Şərqi Çində geniş yayılmışdır.
Hündürlüyü 20 m-ə, çətirinin diametri 4 m-ə çatan, dırmaşan, kolvari liandır. Yarpaqları mürəkkəb, təklələkvari olub, qışda tökülən, uzunluğu 30 sm-ə çatır. Yarpaqcıqları 7-13 ədəd, ovalvari uzunsov, təzə yarpaqları qırmızımtıl rəngə çalır. Ucu şiş çıxıntılıdır. Çiçəkləri mavi – bənövşəyi, zəif ətirli, çoxçiçəkli, uzunluğu 25-40 sm, eni 6-10 sm-ə qədər olan salxımlarda yerləşir. Çiçək oxu və çiçək saplaqları zəif tüklüdür. Tacı göyümtül-bənövşəyi, solğun bənövşəyi və ya mavi-göydür. Kasacığı qoşa dodaqlı, zəngvari, 5 dişicikli; dişiciklərin 2-si digər 3 bizvari dişicikdən xırdadır. Yumurtalığı qısa, ayaqcıq üzərindədir. Paxlaları yastı, bir qədər büzümlü açılan, dərivari və sıx tükcüklü, yaşılımtıl sarı, 15-25 sm uzunluğunda, çox toxumludur. Toxumları yastı, böyrəkvari-dəyirmi, açıq şabalıdı rəngdədir. May-iyun aylarında çiçəkləyir. Bəzən iyul və sentyabrda ikinci çiçəkləmə müşahidə edilir. Meyvəsi sentyabr-oktyabr aylarında yetişir.
Bu növ işıqsevən, rütubətə tələbkar olub, münbit və gillicə torpaqlarda yaxşı bitir və bol çiçək verir.
Dekorativ bitki kimi Abşeron, Gəncə, Lənkəran, Zaqatala, Quba, Şəki və s. bölgələrdə becərilir.
Çoxçiçəkli, ağçiçəkli formaları məlumdur. Ən gözəl sarmaşan bitkilərdən biridir. Divar, çardaq və eyvanları bəzəmək üçün istifadə edilir.
Azərbaycan Dendroflorası III cild-Bakı:"Elm",2016,400 səh. T.S.Məmmədov
La glicina (Wisteria sinensis o Glycine sinensis),[1][2][3] també anomenada anglesina, és una planta perenne llenyosa,caducifòlia i enfiladissa molt emprada en jardineria, apreciada per les seves flors abundants. És nativa de les províncies xineses de Guangxi, Guizhou, Hebei, Henan, Hubei, Shaanxi, i Yunnan, però avui es cultiva arreu del món on el clima ho permet.
Pot fer de 20 a 30 m de llargada. Les fulles són de fins a 25 cm, compostes imparipinnades. Els folíols són de 2 a 6 cm. Les flors pengen en raïms; són fragants i, típicament, tenen un color lila,[4] però també poden ser blanques o blaves. Floreixen a la primavera. El seu fruit és un llegum.
La glicina resisteix força el fred (Zona climàtica de resistència 5-9) i prefereix els sòls humits. Floreix només passat el període juvenil, cosa en la qual pot emprar molts anys. Pot viure més de cent anys.
Totes les parts de la planta tenen el glucòsid anomenat, en anglès, wisterin, què resulta tòxic si s'ingereix. Aquest glucòsid ha causat enverinaments en infants en molts països, produint gastroenteritis.
Ha passat a ser una planta invasora en alguns llocs, com ara moltes parts de l'est dels Estats Units,[5] on el clima s'assembla molt al de la Xina.
Glicina al Jardí Tsubo-en Zen a Lelystad, Països Baixos.
Glicina que creix salvatge, com a planta invasora, al costat de la carretera a Carolina del Sud, EUA.
La glicina (Wisteria sinensis o Glycine sinensis), també anomenada anglesina, és una planta perenne llenyosa,caducifòlia i enfiladissa molt emprada en jardineria, apreciada per les seves flors abundants. És nativa de les províncies xineses de Guangxi, Guizhou, Hebei, Henan, Hubei, Shaanxi, i Yunnan, però avui es cultiva arreu del món on el clima ho permet.
Pot fer de 20 a 30 m de llargada. Les fulles són de fins a 25 cm, compostes imparipinnades. Els folíols són de 2 a 6 cm. Les flors pengen en raïms; són fragants i, típicament, tenen un color lila, però també poden ser blanques o blaves. Floreixen a la primavera. El seu fruit és un llegum.
La glicina resisteix força el fred (Zona climàtica de resistència 5-9) i prefereix els sòls humits. Floreix només passat el període juvenil, cosa en la qual pot emprar molts anys. Pot viure més de cent anys.
Totes les parts de la planta tenen el glucòsid anomenat, en anglès, wisterin, què resulta tòxic si s'ingereix. Aquest glucòsid ha causat enverinaments en infants en molts països, produint gastroenteritis.
Ha passat a ser una planta invasora en alguns llocs, com ara moltes parts de l'est dels Estats Units, on el clima s'assembla molt al de la Xina.
Kinesisk blåregn (Wisteria sinensis) er en stor, løvfældende lian eller krybende busk. Hele planten er giftig. Den kræver en varm, sydvendt placering for at trives her i landet.
Barken er først grøn og glat, senere brunplettet og til sidst grå og furet. Knopperne er spredte, aflange og grågrønne. Bladene er uligefinnede med helrandede, elliptiske småblade. Farven er lysegrøn på begge sider. Høstfarven er gul.
Blomsterne er lysviolette ærteblomster med fin duft. De sidder samlet i lange, hængende klaser fra bladhjørnerne. Frugterne er lange bælge, som ikke bliver modne i Danmark.
Rodnettet er kun lidt forgrenet og består af tykke hovedrødder. De bedste planter er podede på frøformerede grundstammer.
Højde x bredde og årlig tilvækst: 10 x ? m (100 x ? cm/år), men den gennemsnitlige tilvækst pr. år er mindre, måske kun 50 cm.
Denne blåregn gror i monsunregnsområdet af Østasien (Kina, Manchuriet, Korea), hvor den findes i lysninger og skovbryn af blandede løvskove.
Kort nordvest for Beijing vokser den bl.a. sammen med kejsereg, kinesertræ, tofarvet kløverbusk, rådhusvin og Vitis amurensis.
Sæson-indtryk animation af en fritstående Wisteria sinensis på Tsubo-en zen-have
Kinesisk blåregn (Wisteria sinensis) er en stor, løvfældende lian eller krybende busk. Hele planten er giftig. Den kræver en varm, sydvendt placering for at trives her i landet.
Die Chinesische Wisteria (Wisteria sinensis), auch Chinesischer Blauregen genannt, ist eine Pflanzenart der Gattung Blauregen (Wisteria) in der Unterfamilie der Schmetterlingsblütler (Faboideae).
Die Chinesische Wisteria ist eine sommergrüne, stattliche, linkswindende Kletterpflanze mit armdicken Stämmen und dünnen Ästen. Sie kann 20 bis 30 Meter lang an anderen Bäumen entlangklettern oder selbsttragend eine Höhe von 10 Metern erreichen.
Die lang gestielten Blätter sind wechselständig, bis 30 Zentimeter lang und 7 bis 13-zählig unpaarig gefiedert. Weiterhin hat die Pflanze kurzlebige Nebenblätter.
Die kurz gestielten Fiedern sind fünf bis acht Zentimeter lang, ganzrandig und haben eine längliche, elliptische Form. An der Basis sind sie keilförmig, vorn schlank zugespitzt und mitunter leicht buchtig gewellt. Die Endfiedern sind ein wenig größer als die Seitenfiedern und anfangs anliegend behaart, später werden sie völlig kahl.
Die sehr angenehm duftenden Blüten sind mit rund 2 cm größer als bei der japanischen Schwesterart. Sie stehen in sehr dichten, gut 20 cm lang hängenden Trauben an kurzen Trieben und erscheinen vor dem Laubaustrieb. Der Kelch ist glockig und hat fünf ungleich lange Zähne. Die Krone ist hellblau bis blauviolett, die Farbe weicht bei einigen Sorten aber ab. Die Flügel sind sichelförmig, das Schiffchen leicht aufgebogen. Die Pflanzen blühen ab Mitte April und zeitigen an gut besonntem Standort einen 2. Blütenschub in der zweiten Junihälfte, wobei alle Blüten eines Blütenstandes ungefähr gleichzeitig aufblühen.
Die samtig grau behaarten Früchte haben derbe Hülsen und sind zwischen den Samen etwas verengt. Sie sind im Juli bis August reif, schleudern ihre Samen aber meist erst im folgenden Frühjahr.
Die Chromosomenzahl beträgt 2n = 16.[1]
Die Chinesische Wisteria ist ein sommergrüner, linkswindender Kletterstrauch mit verholzender Hauptachse und kann auch als kleiner Baum gezogen werden. Blattbewegungen (mit nächtlicher "Schlafstellung") sind durch Gelenke an der Basis des Blattstiels und der Blättchen möglich. Wie bei Schmetterlingsblütlern üblich sind an den Wurzeln Knöllchen mit luftstickstoffbindenden Bakterien vorhanden.
Die Blüten stehen in ziemlich dichtblütigen, hängenden Trauben. Die Blüten sind duftende „Schmetterlingsblumen mit Bürsteneinrichtung“. Der Nektar wird reichlich am Grunde der oben offenen Staubblattröhre abgesondert. Einziger, aber regelmäßiger Bestäuber ist in Mitteleuropa die Große Holzbiene, Xylocopa violacea; andere besuchende Insekten wie Honigbienen und Erdhummeln können den Bürstenmechanismus nicht auslösen, gelangen aber dennoch durch „Blüteneinbruch“ an den etwas seitlich aufgebissenen Kelchen an den Nektar. Die Blühreife wird mit etwa 10 Jahren erreicht. Blütezeit ist bald nach Mitte April und oft schwächer noch einmal im Juni.
Die Hülsen enthalten je nur einen, vereinzelt bis zu drei Samen. Da in Deutschland die häufigsten Besucher der Blüten stets Blüteneinbruch betreiben, werden sehr viel seltener Früchte gebildet als bei der japanischen Schwesterart. Aber es kann angeblich eine steigende Tendenz zum Fruchtansatz festgestellt werden. Mit einer Streuweite von bis zu 10 m erreichen die Hülsen als Austrocknungsstreuer in Mitteleuropa einen Rekord. Die Fruchtreife wird von Juli bis August erreicht, aber als Wintersteher öffnen sich die Früchte erst im Frühjahr des nächsten Jahres; und zwar meist mit einem heftigen Knall.
Vegetative Vermehrung erfolgt durch oberirdische Ausläufer.
Die Chinesische Wisteria ist giftig; giftige Pflanzenteile sind Wurzel, Zweige, Rinde, Früchte und besonders die Samen.
Hauptwirkstoffe: Wistarin, das ähnlich, aber nicht so stark wie das Cytisin des Goldregens wirken soll. Ferner ein giftiges Harz und in den Blättern Allantoinsäure.
Möglicherweise schwankt der Gehalt an Inhaltsstoffen je nach Standort und Jahreszeit.
Vergiftungserscheinungen: Magenbeschwerden, Erbrechen, Durchfall, weite Pupillen, manchmal Schlafsucht, Kreislaufstörungen, Kollaps. Schon 2 zerkaute Samen sollen bei Kindern zu Vergiftungserscheinungen führen.
Die Chinesische Wisteria stammt ursprünglich aus Ostasien, insbesondere aus der Volksrepublik China und dort insbesondere aus den Provinzen Guangxi, Guizhou, Hebei, Henan, Hubei, Shaanxi und Yunnan. Sie ist heute aber auch in Europa und Nordamerika weit verbreitet.
Die Pflanze bevorzugt feuchte Böden. Sie wächst auch im Schatten, blüht aber nur, wenn sie mindestens teilweise von der Sonne beschienen wird. Sie wird häufig in verschiedenen Sorten zur Bekleidung von Mauern, Fassaden oder Pergolen angepflanzt.
Die Chinesische Wisteria kann mehr als 100 Jahre alt werden. Der Windungssinn der Pflanze ist genetisch festgelegt: Die wachsende Sprossachse führt in Wachstumsrichtung kreisende Bewegungen aus, immer – in Ansicht von unten – im Uhrzeigersinn.
Blütentrauben
Blütentrauben
Detail der Blütentrauben
noch unreife Früchte
Weiß blühende Sorte: Wisteria sinensis ‚Alba‘
Die Chinesische Wisteria (Wisteria sinensis), auch Chinesischer Blauregen genannt, ist eine Pflanzenart der Gattung Blauregen (Wisteria) in der Unterfamilie der Schmetterlingsblütler (Faboideae).
Wisteria sinensis (cunusìda col nòm popolàr de glìcine) l'è 'na piànta rampicànta perène de la famìa botànica de le Fabaceae. La pöl rià a 20 o 30 méter de altèsa quan che rìa tàcas dré a ótre piànte che le ghe fà de sopórt. La se té tacàda a le ótre piànte per mès de ram che ghe gìra dré 'n sènso oràre.
L'è 'na piànta uriginària de la Cina ma l'è stàda 'ntruducìda pò 'n Europa come piànta ornamentàla.
Wisteria sinensis (cunusìda col nòm popolàr de glìcine) l'è 'na piànta rampicànta perène de la famìa botànica de le Fabaceae. La pöl rià a 20 o 30 méter de altèsa quan che rìa tàcas dré a ótre piànte che le ghe fà de sopórt. La se té tacàda a le ótre piànte per mès de ram che ghe gìra dré 'n sènso oràre.
L'è 'na piànta uriginària de la Cina ma l'è stàda 'ntruducìda pò 'n Europa come piànta ornamentàla.
Wisteria sinensis, commonly known as the Chinese wisteria, is a species of flowering plant in the pea family, native to China, in the provinces of Guangxi, Guizhou, Hebei, Henan, Hubei, Shaanxi, and Yunnan. Growing 20–30 m (66–98 ft) tall, it is a deciduous vine. It is widely cultivated in temperate regions for its twisting stems and masses of scented flowers in hanging racemes, in spring.
Wisteria sinensis clings to supporting plants or man-made structures by counterclockwise-twining stems. The leaves are shiny, green, pinnately compound, 10–30 cm in length, with 9-13 oblong leaflets that are each 2–6 cm long. The flowers are white, violet, or blue, produced on 15–20 cm racemes before the leaves emerge in spring. The flowers on each raceme open simultaneously before the foliage has expanded, and have a distinctive fragrance similar to that of grapes. Though it has shorter racemes than Wisteria floribunda (Japanese wisteria), it often has a higher quantity of racemes. The fruit is a flattened, brown, velvety, bean-like pod 5–10 cm long with thick disk-like seeds around 1 cm in diameter spaced evenly inside; they mature in summer and crack and twist open to release the seeds; the empty pods often persist until winter. However seed production is often low, and most regenerative growth occurs through layering and suckering.
All parts of the plant contain a glycoside called wisterin which is toxic if ingested and may cause nausea, vomiting, stomach pains, and diarrhea. Wisterias have caused poisoning in children of many countries, producing mild to severe gastroenteritis.
Wisteria sinensis was unknown in the west before 1816, when several agents of the East India Company working in China sent cuttings back to England.[1] Over the next several decades the plant became, and remains, one of the quintessential ornamental vines in temperate gardens worldwide. A 200-year-old specimen, growing at Griffin's Brewery in Chiswick, London, is often cited as the UK's oldest living wisteria plant.[2][3]
It has become an invasive species in some areas of the eastern United States[4] where the climate closely matches that of China.
Wisteria sinensis is most commonly trained along garden walls, along the exterior of buildings, or over a pergola to create avenues of overhanging blossoms during bloom. It may also be trained as a freestanding tree.
Chinese wisteria is more sensitive to cold than American wisteria (Wisteria frutescens) and Japanese wisteria (Wisteria floribunda). Although root hardy to USDA Zone 5 (-20 Fahrenheit), the vine can suffer serious dieback during such cold snaps. Moreover, the frequency of spring frosts in Zones 5 and 6 can kill latent flower buds, so that the plant might only bloom sporadically.
A one-acre (4,000 m2) specimen Sierra Madre Wisteria, located in Sierra Madre, California is recognized by Guinness World Records as the world's largest blossoming plant.[5]
A white-flowering cultivar, Wisteria sinensis 'Alba', was discovered in a garden by botanist Robert Fortune in 1844, from which he took cuttings for the Royal Horticultural Society.[1]
In addition to the white 'Alba', 'Prolific' features the classic purple flowers, but in greater abundance with larger racemes. It also blooms at an earlier age than the traditional cultivar.[6] The variety 'Amethyst' has deeper colored reddish violet flowers that are extremely fragrant.[7] The cultivars 'Prolific',[8] 'Amethyst'[9] and 'Jako'[10] have gained the Royal Horticultural Society's Award of Garden Merit[11]
Contorted trunks
Single leaf
Flowers
.png)
Seed pods
_DC_seeds.jpg)
Seeds
The Sierra Madre Wistaria (the preferred spelling)
Wisteria sinensis and its variety albiflora (at the left) by A.J. Wendel, 1868 Wisteria sinensis, commonly known as the Chinese wisteria, is a species of flowering plant in the pea family, native to China, in the provinces of Guangxi, Guizhou, Hebei, Henan, Hubei, Shaanxi, and Yunnan. Growing 20–30 m (66–98 ft) tall, it is a deciduous vine. It is widely cultivated in temperate regions for its twisting stems and masses of scented flowers in hanging racemes, in spring.
Wisteria sinensis, visteria china o glicina es una especie de planta leñosa, leguminosa, caducifolia, perenne, trepadora del genus Wisteria, endémica de China en las provincias de Guangxi, Guizhou, Hebei, Henan, Hubei, Shaanxi y Yunnan. Mientras esta planta es trepadora, puede dársele una forma arbórea, con un tronco ceroso, y extremo achatado.
Alcanza 20-30 m de largo sobre árboles soporte, por ramas giratorias y abrazadoras en el sentido del reloj.
Su follaje es denso, integrado por hojas verde brillantes, pinnadas, que alcanzan hasta los 25 cm de largo, con 9-13 foliolos oblongos c/u de 2-6 cm de largo.
Sus flores son blancas, violetas (debido a antocianinas), o azules, dispuestas en racimos colgantes de 15-20 cm de largo en primavera, usualmente alcanzando su pico a mediados de mayo. Las flores en cada racimo se abren simultáneamente antes de la expansión del follaje, presentando una fragancia similar a la uva. Aunque tiene racimos más cortos que Wisteria floribunda (visteria japonesa).
Son legumbres achatadas, pardas, aterciopelados, de 5-10 cm de largo, y semillas discoides de 1 cm de diámetro; madura en verano, y se rompe liberando las semillas; las vainas vacías persisten durante el invierno. La producción de semillas es baja, y mucho crecimiento regenerativo es por clonado. - Precaución con las semillas y las vainas de Glicinia, porque son muy venenosas sí se comen.
las semillas de la planta contienen el glicósido llamado wisterina el cual es tóxico y si se ingiere puede provocar náuseas, vómitos, dolores de estómago y diarrea en adultos y la muerte por envenenamiento en niños produciendo una gastroenteritis media a severa.[1]
La zona de rusticidad de USDAes de 5-9, y prefiere suelo húmedo. Considerada tolerante a la sombra, pero solo florece expuesta a sol pleno o parcial. Y también debe pasar de organismo juvenil al estado adulto, una transición que puede llevarle muchos años. Puede vivir más de 100 años.
Fue llevada de China a Europa y a Norteamérica en 1816, y se aseguró un lugar de popularidad en las trepadoras por su floración. Pero también es una especie invasora en algunas áreas del este de Estados Unidos donde el clima es parecido al de China.
La propagación por semilla, la propagación es lenta y no recomendable, necesitará más de diez años para florecer, o bien se puede acortar esta larga espera con el injerto. Las semillas de glicinas se cosechan en el otoño justo antes de que las vainas estén listas para estallar. Han de ser plantadas inmediatamente, se pueden poner en remojo las semillas durante la noche para permitir que la humedad penetre. Si desea hacer la siembra más tarde, almacenar las semillas en una bolsa de plástico en el refrigerador, las semillas de Wisteria son tóxicas si se ingieren grandes cantidades, por lo tanto si las va a guardar en el refrigerador, asegúrese de marcar claramente el contenedor de las semillas. Plantarlas en agujeros profundos con 4 cm de tierra para macetas, regar con agua y mantener la humedad. Las semillas de Wisteria deben germinar en aproximadamente 2 semanas. Tenga en cuenta que las plantas resultantes probable no se parecerán a la planta madre. Por tal motivo se usan como porta injertos. Además, debemos estar dispuestos a esperar de 7 a 15 años, o más, para que las glicinas sembradas a partir de semillas a florezca, dependiendo de la variedad. Pese a que el tiempo que hay que esperar para que la siembra de semillas florezca puede parecer increíblemente largo, considere el hecho de que esta es la forma menos costosa para propagar glicinas. Muchos jardineros dicen que aman conocer, dominar y disfrutar plenamente del proceso.
La propagación por estaca, es un método de propagación recomendable. Para la propagación por esquejes se realiza después de la floración, en el hemisferio norte entre abril y junio, según los climas y también en septiembre y octubre. Corte esquejes de tallos blandos glicina, que se puedan doblar, estaquilla de 20 cm. y del grosor de un lápiz, a finales de verano. Sumergirlos en la hormona de enraizamiento y colocarlos en musgo de turba, arena o vermiculita, o una mezcla de los tres. Asegúrese de mantener la plantación medio húmeda. Cuando los esquejes muestran signos de nuevo crecimiento significa que las raíces se están desarrollando. Las glicinas cultivadas a partir de esquejes florecen alrededor de 2 a 3 años, dependiendo de la variedad. Colocar una bolsa o botella de plástico transparente sobre el esqueje crea un " pequeño invernadero" que ayudará a retener la humedad hasta que el esqueje comience a emitir raíces. No obstante, retire la bolsa de plástico cuando note que el esqueje empieza a brotar y por lo tanto esté echando las raíces. Mantenga los esquejes de glicinia en el exterior y a la sombra para evitar las quemaduras en las hojas muy tiernas.
La propagación por acodo, el método de propagación más recomendable, puede florecer el primer o segundo año.
La propagación por injerto, Lo hace generalmente las empresas comerciales, la propagación de glicina por este método consiste en injertar cultivares en plantas portainjertos de semilla. Si compra glicinias injertadas en un vivero, compruebe para su seguridad una unión del injerto, la cual debe estar sano y indica que ha tenido lugar. A consecuencia del injerto debe haber una clara "cicatriz" alrededor de 10 o 30 cm sobre el nivel del suelo.
Wisteria sinensis, visteria china o glicina es una especie de planta leñosa, leguminosa, caducifolia, perenne, trepadora del genus Wisteria, endémica de China en las provincias de Guangxi, Guizhou, Hebei, Henan, Hubei, Shaanxi y Yunnan. Mientras esta planta es trepadora, puede dársele una forma arbórea, con un tronco ceroso, y extremo achatado.
Hiina sinivihm ehk hiina visteeria ehk hiina rippuba (ka visteeria; Wisteria sinensis) on liblikõieliste sugukonda kuuluv taim.
Hiina sinivihma kasvatatakse dekoratiivtaimena, sest see on nii värvi kui ka vormi poolest uskumatult kaunis taim. Hulgaliselt ripub alla õhulisi, lavendelsiniseid õiekobaraid ja silma torkab sarnasus kuldvihmaga. Hiina sinivihm on jõuliselt kasvav ronitaim, mis soojemas kliimas kasvab väga suureks. Rootsis talub ta talve ainult I ja ehk ka II kliimavööndis. Kui taimele kasvukoht meeldib, võib see kasvada üsna suureks, nii et seda on vaja lõikama hakata. Kuid enamasti on siiski probleemiks see, kuidas taim kasvukohal korralikult kasvama saada. Tüvi on puitunud ja talvitub maapinnal. Aja jooksul muutub tüvi tugevaks nagu ka vanemad varred. Hiina sinivihm tuleb istutada päiksepaistelisse, sooja ja tuulevarjulisse kohta, veranda või päikselise lõunaseina äärde.[1]
Mõelda tuleks ka sellele, millised taimed üheaegselt õitsevad. Nende värv peaks sobima hiina sinivihma pehme värviga. Hiina sinivihma värv on küll tagasihoidlik, kuid seda pole kõige lihtsam teistega kombineerida. On olemas ka valgeõieline hiina rippuba, kuid see on kasvult palju väiksem ja taim pole sama külmakindel. Lehestik on lopsakas, kuid koosneb paljudest lehtedest, mis paiknevad nagu pihlakalehed. Lehtede värv on enamasti kollakasroheline, kuid suve jooksul tumeneb see sügavrohelisema toonini.[2]
Istutamine: muld peab olema õhuline ja kerge. Raskemat savimulda tuleb segada suure koguse komposti või istutusmullaga. Rippuba eelistab savist ja lubjarikast pinnast. Istutamisel tuleb taime lõigata ja soovitud kuju saavutamiseks jätkata lõikamist igal aastal. Aegamööda ehitatakse okstest üles „skelett“, mis aja jooksul tugevamaks muutub. Tavaliselt seotakse varred vertikaalselt majaseina külge kinnitaud terastraatide külge. Kui aga taimele võim anda ja kliima seda lubab, võib see kasvamiseks leida hoopis isesuguseid ja omapäraseid lahendusi. Väänduvad ronitaimed kerivad tavaliselt oma varred spiraalselt ümber toe, ühed päri- ja teised vastupäeva, olenevalt nende ehitusest ja liigiomasest eripärast. Nii väätiv kuslapuu kui ka manettia (Manettia luteorubra) väänduvad päripäeva, sandersoni laternlill (Ceropegia Sandersonii) ja visteeria (Wisteria) väänduvad aga vastupäeva. Hiina sinivihm on tuntud kui teiste taimede võras kasvav tugevakasvuline ronitaim.[3]
Hiina sinivihm ei õitse kuigi hästi, kui tema lopsakate lehtedega suviseid võrseid tugevasti ei kärbita ja sellega taime elujõudu õiepungade moodustamisele ei suunata. Õitsemine paraneb märgatavalt, kui taime põhioksi ei lasta otse üles kasvada, vaid painutatakse rõhtsaks. Õiepungad moodustavad lühivõrsete tipu ja lõikamise eesmärk on ärgitada nende lühivõrsete arengut üle kogu taime võra. Kõige lihtsam viis seda saavutada on kahekordne lõikamine. Selleks soovitatakse hilissuvel pikad noored pea- ja väiksemad külgvõrsed lühemaks kärpida. Vanemad oksad tuleks terveks jätta vaid juhul, kui soovitakse võra laiendada – siis tuleks need soovitud kohta painutada ja kinni siduda. Hilissügisel tuleks jooksval aastal kasvanud lühivõrsed kahe kuni kolme punga peale tagasi lõigata ja kõik pärast suvist lõikamist kasvanud võrsed 15 cm pikkuseks kärpida. Rippoasorte paljundatakse pookides.[4]
Hiina sinivihm ehk hiina visteeria ehk hiina rippuba (ka visteeria; Wisteria sinensis) on liblikõieliste sugukonda kuuluv taim.
Hiina sinivihma kasvatatakse dekoratiivtaimena, sest see on nii värvi kui ka vormi poolest uskumatult kaunis taim. Hulgaliselt ripub alla õhulisi, lavendelsiniseid õiekobaraid ja silma torkab sarnasus kuldvihmaga. Hiina sinivihm on jõuliselt kasvav ronitaim, mis soojemas kliimas kasvab väga suureks. Rootsis talub ta talve ainult I ja ehk ka II kliimavööndis. Kui taimele kasvukoht meeldib, võib see kasvada üsna suureks, nii et seda on vaja lõikama hakata. Kuid enamasti on siiski probleemiks see, kuidas taim kasvukohal korralikult kasvama saada. Tüvi on puitunud ja talvitub maapinnal. Aja jooksul muutub tüvi tugevaks nagu ka vanemad varred. Hiina sinivihm tuleb istutada päiksepaistelisse, sooja ja tuulevarjulisse kohta, veranda või päikselise lõunaseina äärde.
Mõelda tuleks ka sellele, millised taimed üheaegselt õitsevad. Nende värv peaks sobima hiina sinivihma pehme värviga. Hiina sinivihma värv on küll tagasihoidlik, kuid seda pole kõige lihtsam teistega kombineerida. On olemas ka valgeõieline hiina rippuba, kuid see on kasvult palju väiksem ja taim pole sama külmakindel. Lehestik on lopsakas, kuid koosneb paljudest lehtedest, mis paiknevad nagu pihlakalehed. Lehtede värv on enamasti kollakasroheline, kuid suve jooksul tumeneb see sügavrohelisema toonini.
Istutamine: muld peab olema õhuline ja kerge. Raskemat savimulda tuleb segada suure koguse komposti või istutusmullaga. Rippuba eelistab savist ja lubjarikast pinnast. Istutamisel tuleb taime lõigata ja soovitud kuju saavutamiseks jätkata lõikamist igal aastal. Aegamööda ehitatakse okstest üles „skelett“, mis aja jooksul tugevamaks muutub. Tavaliselt seotakse varred vertikaalselt majaseina külge kinnitaud terastraatide külge. Kui aga taimele võim anda ja kliima seda lubab, võib see kasvamiseks leida hoopis isesuguseid ja omapäraseid lahendusi. Väänduvad ronitaimed kerivad tavaliselt oma varred spiraalselt ümber toe, ühed päri- ja teised vastupäeva, olenevalt nende ehitusest ja liigiomasest eripärast. Nii väätiv kuslapuu kui ka manettia (Manettia luteorubra) väänduvad päripäeva, sandersoni laternlill (Ceropegia Sandersonii) ja visteeria (Wisteria) väänduvad aga vastupäeva. Hiina sinivihm on tuntud kui teiste taimede võras kasvav tugevakasvuline ronitaim.
Hiina sinivihm ei õitse kuigi hästi, kui tema lopsakate lehtedega suviseid võrseid tugevasti ei kärbita ja sellega taime elujõudu õiepungade moodustamisele ei suunata. Õitsemine paraneb märgatavalt, kui taime põhioksi ei lasta otse üles kasvada, vaid painutatakse rõhtsaks. Õiepungad moodustavad lühivõrsete tipu ja lõikamise eesmärk on ärgitada nende lühivõrsete arengut üle kogu taime võra. Kõige lihtsam viis seda saavutada on kahekordne lõikamine. Selleks soovitatakse hilissuvel pikad noored pea- ja väiksemad külgvõrsed lühemaks kärpida. Vanemad oksad tuleks terveks jätta vaid juhul, kui soovitakse võra laiendada – siis tuleks need soovitud kohta painutada ja kinni siduda. Hilissügisel tuleks jooksval aastal kasvanud lühivõrsed kahe kuni kolme punga peale tagasi lõigata ja kõik pärast suvist lõikamist kasvanud võrsed 15 cm pikkuseks kärpida. Rippoasorte paljundatakse pookides.
Txinako glizina (Wisteria sinensis) Wisteria generoko landare zurkara, hosto-erorkorra eta igokaria da, jatorriz Txinakoa (Guangxi, Guizhou, Hebei, Henan, Hubei, Shaanxi eta Yunnan probintzietakoa). Nahiz eta igokaria izan, zuhaitz itxurarekin haz daiteke, enbor kizkur eta gainalde zapalarekin.
20-30 m luze hazi daiteke zuhaitz bati lotua, zurtoina erloju-orratzen kontrako norabidean kiribilduz. Hostoak berdeak eta distiratsuak dira, 1 -30 cm luze, eta 9-13 hostoxka luzangekin, bakoitza 2-6 cm luze. Loreak zuriak, moreak edo urdinak izan daitezke, 15-20 cm luzeko mordo zintzilikarietan eratuak. Udaberrian loratzen da, sarriena maiatz erdialdean. Nahiz eta mordoak Japoniako glizinarenak baino laburragoak izan, kopurua handiagoa izaten da. Fruitua zapala, arrea, belusatua eta leka itxurakoa da, 10-15 cm luze dena.
Wisteria sinensis
160 urteko glizina, zirkinferentzia 1m20, Côtes d'Armor departamenduan "zuhaitz aipagarri" sailkatua.
Wisteria sinensis 'Alba'
Wisteria sinensis 'Alba', loreak
Txinako glizina (Wisteria sinensis) Wisteria generoko landare zurkara, hosto-erorkorra eta igokaria da, jatorriz Txinakoa (Guangxi, Guizhou, Hebei, Henan, Hubei, Shaanxi eta Yunnan probintzietakoa). Nahiz eta igokaria izan, zuhaitz itxurarekin haz daiteke, enbor kizkur eta gainalde zapalarekin.
20-30 m luze hazi daiteke zuhaitz bati lotua, zurtoina erloju-orratzen kontrako norabidean kiribilduz. Hostoak berdeak eta distiratsuak dira, 1 -30 cm luze, eta 9-13 hostoxka luzangekin, bakoitza 2-6 cm luze. Loreak zuriak, moreak edo urdinak izan daitezke, 15-20 cm luzeko mordo zintzilikarietan eratuak. Udaberrian loratzen da, sarriena maiatz erdialdean. Nahiz eta mordoak Japoniako glizinarenak baino laburragoak izan, kopurua handiagoa izaten da. Fruitua zapala, arrea, belusatua eta leka itxurakoa da, 10-15 cm luze dena.
Kiinansinisade (Wisteria sinensis) on puuvartinen köynnöskasvi.[1]
Kiinansinisade voi kasvaa 25 m pitkäksi. Se kukkii toukokuussa, ja siemenet kypsyvät syys-lokakuussa.[2] Kukat muistuttavat vaaleanpunaisia, valkoisia tai vaaleanviolettejä hernekasvien kukkia, ja muodostavat noin 30 cm pitkiä roikkuvia kukkaterttuja. Varret voivat tulla 25 cm paksuiksi, ja niiden pintaa peittää harmaan ruskea kaarna. Kiiltävän tummanvihreät lehdet koostuvat 7-13 noin 7 cm pitkästä lehdykästä. Siemenkodat ovat litteitä, 15 cm pitkiä ja karvaisia.[3][4] Kiinansinisadetta on vaikea erottaa japaninsinisateesta ja on mahdollista että ne risteytyvät.[5]
Sopivassa ympäristössä kiinansinisade voi kasvaa todella suureksi ja vanhaksi. Suurin tunnettu yksilö on Sierra Madressa Kaliforniassa kasvava köynnös, joka istutettiin vuonna 1892, ja johon nykyisin puhkeaa yli 1,5 miljoonaa kukkaterttua vuosittain.[6]
Kiinansinisade on kotoisin Kiinasta ja muualta Itä-Aasiasta. Sitä kasvatetaan koristekasvina, ja se on levinnyt luontoon tulokaslajina ainakin Ranskassa[2] ja Yhdysvalloissa. Se voi tappaa puita, joiden ympärille se kietoutuu, ja syrjäyttää alkuperäisiä kasvilajeja.[4]
Kiinansinisade (Wisteria sinensis) on puuvartinen köynnöskasvi.
Kiinansinisade voi kasvaa 25 m pitkäksi. Se kukkii toukokuussa, ja siemenet kypsyvät syys-lokakuussa. Kukat muistuttavat vaaleanpunaisia, valkoisia tai vaaleanviolettejä hernekasvien kukkia, ja muodostavat noin 30 cm pitkiä roikkuvia kukkaterttuja. Varret voivat tulla 25 cm paksuiksi, ja niiden pintaa peittää harmaan ruskea kaarna. Kiiltävän tummanvihreät lehdet koostuvat 7-13 noin 7 cm pitkästä lehdykästä. Siemenkodat ovat litteitä, 15 cm pitkiä ja karvaisia. Kiinansinisadetta on vaikea erottaa japaninsinisateesta ja on mahdollista että ne risteytyvät.
Sopivassa ympäristössä kiinansinisade voi kasvaa todella suureksi ja vanhaksi. Suurin tunnettu yksilö on Sierra Madressa Kaliforniassa kasvava köynnös, joka istutettiin vuonna 1892, ja johon nykyisin puhkeaa yli 1,5 miljoonaa kukkaterttua vuosittain.
Kiinansinisade on kotoisin Kiinasta ja muualta Itä-Aasiasta. Sitä kasvatetaan koristekasvina, ja se on levinnyt luontoon tulokaslajina ainakin Ranskassa ja Yhdysvalloissa. Se voi tappaa puita, joiden ympärille se kietoutuu, ja syrjäyttää alkuperäisiä kasvilajeja.
Glycine de Chine
Wisteria sinensis ou glycine de Chine, est une espèce de plantes dicotylédones de la famille des Fabaceae, sous-famille des Faboideae, originaire de Chine.
Ce sont des plantes grimpantes, pouvant atteindre 10 m de haut. L'espèce a été introduite au début du XVIIIe siècle en France par Dominique Parrenin[réf. nécessaire] et en Grande-Bretagne par le capitaine Robert Welbank en 1816[1],[2]. Suivant J. Compton, dix ans environ après son arrivée en Angleterre, la glycine de Chine a été importée en France à partir de l’Angleterre. Elle aurait été cultivée dans les jardins de Jean-François Boursault (28 rue Blanche à Paris, en 1825) et de François Cels[3].
La glycine de Chine est une plante ornementale appréciée dans les régions tempérées pour sa floraison printanière abondante et parfumée. Elle fait aussi partie des plantes lianescentes utilisées par les papetiers chinois pour produire un papier traditionnel très en vogue sous la dynastie Tang (618-907) mais ayant progressivement disparu après le Xe siècle.
Le nom de genre Wisteria a été dédié à Caspar Wistar (1761-1818) professeur d’anatomie à l’université de Philadelphie.
L’épithète spécifique sinensis est mot latin récent indiquant « originaire de Chine ».
Le nom glycine est un dérivé savant (1744) du grec glukus γλυκυς « doux », en raison de l’élément visqueux que cette espèce de plante contient.
En 1819, l’espèce fut décrite et nommée Glycine sinensis par le médecin et botaniste britannique John Sims[4]. En 1825, le botaniste suisse, Augustin-Pyramus de Candolle fait passer l’espèce dans le genre Wisteria dans Prodomus systematis[5].
Selon Powo (Kew)[7], les synonymes sont :
Selon Tropicos (11 juin 2013)[9] (Attention liste brute contenant possiblement des synonymes) :
La glycine de Chine est un arbuste lianescent, aux feuilles caduques, dont les tiges volubiles peuvent atteindre 30 mètres de long et 20 cm de diamètre. Les jeunes rameaux sont densément poilus, les tiges plus âgées sont plus glabres[10],[11]. Cette plante forme de grandes colonies clonales qui se développent à partir de rhizomes souterrains épais et de racines adventives. La glycine de Chine grimpe autour d’un support de façon senestre[n 1]. Cet enroulement senestre est relativement rare parmi les plantes à fleurs, et la glycine du Japon, Wisteria floribunda, qui lui est étroitement apparentée, s’enroule de façon dextre[12].
Les feuilles, alternes, composées imparipennées, peuvent atteindre 40 cm de long. Chaque feuille compte de 7 à 13 folioles (contre 13 à 19 folioles chez Wisteria floribunda), ovales à elliptiques, de 10 cm de long sur 6 cm de large, aux marges entières et à la base arrondies. Les folioles sont couvertes de poils soyeux lorsqu'elles sont très jeunes et deviennent presque glabres par la suite. Le pétiole atteint 10 cm de long, avec une base enflée (pulvinus)[11].
L'inflorescence est une longue grappe retombante, pouvant atteindre 30 à 40 cm de long (jusqu'à 50 cm et plus chez Wisteria floribunda) et regroupant de nombreuses fleurs.
Les fleurs, de type papilionacé, voyantes et légèrement odorantes, de 2,5 cm de long environ, sont de couleur lilas très pale à plus ou moins foncé, parfois blanche[11].
La floraison se produit généralement tôt au printemps, avant l'apparition des nouvelles feuilles, et on assiste le plus souvent à une deuxième floraison discrète en été ou en automne[11]. Le fruit est une gousse brune, velue et dense, atteignant 15 cm de long, et contenant 1 à 3 graines. La gousse est souvent renflée autour des graines. Celles-ci sont lisses, brunes et aplaties[11].
Toutes les longueurs données dans cette section sont plus grandes que celles données pour l’espèce sauvage de Chine par Flora of China[13].
L'aire de répartition originelle de Wisteria sinensis se situe en Chine, dans les provinces de Anhui, Fujian, Guangxi (Nord-Est), Hebei, Henan, Hubei, Hunan, Jiangsu, Jiangxi, Shaanxi, Shandong, Shanxi (Sud), Zhejiang [13]. Dans son aire naturelle, la plante se rencontre dans les forêts de montagne, entre 500 et 1 800 mètres d'altitude. Elle est par ailleurs largement cultivée dans diverses régions tempérées situées au-delà de son aire de répartition naturelle[13].
Les graines de ces deux espèces contiennent de la wistarine, glycoprotéine de type lectine, toxique. Des intoxications sont signalées dans la littérature et concernent des enfants ayant consommé des graines. Ce sont donc des plantes qu'il faut considérer comme toxiques.
En ce qui concerne les chevaux , une absorption de feuillage ainsi que de rameaux provoque une sensation observée de brûlures à un point tel qu'il leur est impossible de s'abreuver ainsi que de se nourrir durant 2 à 3 jours.
Les glycines sont des plantes ornementales très fréquemment cultivées dans les régions tempérées, pour leur floraison abondante et parfumée. Elles sont palissées contre les murs ou courent sur des clôtures ou sur des pergolas.
Le moment approprié pour planter la glycine est le printemps ou l'automne. Un terreau normal mélangé à un peu de compost lui suffit. Ensuite, arrosez bien et appliquez une couche de paillis. Après la plantation, il peut s'écouler quelques années avant la première floraison[14].
Lorsque vous plantez de la glycine, utilisez des treillis très robustes et bien ancrés dans le sol, afin que la plante ne les fasse pas tomber au fil des ans. Des cordes ne seront pas suffisantes pour la glycine, qui pousse vigoureusement, et seront simplement arrachées du mur en quelques années. Au bout de quelques années, il n'est plus possible de retirer le tuteur, car la plante grimpante se lie complètement au cadre avec le temps. Attention: Ne placez pas de plantes près des tuyaux d’évacuation des eaux et veillez à ce qu'elles ne s'enroulent pas autour des gouttières. Les pousses épaisses et tortueuses de cet arbuste, qui croissent vigoureusement sont capables d'écraser même les tuyaux et les gouttières en métal. Faites également attention au plâtre fissuré: la glycine peut l’infiltrer[14].
Comme la glycine est assez sensible à la sécheresse, il faut arroser la plante à temps si la chaleur persiste, surtout au printemps avant la floraison, ou elle perdra ses boutons floraux. Évitez les fertilisateurs riches en azote, car la glycine synthétise son propre azote grâce aux bactéries nodulaires présentes sur les racines. Un apport excessif d'azote entraînerait une croissance accrue des feuilles et des pousses au détriment de la formation des fleurs. Conseil: Afin de limiter la force d'étranglement des sarments de la glycine, il est conseillé de dérouler chaque année les jeunes sarments souples enroulés autour du tuteur, et de les guider tout droit le long de celui-ci afin qu'ils exercent moins de pression[14].
La glycine doit toujours être propagée par bouture, car les glycines propagées par semis auront une floraison nettement réduite. Ces plantes ne fleurissent généralement qu'après plus de dix ans, et jamais aussi abondamment que les spécimens greffés. En raison des meilleures caractéristiques de croissance et de floraison, il est préférable d'acheter des spécimens greffés dans des magasins spécialisés[14].
Outre les ravageurs classiques tels que les trétranyques et les pucerons, les campagnols aiment aussi se nourrir des racines du glycine. Si l'on sait que le lieu de plantation est fréquenté par les campagnols, la plante doit être plantée dans un panier protecteur robuste[14].
Les fibres libériennes de la glycine de Chine ont joué un rôle mal connu et limité dans le temps, dans la longue histoire de la fabrication du papier en Chine.
Les premiers papiers sont apparus en Chine sous la dynastie Han (de -206 à +220). Ils furent d’abord fabriqués à partir de fibres de chanvre tirées de vieux chiffons[15]. Au cours des siècles suivants, les papetiers passèrent de l’utilisation de chiffons à l’exploitation directe des fibres du chanvre (dama 大麻, Cannabis sativa L.) et du mûrier à papier (gu 榖, chu 楮, Broussonetia papyrifera L.). Ils essayèrent aussi les fibres extraites de la ramie (zhuma 苎麻, papier de ramie L.), du lin (yama 亚麻, Linum usitissimum L.), et du jute (huangma 黄麻, Corchorus capsularis L.). Sous l’influence de Cai Lun, un haut fonctionnaire mort en 121, la diffusion d’une nouvelle procédure de fabrication de papier avec de l’écorce de mûrier à papier put se répandre largement.
Durant la dynastie Jin (265-420), les nouveaux papiers de fibres végétales remplacent peu à peu les lattes de bambou et les bandes de soie utilisés jusque-là comme support de l'écriture. Ce succès incite les papetiers à rechercher de nouvelles fibres végétales papetières. Leurs innovations vont porter sur les « plantes lianescentes ». Il s’agit d’un groupe de plantes dont le nom chinois se termine par le caractère teng 藤[16],[17], comme 紫藤 ziteng la glycine (Wisteria sinensis), 南蛇藤（黑藤）nánshéténg (hēiténg) Celastrus orbiculatus, baiteng 白藤 Calamus tetradactylus , 青藤 qingteng (Sinomenium acutum), 葛藤 géténg Kudzu (Pueraria montana var. lobata) etc. En chinois classique le caractère teng 藤, employé isolément sans déterminant, peut désigner le « rotin ». À l’époque contemporaine, toutes les espèces de rotin du genre Calamus (palmiers grimpants à rotin) ont reçu un nom vulgaire normalisé par Flora of China, se terminant par teng 藤 (ce qui permet d’éviter de mélanger l’écriture alphabétique romaine avec les caractères chinois). Et toutes les espèces de Wisteria de Chine possède aussi le caractère teng 藤 dans leur nom. Toutes ces plantes servent à fabriquer du papier de rotinoïde[n 2] tengzhi 藤纸 (appelé par Yi Xiaohui[16] du papier d’écorce de rotinoïde tengpizhi 藤皮纸).
L’histoire des anciens papiers a été écrite par des lettrés qui s’intéressaient particulièrement à des papiers apprêtés et décorés qu’ils avaient utilisés dans leur pratique épistolaire, poétique ou calligraphique ou qu’ils avaient pu voir dans leurs hautes fonctions administratives. Jean-Pierre Drège[17] a donné un bon aperçu de l’ardeur érudite des lettrés à collecter les différents noms de papiers ayant servi à tel type de fonctionnaires, pour tel type d’édit, à telle époque:
Le texte se poursuit de cette manière sur des dizaines de pages. J-P. Drège ne traduit pas à proprement parler le nom des plantes en chinois mais donne ce qu’en linguistique on appelle un calque lexical. Il fournit une traduction morphème à morphème, ainsi le papier de « chanvre jaune » (黄麻 huangma jaune.chanvre) pourrait être fait de jute (Corchorus capsularis famille des Tiliaceae), et le papier de « rotin bleu » (青藤 qingteng) fait de Sinomenium acutum (famille des Menispermaceae).
Les lettrés qui ont laissé ces témoignages manifestaient très peu d’intérêts pour les techniques de fabrication. Ce n’est qu’à partir du Tiangong Kaiwu (天工開物) publié en 1637, qu’une encyclopédie des processus de production donne des explications éclairées par des illustrations.
Durant la dynastie Tang (618-907), l’essor du papier s’accompagna d’une prodigieuse diversification des matières premières. Le bambou entra aussi en scène, mais c’est un peu plus tard, durant la dynastie Song (960-1279) qu'il s’est imposé et s’est substitué aux chanvroïdes (chanvre, ramie, jute...), aux rotinoïdes (glycine, rotin (Calamus) , Sinomenium...) et même en partie aux mûriers à papier[17]. Voir la classification des papiers traditionnels chinois.
Entrées de Wikipedia traitant de la fabrication du papier. Celles marquées de ** comportent des dessins à l’encre illustrant le processus de fabrication du papier.
Glycine de Chine
Wisteria sinensis ou glycine de Chine, est une espèce de plantes dicotylédones de la famille des Fabaceae, sous-famille des Faboideae, originaire de Chine.
Ce sont des plantes grimpantes, pouvant atteindre 10 m de haut. L'espèce a été introduite au début du XVIIIe siècle en France par Dominique Parrenin[réf. nécessaire] et en Grande-Bretagne par le capitaine Robert Welbank en 1816,. Suivant J. Compton, dix ans environ après son arrivée en Angleterre, la glycine de Chine a été importée en France à partir de l’Angleterre. Elle aurait été cultivée dans les jardins de Jean-François Boursault (28 rue Blanche à Paris, en 1825) et de François Cels.
La glycine de Chine est une plante ornementale appréciée dans les régions tempérées pour sa floraison printanière abondante et parfumée. Elle fait aussi partie des plantes lianescentes utilisées par les papetiers chinois pour produire un papier traditionnel très en vogue sous la dynastie Tang (618-907) mais ayant progressivement disparu après le Xe siècle.
A glicinia chinesa ou wisteria chinesa[Cómpre referencia] (Wisteria sinensis), é unha especie botánica de planta leñosa, leguminosa, caducifolia, perenne, rubideira do xénero Wisteria, endémica da China nas provincias de Guangxi, Guizhou, Hebei, Henan, Hubei, Shaanxi e mais Yunnan. Mentres esta planta é rubideira, pódeselle dar unha forma arbórea.
Acada os 20–30 m de longo sobre árbores soporte, por pólas ziratorias e abrazadoras no sentido do reloxo.
A follaxe é mesta, integrada por follas verde brillantes, pinnadas, que acadan até 25 cm de longo, con 9-13 folíolos oblongos de 2–6 cm de longo.
As flores son brancas, violetas, ou azuis, dispostas en acios pendurados de 15–20 cm de longo en primavera, usualmente acadando o seu pico a mediados de maio. As flores en cada acio abren simultaneamente antes da expansión da follaxe, presentando unha fragrancia semellante á uva; malia teren acios máis curtos ca Wisteria floribunda (Glicinia xaponesa).
Son legumes achatadas, pardas, aveludadas, de 5–10 cm de longo, e sementes discoides de 1 cm de diámetro; madura no verán, e creban ceibando as sementes; as vaíñas baleiras fican na planta durante o inverno. A produción de sementes é baixa, e moito crecemento rexenerativo é por reprodución asexual (clonado). As sementes e vaíñas da glicinia xaponesa son moi velenosas se se insiren.
.
A zona de rusticidade de USDA é de 5-9, e gosta de solos húmidos. Considerada tolerante á sombra, pero só florece exposta ao sol de cheo ou parcialmente. Pode vivir máis de 100 anos.
Todas as partes da planta conteñen o glicósido chamado wisterina o cal é tóxico e se se insire pode provocar bocalladas, vómitos, dores de estómago e diarrea en adultos e a morte por envelenamento en rapaces producindo unha gastroenterite media a severa.
Foi levada da China a Europa e a Norteamérica en 1816, e se asegurou un lugar de popularidade nas rubideiras pola súa floración. Mais tamén pode ser unha especie invasora nalgunhas áreas do leste dos Estados Unidos onde o clima é semellante ao China.
A glicinia chinesa ou wisteria chinesa[Cómpre referencia] (Wisteria sinensis), é unha especie botánica de planta leñosa, leguminosa, caducifolia, perenne, rubideira do xénero Wisteria, endémica da China nas provincias de Guangxi, Guizhou, Hebei, Henan, Hubei, Shaanxi e mais Yunnan. Mentres esta planta é rubideira, pódeselle dar unha forma arbórea.
Kineska glicinija (lat. Wisteria sinensis), grmasta penjačica iz porodice mahunarki. Jedna je od sedam priznatih vrsta glicinija. Domovina joj je Kina odakle je uvezena po raznim krajevima svijeta[1], uključujući i Hrvatsku[2]Cvjetovi biljke su navodno jestivi,te se mogu pripremati na isti način kao i cvjetovi bazge ili bagrema.
Kineska glicinija je otrovna biljka; otrovni dijelovi su korijen, grančice, kora, mahune i posebno sjeme.
Glavni aktivni sastojci: glikozid vistarin, otrovna smola i alantoična kiselina.
Sadržaj sastojaka može varirati ovisno o lokaciji i sezoni.
Simptomi trovanja: mučnina, povraćanje, proljev, poremećaji cirkulacije, kolaps. Čak i 2 sažvakana sjemena mogu biti uzrok trovanja u djece.
Lutz Roth, Max Daunderer, Kurt Kormann: Giftpflanzen Pflanzengifte. 6. Auflage. Nikol, Hamburg 2012, ISBN 978-3-86820-009-6.
Kineska glicinija (lat. Wisteria sinensis), grmasta penjačica iz porodice mahunarki. Jedna je od sedam priznatih vrsta glicinija. Domovina joj je Kina odakle je uvezena po raznim krajevima svijeta, uključujući i HrvatskuCvjetovi biljke su navodno jestivi,te se mogu pripremati na isti način kao i cvjetovi bazge ili bagrema.
Módry kićenc (łaćonsce: Wisteria sinensis) je kerk ze swójby łušćinowcow. Dalše serbske mjena su chinska glycinija a módry kitkowc.
Jeli sy jedyn z mjenowanych njedostatkow skorigował(a), wotstroń prošu potrjecheny parameter předłohi {{Předźěłuj}}. Podrobnosće namakaš w dokumentaciji.
Módry kićenc (łaćonsce: Wisteria sinensis) je kerk ze swójby łušćinowcow. Dalše serbske mjena su chinska glycinija a módry kitkowc.
Chinese blauweregen (Wisteria sinensis) is een liaan, die 8 tot 10 m hoog kan worden. Oorspronkelijk komt de plant uit China. De plant is linkswindend in tegenstelling tot de rechtswindende Japanse blauweregen (Wisteria floribunda). De langwerpige bladeren groeien in een hoog tempo. De bloei is van mei tot juni. De Chinese blauweregen heeft grote blauwe, witte of roze bloemen die in trossen naar beneden hangen. De lange bloemtrossen worden tot 25 cm lang.
De plant is enigszins verwant met de goudenregen (Laburnum anagyroides) met gele bloemtrossen die tot dezelfde familie maar niet tot hetzelfde geslacht behoort.
De Chinese blauweregen is niet zelfhechtend en moet worden geleid. In zomer en winter kan de jonge leiplant worden gesnoeid. In het tweede jaar wordt de plant in de winter gesnoeid. Na verjongingssnoei duurt het enige jaren voordat er weer bloemen verschijnen. Een volgroeide blauweregen vertegenwoordigt een behoorlijk gewicht.
Een lichte, humusrijke grond die voldoende vochtig is, zorgt voor een flinke groei en bloei. De Chinese blauweregen houdt van zon.
'Loofgangen' of 'berceaus' zijn ook vaak gevormd met behulp van blauweregen.
Mediabestanden die bij dit onderwerp horen, zijn te vinden op de pagina Wisteria sinensis op Wikimedia Commons. Chinese blauweregen (Wisteria sinensis) is een liaan, die 8 tot 10 m hoog kan worden. Oorspronkelijk komt de plant uit China. De plant is linkswindend in tegenstelling tot de rechtswindende Japanse blauweregen (Wisteria floribunda). De langwerpige bladeren groeien in een hoog tempo. De bloei is van mei tot juni. De Chinese blauweregen heeft grote blauwe, witte of roze bloemen die in trossen naar beneden hangen. De lange bloemtrossen worden tot 25 cm lang.
De plant is enigszins verwant met de goudenregen (Laburnum anagyroides) met gele bloemtrossen die tot dezelfde familie maar niet tot hetzelfde geslacht behoort.
Multimedia w Wikimedia Commons Glicynia chińska, słodlin chiński, wisteria chińska (Wisteria sinensis (Sims) Sweet) – gatunek ozdobnego pnącza, należący do rodziny bobowatych. Roślina występuje w stanie dzikim w środkowych Chinach, jest uprawiana w wielu krajach świata[2]. Nazwa wisteria wywodzi się od nazwiska amerykańskiego anatoma – Caspara Wistara.
Glicynia chińska, słodlin chiński, wisteria chińska (Wisteria sinensis (Sims) Sweet) – gatunek ozdobnego pnącza, należący do rodziny bobowatych. Roślina występuje w stanie dzikim w środkowych Chinach, jest uprawiana w wielu krajach świata. Nazwa wisteria wywodzi się od nazwiska amerykańskiego anatoma – Caspara Wistara.
Blåregn (Wisteria sinensis) är en kraftigväxande klättrande buske med oftast blåvioletta blommor i 15–20 centimeter långa klasar. Den är frostkänslig och kan i Sverige endast odlas i de sydligaste odlingszonerna. Även där bör blåregnet täckas över på vintern, exempelvis med granris. Jorden ska inte ha pH-värde över 7. Annat namn är Glycine. Blåregnets blomning är möjligen den rikaste i hela Wisteriasläktet. Den har visserligen kortare klasar än japanskt blåregn, men blomrikedomen hos blåregnet är oöverträffad. Blommorna är lila, blålila eller vita och blomningen inträffar på våren. Samtliga blommor i en klase slår ut samtidigt. Blåregnet måste få solljus åtminstone en del av dagen för att blomma. Blommorna har en speciell doft som liknar vinsläktets.
Beroende på klimat kan blåregnet bli upp till 20–30 meter hög. Bladen är blanka och mellan 10 och 30 centimeter långa. Fröbaljorna är mellan 5 och 10 centimeter långa och innehåller ett stort antal giftiga, bruna, bönliknande frön. De mognar under sommaren. Giftet de innehåller kallas wisterin och om det förtärs kan det orsaka illamående, magsmärtor och diarré[1].
Blåregnet kom från Kina till Europa och Nordamerika 1816 och har blivit en mycket omtyckt prydnadsväxt i trädgårdar. Blåregnet kan bli mer än 50 år gammalt, och det finns exemplar som levt över 100 år.
Wikimedia Commons har media som rör Blåregn.
Blåregn (Wisteria sinensis) är en kraftigväxande klättrande buske med oftast blåvioletta blommor i 15–20 centimeter långa klasar. Den är frostkänslig och kan i Sverige endast odlas i de sydligaste odlingszonerna. Även där bör blåregnet täckas över på vintern, exempelvis med granris. Jorden ska inte ha pH-värde över 7. Annat namn är Glycine. Blåregnets blomning är möjligen den rikaste i hela Wisteriasläktet. Den har visserligen kortare klasar än japanskt blåregn, men blomrikedomen hos blåregnet är oöverträffad. Blommorna är lila, blålila eller vita och blomningen inträffar på våren. Samtliga blommor i en klase slår ut samtidigt. Blåregnet måste få solljus åtminstone en del av dagen för att blomma. Blommorna har en speciell doft som liknar vinsläktets.
Beroende på klimat kan blåregnet bli upp till 20–30 meter hög. Bladen är blanka och mellan 10 och 30 centimeter långa. Fröbaljorna är mellan 5 och 10 centimeter långa och innehåller ett stort antal giftiga, bruna, bönliknande frön. De mognar under sommaren. Giftet de innehåller kallas wisterin och om det förtärs kan det orsaka illamående, magsmärtor och diarré.
Blåregnet kom från Kina till Europa och Nordamerika 1816 och har blivit en mycket omtyckt prydnadsväxt i trädgårdar. Blåregnet kan bli mer än 50 år gammalt, och det finns exemplar som levt över 100 år.
Çin mor salkımı (Wisteria sinensis), baklagiller (Fabaceae) familyasındann bir sarmaşık türü. Anayurdu Çin'dir.
Boyu 20-30 metreye kadar varabilir. Ömrü yaklaşık 70-80 yıldır. Çiçekleri salkım durumunda, mavi-mor, beyaz ya da soluk pembe renklidir. Nisan sonu Mayıs ayı başında yapraklanmadan önce çiçeklerini açmaya başlar. Bahçelerde süs bitkisi olarak yetiştirilir.
Bakla şeklinde meyvenin içinde tohumları bulunur. Üretimi tohum ve çelikle yapılır. Yaprakçıkları 7-13 olup yumurtamsı elips şeklindedir.
İki çenekliler ile ilgili bu madde bir taslaktır. Madde içeriğini geliştirerek Vikipedi'ye katkıda bulunabilirsiniz. Tử đằng hoặc dây sắn tía (danh pháp khoa học: Wisteria sinensis) là một loài thực vật có hoa trong họ Đậu. Loài này được (Sims) Sweet miêu tả khoa học đầu tiên.[1]
Ở Việt Nam Hoa tử đằng được gọi với những tên sau: Dây sắn tía, hoa Chu đằng, hoa Đằng la, còn tên tiếng Anh: Chinese wisteria, tên tiếng Pháp: Glycine, Glycine de Chine và tên tiếng Nhật: Fuji.[2]
Đây là một loài dây leo thân gỗ, rụng lá, lâu năm bản địa của Trung Quốc ở các tỉnh Quảng Tây, Quý Châu, Hà Bắc, Hà Nam, Hồ Bắc, Sơn Tây, và Vân Nam. Mặc dù là loài cây dây leo nhưng nó có thể hình thành dạng giống như cây có thên uốn cong. Nó có thể dài 20-30 mét trên cọc hoặc cây nó quấn quanh theo chiều kim đồng hồ.
Hoa của tử đằng là một nguồn cảm hứng của nhiều thi sĩ. Trong bài Tử đằng thụ (紫藤樹) của Lý Bạch:
Tử đằng hoặc dây sắn tía (danh pháp khoa học: Wisteria sinensis) là một loài thực vật có hoa trong họ Đậu. Loài này được (Sims) Sweet miêu tả khoa học đầu tiên.
Ở Việt Nam Hoa tử đằng được gọi với những tên sau: Dây sắn tía, hoa Chu đằng, hoa Đằng la, còn tên tiếng Anh: Chinese wisteria, tên tiếng Pháp: Glycine, Glycine de Chine và tên tiếng Nhật: Fuji.
Đây là một loài dây leo thân gỗ, rụng lá, lâu năm bản địa của Trung Quốc ở các tỉnh Quảng Tây, Quý Châu, Hà Bắc, Hà Nam, Hồ Bắc, Sơn Tây, và Vân Nam. Mặc dù là loài cây dây leo nhưng nó có thể hình thành dạng giống như cây có thên uốn cong. Nó có thể dài 20-30 mét trên cọc hoặc cây nó quấn quanh theo chiều kim đồng hồ.
Wisteria sinensis (Sims) DC., 1825
Глици́ния кита́йская (лат. Wisteria sinensis) — декоративное древесное растение родом из Китая, вид двудольных цветковых растений рода Глициния (Wisteria) семейства Бобовые (Fabaceae).
Глициния китайская — деревянистая лиана, достигающая 20—25 м в высоту. Стебли закрученные против часовой стрелки, молодые веточки покрытые беловатым опушением, затем оголяющиеся. Листья очерёдные, непарноперисто разделённые на 7—13 листочков, каждый из которых узкояйцевидной формы, с закруглённым или слабо клиновидным основанием, 5—8×2—4 см, с обеих сторон изначально прижатоопушённые.
Кистевидные соцветия появляются на верхушках веточек или в пазухах листьев двухлетних побегов, крупные, многоцветковые, до 30 см длиной, белоопушённые. Цветки 2—2,5 см длиной, ароматные. Венчик мотылькового типа, сине-фиолетового, изредка белого цвета. Чашечка колокольчатая, пятизубчатая, белоопушённая. Девять нижних тычинок сросшиеся, верхняя — свободная. Пестик изогнут кверху, завязь опушённая, с шестью—восемью семязачатками.
Плод — боб, покрытый густым бархатистым опушением, долго не опадающий, 10—15×1,5—2 см. Семена по одному—три в бобе, коричневые, блестящие, около 1,5 см в диаметре.
В природе цветёт весной, с апреля по май, плодоносит с мая по август. Вегетирует растение около 150 дней. Выдерживает понижения температуры воздуха до -20 ºС.
Число хромосом 2n = 16.
Глициния китайская в естественных условиях произрастает в горных лесах (на высоте 500—1800 м над уровнем моря) центрального и восточного Китая (провинции Аньхой, Фуцзянь, Гуанси, Хэбэй, Хэнань, Хубэй, Цзянсу, Цзянси, Шэньси, Шаньси и Шаньдун) а также в Японии.
Этот вид глицинии в культуре с 1816 года. Созданы многочисленные декоративные сорта и гибриды. Wisteria ×formosa — гибрид глицинии китайской и глицинии обильноцветущей.
Применяется в южных районах для вертикального озеленения, декоративна своими многочисленными ароматными сине-сиреневыми цветками. Размножается семенами, отводками, черенками. В России иногда используется на Черноморском побережье.
Все части растения ядовиты, содержат гликозид вистарин (нем.)русск..
Глициния китайская была впервые описана английским ботаником Джоном Симсом в 46-м выпуске журнала Botanical Magazine, вышедшем 2 июля 1819 года, в составе рода Glycine. В 1825 году перенесена в род Wisteria Огюстеном Пирамом Декандолем.
семейства Истодовые, Суриановые и КвиллайевыеГлици́ния кита́йская (лат. Wisteria sinensis) — декоративное древесное растение родом из Китая, вид двудольных цветковых растений рода Глициния (Wisteria) семейства Бобовые (Fabaceae).
關於香港性工作者權益組織，請見「紫藤 (組織)」。紫藤（學名：Wisteria sinensis），别名藤萝、朱藤、黃環，屬豆科植物。
高大木质藤本。奇数羽状复叶，有7到13枚小葉，長卵披針狀葉；幼葉兩面都有白色小絨毛，成熟后无毛。春季开花，青紫色蝶形花冠，长2.5－4厘米，总状花序，排列整齊，經常有20到30朵的花排列在枝端。荚果长10－15厘米，密生绒毛。
这是一篇與植物相關的小作品。你可以通过编辑或修订扩充其内容。 紫色系 紫藤 紫藤（學名：Wisteria sinensis），别名藤萝、朱藤、黃環，屬豆科植物。
高大木质藤本。奇数羽状复叶，有7到13枚小葉，長卵披針狀葉；幼葉兩面都有白色小絨毛，成熟后无毛。春季开花，青紫色蝶形花冠，长2.5－4厘米，总状花序，排列整齊，經常有20到30朵的花排列在枝端。荚果长10－15厘米，密生绒毛。
.png)
.jpg)
_DC_seeds.jpg)
.jpg)
