Koerasolge (Toxocara canis) on üks levinumaid koerlaste parasiite. Lahksuguline helmint (nugiuss) on täiskasvanuna 9–18 cm pikk, kollakasvalge ja leidub enamasti lõpp-peremehe soolestikus. Täiskasvanud koertel põhjustab solge tavaliselt asümptomaatilist haigust, seevastu võib kutsikatel tugev infektsioon olla surmav.[1][2]
Peremeesorganismiks on üldiselt selgroogsed, harva ka selgrootud [3]. Inimesed haigestuvad fekaal-oraalsel teel koerasolkme munadega. Koerasolkme põhjustatud toksokariaasil on kaks vormi: vistseraalne rändvastne ja okulaarne rändvastne [4]. Vältimaks haiguse kandumist emalt vastsündinud kutsikatele on ennetatav anthelmintne ravi rangelt soovituslik. Efektiivsete anthelmintsete ravimite alla kuuluvad püranteel, fenbendasool, selamektiin [5].
Täiskasvanud solkme ümmargune keha on kaetud kollase kutiikulaga, millel on võimalik eristada ogalist kraniaalset ja kaudaalset osa. Isane uss on 9–13 cm pikk ja 0,2–0,25 cm lai ning emane uss vastavalt 10–18 cm pikk ja 0,25–0,3 cm lai. T. canis munad on 27–85 μm pikad ning omavad ovaalset või sfäärilist kuju, teralist pinda ning paksu seina.[1]
Koerad võivad nakatuda toksokariaasi enamasti kahel moel: nakatunud ema kaudu vahetult kas enne või pärast sündi, või keskkonnast süües teise looma solkme munadega nakatunud väljaheiteid, nakatunud hiirt või muud looma. Koera organismi sattunud munad kooruvad ning neist saavad vastsed, kes on võimelised läbima seedetrakti seinu. Noortel koerlastel liigub solge vereringe kaudu alveoolidesse ja trahheasse ning sealt köhimise kaudu neelatakse nugiuss tagasi seedetrakti ja maksa. Soolestikus kasvavad noored ussid täiskasvanuks ja hakkavad omakorda mune munema.[6]
Inimene on solkmetele parateenseks ehk mitteadekvaatseks peremeheks, kelles parasiidi vastsed ehk larvid migreeruvad eri elunditesse ja kehaosadesse, kuid ei arene täiskasvanuks. Mitteadekvaatsete peremeeste puhul eelistavad vastsed rännata silmadesse ja kesknärvisüsteemi, kus võivad elada ja säilitada nakatamisvõime kuni peremehe elu lõpuni, kahjustades seal kudesid ja elundeid. Ka üksainuke larv on inimesele tugevalt patogeenne.[7]
Inimeste jaoks, kes kannatavad koerasolkme sisikonnainfektsiooni all, kasutatakse ravimitena albendasooli, mebendasooli ja tiabendasooli. Koerte ja kutsikate täiskasvanud solkme ravimiseks kasutatakse anthelmintikume. Parim ravi kutsikatele on püranteelpamoaadiga, mis takistab vastsete reproduktsiooni ja haiguse põhjustamist.[8] Lisaks sellele kasutatakse looma nahale määrimiseks selamektiini, mis vereringesse imendudes ravib efektiivselt ka lestadest, sügelistest ja kirpudest põhjustatud haigusi.[7]
Toksokariaasi nakatumist pole võimalik täielikult vältida, mistõttu soovitatakse loomadele teha regulaarset ussitõrjet: kuuekuuseks saamiseni iga kuu, edasi neli korda aastas. Roojaproov võib olla heaks meetodiks nakkuse tuvastamisel.[7] Inimeste puhul on heaks ennetuseks regulaarne kätepesu, liha kuumutamine õigel temperatuuril ning jälgimine, et väikelapsed ei sööks mulda.[9][10][11][12]
Koerasolge (Toxocara canis) on üks levinumaid koerlaste parasiite. Lahksuguline helmint (nugiuss) on täiskasvanuna 9–18 cm pikk, kollakasvalge ja leidub enamasti lõpp-peremehe soolestikus. Täiskasvanud koertel põhjustab solge tavaliselt asümptomaatilist haigust, seevastu võib kutsikatel tugev infektsioon olla surmav.
Peremeesorganismiks on üldiselt selgroogsed, harva ka selgrootud . Inimesed haigestuvad fekaal-oraalsel teel koerasolkme munadega. Koerasolkme põhjustatud toksokariaasil on kaks vormi: vistseraalne rändvastne ja okulaarne rändvastne . Vältimaks haiguse kandumist emalt vastsündinud kutsikatele on ennetatav anthelmintne ravi rangelt soovituslik. Efektiivsete anthelmintsete ravimite alla kuuluvad püranteel, fenbendasool, selamektiin .
