Hiina sinivihm ehk hiina visteeria ehk hiina rippuba (ka visteeria; Wisteria sinensis) on liblikõieliste sugukonda kuuluv taim.
Hiina sinivihma kasvatatakse dekoratiivtaimena, sest see on nii värvi kui ka vormi poolest uskumatult kaunis taim. Hulgaliselt ripub alla õhulisi, lavendelsiniseid õiekobaraid ja silma torkab sarnasus kuldvihmaga. Hiina sinivihm on jõuliselt kasvav ronitaim, mis soojemas kliimas kasvab väga suureks. Rootsis talub ta talve ainult I ja ehk ka II kliimavööndis. Kui taimele kasvukoht meeldib, võib see kasvada üsna suureks, nii et seda on vaja lõikama hakata. Kuid enamasti on siiski probleemiks see, kuidas taim kasvukohal korralikult kasvama saada. Tüvi on puitunud ja talvitub maapinnal. Aja jooksul muutub tüvi tugevaks nagu ka vanemad varred. Hiina sinivihm tuleb istutada päiksepaistelisse, sooja ja tuulevarjulisse kohta, veranda või päikselise lõunaseina äärde.[1]
Mõelda tuleks ka sellele, millised taimed üheaegselt õitsevad. Nende värv peaks sobima hiina sinivihma pehme värviga. Hiina sinivihma värv on küll tagasihoidlik, kuid seda pole kõige lihtsam teistega kombineerida. On olemas ka valgeõieline hiina rippuba, kuid see on kasvult palju väiksem ja taim pole sama külmakindel. Lehestik on lopsakas, kuid koosneb paljudest lehtedest, mis paiknevad nagu pihlakalehed. Lehtede värv on enamasti kollakasroheline, kuid suve jooksul tumeneb see sügavrohelisema toonini.[2]
Istutamine: muld peab olema õhuline ja kerge. Raskemat savimulda tuleb segada suure koguse komposti või istutusmullaga. Rippuba eelistab savist ja lubjarikast pinnast. Istutamisel tuleb taime lõigata ja soovitud kuju saavutamiseks jätkata lõikamist igal aastal. Aegamööda ehitatakse okstest üles „skelett“, mis aja jooksul tugevamaks muutub. Tavaliselt seotakse varred vertikaalselt majaseina külge kinnitaud terastraatide külge. Kui aga taimele võim anda ja kliima seda lubab, võib see kasvamiseks leida hoopis isesuguseid ja omapäraseid lahendusi. Väänduvad ronitaimed kerivad tavaliselt oma varred spiraalselt ümber toe, ühed päri- ja teised vastupäeva, olenevalt nende ehitusest ja liigiomasest eripärast. Nii väätiv kuslapuu kui ka manettia (Manettia luteorubra) väänduvad päripäeva, sandersoni laternlill (Ceropegia Sandersonii) ja visteeria (Wisteria) väänduvad aga vastupäeva. Hiina sinivihm on tuntud kui teiste taimede võras kasvav tugevakasvuline ronitaim.[3]
Hiina sinivihm ei õitse kuigi hästi, kui tema lopsakate lehtedega suviseid võrseid tugevasti ei kärbita ja sellega taime elujõudu õiepungade moodustamisele ei suunata. Õitsemine paraneb märgatavalt, kui taime põhioksi ei lasta otse üles kasvada, vaid painutatakse rõhtsaks. Õiepungad moodustavad lühivõrsete tipu ja lõikamise eesmärk on ärgitada nende lühivõrsete arengut üle kogu taime võra. Kõige lihtsam viis seda saavutada on kahekordne lõikamine. Selleks soovitatakse hilissuvel pikad noored pea- ja väiksemad külgvõrsed lühemaks kärpida. Vanemad oksad tuleks terveks jätta vaid juhul, kui soovitakse võra laiendada – siis tuleks need soovitud kohta painutada ja kinni siduda. Hilissügisel tuleks jooksval aastal kasvanud lühivõrsed kahe kuni kolme punga peale tagasi lõigata ja kõik pärast suvist lõikamist kasvanud võrsed 15 cm pikkuseks kärpida. Rippoasorte paljundatakse pookides.[4]
Hiina sinivihm ehk hiina visteeria ehk hiina rippuba (ka visteeria; Wisteria sinensis) on liblikõieliste sugukonda kuuluv taim.
Hiina sinivihma kasvatatakse dekoratiivtaimena, sest see on nii värvi kui ka vormi poolest uskumatult kaunis taim. Hulgaliselt ripub alla õhulisi, lavendelsiniseid õiekobaraid ja silma torkab sarnasus kuldvihmaga. Hiina sinivihm on jõuliselt kasvav ronitaim, mis soojemas kliimas kasvab väga suureks. Rootsis talub ta talve ainult I ja ehk ka II kliimavööndis. Kui taimele kasvukoht meeldib, võib see kasvada üsna suureks, nii et seda on vaja lõikama hakata. Kuid enamasti on siiski probleemiks see, kuidas taim kasvukohal korralikult kasvama saada. Tüvi on puitunud ja talvitub maapinnal. Aja jooksul muutub tüvi tugevaks nagu ka vanemad varred. Hiina sinivihm tuleb istutada päiksepaistelisse, sooja ja tuulevarjulisse kohta, veranda või päikselise lõunaseina äärde.
Mõelda tuleks ka sellele, millised taimed üheaegselt õitsevad. Nende värv peaks sobima hiina sinivihma pehme värviga. Hiina sinivihma värv on küll tagasihoidlik, kuid seda pole kõige lihtsam teistega kombineerida. On olemas ka valgeõieline hiina rippuba, kuid see on kasvult palju väiksem ja taim pole sama külmakindel. Lehestik on lopsakas, kuid koosneb paljudest lehtedest, mis paiknevad nagu pihlakalehed. Lehtede värv on enamasti kollakasroheline, kuid suve jooksul tumeneb see sügavrohelisema toonini.
Istutamine: muld peab olema õhuline ja kerge. Raskemat savimulda tuleb segada suure koguse komposti või istutusmullaga. Rippuba eelistab savist ja lubjarikast pinnast. Istutamisel tuleb taime lõigata ja soovitud kuju saavutamiseks jätkata lõikamist igal aastal. Aegamööda ehitatakse okstest üles „skelett“, mis aja jooksul tugevamaks muutub. Tavaliselt seotakse varred vertikaalselt majaseina külge kinnitaud terastraatide külge. Kui aga taimele võim anda ja kliima seda lubab, võib see kasvamiseks leida hoopis isesuguseid ja omapäraseid lahendusi. Väänduvad ronitaimed kerivad tavaliselt oma varred spiraalselt ümber toe, ühed päri- ja teised vastupäeva, olenevalt nende ehitusest ja liigiomasest eripärast. Nii väätiv kuslapuu kui ka manettia (Manettia luteorubra) väänduvad päripäeva, sandersoni laternlill (Ceropegia Sandersonii) ja visteeria (Wisteria) väänduvad aga vastupäeva. Hiina sinivihm on tuntud kui teiste taimede võras kasvav tugevakasvuline ronitaim.
Hiina sinivihm ei õitse kuigi hästi, kui tema lopsakate lehtedega suviseid võrseid tugevasti ei kärbita ja sellega taime elujõudu õiepungade moodustamisele ei suunata. Õitsemine paraneb märgatavalt, kui taime põhioksi ei lasta otse üles kasvada, vaid painutatakse rõhtsaks. Õiepungad moodustavad lühivõrsete tipu ja lõikamise eesmärk on ärgitada nende lühivõrsete arengut üle kogu taime võra. Kõige lihtsam viis seda saavutada on kahekordne lõikamine. Selleks soovitatakse hilissuvel pikad noored pea- ja väiksemad külgvõrsed lühemaks kärpida. Vanemad oksad tuleks terveks jätta vaid juhul, kui soovitakse võra laiendada – siis tuleks need soovitud kohta painutada ja kinni siduda. Hilissügisel tuleks jooksval aastal kasvanud lühivõrsed kahe kuni kolme punga peale tagasi lõigata ja kõik pärast suvist lõikamist kasvanud võrsed 15 cm pikkuseks kärpida. Rippoasorte paljundatakse pookides.
