Vööt-kirpvähk (Gammarus tigrinus) on väike Põhja-Ameerika Atlandi ookeani rannikul elav kirpvähiline ehk amfipood (Amphipoda), kes eelmise sajandi algul ilmus Euroopa rannikuvetesse. Läänemerest leiti teda esmakordselt 1975. aastal – Eesti vetest Liivi lahes 2003. aastal. Praeguseks on vööt-kirpvähk agressiivse tulnukliigina laialt levinud Lääne-Eesti taimestikuga kaetud rannikuvetes.
Vööt-kirpvähk pärineb Põhja-Ameerika idaranniku riimvetest Saint Lawrence'i jõe suudme ja Florida poolsaare vaheliselt alalt. Liigile on hakatud suuremat tähelepanu pöörama alles Euroopas, kus see on agressiivne tulnukas. Sellest tulenevalt on liigi levik Euroopas hästi kaardistatud, kuigi Põhja-Ameerikas pole selle kohta eriti andmeid kogutud. Kinnitamata allikate väitel võis vööt-kirpvähk levida Euroopasse tõenäoliselt I maailmasõja ajal sõjalaevade ballastveega.[1] [2]
Esimene dokumenteeritud leid Euroopast on 1931. aastal Inglismaalt, kus teda kirjeldati kui uut liiki. Saksamaa tugevalt reostatud jõgedest (Weser ja Werra) leiti vööt-kirpvähki 1957. aastal, kusjuures kohalikud kirpvähiliigid olid nendest jõgedest kadunud. Edasi levis vööt-kirpvähk teistesse siseveekogudesse Saksamaal. Läänemerest leiti teda juba 1975. aastal, kuid märkimisväärne levik algas alles 1990-ndatel. 2003. aastal leiti teda Soome lahest Hamina lähedalt ja Liivi lahest Kõigustelt.[3] Aastaks 2004 oli ta levinud üle kogu Kõiguste lahe, kusjuures vööt-kirpvähi tihedus ületas 4700 ind/m² ja biomass 12,22 g/m². Aastaks 2005 oli vööt-kirpvähk levinud üle kogu Saaremaa lõunaranniku.[4] [3] [1]
Edasi levis ta kiiresti üle kogu Liivi lahe põhjataimestikuga kaetud põhjaranniku, isegi domineerides mitme ala põhjakooslustes. Vööt-kirpvähk on levinud peaaegu kõikjal Eesti rannikumeres, kuid avameremadalikelt teda veel leitud ei ole. Viimasel ajal on teda leitud ka Läänemere ida- ja põhjapoolsetest osadest. Läänemeres on ta kiiresti levinud, kuna talle sobib Läänemere väike soolsus. Teda on leitud ainult põhjataimestikuga kaetud merealadelt. Katsetega on näidatud vööt-kirpvähi olulist mõju nii teistele kirpvähilistele kui ka põhjataimestikule.[1] [4]
Kuna lähim koht Läänemeres, kus see kirpvähk esines, oli Kura lõugas, siis oletati, et Eesti populatsioon on sealt pärit.[1] Vööt-kirpvähk on seega üks hiljutisemaid tulnukliike Läänemere põhjaosas.
Vööt-kirpvähki ei ole täheldatud Rootsi, Taani ega Norra vetes.[1] [2]
Sarnaselt teiste kirpvähilistega meenutab vööt-kirpvähk väliskujult krevetti. Ehituselt sarnaneb ta paljus kakandilistega, kuid kakandiliste keha on lamenenud selja-kõhu suunas, kirpvähilistel aga külgedelt ja kõverdunud nii, et keha on C-kujuline, mistõttu nad meenutavadki väliskujult krevette.[1] [2] [5]
Vööt-kirpvähi keha koosneb 13 segmendist ja selle saab jagada peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Sarnaselt kakandilistega on neil pea ja esimene rindmikusegment kokku kasvanud. Silmad on varretud ja asetsevad pea külgedel. Neil on hästi arenenud esimene ja teine paar antenne.[2]
Kõigi seitsme vaba rindmikusegmendi jäsemed erinevad ehituselt. Eri tüüpi jalgade olemasolust tuleneb ka seltsi nimetus Amphipoda. Neil on kaks paari küünisetaolisi lõugkobijaid, mida kasutatakse haaramiseks. ja viis paari jalgu, mida kasutatakse roomamiseks, hüppamiseks ja kaevumiseks.[2] Esimesel kahel jalapaaril on tõelisi sõrgu harva, enamasti on neil ebasõrad. Mõnikord võib ka olla, et need ei ole üldse haardejalgade tüüpi. Viiest tagumisest jalapaarist on kahel esimesel küünised pööratud tahapoole, kolmel viimasel aga ettepoole.[1] [5]
Kirpvähiliste kehakatted on õhukesed, tihti läbipaistvad ning neil puudub tugev kilp, nagu see esineb tüüpilistel kõrgematel vähkidel. Tavaliselt on kehakatted siledad, kuid tihti on neil ka mitmesuguseid andureid, hambakesi ja ogasid, mis on ilmselt kaitseotstarbelised. Suur osa amfipoode on läbipaistvad, pruunid või hallid, kuid leidub ka liike, mis on punased, rohelised või rohekassinised. Vööt-kirpvähi üheks iseärasuseks, millest on tulnud ka tema liiginimi, on tumedad vöödid kehal ehk n-ö tiigri triibud.[2] [5] [6]
Enamiku kirpvähiliste pikkus on 5–15 mm, kuid on ka vaid 1 mm suuruseid liike ning suurim on 28 cm pikkune. Vööt-kirpvähid on üle 10 mm pikkused, kusjuures emased on mõnevõrra väiksemad kui isased, vastavalt 10–12 ja 12–14 mm.[2]
Vööt-kirpvähk elab ranna läheduses, enamasti vaid taimestikuga kaetud merepõhjas. Kirpvähid toituvad põhiliselt taimedel ja setetel olevast taimsest ja loomsest pudemest. Kõik kirpvähid on eelistatud toiduobjektiks paljudele kaladele. Vööt-kirpvähk on väga eurühaliinne, oma looduslikul levialal elab ta nii paljude jõgede magevees kui ka soolases vees soolsusega kuni 20 ppt. Temperatuuri taluvuse ülemine piir on +32...+34 °C. Samuti talub ta hästi väikest hapnikusisaldust ja eutrofeerumist.[2]
Vööt-kirpvähk on väga vastupidav reostusele, võib elutseda saastunud veekogudes. Liigi arvukus võib olla väga kõrge, üle 20 000 ind/m². Vööt-kirpvähk on herbivoor, kuigi on täheldatud ka kisklust. Hulk kalu, sealhulgas ahven, ogalik ja angerjas söövad vööt-kirpvähki. Seega on neil oluline koht rannikumere toiduahelas.[2]
Veekogus liiguvad nad edasi kas ujudes, hüpates või roomates-ronides. Väga tüüpiline on kirpvähilistele küljeli ujumine ja järsud hüpped (siit ka nimi), küljeli ujuvad nad eelkõige madalates veekogudes ja kaldaäärses vees, sügavamal ujuvad nad selg ülespoole. Ujumisel kasutavad nad tagakeha kolme esimest jalapaari, mille küljes on arvukalt hõljumist soodustavaid harjaseid. Hüppeid sooritatakse tagakeha lõpus paiknevate sabajalgadega. Kirpvähid võivad ka roomata veekogu põhjal või ronida veetaimedel rindmikujalgade abil.[2] [5]
Kirpvähilised on lahksugulised ja neil esineb suguline dimorfism: isased on suuremad kui emased, kuid võib olla ka vastupidi. Isased saavad emastest varem suguküpseks ning hiljem enam edasi ei kasva. Vööt-kirpvähk saab suguküpseks varakult, väikesemõõdulisena. Viljastumine on kehaväline ja paaritumine kestab harilikult mitu päeva. Isased kinnituvad emase seljale, hoides oma ebasõrgadega kinni partneri esimese vaba rindmikusegmendi eesservast ja viienda vaba rindmikusegmendi tagaservast. Niimoodi ujuvad nad koos, kuni emane kestub. Mõne tunni jooksul pärast seda munetakse haudepauna munad, mis sealsamas viljastuvad. Arenemine on otsene, nii et vastkoorunud näevad välja samasugused nagu nende vanemad.[2]
Noored kirpvähilised lahkuvad ema haudepaunast tavaliselt 20–30 päeva pärast koorumist, olenevalt veetemperatuurist.[2]
Haudepaunaga emaste isendite pikkus võib olla isegi alla 4 mm. Munade arv haudetaskus sõltub emase mõõdust: maksimaalselt on leitud 95, kuid keskmine on ligikaudu 20. Elukestuseks on arvutatud ligikaudu kaks kuud sõltuvalt temperatuurist. Ületalve elavad isendid püsivad elus aga tunduvalt kauem. Eeldatakse, et üks emane muneb hooaja kestel mitu korda.[2] [5]
Kirpvähilistel on veekogudes tähtis sanitaarne roll, kuna nad hävitavad surnud kalu ja muid veeorganisme, hoides sellega vett roiskumise eest. Kirpvähilised moodustavad ka olulise kalade toiduvaru, jõeforellile ja mõnedele teistele liikidele on nad koguni põhitoiduks. Tulnukliigina on vööt-kirpvähk võimeline välja tõrjuma kohalikke kirpvähilisi oligohaliinsetes vetes. Põhja-Euroopa paljudes rannikuvetes on ta oluliselt muutnud kirpvähiliste algset faunat. Vööt-kirpvähi varane suguküpsus, suur viljakus ja lühike arenguaeg annavad talle eelise kohalike liikide ees.[4]
Vööt-kirpvähk on põhjustanud suuri muutusi meie rannikumere, aga ka magevee ökosüsteemides. Tõrjudes välja mitmed kohalikud kirpvähiliigid, on ta muutunud juhtivaks vähilaadseks paljudel merealadel. Oletatakse, et vaid pelglik kirpvähk (Gammarus duebeni) on võimeline konkureerima selle tulnukvesikirbulisega. Nii suuri muutusi pole põhjustanud ükski teine viimastel aastakümnetel saabunud võõrliik.[6] [4] [3]
Vööt-kirpvähk (Gammarus tigrinus) on väike Põhja-Ameerika Atlandi ookeani rannikul elav kirpvähiline ehk amfipood (Amphipoda), kes eelmise sajandi algul ilmus Euroopa rannikuvetesse. Läänemerest leiti teda esmakordselt 1975. aastal – Eesti vetest Liivi lahes 2003. aastal. Praeguseks on vööt-kirpvähk agressiivse tulnukliigina laialt levinud Lääne-Eesti taimestikuga kaetud rannikuvetes.
Tiikerikatka (Gammarus tigrinus) on alun perin Pohjois-Amerikasta lähtöisin oleva äyriäinen, joka tulokaslajina on levinnyt Itämereen ja muualle Eurooppaan ja syrjäyttänyt alkuperäistä lajistoa.
Tiikerikatka on suurimmillaan vähän yli senttimetrin mittainen ja näin Itämeressä alkuperäisinä eläviä Gammarus-suvun leväkatkoja pienempi. Sen kellertävä tai vihertävä ruumis on tyypillisesti tummien poikkijuovien kirjavoima. Tiikerikatka on lähes kaikkiruokainen toisin kuin Itämeren alkuperäiset kasvinsyöjäkatkat ja lisääntyy niitä tehokkaammin, useita kertoja vuodessa.
Tiikerikatkan alkuperäinen elinalue on Pohjois-Amerikan Atlantin rannikolla. Se ulottuu Floridasta Kanadan Saint Lawrence-joen suistoon. Kotiseudullaan tiikerikatka esiintyy alle 25 promillen suolapitoisuudessa, muttei makeassa vedessä. Laji ilmestyi Britteinsaarille 1930-luvulla ilmeisesti laivojen painolastivesien mukana. Sittemmin 1960-luvulta lähtien se levisi edelleen Saksaan sekä tahallisten että tahattomien ihmistoimien ansiosta. Euroopassa tiikerikatka on menestynyt hyvin myös sisävesissä.[1]
Vasta 1990-luvulta tiikerikatka on levittäytynyt erittäin nopeasti Itämeren rantavyöhykkeessä ja monin paikoin syrjäyttänyt alkuperäiset katkat. Puolan rannikot se valtasi vuoteen 2002 mennessä ja Länsi-Viron (Saarenmaan) 2004. Venäjällä Suomenlahden perukassa tiikerikatka tavattiin Koivistolta 2005 ja oli levittäytymässä itään 2006.
Suomessa tiikerikatkaa löydettiin ensi kerran vuonna 2003 Haminasta sekä paikallisesti runsaana Turusta. Vuonna 2007 sen todettiin esiintyvän Helsingin rannoilla paikoin jo muita katkoja yleisempänä.[2]
Tiikerikatka (Gammarus tigrinus) on alun perin Pohjois-Amerikasta lähtöisin oleva äyriäinen, joka tulokaslajina on levinnyt Itämereen ja muualle Eurooppaan ja syrjäyttänyt alkuperäistä lajistoa.
Tiikerikatka on suurimmillaan vähän yli senttimetrin mittainen ja näin Itämeressä alkuperäisinä eläviä Gammarus-suvun leväkatkoja pienempi. Sen kellertävä tai vihertävä ruumis on tyypillisesti tummien poikkijuovien kirjavoima. Tiikerikatka on lähes kaikkiruokainen toisin kuin Itämeren alkuperäiset kasvinsyöjäkatkat ja lisääntyy niitä tehokkaammin, useita kertoja vuodessa.
Tiikerikatkan alkuperäinen elinalue on Pohjois-Amerikan Atlantin rannikolla. Se ulottuu Floridasta Kanadan Saint Lawrence-joen suistoon. Kotiseudullaan tiikerikatka esiintyy alle 25 promillen suolapitoisuudessa, muttei makeassa vedessä. Laji ilmestyi Britteinsaarille 1930-luvulla ilmeisesti laivojen painolastivesien mukana. Sittemmin 1960-luvulta lähtien se levisi edelleen Saksaan sekä tahallisten että tahattomien ihmistoimien ansiosta. Euroopassa tiikerikatka on menestynyt hyvin myös sisävesissä.
Vasta 1990-luvulta tiikerikatka on levittäytynyt erittäin nopeasti Itämeren rantavyöhykkeessä ja monin paikoin syrjäyttänyt alkuperäiset katkat. Puolan rannikot se valtasi vuoteen 2002 mennessä ja Länsi-Viron (Saarenmaan) 2004. Venäjällä Suomenlahden perukassa tiikerikatka tavattiin Koivistolta 2005 ja oli levittäytymässä itään 2006.
Suomessa tiikerikatkaa löydettiin ensi kerran vuonna 2003 Haminasta sekä paikallisesti runsaana Turusta. Vuonna 2007 sen todettiin esiintyvän Helsingin rannoilla paikoin jo muita katkoja yleisempänä.
De tijgervlokreeft (Gammarus tigrinus) is een vlokreeftensoort uit de familie van de Gammaridae.[1].
De tijgervlokreeft komt van nature voor in Noord Amerika waar het wordt aangetroffen in zoete en brakke wateren. Het is een relatief klein vlokreeftje (4 tot 11 millimeter) wat zich voornamelijk voedt via het filteren van organisch materiaal uit de waterkolom. Als omnivoor consumeert het zowel diertjes, planten, algen en dood organisch materiaal. De naam tigrinus duidt op een wat donker streeppatroon. Dit streeppatroon verdwijnt echter snel als de dieren in formol of alcohol worden bewaard.[2]
Waarschijnlijk is de tijgervlokreeft via transport van ballastwater in schepen naar Europa overgebracht. De tijgervlokreeft is echter ook geïmporteerd als visvoedsel, zoals bijvoorbeeld in Duitsland in 1957. In Engeland werd het voor het eerst werd aangetroffen in 1931. In 1991 werd de soort voor het eerst gemeld in België.[1]
In Nederland werd de soort voor het eerst aangetroffen in 1964. Aanvankelijk alleen in het IJsselmeer en stilstaande wateren in het noorden en westen van het land. In 1982 werden voor het eerst tijgervlokreeften op stenen in de IJssel waargenomen. Zowel in 1987 als in 1988 werden in de IJssel gemiddelde dichtheden aangetroffen van 2000 tot 3000 exemplaren per m2 besteend oeveroppervlak.[3]. Via IJsselmeer en IJssel heeft de soort ook de andere grote rivieren gekoloniseerd.
Dat de tijgervlokreeft in de jaren tachtig van de 20e eeuw zo makkelijk de grote rivieren van Nederland kon bevolken, komt waarschijnlijk door de slechte waterkwaliteit van Rijn en Maas in die jaren. Toen de Rijn nog schoon was – tot de jaren zeventig – was de inheemse vlokreeft Gammarus pulex heer en meester op de kribben in Rijn. Door lozing van fabrieken is een groot deel van de bodemfauna verloren gegaan. De tijgervlokreeft trof in de jaren tachtig een leeg habitat aan wat hij snel kon koloniseren.[4] Inmiddels hebben via Main-Donaukanaal ook exoten uit het Kaspische gebied de grote rivieren van Nederland en België bereikt. Hieronder ook de Pontokaspische vlokreeft die een geduchte concurrent van de tijgervlokreeft lijkt zijn. De aantallen tijgevlokreeften op stenen in de oever nemen sinds die tijd af.
Bronnen, noten en/of referentiesGammarus tigrinus er en art innenfor familien Gammaridae, av ordenen Gammaridea - som inngår i gruppen av tanglopper.[1]
Arten er opprinnelig fra Nord-Amerika, hvor den holder til i innsjøer, elver og brakkvann. Deretter er den innvandret til bl.a Nordsjøen, Østersjøen, Den engelske kanal og i Irskesjøen.[2] I disse områdene er det en reell fare for at den kan fortrenge andre arter.
.jpg){kind=small}
Denne zoologirelaterte artikkelen er foreløpig kort eller mangelfull, og du kan hjelpe Wikipedia ved å utvide den. Gammarus tigrinus er en art innenfor familien Gammaridae, av ordenen Gammaridea - som inngår i gruppen av tanglopper.
Arten er opprinnelig fra Nord-Amerika, hvor den holder til i innsjøer, elver og brakkvann. Deretter er den innvandret til bl.a Nordsjøen, Østersjøen, Den engelske kanal og i Irskesjøen. I disse områdene er det en reell fare for at den kan fortrenge andre arter.
