Koldvint (Serinus serinus) on linnuliik vintlaste sugukonnast.
Koldvint on levinud Vahemere maades, Lääne- ja Kesk-Euroopas põhja suunas kuni Lõuna-Rootsi ja Lõuna-Soomeni. Koldvint on viimase paarisaja aasta jooksul oma levilat laiendanud pidevalt põhja suunas. 19. sajandi algul oli ta levinud ainult Lõuna-Euroopas, 1875. aastaks oli ta jõudnud Kesk-Euroopasse ja 1925. aasta paiku jõudis Läänemere lõunarannikuni. Eestisse jõudis koldvint hiljemalt 1927. aastal. Tänapäeval on koldvint Eestis harv haudelind, keda pesitseb siin hinnanguliselt 100–300 paari[2]. Peamised pesitsuspiirkonnad on Liivi lahe ja Soome lahe äärsed rannamännikud ja pargid. Saabub meile aprillis, lahkub septembris-oktoobris.
Linnu üldpikkus on 11–12 cm. Väike, suhteliselt suure pea ja pisikese nokaga vint. Isaslinnu pea, kurgualune ja rind on sidrunkollased, ülapool triibuline kollase päranipualaga, alapool valge mustade triipudega. Emaslind heledam, tuhmi kollakashalli peaga. Noorlind on pruunim, tal puudub kollane värvus. Häälitsused mitmesugused, lennul on tunnuslik tjililili. Laul on pikk ja väga kiire kliriseva kõlaga siristus. Laulab tavaliselt puu väljaulatuval oksal, traadil, lennul ja harva ka maas. Laul on kõige aktiivsem keskpäeval ja õhtupoolikul. Tegutseb sageli paariti või väikestes seltsingutes.
Koldvint asustab kultuurmaastiku puistuid. Lõuna-Euroopas leidub teda ka mägedes.
Suve jooksul pesitseb koldvint kaks korda. Pesitsemise ajal laulab isaslind sageli puuvõrade vahel käänakulisel mängulennul end ühelt küljelt teisele pöörates. Emaslinnu kõrval oksal mängides laiutab ta saba, ajab pugusulestiku kohevile ja keerab end ühtelugu siia-sinna. Pesa paikneb tihti puu ladvas või külgoksal tüvest eemal. Pesa on väga väike ja koosneb pehmest taimsest materjalist. Kurnas 3–6 muna, mis on sinakasvalge taustaga ja pruunide kuni mustjate laikudega. Poegi toidavad mõlemad vanemad.[3]
Toiduks on puude ja rohttaimede seemned.
Koldvint (Serinus serinus) on linnuliik vintlaste sugukonnast.
