Vagel-ebaheinik (Lepista personata) on šampinjonilaadsete seltsi heinikuliste sugukonda kuuluv seeneliik.
Esimesena kirjeldas seda liiki teaduslikult 1818. aastal rootsi mükoloog Elias Magnus Fries nime all Agaricus personatus. 1871. aastal andis inglise mükoloog Mordecai Cubitt Cooke liigile selle praeguse nime Lepista personata. Liigiepiteet personatus tähendab ladina keeles 'varjatud' või 'peidetud'.
Vagel-ebaheinik on morfoloogiliselt lähedane lilla ebaheinikuga (Clitocybe nuda).
Seene kübar on noorena poolkerakujuline või kumer, vanemaks muutudes muutub see peaaegu lamedaks ja on kuni 16 cm lai. Kübar on hügrofaanne, mis tähendab seda, et muudab sõltuvalt niiskustingimustest värvi. Kübara värvus on tavaliselt kahvatupruunikas või -hallikas, mõnikord ka violetse tooniga. Kübara alaosale on nõgusalt külge kasvanud roosakad, valkjad või helepruunid eoslehekesed.[1]
Seene jalg on silinderjas ja kaetud kahvatulillaka kiulise võrgustikuga, mis vanematel seentel tuhmub. Jalg on võrreldes kübara ja eoslehekestega kontrastne.[1] Jalg on 6–7 cm pikk ja 2,5–3 cm jäme. Seene viljaliha on valkjas ja maitselt mahe. Eosed on laielliptilised, mõõtmetega 6–8 × 4–5 mikromeetrit. Eospulber on kahvaturoosa.[1]
Vagel-ebaheinik on Euroopas laialt levinud. Ta kasvab avatud rohumaadel, parkides, karjamaadel, metsalagendikel ja metsaäärtes. Erinevalt lillast ebaheinikust ei kasva ta metsades. Vagel-ebaheinik võib moodustada seeneringe. Eestis esineb ta Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel lubjarikkal pinnasel. Viljakehad ilmuvad septembris ja neid võib leida kuni novembrini.[1]
Vagel-ebaheinikut peetakse hinnaliseks ja väga maitsvaks söögiseeneks[1], kuid ta võib tundlikel inimestel esile kutsuda allergilisi reaktsioone.
2016. aastal on vagel-ebaheinik Saksamaa aasta seen.[2]
Vagel-ebaheinik (Lepista personata) on šampinjonilaadsete seltsi heinikuliste sugukonda kuuluv seeneliik.
Esimesena kirjeldas seda liiki teaduslikult 1818. aastal rootsi mükoloog Elias Magnus Fries nime all Agaricus personatus. 1871. aastal andis inglise mükoloog Mordecai Cubitt Cooke liigile selle praeguse nime Lepista personata. Liigiepiteet personatus tähendab ladina keeles 'varjatud' või 'peidetud'.
Vagel-ebaheinik on morfoloogiliselt lähedane lilla ebaheinikuga (Clitocybe nuda).
Seene kübar on noorena poolkerakujuline või kumer, vanemaks muutudes muutub see peaaegu lamedaks ja on kuni 16 cm lai. Kübar on hügrofaanne, mis tähendab seda, et muudab sõltuvalt niiskustingimustest värvi. Kübara värvus on tavaliselt kahvatupruunikas või -hallikas, mõnikord ka violetse tooniga. Kübara alaosale on nõgusalt külge kasvanud roosakad, valkjad või helepruunid eoslehekesed.
Seene jalg on silinderjas ja kaetud kahvatulillaka kiulise võrgustikuga, mis vanematel seentel tuhmub. Jalg on võrreldes kübara ja eoslehekestega kontrastne. Jalg on 6–7 cm pikk ja 2,5–3 cm jäme. Seene viljaliha on valkjas ja maitselt mahe. Eosed on laielliptilised, mõõtmetega 6–8 × 4–5 mikromeetrit. Eospulber on kahvaturoosa.
Vagel-ebaheinik on Euroopas laialt levinud. Ta kasvab avatud rohumaadel, parkides, karjamaadel, metsalagendikel ja metsaäärtes. Erinevalt lillast ebaheinikust ei kasva ta metsades. Vagel-ebaheinik võib moodustada seeneringe. Eestis esineb ta Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel lubjarikkal pinnasel. Viljakehad ilmuvad septembris ja neid võib leida kuni novembrini.
Vagel-ebaheinikut peetakse hinnaliseks ja väga maitsvaks söögiseeneks, kuid ta võib tundlikel inimestel esile kutsuda allergilisi reaktsioone.
