Bu küknar Tyan-Şan dağlarında yayılmışdır. Rusiyada bütün Tyan-Şan dağlarında və Cunqar Alatausunda, Çinin rayonlarında yayılmış bitkidir. Şrenk küknarı dağ meşələri əmələ gətirir, onların aşağı sərhədi Orta Asiyanın isti yarımsəhraları və ya səhralarına qədər, yuxarı sərhədi isə 3200 m hündürlükdən keçərək buzlaqlara qədər çatır. Şrenk küknarı çox vaxt təmiz meşələr əmələ gətirir, bəzən Sibir ağ şamı ilə qarışır. Onun ensiz, sərvşəkilli çətiri xüsusilə özünəməxsusdur və küknarların digər növlərindən kəskin fərqlənir. Təbii bitmə yerlərində bu küknar gözəl landşaftlar yaradır. Torpağın tərkibinə həssas deyil. Bu növ müxtəlif tropaqlarda, qayaların çatlarında, bataqlıq yerlərdə bitir, ancaq quraqlığa və istiyə çox davamsızdır. İri ağacların hündürlüyü 40 m, gövdəsinin diametri 1 m-dir. Təbii şəraitdə Şrenk küknarı təmiz və qarışıq meşələr əmələ gətirir. Cavan yaşda Şrenk küknarı yavaş böyüyür. Tumurcuqları mayın birinci ongünlüyündə açılır. Qışadavamlıdır. Azacıq əyri, bir silindrəbənzər formalı, parlaq qonur qabıqlarla örtülü qozalarının uzunluğu 12 sm-dir. Azərbaycanda Bakının, Gəncənin, Lənkəranın küçə və parklarında təsadüf edilir.
Деревья и кустарники СССР. т.3.1954; Флора Азербайджана. т.5. 1954; Azərbaycanın ağac və kolları. III cild. 1970; Azərbaycanın “Qırmızı” və “Yaşıl Кitabları”na tövsiyə olunan bitki və bitki formasiyaları. 1996; Azərbaycan florasının konspekti. I-III cildlər. 2005; 2006; 2008.
Bu küknar Tyan-Şan dağlarında yayılmışdır. Rusiyada bütün Tyan-Şan dağlarında və Cunqar Alatausunda, Çinin rayonlarında yayılmış bitkidir. Şrenk küknarı dağ meşələri əmələ gətirir, onların aşağı sərhədi Orta Asiyanın isti yarımsəhraları və ya səhralarına qədər, yuxarı sərhədi isə 3200 m hündürlükdən keçərək buzlaqlara qədər çatır. Şrenk küknarı çox vaxt təmiz meşələr əmələ gətirir, bəzən Sibir ağ şamı ilə qarışır. Onun ensiz, sərvşəkilli çətiri xüsusilə özünəməxsusdur və küknarların digər növlərindən kəskin fərqlənir. Təbii bitmə yerlərində bu küknar gözəl landşaftlar yaradır. Torpağın tərkibinə həssas deyil. Bu növ müxtəlif tropaqlarda, qayaların çatlarında, bataqlıq yerlərdə bitir, ancaq quraqlığa və istiyə çox davamsızdır. İri ağacların hündürlüyü 40 m, gövdəsinin diametri 1 m-dir. Təbii şəraitdə Şrenk küknarı təmiz və qarışıq meşələr əmələ gətirir. Cavan yaşda Şrenk küknarı yavaş böyüyür. Tumurcuqları mayın birinci ongünlüyündə açılır. Qışadavamlıdır. Azacıq əyri, bir silindrəbənzər formalı, parlaq qonur qabıqlarla örtülü qozalarının uzunluğu 12 sm-dir. Azərbaycanda Bakının, Gəncənin, Lənkəranın küçə və parklarında təsadüf edilir.
Picea schrenkiana, és una espècie d'arbre del gènere Picea nativa de les muntanyes del Tien Shan del centre d'Àsia a l'oest de la Xina (Xinjiang), Kazakhstan, Kirguizistan i nord del Pakistan. Creix a altituds entre els 1.300-3.600 metres, normalment en boscos amb només aquesta espècie i de vegades mesclat amb l'avet siberià (Abies sibirica var. semenovii).
Picea schrenkiana és un gran arbre de fulla persistent arriba a fer 40-50 m d'alt. Les fulles són aciculars d'1,5 a 3,5 cm de llarg. Les seves pinyes són cònico-cilíndriques de 6-12 cm de llarg i 2 cm d'ample, de color porpra quan són joves i marró fosc en la maduresa.
Se'n fa servir localment per la fusta i per fer paper
Picea schrenkiana és un arbre ornamental per a grans jardins i parcs públics a Europa.
Picea schrenkiana, és una espècie d'arbre del gènere Picea nativa de les muntanyes del Tien Shan del centre d'Àsia a l'oest de la Xina (Xinjiang), Kazakhstan, Kirguizistan i nord del Pakistan. Creix a altituds entre els 1.300-3.600 metres, normalment en boscos amb només aquesta espècie i de vegades mesclat amb l'avet siberià (Abies sibirica var. semenovii).
Smrk Schrenkův (Picea schrenkiana) je druh jehličnatého stromu původem z Asie.
Jedná se o strom, který dorůstá až 60 m výšky a průměru kmene až 2 m.[2][3] Borka je tmavě hnědá, v dospělosti rozpraskaná do šupin. Větvičky jsou převislé, mají v prvním a druhém roce žlutošedou až žlutou barvu, později jsou tmavě šedé, lysé nebo pýřité.[2] Jehlice jsou na průřezu široce kosočtverečné, asi 2,5–3 cm dlouhé a asi 1,5 mm široké, na vrcholu špičaté.[2][3] Samičí šišky jsou jako nezralé zelené nebo purpurové, za zralosti purpurově až tmavě hnědé, válcovité až válcovitě podlouhlé, za zralosti jsou asi 6–11,3 cm dlouhé a asi 2,5–3,5 cm široké. Šupiny samičích šišek jsou za zralosti trojúgelníkovitě obvejčité, asi 1,2–2 mm dlouhé a asi 1,3–1,8 mm široké, na vrcholu zaokrouhlené. Semena mají křídla asi 12–13 mm dlouhá.[2][3]
Smrk Schrenkův je přirozeně rozšířen ve velehorách Asie, především v pohoří Ťan-šan, izolovaně i severní Pamír, a to v SZ Číně (provincie Sin-ťiang), dále Kazachstán a Kyrgyzstán.[2][3] Ve střední Evropě se s ním potkáme v arboretech.
Roste v horských lesích v nadmořských výškách 1200-3500 m n. m.[2]
Obrázky, zvuky či videa k tématu smrk Schrenkův ve Wikimedia Commons
Smrk Schrenkův (Picea schrenkiana) je druh jehličnatého stromu původem z Asie.
Schrenks Fichte (Picea schrenkiana), auch Tien-Shan-Fichte, ist eine Art aus der Familie der Kieferngewächse (Pinaceae) und ist in den Gebirgen Zentralasiens heimisch. Sie ist nach dem Naturforscher Alexander von Schrenk benannt.
Schrenks Fichte wächst als immergrüner Baum, der Wuchshöhen von bis zu 60 Metern und Brusthöhendurchmesser von bis zu 2 Meter erreichen kann. Die Krone ist zylindrisch oder annähernd pyramidenförmig. Die stumpf braune Stammborke blättert in dicken Stücken ab. Die behaarte oder unbehaarte Rinde der hängenden Zweige ist anfangs gelb bis gelblich-grau und verfärbt sich bis in das zweite Jahr hin dunkelgrau.[1][2]
Die bräunlich-gelben Winterknospen sind kegel- bis eiförmig und leicht harzig. Die geraden oder etwas gebogenen Nadeln sind bei einer Länge von 2 bis 3,5 Zentimeter und einer Breite von rund 0,15 Zentimeter linear-viereckig geformt und haben einen breit-rautenförmigen Querschnitt. Ihre Spitze ist spitz zulaufend. Auf der Nadeloberseite befinden sich vier bis sechs und auf der Nadelunterseite fünf bis acht Stomatalinien.[1][2]
Schrenks Fichte ist einhäusig-getrenntgeschlechtig (monözisch) und die Blütezeit erstreckt sich von Mai bis Juni. Die Zapfen sind bei einer Länge von 6 bis 11,3 Zentimetern und einer Dicke von 2,5 bis 3,5 Zentimetern elliptisch-zylindrisch bis zylindrisch geformt. Sie sind anfangs grün oder violett gefärbt und verfärben sich zur Reife im September oder Oktober hin braun und können einen violetten Farbton aufweisen. Die Samenschuppen haben eine abgerundete Spitze, sind dreieckig bis verkehrt-eiförmig und werden 1,2 bis 2 Zentimeter lang sowie 1 bis 1,8 Zentimeter breit. Die elliptischen Samen werden 3 bis 4 Millimeter lang und haben einen verkehrt-eiförmigen Flügel, welcher 12 bis 13 Millimeter lang ist.[1][2]
Die Chromosomenzahl beträgt 2n = 24.[3]
Das natürliche Verbreitungsgebiet von Schrenks Fichte liegt im Tian-Shan-Gebirge. Es erstreckt sich dort vom chinesischen Xinjiang nach Kasachstan und Kirgisistan. In Kirgisistan findet man die Art in den Bergen rund um den Fluss Naryn. Es gibt weiters auch isolierte Vorkommen im Pamir-Gebirge und im südlichen Xinjiang.[1]
Schrenks Fichte gedeiht in Höhenlagen von 1200 bis 3500 Metern. Die Art wächst vor allem in Gebirgen, entlang von Schluchten sowie an Nordhängen.[2]
Picea schrenkiana wird in der Roten Liste der IUCN als „nicht gefährdet“ eingestuft. Es wird jedoch darauf hingewiesen, dass eine erneute Überprüfung der Gefährdung notwendig ist.[4]
Das Holz von Schrenks Fichte wird als Konstruktionsholz, zur Herstellung von Flugzeugen, Maschinen und Masten sowie zur Gewinnung von Zellstoff genutzt. Aus der Borke werden Tannine gewonnen. Weiters wird die Art auch als Ziergehölz und zur Wiederaufforstung von Wäldern gepflanzt.[2]
Picea schrenkiana wird innerhalb der Gattung der Fichten (Picea) der Untergattung Picea, der Sektion Picea, der Untersektion Picea und der Serie Smithianae zugeordnet.
Die Erstbeschreibung als Picea schrenkiana erfolgte 1842 durch Friedrich Ernst Ludwig von Fischer und Carl Anton von Meyer in Bulletin de l'Academie Imperiale des Sciences de St-Petersbourg, Band 10, Seite 253. Synonyme für Picea schrenkiana Fisch. & C.A. Mey. sind Abies schrenkiana (Fisch. & C.A. Mey.) Lindl. & Gord., Picea obovata var. schrenkiana (Fisch. & C.A. Mey.) Carrière, Picea orientalis var. longifolia Ledeb. und Picea robertii Vipper.[3][5]
Die Art wird in bis zu zwei Unterarten unterteilt:[3]
Schrenks Fichte (Picea schrenkiana), auch Tien-Shan-Fichte, ist eine Art aus der Familie der Kieferngewächse (Pinaceae) und ist in den Gebirgen Zentralasiens heimisch. Sie ist nach dem Naturforscher Alexander von Schrenk benannt.
Šrenkan kuz' (latin.: Picea schrenkiana) om Kuz'-heimon puiden erik. Om nimitadud venämalaižen Aleksandr Šrenk-matkadajan da mineralogan (1816−1876) kanzannimen mödhe.
Šrenkan kuz' (latin.: Picea schrenkiana) om Kuz'-heimon puiden erik. Om nimitadud venämalaižen Aleksandr Šrenk-matkadajan da mineralogan (1816−1876) kanzannimen mödhe.
Тянь-Шанись кӧз нето Шренк кӧз (лат. Picea schrenkiana) – быдмассэзлӧн пожум котырись кӧз увтырын торья вид. Кӧзыс быдмӧ 40–50 метра вылына да овлӧ 1–2 метра кыза диаметрын. Кӧз пантасьӧ Медшӧр Азияын (Тянь-Шань).
Тянь-Шанись кӧз нето Шренк кӧз (лат. Picea schrenkiana) – быдмассэзлӧн пожум котырись кӧз увтырын торья вид. Кӧзыс быдмӧ 40–50 метра вылына да овлӧ 1–2 метра кыза диаметрын. Кӧз пантасьӧ Медшӧр Азияын (Тянь-Шань).
Тянь-Шаньысь кыз яке Шренк кыз (лат. Picea schrenkiana) – Pinaceae семьяысь Шор Азиын (Тянь-Шань) будӥсь кыз. Ӝуждалаез ог 40–50 м, модослэн диаметрез 1–2 м.
Тянь-Шаньысь кыз яке Шренк кыз (лат. Picea schrenkiana) – Pinaceae семьяысь Шор Азиын (Тянь-Шань) будӥсь кыз. Ӝуждалаез ог 40–50 м, модослэн диаметрез 1–2 м.
Picea schrenkiana, Schrenk's spruce,[1] or Asian spruce,[1] is a spruce native to the Tian Shan mountains of Central Asia (in Kazakhstan and Kyrgyzstan) and also to western China (Xinjiang).[1] It grows at elevations of 1,200–3,500 m (3,900–11,500 ft),[3] usually in pure forests, sometimes mixed with the Tien Shan variety of Siberian fir (Abies sibirica var. semenovii). Its name was given in honour of Alexander von Schrenk (1816–1876).
Picea schrenkiana is a large evergreen tree growing to 40–50 metres (130–160 ft) tall (rarely to 60 m (200 ft)), with a trunk diameter of up to 1–2 m (3–7 ft). It has a narrow conical crown with level branches and sometimes pendulous branchlets. The shoots are pale buff-brown, and glabrous (hairless). The leaves are needle-like, 1.5–3.5 cm (0.6–1.4 in) long, rhombic in cross-section, dark green with inconspicuous stomatal lines.
The cones are cylindrical–conic, 6–12 cm (2.4–4.7 in)long and 2 cm (0.8 in) broad, purple when young, maturing dark brown and opening to 2.5–3.5 cm (1.0–1.4 in) broad 5–7 months after pollination; the scales are moderately stiff and smoothly rounded.
There are two subspecies:[2]
It is closely related to, and in many respects intermediate between the Morinda spruce (Picea smithiana) from further south in the Himalaya, and the Siberian spruce (Picea obovata) further north in Siberia.
Schrenk's spruce is an important tree in central Asia for timber and paper production, where few other large trees exist. Its slower growth compared to the Norway spruce (Picea abies) reduces its importance outside of its native range.
Picea schrenkiana is grown as an ornamental tree in large gardens and public parks in Europe.
Picea schrenkiana, Schrenk's spruce, or Asian spruce, is a spruce native to the Tian Shan mountains of Central Asia (in Kazakhstan and Kyrgyzstan) and also to western China (Xinjiang). It grows at elevations of 1,200–3,500 m (3,900–11,500 ft), usually in pure forests, sometimes mixed with the Tien Shan variety of Siberian fir (Abies sibirica var. semenovii). Its name was given in honour of Alexander von Schrenk (1816–1876).
Schrencki kuusk (Picea schrenkiana) on igihaljas okaspuu kuuse perekonnast.
Kuusk on nimetuse saanud baltisaksa päritolu mineraloogi ja maadeuurija Alexander Gustav von Schrenki järgi[3].
Kitsaskoonusja kujuga, võra ulatub maapinnani. Puu kasvab 30–45 (60) m kõrguseks, tüve läbimõõt kuni 2 m. Külmakindlus –29...–34 °C[5]. Eluiga on 400–600 aastat. Okkad on 1,5–2,5 (4) cm pikad, jäigad ja torkavad, võrse tipu poole suunatud. Okkad püsivad puul kuni 30 aastat, soojemas kliimas lühemat aega. Käbid on 6–12 cm pikad, noorena lillad, hiljem pruunid.
Väiksed Schrencki kuused kasvavad alati varjus. Neid võib leida tihedamast põõsastikust või suurte kuuskede varjust. Peaaegu kunagi ei kohta neid päikesele avatud lagendikul.
Teisel eluaastal hakkab seemik jõudsalt kasvama. Kui kasvutingimused osutuvad ebasoodsateks, võib võra moodustumine peatuda mitmeks aastaks. Sel ajal kasvab ainult tüvi. Noores eas on puu võra ebamäärase kuhja kujuline. Kitsaskoonusjas kuju areneb välja järk-järgult, aastate jooksul. Vananedes muutub võra laiemaks ja ebaühtlasemaks, ta kaotab oma dekoratiivse välimuse.
Schrencki kuusk kasvab ainult keskmäestikus. Kõrgmäestikus on liiga külm ja madalamal pole tema jaoks piisavalt niiskust. Kasvupiirkond asub 1300–3000 m kõrgusel üle merepinna. Keskmine metsavööndi laius on üks kilomeeter. Schrencki kuusikud on üsna niisked. Nad suudavad kinni pidada 20–70% sademetest. Suur vahemik on tingitud erinevatest kuusikute tihedustest. Hariliku kuuse vastavad näitajad on 25–40%. Selle tõttu on Schrencki kuusemetsad olulised niiskuse reguleerijad looduses. Mäenõlvade lageraied on põhjustanud järvede veetaseme alanemist, maalihkeid ja erosiooni.
Nagu kõikidel kuuskedel, on ka Schrencki kuusel laiuv, maapinnalähedane juurestik. Kuid samas on tal ka võimas peajuur, mis pinnasesse tungides kasvab ümber kalju või suurema kivi. See peajuur aitab Schrencki kuusel kindlalt seista mägede nõlvadel ja vastu pidada väga tugevatele tuultele. Maapinnalähedane juurestik saab edukalt hakkama väga õhukesest pinnasest (keskmiselt 20 cm) vee ja toitainete hankimisega. Sagedasti kasvavad erinevate kuuskede juured omavahel kokku, mis aitavad neid rasketes mäestikuoludes paremini hakkama saada.
Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt. Õitseb maist juunini, tolmlemine toimub tuulte abil. Seemned valmivad septembris-oktoobris. Schrencki kuusk suudab ka vegetatiivselt paljuneda. See on tingitud ilmselt sellest, et ta kasvab üsna rasketes ilmastiku ja pinnaseoludes, kus seemned ei suuda eriti edukalt idanema minna. Kuuse alumistele, maapinnaga kokkupuutuvatele okstele hakkavad kasvama juured. Emapuuga kontakti kaotamata areneb oksal välja oma juurestik ning ajapikku tõuseb lamavast oksast üles noor kuusk. Tema madalamad oksad võivad samuti juurduda ning üles kasvada. Seega võib ühe vana puu ümber kasvada mitu erinevat põlvkonda kuuski.
Schrencki kuusk (Picea schrenkiana) on igihaljas okaspuu kuuse perekonnast.
Kuusk on nimetuse saanud baltisaksa päritolu mineraloogi ja maadeuurija Alexander Gustav von Schrenki järgi.
Picea schrenkiana
Picea schrenkiana, l'Épicéa de Schrenk, est une espèce d'arbres conifères de la famille des Pinaceae et du genre Picea. Endémique des montagnes du Xinjiang, du Kazakhstan et du Kirghizistan en Asie centrale, ce résineux au port élancé atteint généralement 50 mètres de haut. Il croît dans les ubacs entre 1 300 et 3 600 m d'altitude généralement en forêt pure et doit son nom au naturaliste Alexander von Schrenk.
Cette espèce est décrite par les botanistes allemands du XIXe siècle Friedrich Ernst Ludwig von Fischer et Carl Anton von Meyer, après un voyage dans ce qui est aujourd'hui le Kazakhstan et des récoltes faites par le naturaliste allemand de la Baltique Alexander von Schrenk. C'est en son hommage que cet arbre est nommé Picea schrenkiana[1].
En français, Picea schrenkiana est nommé « Épicéa de Schrenk[2],[3] », en russe « Jel Schrenka (Ель Шренка) », en chinois « xue ling yun shan (雪岭杉) » et en anglais « Schrenk’s spruce » et « Asian spruce »[4],[5].
L'Épicéa de Schrenk est un arbre mesurant jusqu'à 40 à 50 m de haut (et parfois 60 m), et dont le diamètre à hauteur de poitrine varie de 1 à 2 m pour les spécimens adultes. Son tronc unique est droit et présente une écorce écailleuse munie de petites plaques, gris noirâtre. L'écorce interne est orange[4],[5],[6].
Les premières branches sont courtes, nombreuses, étalées et descendant généralement jusqu'au sol ; celles du second niveau sont courtes, nombreuses, très denses, généralement étalées et la couronne est étroitement conique, dense. Les rameaux sont courts, épais, rigides, jaunâtres ou gris jaunâtre pâles, striés de manière proéminente et profondément cannelés, diversement pubescents ou glabres[4],[5].
Le renflement à la base de l'aiguille est proéminent, mesurant de 1,5 à 2 mm de long. Le bourgeon végétatif (à bois et à feuille) est conique, large, parfois ovoïde, aigus. Il mesure de 5 à 10 mm de long pour 4 à 7 mm de large. Il est non résineux, ses écailles sont triangulaires, jaune-brun brillant et persiste plusieurs années. L'aiguille s'étale radialement et mesure de 2 à 3 cm de long pour 1 à 1,5 mm de large. Elle est linéaire, incurvée, rhombique en section transversale, avec deux nervures sur les côtés opposés. Sa pointe est piquante. Elle présente de 2 à 4 lignes de stomates sur chacune de ses quatre faces rainurées. Sa couleur est verte, et ses lignes stomatiques sont blanchâtres[4],[5],[6].
Le cône mâle producteur de pollen est axillaire, coloré de rouge jaunâtre, jaune à maturité, et mesure de 1,5 à 2,5 cm de long. Le cône femelle, producteur de graines, est terminal, érigé au début, pendant à maturité, brièvement pédonculé ou sessile, cylindrique à oblong, parfois légèrement effilé vers l'apex. Il mesure de 8 à 10 cm de long pour 2,5 à 3,5 cm de large. Immature, il est coloré de violacée ou de verdâtre, mûrissant en noir violacé ou brun terne[4],[5].
L'écaille qui protège la graine présente un large profil obovale et s'ouvre à 90°. Elle mesure de 1,3 à 1,8 cm de long, sa surface est striée et glabre et son bord supérieur est arrondi ou tronqué. La graine est ovoïde, pointues à la base, brun foncé avec des taches blanchâtres et mesure de 4 à 5 mm de long pour 3 mm de diamètre. Elle présente des ailes ovales brun-orange mesurant de 8 à 10 de long pour 5 à 6 mm de large[4],[5],[6].
L'Épicéa de Schrenk est présent dans le massif du Tian Shan (Xinjiang, Chine), dans les montagnes autour de la rivière Naryn et du lac Yssyk Koul (Yssykköl, Kirgyzstan) ainsi que dans l'Almaty au Kazakhstan[4],[5],[6].
En plus de la sous-espèce type, il existe une autre sous-espèce[2] Picea schrenkiana subsp. tianschanica (Rupr.) Bykov. Son aiguille est plus petite, mesurant 1,5 à 2 cm de long et plus large mesurant 1,4 à 2 mm ; sa graine est plus ovale et son écaille est large et ridée. Elle est restreinte à l'Ouest du massif du Tian Shan, en Chine, et au Kirgyzstan autour de la rivière Naryn[5].
L'Épicéa de Schrenk est une espèce de climat continental froid, où la limite basse des températures atteint entre −34,3 et −28,9 °C[7]. Elle est présente de l'étage montagnard à subalpin, généralement entre 1 300 et 3 000 m d'altitude et jusqu'à 3 600 m, surtout sur les pentes orientées au Nord et dans les ravins frais. Elle pousse préférentiellement sur les sols rocailleux où s'infiltrent les eaux de fonte des neiges[4],[5].
L'Épicéa de Schrenk forme généralement des forêts pures, mais il est parfois mélangé avec la sous-espèce semenovii du Sapin de Sibérie et, à des altitudes plus basses, avec les Ormes et les Peupliers le long des ruisseaux. Juniperus pseudosabina se trouve généralement sur les pentes orientées au Sud, en dehors de la forêt d'épicéas, mais peut parfois former une couverture arbustive dans celle-ci[4],[5].
Sa floraison et la diffusion de son pollen anémophile ont lieu au printemps et ses graines sont matures en automne[4].
L'Épicéa de Schrenk produit un bois de valeur, pour la menuiserie, la construction, les avions, les machines, les poteaux et la pâte à bois. Du tanin est également extrait de son écorce. Mais son exploitation est entravée par l'éloignement des montagnes où il se trouve, loin des ports et des centres industriels. Sa culture est rare en Russie, principalement dans un objectif de reboisement, et absente ailleurs[4],[5].
Quelques arbres ornementaux sont plantés dans des arboretums européens et américains ; il existe d'ailleurs des cultivars aux formes compactes nanifiées, principalement en Europe centrale et orientale[4],[5].
Picea schrenkiana
Picea schrenkiana, l'Épicéa de Schrenk, est une espèce d'arbres conifères de la famille des Pinaceae et du genre Picea. Endémique des montagnes du Xinjiang, du Kazakhstan et du Kirghizistan en Asie centrale, ce résineux au port élancé atteint généralement 50 mètres de haut. Il croît dans les ubacs entre 1 300 et 3 600 m d'altitude généralement en forêt pure et doit son nom au naturaliste Alexander von Schrenk.
Picea schrenkiana[2][3][4][5] eru sígræn tré sem var lýst af Fisch. og Carl Anton von Meyer. Picea schrenkiana er í Þallarætt.[6][7]
Tegundin skiftist í eftirfarandi undirtegundir:[6]
Picea schrenkiana eru sígræn tré sem var lýst af Fisch. og Carl Anton von Meyer. Picea schrenkiana er í Þallarætt.
Picea schrenkiana (Fisch. & C.A.Mey., 1842) è una specie di peccio appartenente alla famiglia Pinaceae nativo del massiccio montuoso del Tian Shan, in Cina (Xinjiang), Kazakistan, e Kirghizistan (bacino del Naryn).[1]
Il nome generico Picea, utilizzato già dai latini, potrebbe, secondo un'interpretazione etimologica, derivare da Pix picis = pece, in riferimento all'abbondante produzione di resina.[2] Il nome specifico schrenkiana fu assegnato in onore del naturalista tedesco Alexander Gustav von Schrenk.[3]
Albero alto 40-50 metri con tronco monopodiale diritto di diametro fino a 2 metri; i rami del primo ordine sono corti, numerosi, discendenti. I rami del secondo ordine anch'essi corti e numerosi, normalmente sviluppati orizzontalmente. La chioma è strettamente conica o colonnare, fitta, con rami che arrivano a terra nella maggior parte degli esemplari. I virgulti sono corti, rigidi, di colore giallastro pallido o giallastro-grigio, prominentemente scanalati, variamente pubescenti o glabri; i pulvini sono assurgenti, lunghi 1,5–2 mm .[4]
Le foglie sono aghiformi, lineari, ricurve e disposte a raggio, con sezione trasversale rombica, di colore verde con due bande stomatiche biancastre, lunghe 2–3 cm e con punte pungenti; hanno stomi su tutte e quattro le facce, disposti su due-quattro linee. Le gemme vegetative sono coniche, larghe, acute, talvolta ovoidali, lunghe 5–10 mm, non resinose; hanno perule triangolari, di colore marrone-giallastro lucido, persistenti per anni.[4]
Sono strobili maschili rosso-giallastri, ascellari, lunghi 1,5-2,5 cm.[4]
I coni femminili sono terminali, cilindrici-oblunghi, inizialmente eretti, poi pendenti a maturazione, lunghi 8–10 cm e larghi 2,5-3,5 cm, da immaturi purpurei o verdastri, poi neri-purpurei o bruni, con apice ottuso-troncato e base obliqua; sono sessili o con corti peduncoli. I macrosporofilli sono obovati, larghi, aperti a 90 gradi, lunghi 1,3-1,8 cm, con superficie abassiale striata o rugosa, glabra, con margine superiore arrotondato o troncato, lievemente ricurvo, intero o eroso. Le brattee sono rudimentali, ligulate, lunghe 2–3 mm, totalmente incluse. I semi, di color marrone scuro con punti biancastri, sono ovoidali, con punte acute, lunghi 4,5 mm, e con parte alata ovata, lunga 8–10 mm, arancione-marrone.[4]
La corteccia è a squame, con piccole placche, di colore grigio-nerastro, con parte interna arancione.[4]
Aghi
Giovane esemplare coltivato
Esemplare adulto
Corteccia
Foresta
Sezione del tronco
Vegeta a quote montane comprese tra i 1300 e i 3600 m, prevalentemente nei versanti settentrionali in freschi canaloni; il clima di riferimento è di tipo freddo continentale. Può crescere su suoli montani di natura diversa, ma generalmente in zone rocciose ricche di infiltrazioni di acque provenienti dallo scioglimento della neve (alle quote più elevate con nevi perenni). Normalmente forma foreste pure ma talvolta miste con Abies sibirica alle quote superiori e con specie dei generi Ulmus e Populus a quelle inferiori. Juniperus pseudosabina normalmente vegeta esternamente alle peccete, ma talvolta forma tappeti arbustivi all'interno delle stesse.[1]
È accettata la seguente sottospecie:[5]
Sono riportati quattro sinonimi:[5]
Il peccio di Schrenk fornisce un legno di buona qualità di grande volume e quantità, ma il suo commercio è stato fortemente limitato a causa della lontananza delle zone di crescita da porti e centri industriali. Pur essendo un albero dal portamento magnifico, viene assai raramente coltivato fuori dalla Russia e non così assiduamente anche in quest'ultima. Esistono cultivar più compatte diffuse in Europa centrale e orientale.[1]
Il peccio di Schrenk vegeta numeroso in foreste pure ubicate in un vasto areale non frammentato e largamente ecologicamente integro; per questo motivo viene classificata come specie a rischio minimo nella Lista rossa IUCN.[1]
Picea schrenkiana (Fisch. & C.A.Mey., 1842) è una specie di peccio appartenente alla famiglia Pinaceae nativo del massiccio montuoso del Tian Shan, in Cina (Xinjiang), Kazakistan, e Kirghizistan (bacino del Naryn).
Šrenko eglė (lot. Picea schrenkiana, angl. Schrenk's Spruce) – pušinių (Pinaceae) šeimos, eglių (Picea) genties visažalis spygliuotis medis. Paplitęs Vidurio Azijoje (Kazachstane, Kirgizijoje, Sindziange), 1300-3600 m aukštyje, Tian Šanio kalnuose.
Aukštis apie 40-50 m (kartais iki 60 m). Kamieno skersmuo 1-2 m. Spygliai 15-35 mm ilgio, tamsiai žali. Kankorėžiai cilindriškai kūginiai, 6-12 cm ilgio, 2 cm pločio.
Šrenko eglė naudojama medienos, popieriaus pramonėje, auginama kaip dekoratyvinis augalas.
Išskiriami du porūšiai:
De kirgiezenspar[2] (Picea schrenkiana) is een naaldboom uit de familie der dennen (Pinaceae). De wetenschappelijke naam van de soort werd voor het eerst geldig gepubliceerd door Friedrich Ernst Ludwig von Fischer en Carl Anton von Meyer in 1842.[3]
De kirgiezenspar groeit tot een hoogte van 35 à 40 meter met een stamdiameter van maximaal 1 meter. De kegels bereiken doorgaans een lengte van 7 tot 12 centimeter en een dikte van 2,5 tot 3 centimeter. De kegels zijn donkerbruin en langwerpig. De lichtgroene tot bleekblauwe naalden zijn 2 tot 4 centimeter lang en 1 tot 4 millimeter breed.[4]
Het verspreidingsgebied van de kirgiezenspar ligt in het Tiensjangebergte in Kirgizië, Kazachstan en de Chinese provincie Sinkiang. Komt voor op hoogten tussen 1.300 en 3.600 meter boven zeeniveau, met name op noordelijke hellingen.[1]
Bronnen, noten en/of referentiesDe kirgiezenspar (Picea schrenkiana) is een naaldboom uit de familie der dennen (Pinaceae). De wetenschappelijke naam van de soort werd voor het eerst geldig gepubliceerd door Friedrich Ernst Ludwig von Fischer en Carl Anton von Meyer in 1842.
Picea schrenkiana er en granart. Krona er smal, og trærne blir opptil 60 m høye med en stammediameter på 200 cm.
Den er utbredt i fjellkjedene Tian Shan og nordlige Pamir, som ligger i Kirgisistan, Xinjiang i Kina og lengst øst i Kasakhstan. Her vokser den 1300–3000 moh. Den danner som regel rene bestander, men vokser av og til sammen med en underart av sibiredelgran (A. sibirica subsp. semenovii).[1]
Picea schrenkiana er en granart. Krona er smal, og trærne blir opptil 60 m høye med en stammediameter på 200 cm.
Den er utbredt i fjellkjedene Tian Shan og nordlige Pamir, som ligger i Kirgisistan, Xinjiang i Kina og lengst øst i Kasakhstan. Her vokser den 1300–3000 moh. Den danner som regel rene bestander, men vokser av og til sammen med en underart av sibiredelgran (A. sibirica subsp. semenovii).
Picea schrenkiana (Ялина Шренка, кит. 雪岭杉, xueling yunshan) — вид роду ялина родини соснових.
Вид названий на честь балтійського німця, натураліста Олександра фон Шренка (1816-1876).
Країни поширення: Китай (Синьцзян); Казахстан; Киргизстан. Високогірний і субальпійських вид Центральної Азії, що живе між 1300 м і 3000 (-3600) м над рівнем моря, особливо на північних схилах і в прохолодних ярах. Росте на різних гірських ґрунтах, як правило, в скелястих місцях де просочується вода від танення снігів (вічних снігів на височинах). Клімат холодний, континентальний. Як правило, утворює чисті ліси, але іноді змішується з Abies sibirica, на більш низьких висотах з Ulmus і Populus уздовж струмків.
Picea schrenkiana має два підвиди:
Дерева до 60 м заввишки і 200 см діаметра на рівні грудей, з вузько-пірамідальною кроною. Кора темно-коричнева, густо полущена. Листки прямі або дещо вигнуті, широко ромбічні в поперечному перерізі, розміром 20-35 мм × 1,5 мм, вершини гострі. Насіннєві шишки фіолетові або зелені, після дозрівання пурпурно-коричневі, циліндричні, розміром 6-11 × 2,5-3,5 см. Насіння 3-4 мм з 12-13 мм крилами. Запилення відбувається в травні-червні, насіння дозріває у вересні-жовтні.
Виробляє цінну деревину у великих обсягах, але експлуатація утруднена віддаленістю гір. Кілька дерев посаджені в ботанічних садах і дендраріях Європи та США.
Вирубка, якщо це призводить до виснаження середовища існування за відсутністю відновлення, представляє головну загрозу цьому виду. Тільки невелика частина області існування цього виду входить в захищені області.
Це незавершена стаття про родину Соснові.Picea schrenkiana (Ялина Шренка, кит. 雪岭杉, xueling yunshan) — вид роду ялина родини соснових.
Вид названий на честь балтійського німця, натураліста Олександра фон Шренка (1816-1876).
Picea schrenkiana là một loài thực vật hạt trần trong họ Thông. Loài này được Fisch. & C.A.Mey. miêu tả khoa học đầu tiên năm 1842.[1]
Picea schrenkiana là một loài thực vật hạt trần trong họ Thông. Loài này được Fisch. & C.A.Mey. miêu tả khoa học đầu tiên năm 1842.
Picea schrenkiana Fisch. & C.A.Mey., 1842
Охранный статус
Ель Шре́нка (лат. Pícea schrenkiána) — вид хвойных деревьев рода Ель (Picea) семейства Сосновые (Pinaceae).
Естественная область распространения находится в центральной Азии в горах Тянь-Шаня, простираясь на территории Синьцзян-Уйгурского автономного района в западном Китае, Казахстана, Киргизии и северного Таджикистана[1]. Дерево произрастает на высотах 1300—3600 метров над уровнем моря, образуя леса, иногда смешанные с разновидностью Пихты сибирской (Abies sibirica var. semenovii).
Популяции на юго-западе ареала, начиная от Алма-Аты, выделяют в отдельный подвид Picea schrenkiana subsp. tianschanica — Ель тянь-шанская.
Деревья достигают 60 метров в высоту. Диаметр ствола до 2 метров. Кора коричневого цвета, шелушащаяся. Крона цилиндрической или узко пирамидальной формы.
Иглы хвои расположены радиально, направлены вперед, прямые или слегка изогнутые, в поперечном сечении ромбические.
Шишки зелёного или фиолетового цвета, цилиндрической формы, длиной от 6 до 11 см, в диаметре 2,5—3,5 см. Созревают в сентябре-октябре.
В Средней Азии является ценным источником древесины. Ель Шренка образуют леса с запасом древесины до 2500 м³/га, однако основное значение горных еловых лесов — почвозащитное[2]. Древесина используется в строительстве, для изготовления столбов, служит сырьём для производства бумаги. Кора может служить источником дубильных веществ.
Культивируется как декоративное растение для озеленения парков.
Синонимы[3]
Подвиды[4]
Ель Шре́нка (лат. Pícea schrenkiána) — вид хвойных деревьев рода Ель (Picea) семейства Сосновые (Pinaceae).
Естественная область распространения находится в центральной Азии в горах Тянь-Шаня, простираясь на территории Синьцзян-Уйгурского автономного района в западном Китае, Казахстана, Киргизии и северного Таджикистана. Дерево произрастает на высотах 1300—3600 метров над уровнем моря, образуя леса, иногда смешанные с разновидностью Пихты сибирской (Abies sibirica var. semenovii).
Популяции на юго-западе ареала, начиная от Алма-Аты, выделяют в отдельный подвид Picea schrenkiana subsp. tianschanica — Ель тянь-шанская.
雪岭杉（学名：Picea schrenkiana）为松科云杉属的植物。
常绿乔木，高可达40米；树冠尖塔形；小枝下垂无毛；四棱形叶子，四面有气孔线，长2－3.5，先端尖锐；球果成熟前为紫红色，椭圆状圆柱形，长8－10厘米，倒卵形种鳞。[2]
分布于俄罗斯以及中国大陆的新疆等地，生长于海拔1,200米至3,500米的地区，多生在高山草甸以及阴坡，目前尚未由人工引种栽培。[2]
雪岭云杉（华北经济植物志要）
这是一篇與植物相關的小作品。你可以通过编辑或修订扩充其内容。 
_1.jpg)
_2.jpg)
.jpg)
