Kärsaklased (Curculionidae) on sugukond mardikaid[1], kelle pea on veninud pikaks kärsaks, mille külge kinnituvad tavaliselt põlvjad tundlad ning haukamissuised. Kärsal on suur tähtsus – selle abil puuritakse taimekoesse auk, kuhu asetatakse muna. Vastsed on jalutud valkjad tõugud. Talvituvad mardikana, sellepärast on neid rohkem kevadel ja sügisel.
Kärsaklaste sugukonda kuulub umbes 60 000 liiki.
Kärsaklaste sugukonna klassifikatsioon pole päris selge. Sugukonda liigitatakse järgmised alamsugukonnad:
Enamikus on kärsaklased väikesed 1-11, harva kuni 24 millimeetrit pikad. Kärsaklased on liikide arvult teine mardikasugukond Eestis ja nad on meil esindatud umbes 450 liigiga. Sellesse kuulub mitmeid aia-, põllu-, metsa- ja laokahjureid, näiteks hernekärsakas, ristikunirplane, õunapuu-õielõikaja, latipihklane ja männipihklane, pähklikärsakas. Toiduainete ladudes tuntakse paari-kolme millimeetri pikkust terakärsakat (Calandra granaria) ja riisikärsakat. Meil suudavad nad paljuneda vaid ruumides, kus nad toituvad jahust, jahusaadustest ning viljateradest.
Curculio glandium
Rhopalapion longirostre
Hypera zoilus
Furcipus rectirostris
Mononychus punctum-album
Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Curculionidae seisuga 01.02.2014.
Kärsaklased (Curculionidae) on sugukond mardikaid, kelle pea on veninud pikaks kärsaks, mille külge kinnituvad tavaliselt põlvjad tundlad ning haukamissuised. Kärsal on suur tähtsus – selle abil puuritakse taimekoesse auk, kuhu asetatakse muna. Vastsed on jalutud valkjad tõugud. Talvituvad mardikana, sellepärast on neid rohkem kevadel ja sügisel.
Kärsaklaste sugukonda kuulub umbes 60 000 liiki.
