Okra ehk söödav muskushibisk ehk baamia (tuntud ka kui daami sõrmed), on õistaim muskushibiski perekonnast, kassinaeriliste sugukonnast.
Okrat kasvavatakse köögiviljana söödavate roheliste kaunte pärast. Okra päritolumaa ei ole täpselt teada, kuid arvatakse olevat Lääne-Aafrika, Etioopia või Lõuna-Aasia päritolu. Seda kasvatatakse paljudes troopilistes, lähistroopilistes ja soojema parasvöötme piirkondades Lõuna-Euroopas, Ameerikas, Aafrikas ja Aasias. Austraalias kasvatatakse okrat peamiselt põhjaterritooriumil. Söödava muskushibiski kodumaaks peetakse troopilist Aafrikat, metsikult kasvab seda Antilli saartel.
Okra on ebaselge põlvnemisega allopolüploid, ehk polüploid, millel on kahest või enamast liigist pärit geneetiliselt erinevad kromosoomikomplektid. Oletatavad lähteliigid on Abelmoschus ficulneus, A. tuberculatus ja "diploidne" okra vorm. Tõeliselt metsikuid (algupäraselt looduslikke, mitte metsistunuid) okra populatsioone ei ole kindlalt teada ja see liik võib olla inimaretuse vili.
Okra geografiline päritolu on vaidlusalune, leidub toetajaid nii Lõuna-Aasia kui ka Etioopia ja Lääne-Aafrika päritolule. Lõuna-Aasia päritolu pooldajad rõhuvad sellele, et piirkonnas esinevad okra oletatavad lähteliigid. Lääne-Aafrika päritolu pooldajad rõhuvad okra variatsioonide suuremale mitmekesisusele selles piirkonnas.
12. ja 13. sajandi egiptlased ja maurid kasutasid okra jaoks araabiakeelset sõna bamya, mis vihjab sellele, et see saabus Egiptusesse Araabiast, kuid varem oli see arvatavasti viidud Etioopiast Araabiasse. Taim võis Etioopia aladelt Edela-Aasiasse sattuda üle Punase mere või Bab-el-Mandeb väina Araabia poolsaare kaudu, mitte põhjast üle Sahara kõrbe või Indiast. Üks varasemaid märke okrast on ühe 1216. aastal Egiptust külastanud Hispaania mauri kirjeldus sealsete kohalike poolt kasvatatavast taimest, mille õrnu noori kaunu söödi koos nisujahuga.[1]
Araabiast levis okra üle kogu Vahemere ranniku ja ka ida suunas. Ameerikasse viidi see orjalaevadega 1658. aasta paiku[2], sellest ajast pärinevad dokumentaalsed tõendid okra olemasolust Brasiilias. 1686. aastast pärinevad dokumentaalsed tõendid okra levikust Suriname aladele.
Okra võis Aafrikast Põhja-Ameerika kaguossa sattuda juba 18. sajandi alguses. 1748. aastaks oli see levinud põhja poole kuni Philadelphiani. Thomas Jefferson märkis 1781. aastal, et okra on hästi kohanenud Virginias. 1800. aastaks oli okra kasvatamine levinud üle kogu USA lõunaosa ja 1806. aastast mainitakse juba erinevaid sorte.[1]
Tegemist on püsikuga, mida parasvöötmes sageli kultiveeritakse üheaastase köögiviljakultuurina, ja mis tihti kasvab 2 meetri kõrguseks. Ta on sugulane sellistele taimedele, nagu puuvillapõõsas, kakaopuu ja hibisk. Lehed on 10–20 cm pikad ja laiad, sõrmjalt lõhenenud 5–7 hõlmseks. Õied on 4–8 cm läbimõõduga, 5 kollaka või valge kroonlehega, sageli punase või lillaka laiguga iga kroonlehe alaosas. Vili on umbes 10–20 cm pikkune ja u 2 cm läbimõõduga terava otsaga kõder, millel on viisnurkne ristlõige ja mis sisaldab arvukalt umbes 5mm läbimõõduga ümmargusi söödavaid seemneid.
Okrat kultiveeritakase kõikjal troopilises ja sooja klimaga parasvöötmes oma kiudaineterikaste seemnekaunade pärast. See on üks kõige kuuma- ja põuakindlamaid köögivilju, mis kannatab ka raskeid savimuldi ja vahelduvat niiskusrežiimi, kuid ei talu öökülmi. Rohke saagi saamiseks vajab okra siiski piisavalt niiskust ja eelistab kasvada kergematel vett hästi läbi laskvatel huumusrikastel muldadel. Soodne temperatuur kasvuperioodil on püsivalt üle 20 kraadi, kuid sügisel võib saaki anda ka jahedamas, kuni öökülmade saabumiseni.
Okra kultiveerimiseks leotatakse seemneid ühe öö ja külvatakse siis 1–2 cm sügavusele. Idanemine võtab aega 6 päevast (leotatud seemned) kolme nädalani. Tõusmed vajavad ohtralt vett. Seemnekaunad muutuvad kiiresti kiulisteks ja puisteks, mistõttu köögiviljana tarvitamiseks tuleb kaunad korjata väga noorelt, harilikult ühe nädala jooksul pärast tolmlemist.[3] Okra on saadaval kahes variandis, roheline ja punane. Punane okra on sama maitsega kui rohkem levinud roheline okra ja erineb üksnes värvi poolest. Kuumutamisel muutuvad punased okrakaunad roheliseks.[4]
Okra peamisteks taimehaiguseks on verticillium perekonna seened, mis põhjustavad tihti lehtede kolletumist ja närbumist. Muude haiguste hulgas on kuivas troopikas levinud jahukaste, lehelaiksus ja juurenematoodid.[5]
Taime osad eritavad limast mahla, mis kaunte kuumutamisel muutub iseloomulikuks kleepjaks olluseks, mis sisaldab lahustuvaid kiudaineid.[6] Seemnekaunu küpsetatakse, hapendatakse, süüakse toorelt või lisatakse salatitesse.
Okrat saab arengumaades kasutada alatoitumisega võitlemiseks ja toiduvarude piisavuse kindlustamiseks.[6]
Toores okra koosneb 90% veest, 2% valkudest, 7% süsivesikutest ja väheses koguses rasvast (vt tabel). 100 grammis toores okras on rikkalikult (20% või enam soovituslikust päevasest tarbimiskogusest) kiudaineid, C- ja K-vitamiini, ja mõõdukas kogus tiamiini, foolhapet ja magneesiumi (vt tabel).
Okra lehti võib kasutada soojade roogade valmistamisel nagu peedi- või võilillelehti.[7] Lehti võib kasutada ka toorelt salatites. Okra seemneid võib röstida ja jahvatada kofeiinivaba kohviasendaja valmistamiseks.[1]
Okra seemnetest pressitakse ka rohekas-kollast toiduõli, millest valmistatakse margariini. Sellel on meeldiv maitse ja lõhn ning see on rikas küllastumata rasvhapetest nagu oleiinhape ja linoolhape.[8] Õlisisaldus on mõnedel sortide seemnetel umbes 40%. Saagikuse poolest, 794 kg/ha, on see ühe katse andmetel päevalilleõli järel teisel kohal.[9] 1920. aastal tehtud uuringu järgi sisaldasid seemned 15% õli.[10] 2009. aastal tehtud uuringu kohaselt sobib okra õli biokütuseks.[11]
Looduslik kiud taime vartest on leidnud tööstuslikku kasutust.[12]
Okra ehk söödav muskushibisk ehk baamia (tuntud ka kui daami sõrmed), on õistaim muskushibiski perekonnast, kassinaeriliste sugukonnast.
Okrat kasvavatakse köögiviljana söödavate roheliste kaunte pärast. Okra päritolumaa ei ole täpselt teada, kuid arvatakse olevat Lääne-Aafrika, Etioopia või Lõuna-Aasia päritolu. Seda kasvatatakse paljudes troopilistes, lähistroopilistes ja soojema parasvöötme piirkondades Lõuna-Euroopas, Ameerikas, Aafrikas ja Aasias. Austraalias kasvatatakse okrat peamiselt põhjaterritooriumil. Söödava muskushibiski kodumaaks peetakse troopilist Aafrikat, metsikult kasvab seda Antilli saartel.
.JPG)
.jpg)
