la pollinisation, la plante met en place des mécanismes pour attirer les insectes : sa couleur rouge vive, un pollen riche en éléments nutritifs comme des acides aminés ou des phytostérols. Son nectar, sécrété entre le périanthe et les étamines, est très sucré. En effet, sa concentration en fructose est de 0,28 mg/g[6],[7],[14].
L'espèce est évaluée comme non préoccupante aux échelons mondial et français[15]. En France l'espèce se raréfie : elle est en Danger-critique (CR) en Haute-Normandie, régions Centre et Ile-de-France ; en Danger (EN) en Aquitaine et Poitou-Charentes ; elle est considérée Quasi menacée (NT), proche du seuil des espèces menacées ou qui pourrait être menacée si des mesures de conservation spécifiques n'étaient pas prises, en Basse-Normandie, Champagne-Ardenne, Bourgogne et Pays-de-la-Loire ; elle est considérée Vulnérable (VU) en Picardie et Nord-Pas-de-Calais.
Ses feuilles et graines sont mangées par des rongeurs et des oiseaux d’eau[5].
ne donne pas d'avis médical : seul un professionnel (médecin, pharmacien, etc.) est habilité à le faire.Les racines contiennent de nombreuses molécules : flavonoïdes, huiles volatiles, acides organiques et surtout des tannins (proanthocyanes) qui ont une grande activité anti-inflammatoire. Elles soigneraient donc la dysenterie, les crampes d’estomac, la fièvre et auraient des vertus astringentes et antiseptiques[6],[5],[16],[17].
C'est une plante tinctoriale, dont la couleur bien spécifique permet d'obtenir de la teinture rouge[6].
Comarum palustre a pour synonymes selon Plants of the World online (POWO) (12 mai 2021)[18] :
Comarum palustre, en français Comaret des marais, Argentine rouge, Comaret, Potentille des marais, Potentille palustre ou Quintefeuille aquatique, est une espèce de plantes herbacées vivaces de la famille des Rosacées, la seule reconnue du genre Comarum, qui pousse dans les marais tourbeux.
Is planda é an cnó léana (Comarum palustre). Tom atá ann a fhásann sna bólaí i dtuaisceart an domhain uilig in aice le réisc, locha agus áiteanna fliucha eile. Go deimhin, fásann sé san uisce uaireanta.
Bahnowy porstnik (Potentilla palustris, Syn. Comarum palustre) je rostlina ze swójby róžowych rostlinow. Dalše serbske mjeno je sedmporstnik.
Bahnowy porstnik je trajne zelo, kotrež docpěje wysokosć wot 30 cm hač do 100 cm.
Łopjena su na stołpiku rozdźělene, pjerite, z hač do 5-7 łopjenami, kotrež su na hornim boku ćěmnozelene a na delnim boku módrozelene.
Wón kćěje wot junija hač do awgusta (julija). Kćenja su stołpikate, maja 5 łopjenow a su purpurčerwjene abo ćemnopurpurne, docpěja šěrokosć wot 1,5 hač do 2,5 cm. Keluch je napadniši hač króna a so po kćěwje podlěši.
Papłód ma samsny twar kaž tón podtrawnicy.
Wón rosće w bahnach a so wostaji wapno.
Bahnowy porstnik je w nimale cyłej Europje, sewjernej Aziji a sewjernej Americe rozšěrjeny.
Jeli eksistuje w druhej rěči hižo bóle wuwity nastawk ze samsnej temu, potom přełožuj a dodawaj z njeho.
Jeli nastawk ma wjace hač jedyn njedostatk, wužiwaj prošu předłohu {{Předźěłuj}}. Nimo toho so awtomatisce kategorija Kategorija:Zarodk wo biologiji doda.
Bahnowy porstnik (Potentilla palustris, Syn. Comarum palustre) je rostlina ze swójby róžowych rostlinow. Dalše serbske mjeno je sedmporstnik.
Pelkinė sidabražolė, sin. pelkinė trindažolė, pelkinis sūdras (lot. Potentilla palustris, sin. Comarum palustre, angl. Marsh Cinquefoil, vok. Sumpf-Blutauge) – erškėtinių (Rosaceae) šeimos, sidabražolių (Potentilla) genties augalų rūšis.
Daugiametis, 30-100 cm aukščio puskrūmis. Stiebas kylantis, apatinėje dalyje plikas, toliau plaukuotas. Lapai sudėtiniai, neporiškai plunksniški, ilgakočiai, su 5-7 lapeliais, viršūniniai su 3 lapeliais. Žiedai taisyklingi, sutelkti retažiedėje skėtiškoje šluotelėje, vainiklapiai tamsiai purpuriniai. Vaisiai pliki, žaliai rudi. Sėklos 1,24 mm ilgio.
Žydi gegužės - rugpjūčio mėn. Dauginasi vegetatyviniu būdu ir vaisiais.
Auga pelkėse, vandens telkinių pakraščiuose.
Vaistams vartojami lapai ir šakniastiebiai. Lapai skinami visiškai suaugę, šakniastiebiai kasami rudenį arba anksti pavasarį.
Lapuose yra 12,5 %, stiebuose - 7,5 %, šakniastiebiuose - 10 % rauginių medžiagų, lapuose dar yra 431 mg% askorbino rūgšties, 18,2 mg% karotino, mineralinių ir kitokių medžiagų.
Augalas naudojamas vilnai dažyti raudona spalva. Liaudies medicinoje retkarčiais vartojamas nuo viduriavimo.
Lietuvoje gana dažna rūšis.
Myrhatt er ein fleirårig urt i rosefamilien. Arten har ei sirkumpolar utbreiing. Planta vert kring 30 cm høg, og har krypande jordstengel og opprett stengel. Blada er mørkgrøne ovanpå og blygråe under. Blomen har smalblada ytterbeger og store begerblad som er mørkt purpurraude innvendes. Han har brunsvarte kronblad som er halvt så lange som begerblada. Beger og krone sit på til fruktene er mogne.
Myrhatt blomstrar kring juni månad på våte stader, myrar og grunt vatn. Arten er vanleg gjennom heile Noreg, og er funnen opp til 1350 m på Hardangervidda.
Myrhatt er ein fleirårig urt i rosefamilien. Arten har ei sirkumpolar utbreiing. Planta vert kring 30 cm høg, og har krypande jordstengel og opprett stengel. Blada er mørkgrøne ovanpå og blygråe under. Blomen har smalblada ytterbeger og store begerblad som er mørkt purpurraude innvendes. Han har brunsvarte kronblad som er halvt så lange som begerblada. Beger og krone sit på til fruktene er mogne.
Myrhatt blomstrar kring juni månad på våte stader, myrar og grunt vatn. Arten er vanleg gjennom heile Noreg, og er funnen opp til 1350 m på Hardangervidda.
