Anthemis tinctoria, o camomila mariella, ye una especie del xéneru Anthemis de la familia de los xirasoles (Asteraceae).
Ye una planta viviega bienal, que se presenta na área mediterránea y nel oeste d'Asia. Tien un porte de xamasca plumosa de fueyes verdes brilloses arumoses. Les fueyes son ferruchaes y bi-pinnatífidas y nidies nel viesu. Les plantes algamen un altor de 60 cm.
Tienen flores marielles asemeyaes a les margarites, que se disponen terminalmente en llargos tarmos angulares. Florien con mapa mientres el branu.
Nun tien usos culinarios o comerciales, los sos usos son de tipu llindáu melecinal. Sicasí produz un escelente tinte de color mariellu ante, y matices anaranxaos que s'usaba nel pasáu na industria.
Anthemis tinctoria describióse por Carlos Linneo y espublizóse en Species Plantarum 2: 896. 1753.[1]
Anthemis: nome xenéricu que vien de la pallabra griega: «Anthemon» (= flor) depués tresformóse en «Anthemis» (= pequeña flor) y refierse a les inflorescencies de les plantes.[2][3] Esti nome foi utilizáu polos antiguos griegos pa indicar una de les munches especies de manzanilla. El nome científicu aceptáu anguaño (Anthemis) foi asignáu a esti xéneru por Carlos Linneo (1707-1778), biólogu y escritor suecu, consideráu'l padre de la moderna clasificación científica de los organismos vivos, na publicación de Species Plantarum de 1753.[4] En realidá, foi'l botánicu toscanu Pier Antonio Micheli (1679-1737) quien propunxo orixinalmente el nome d'esti xéneru na so obra Nova plantarum xenera: iuxta Tournefortii methodum disposita (1729).
tinctoria: epítetu llatín que significa «utilizada nel tiñíu».[5]
subsp. tinctoria
var. australis R.Fern.
Esta planta bien popular, tien dellos nomes comunes, como manzanilla de tintes, manzanilla lloca, güeyu de güe, pampillos.[6]
Esta páxina forma parte del wikiproyeutu Botánica, un esfuerciu collaborativu col fin d'ameyorar y organizar tolos conteníos rellacionaos con esti tema. Visita la páxina d'alderique del proyeutu pa collaborar y facer entrugues o suxerencies. Anthemis tinctoria, o camomila mariella, ye una especie del xéneru Anthemis de la familia de los xirasoles (Asteraceae).
Planhigyn blodeuol o deulu llygad y dydd a blodyn haul ydy Camri melyn sy'n enw gwrywaidd. Mae'n perthyn i'r teulu Asteraceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw Anthemis tinctoria a'r enw Saesneg yw Yellow chamomile.
Daw'r gair "Asteraceae", sef yr enw ar y teulu hwn, o'r gair 'Aster', y genws mwyaf lluosog o'r teulu - ac sy'n tarddu o'r gair Groeg ἀστήρ, sef 'seren'.
Planhigyn blodeuol o deulu llygad y dydd a blodyn haul ydy Camri melyn sy'n enw gwrywaidd. Mae'n perthyn i'r teulu Asteraceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw Anthemis tinctoria a'r enw Saesneg yw Yellow chamomile.
Daw'r gair "Asteraceae", sef yr enw ar y teulu hwn, o'r gair 'Aster', y genws mwyaf lluosog o'r teulu - ac sy'n tarddu o'r gair Groeg ἀστήρ, sef 'seren'.
Farvegåseurt (Anthemis tinctoria), også skrevet Farve-Gåseurt, er en 30-50 cm høj urt, der findes på agerjord, skrænter og i grusgrave.
Farvegåseurt er en flerårig urt eller (sjældnere) en toårig plante med en opret, busket vækst. Stænglerne er runde i tværsnit, forgrenede foroven og tæt besat med fine, hvide hår. Bladene sidder spredt, og de er enkelt eller dobbelt fjersnitdelte med hel eller groft takket rand. Oversiden er grågrøn, mens undersiden er hvidlig med tæt behåring.
Blomstringen sker i juni-september, hvor de endestillede kurve er meget iøjnefaldende. Skivekronerne er rørformede og gule, mens randkronerne er tungeformede og gule. Af og til kan randkroner mangle helt. Frugterne er nødder med en lille krave.
Rodnettet består af en lodret, forholdsvis spinkel pælerod, der dog når dybt ned, og som bærer spinkle siderødder.
Højde x bredde og årlig tilvækst: 0,40 x 0,25 m (40 x 25 cm/år). Disse mål kan fx bruges til beregning af planteafstande, når arten anvendes som kulturplante.
Arten hører hjemme på varme, ret tørre og veldrænede, lysåbne eller svagt skyggede steder med kalkrig, gruset jordbund: staudesamfund langs skovkanter, ruderater, vejskråninger, opgivne marker osv.
I Dyjí-dalen i det sydvestlige Mähren mellem byerne Znojmo og Vranov nad Dyjí, dvs. tæt på grænsen til Østrig, vokser arten sammen med bl.a. aksrapunsel, alm. fjergræs, merian, tjærenellike, vintergæk, bakkemysike, bakkestar, blodrød storkenæb, bølgekronet storkenæb, engsalvie, fladkravet kodriver, Gagea bohemica (en guldstjerne-art), grenet edderkopurt, gul løg, gul skabiose, guldhårasters, hvid diktam, hvid staudeklematis, håret flitteraks, korsensian, mørk kongelys, nikkende kobjælde, pilealant, pilebladet tusindstråle, rank potentil, rørgræs, skærmokseøje, smalbladet klokke, sommeranemone, stor knopurt, tidlig timian, virgilasters, vårfladbælg, ædel røllike og ædelkortlæbe[1]
Arten (og sorter og varianter af den) kan bruges som haveplanter i stenbede, krukker, kummer og i steppebede. Desuden kan planten bruges til farvning af uldgarn, fordi den indeholder et kraftigt, gult farvestof.
Farvegåseurt (Anthemis tinctoria), også skrevet Farve-Gåseurt, er en 30-50 cm høj urt, der findes på agerjord, skrænter og i grusgrave.
Die Färberkamille (Anthemis tinctoria, Synonym: Cota tinctoria), die auch Färber-Hundskamille[1][2] genannt wird, ist eine Pflanzenart in der Familie der Korbblütler (Asteraceae). Sie ist eine alte Färberpflanze, die in Eurasien weitverbreitet ist.
Die Färberkamille ist eine ausdauernde, selten ein- bis zweijährige[3] krautige Pflanze, die Wuchshöhen von bis zu 80 Zentimetern erreicht.[4] Sie besitzt einen verholzten „Wurzelstock“. Der aufrechte Stängel ist filzig behaart und meist verzweigt.
Die Laubblätter sind wechselständig am Stängel angeordnet. Die Blattspreite ist ein- bis zweifach fiederschnittig. Die Blattunterseite ist grau-weiß.[5] Die Blattzipfel sind schmal-lanzettlich, stachelspitzig und ungestielt.
Die Blütezeit reicht von Juni bis September. Auf einem Stängel steht meist nur ein körbchenförmiger Blütenstand, der einen Durchmesser von bis zu 4 Zentimeter erreicht. Die Blütenkörbchen enthalten goldgelbe (bei Zierpflanzensorten auch weiße, blassgelbe oder orangefarbene)[3] Zungen- und Röhrenblüten.
Die Achänen sind nur 0,5 mm lang und wiegen 0,4 mg.[3] Nach Info Flora sind die Achänen 2 bis 3 Millimeter lang und jederseits mit fünf bis sieben Rippen.[2] Ein Pappus fehlt.[4]
Die Chromosomenzahl beträgt 2n = 18.[6]
Die Färberkamille ist ein kurzlebiger Hemikryptophyt und eine Halbrosettenpflanze.[3]
Die Blütenstände sind „Körbchenblumen“ mit 350 bis 500 zwittrigen Röhrenblüten und 30 bis 50 (selten auch fehlenden) Zungenblüten. Die Körbchen sind nachts geschlossen. Die Staubfäden sind reizbar. Bestäuber sind Bienen und verschiedene andere Insekten.[3]
Mit ihrem Pappus unterliegen die Diasporen der Windausbreitung; außerdem erfolgt Menschenausbreitung als Zierpflanze und Nutzpflanze.[3]
Das Verbreitungsgebiet der Färberkamille umfasst Europa, West- und Zentralasien, den Kaukasusraum und das westliche Sibirien.[7] In Norwegen, Schweden, Großbritannien, in Nordamerika, Tasmanien und auf den Kanaren ist die Färberkamille ein Neophyt.[7] Die Färberkamille wird kultiviert und verwildert gelegentlich.
Die Färberkamille gedeiht in Trockenrasen, an Wegrändern, Dämmen, auf Ödland, in Weinbergen sowie an Steppenhängen und verbuschten Standorten. Sie wächst auf trockenen, oft humus- und feinerdearmen Steinböden, besonders über Kalk, Porphyr oder Gneis.[6] Die Färberkamille ist kalkliebend. Sie kommt in der collinen bis montanen Höhenstufe bis in Höhenlagen von 1000 Metern vor.[5] Auf der Schwäbischen Alb erreicht sie bei der Gosheimer Kapelle die Höhenlage von 990 Meter.[8] Sie ist in Mitteleuropa eine Charakterart des Poo-Anthemidetum tinctoriae aus dem Verband Convolvulo-Agropyrion, kommt aber auch in Pflanzengesellschaften der Verbände Seslerio-Festucion pallentis oder Dauco-Melilotion vor.[6][2]
Die ökologischen Zeigerwerte nach Landolt et al. 2010 sind in der Schweiz: Feuchtezahl F = 1+ (trocken), Lichtzahl L = 4 (hell), Reaktionszahl R = 3 (schwach sauer bis neutral), Temperaturzahl T = 4 (kollin), Nährstoffzahl N = 2 (nährstoffarm), Kontinentalitätszahl K = 4 (subkontinental).[2]
Die Erstveröffentlichung erfolgte unter dem Namen (Basionym) Anthemis tinctoria durch Carl von Linné. Das Artepitheton tinctoria bedeutet „Färber-“. Der akzeptierte Name ist Cota tinctoria (L.) J.Gay, der durch Jacques Étienne Gay in Giovanni Gussone: Florae siculae synopsis, Volume 2, 1845, S. 867 veröffentlicht wurde.
Je nach Autor gibt es von der Art Cota tinctoria mehrere Unterarten:[9]
Die Färberkamille ist eine alte Färberpflanze, ihre Blütenkörbe werden verwandt, um Wolle und Leinen in einem kräftigen, warmen Gelb zu färben. Bei Proteinfasern (z. B. Wolle und Seide) ist die Färbung wenig licht- und waschecht, auf Baumwolle oder Hanf dagegen sind die intensiven gelben Farbtöne sehr lichtecht. Hauptfarbstoff der Blüten ist Luteolin (3',4',5,7 Tetrahydroxyflavonol), auf welche weiteren Inhaltsstoffe die Färbung zurückzuführen ist, ist nicht bekannt.[4]
Im Anbau ist die Färberkamille unproblematisch. Sie ist sehr tolerant im Hinblick auf die Bodenbeschaffenheit wie auch gegenüber klimatischen Einflüssen mit Ausnahme großer Feuchtigkeit, die zu übermäßiger Bildung von Blättern auf Kosten der Blüten führt. Eine zu üppige Düngung mit mehr als 80 kg Stickstoff/ha ruft üppiges vegetatives Wachstum hervor, verzögert jedoch die Blütenbildung und erhöht die Lagerneigung. Weder Schädlinge noch Krankheiten sind bekannt. Gelegentlich kann Falscher Mehltau auftreten, dieser ist aber nicht wertmindernd.[4]
Bei feldmäßigem Anbau erfolgt die maschinelle Aussaat flach in ein feinkrümeliges Saatbett im August und September oder möglichst zeitig im Frühjahr. In der Regel sind weder Düngung noch Pflanzenschutz notwendig, bei starkem Unkrautwuchs kann eine Unkrautbekämpfung durch Maschinenhacke, Striegeln oder Eggen erfolgen. Die Blütenstände können mit Kamillepflückmaschinen geerntet werden, müssen allerdings mehrmals geerntet und sofort bei 40 °C getrocknet werden. Der Ertrag an lufttrockenen Blütenstände beträgt etwa 20 bis 25 dt/ha. Die Produktionskosten in Deutschland betragen rund 2 bis 3,50 Euro pro Kilogramm, der Weltmarktpreis liegt im Bereich von 7,50 Euro pro Kilogramm (Stand: 2004).
Die Färberkamille wurde zuerst von Leonhart Fuchs 1542 in seinem lateinischen Kräuterbuch beschrieben und abgebildet.[10] In seinem deutschen Kräuterbuch (1543) schreibt er dazu: „.. blüet im Brachmonat, da es die weiber samlen zuo bestreichung unnd sterckung der betten, daher es auch Streichbluom genent würt“.[11]
Für die Färberkamille sind oder waren, zum Teil nur regional, auch die Bezeichnungen Gilbblume, Goldblumen, giel Jehonnesbluamen (Siebenbürgen), Johannisblumen, geel Kamillen, Steinblumen (Worms), Sterkblumen und Streichblumen gebräuchlich.[12]
Die Färberkamille (Anthemis tinctoria, Synonym: Cota tinctoria), die auch Färber-Hundskamille genannt wird, ist eine Pflanzenart in der Familie der Korbblütler (Asteraceae). Sie ist eine alte Färberpflanze, die in Eurasien weitverbreitet ist.
Kollane karikakar (Anthemis tinctoria L.) on korvõieliste sugukonda karikakra perekonda kuuluv taimeliik.
Rahvapäraselt nimetatakse kollast karikakart ka kui harakaninn, karakagara, koldsed ärtsmed ja kollane kanapasalill.
Kollane karikakar on Eestis tavalisem kui valge karikakar, eriti Põhja-Eestis.[1]
Kollane karikakar on kahe- või mitmeaastane rohttaim.[2] Taime risoomil on palju narmasjaid ja harunevaid lisajuuri.[3]
Kollase karikakra vars on kas tõusevas või püstises asendis ning kaetud lühikeste karvadega. Varsi on nii harunemata kui ülemises osas harunenud.[3] Varred võivad kasvada kuni 50 cm kõrguseks.[2]
Lehed on sügavalt kaheli sulgjalt jagunenud. Lehed on tihedalt lühikeste karvadega kaetud vaid lehe alumisel küljel. Lehe ülaküljel võime leida ainult üksikuid karvu. Hõredama karvastuse tõttu on kollase karikakra lehed tumerohelised.[1] Taime alumisel küljel paiknevad tihedalt karvased rootsutud lihtlehed. Lehehõlmad on süstjad. Leheservad on terveservalised või vahel üksikute saagjate või sügavamate sisselõigetega. Lehtede pikkus on kuni 7 cm ja laius kuni 4 cm.[3]
Karikakarde õied on üpris väikesed ja nad on koondunud suuremasse korvõisikusse, mille läbimõõt on kuni 4 cm. Nende õisikud koosnevad kahesugustest õitest. Õisiku keskel on kollased putkõied, kus on olemas nii tolmukad kui emakad ja seetõttu nimetatakse neid mõlemasugulisteks õiteks. Õisiku serval asuvad pikad lamedad tumekollased keelõied. Kuna tolmukad on nendes oma algse ülesande kaotanud, nimetatakse neid ühesugulisteks emasõiteks.[1]
Viljaks on 2 mm pikkused seemnised, mis on tume- või kollakaspruunid. Ristlõikes on nad rombikujulised ning tipul on kitsas kilejas ääris. Viljade valmimisaeg on septembris.[3]
Kollane karikakar on levinud peaaegu kogu Euroopas, eriti massiliselt Skandinaavias. Eestis on see taim levinum kui valge karikakar, eriti Põhja-Eestis. Kollane karikakar kasvab enamasti umbrohuna ristiku- ja kesapõldudel. Samuti võime teda näha kruusastel teeservadel ja metsalagendikel, harva ka looduslikel rohumaadel, aasadel.[1]
Kollane karikakar tuleb istutada võimalikult päikselisse kasvukohta. Taim eelistab liivast, vett läbilaskvat pinnast, kuid võib kasvada ka kruusases ja kivises pinnases. Taim on vähenõudlik ning talub ka põuda. Kollane karikakar õitseb juulist septembrini.[4]
Taim paljuneb seemnetega isekülvi teel, kuid võib levida ka vegetatiivselt risoomi abil, kui mullaharimisel juured tükelduvad.[2]
Kuigi kollast karikakart peetakse põlluumbrohuks, sobib ta oma kaunite õisikute tõttu väga hästi iluaedadesse. Õitsemise ajal on taim väga dekoratiivne ning sobib hästi lõikelilleks.[3]
Kollase karikakra iseloomulik lõhn peletab mitmeid putukaid, mistõttu saab taimest valmistada putukamürki, mida vanad eestlased oskasid ära kasutada.[1]
Kollase karikakra õisikust saab valmistada ka sidrunkollast värvainet, et riideid värvida. Seda on kasutatud sellel eesmärgil keskajast. On palju teisi aiataimi mis tekitavad kollast värvi, kuid kollast värvi karikakar on olnud värvijate eriline lemmik, sest isegi taime lehed annavad kollast värvi.[5]
Kollast karikakart on kasutatud ka ravimtaimena. Tervet taime kasutatakse, et maha suruda lihasspasme. Õitest või kogu taimest saab teha teed.[6]
Õisi kasutatakse näiteks teena maksa ja sapiteede puhastamiseks sapikivide korral.[4]
Taime lehti hõõrutakse putukahammustustele.[6]
Kollane karikakar (Anthemis tinctoria L.) on korvõieliste sugukonda karikakra perekonda kuuluv taimeliik.
Rahvapäraselt nimetatakse kollast karikakart ka kui harakaninn, karakagara, koldsed ärtsmed ja kollane kanapasalill.
Kollane karikakar on Eestis tavalisem kui valge karikakar, eriti Põhja-Eestis.
Geltonasis bobramunis (Anthemis tinctoria) - astrinių (Asteraceae) šeimos, bobramunių (Anthemis) genties augalas.
Liežuviški ir vamzdiški žiedai geltoni. Lapai plunksniški, lapeliai plunksniškai suskaldyti, apatinė pusė plaukuota. Graižai pavieniai stiebo ir šakų viršūnėje. Vaisiai keturbriauniai, jų sparneliai siauri. Aukštis 20 – 60 cm.
