Peltigera és un gènere de líquens amb unes 91 espèciesdins la família Peltigeraceae.[1] Les espècies de Peltigera fan la fixació del nitrogen i són importants en la biologia dels sòls. Són líquens que sovint viuen a terra però també hi ha espècies que ho fan en troncs dels arbres, roques i altres substrats en moltes parts del món.[2] Moltes espècies de Peltigera tenen un cianobacteri com a simbiont però d'altres només estan associades a algues o a algues i cianobacteris.
Són liuens foliosos amb tal·lus amb lòbuls amples de fins a 30 cm de diàmetre.[3] Els colors de la superfície superior poden ser gris, marró o verdós. La superfície inferior típicament és cotonosa.[4]
Totes les espècies de Peltigera fixadores de nitrogen s'associen amb el cianobacteri Nostoc.[5][6]
Les espècies de Peltigera tradicionalment s'ha utilitzar per tractar les ferides, trastorns urinaris, candidiasi, tuberculosi i ràbies.[7][8] P. apthosa es va fer servir contra els constipat[9] i aftes infantils.[10] P. furfuracea mostra activitat antioxidant.[11]
En general els rens i caribus no se les mengen com tampoc altres mamífers.[12] Els cargols en canvi prefereixen Peltigera.[13]
Peltigera leucophlebia conté tenuiorina i metil orsel·linat, els quals inhibeixen l'enzim 15-lipoxigenasa.[14]
Gilbert, O. Lichens Naturally Scottish. 2004. Scottish Natural Heritage. ISBN 1 85397 373 4
Peltigera és un gènere de líquens amb unes 91 espèciesdins la família Peltigeraceae. Les espècies de Peltigera fan la fixació del nitrogen i són importants en la biologia dels sòls. Són líquens que sovint viuen a terra però també hi ha espècies que ho fan en troncs dels arbres, roques i altres substrats en moltes parts del món. Moltes espècies de Peltigera tenen un cianobacteri com a simbiont però d'altres només estan associades a algues o a algues i cianobacteris.
Hávnatka (Peltigera) je rod lišejníků z čeledi hávnatkovitých (Peltigeraceae). Jeho zástupci často osídlují povrch půdy, ale někdy se vyskytují v mechu, na stromech a skalách, v podstatě po celém světě. Mnoho hávnatek obsahuje jen sinicového fotobionta (tzv. cyanolišejníky, sinice bývá v útvaru, kterému se říká cefalodium), další druhy obsahují oba fotobionty (řasu i sinici) a některé mají jen řasu.
Mezi známé hávnatky patří např. hávnatka psí (P. canina) či hávnatka bradavičnatá (P. aphthosa).
V tomto článku byl použit překlad textu z článku Peltigera na anglické Wikipedii.
Obrázky, zvuky či videa k tématu hávnatka ve Wikimedia Commons
Hávnatka (Peltigera) je rod lišejníků z čeledi hávnatkovitých (Peltigeraceae). Jeho zástupci často osídlují povrch půdy, ale někdy se vyskytují v mechu, na stromech a skalách, v podstatě po celém světě. Mnoho hávnatek obsahuje jen sinicového fotobionta (tzv. cyanolišejníky, sinice bývá v útvaru, kterému se říká cefalodium), další druhy obsahují oba fotobionty (řasu i sinici) a některé mají jen řasu.
Mezi známé hávnatky patří např. hávnatka psí (P. canina) či hávnatka bradavičnatá (P. aphthosa).
Peltigera is a genus of approximately 100 species of foliose lichens in the family Peltigeraceae.[2] Commonly known as the dog or pelt lichens, species of Peltigera are often terricolous (growing on soil), but can also occur on moss, trees, rocks, and many other substrates in many parts of the world.[3]
Most species of Peltigera have the cyanobacterium Nostoc as the dominant photobiont but some have the algae Coccomyxa. The presence of both a green alga and a cyanobacterium makes some tripartite; in this case they show cephalodium growths containing the third partner, Nostoc. Because of their ability to fix nitrogen from the atmosphere, such lichens are influential in soil composition and generation.
Species of Peltigera are foliose, with broad lobed thalli. Although the size of the thalli is variable and species-dependent, in some species the thalli can grow quite large, up to 30 cm in diameter.[4] The color of the upper surface may range from drab gray, brown or greenish. Lower surfaces are typically without a cortex (unlike other foliose lichens),[5] and cottony, often with fungal hyphae fused to form a network of veins. The reproductive structures isidia, soredia or lobules may be present in some species.[6] All species of Peltigera associate with the nitrogen-fixing cyanobacteria Nostoc.[7][8]
Peltigera can be distinguished from the equally large and leaf-like lichen, Nephroma, by its veined lower cortex; Nephroma, by contrast, has a smooth, unveiled lower cortex.[9]
Peltigera are mainly ground-dwelling, but can also be found on mosses or dead wood.[9] Some species are used as forest succession indicators.
In 1753, Linnaeus first described the species Lichen apthosus and L. caninus back when all known lichens were grouped into the genus Lichen.[10] Later, in 1787, Willdenow circumscribed the genus Peltigera, and redescribed P. aphthosa and P. canina.[11]
The generic name is derived from the Latin language pelta (small shield), and refers to the shield-shaped thallus in these species. The common name, the dog lichen, refers to the perceived resemblance of P. caninus to a dog.[12]
In a comparative analysis of both morphological and chemical characteristics as well as sequences of large subunit nuclear ribosomal DNA, it was shown that the genus Peltigera is monophyletic.[13] Several species, such as P. canina, have been changed to a group as there appears to be several species clustered under a single name.
The Peltigera have a widespread distribution, and are found on all continents. There are 34 North American species, 30 European species, 25 species from South America, and 16 species from New Zealand.[3][4][14][15]
Peltigera species has been used historically to treat wounds, urinary disorders, thrush, tuberculosis, and rabies.[12][17][18] P. apthosa was used as a remedy for cough[19] and infantile aphthae.[20] P. furfuracea has shown potent antioxidant activity and reducing power.[21] Similarly, Peltigera specimens from Hawaii and Iceland have also been reported to show pronounced antioxidant activity.[22]
Although a few reports have described caribou and reindeer feeding on the thalli of Peltigera,[23] in general, species of Peltigera are not commonly used as a food source by mammals.[24][25] A study of the grazing habits of the land snails Cantareus aspersa and Limax species revealed that these snails prefer to eat Peltigera species (such as P. praetextata) that are lacking in secondary metabolites.[26]
Peltigera leucophlebia contains the compounds tenuiorin and methyl orsellinate, which are inhibitory to the enzyme 15-lipoxygenase.[27] Tenuiorin is also known to occur in P. apthosa, P. malacea and P. neckeri.[28] A mixture of methyl and ethyl orsellinates have been identified from P. aphthosa that had antibacterial activity against Gram-positive and -negative bacteria.[29] The novel non-protein amino acids solorinine and peltigerine have been detected in various species of Peltigera.[30]
Peltigera is a genus of approximately 100 species of foliose lichens in the family Peltigeraceae. Commonly known as the dog or pelt lichens, species of Peltigera are often terricolous (growing on soil), but can also occur on moss, trees, rocks, and many other substrates in many parts of the world.
Most species of Peltigera have the cyanobacterium Nostoc as the dominant photobiont but some have the algae Coccomyxa. The presence of both a green alga and a cyanobacterium makes some tripartite; in this case they show cephalodium growths containing the third partner, Nostoc. Because of their ability to fix nitrogen from the atmosphere, such lichens are influential in soil composition and generation.
Peltigera es un género con unas 91 especies de líquenes foliosos en la familia familia Peltigeraceae.[1] Se los conoce comúnmente con el nombre de líquenes perrunos.[2] Pueden crecer en el suelo o sobre musgos, árboles, rocas y otros sustratos.[3]
|vauthors= ignorado (ayuda) Peltigera es un género con unas 91 especies de líquenes foliosos en la familia familia Peltigeraceae. Se los conoce comúnmente con el nombre de líquenes perrunos. Pueden crecer en el suelo o sobre musgos, árboles, rocas y otros sustratos.
Kilpsamblik (Peltigera) on suursamblike hulka kuuluv samblike perekond.[2] Kilpsamblikud on tavaliselt suure lehtja tallusega, mille alakülg on vildine. Kilpsamblikud kinnituvad substraadile ritsiinide abil.[3] Perekonnal on fotobiondiks nii tsüanobakter (Nostoc) kui ka rohevetikas (Coccomyxa).[2]
Kilpsambliku perekonnale on iseloomulik lehtjas tallus, mis on jagunenud hõlmadeks. Talluse suurus on varieeruv, väike (läbimõõt on alla 5 sentimeetri) kuni suur (läbimõõt kuni 30 cm). Hõlmad ei ole kunagi substraadile liibunud, nad võivad olla lamavad, tõusvad kuni püstised, mõnel liigil allakäändunud servaga, lainelised, kortsus või voltunud. Tallus on ülalpool paraplektenhüümse koorkihiga (seenehüüfid on koorkihis asetunud korrapäratult). Pealtpoolt võivad kilpsamblikud olla sinakashallid, rohekashallid, hallid, pruunikashallid kuni tumepruunid, mõned liigid märjana tume- või erkrohelised, läikivad või tuhmid. Talluse ülapool on kas vildikihiga või ilma, ühel liigil teraline (Peltigera scabrosa, kare kilpsamblik). Alapool koorkihita, sile või viltjas, suurel osal liikidest kitsa ja reljeefse kuni laia ja hajusa soontevõrgustikuga, seejuures on sooned enamasti ülejäänud alapoolest tumedamad. Värvuselt on alapool valge, kollakas kuni mädapruun.[2]
Isendid kinnituvad substraadile ritsiinide abil (välja arvatud P. venosa, viljakas kilpsamblik). Ritsiinid on lihtsad, kimpjad või harunenud (väheharunenud, pintseljad, tutjad, põõsasjad, pudeliharja kujulised), eraldiseisvad või võivad moodustada väiksemaid ja suuremaid tihedaid kogumikke. Värvuselt valged kuni mustad. Ritsiinide pikkus on tavaliselt 4–5 mm, lehtjal kilpsamblikul (P. neopolydactyla) kuni 8(10) mm.[2]
Kilpsamblikel esinevad serva- või laiksoraalid, servmised või pindmised isiidid ja regeratsiooniloobulid (kilpsamblike talluse hõlmaservadel, murde- ja vigastuskohtades tekkiv soomusja kujuga talluseosa). Apoteetsiumid ehk viljakehad on lekanoraalsed, need paiknevad kas talluse serval või hõlmatippudes. Viljakeha ketas on helepruun, punakaspruun või must. Ketta läbimõõt 10–15 mm. Kilpsamblikel esineb kaks erinevat rühma apoteetsiume. Esimesel juhul paiknevad viljakehad otse talluse serval või lühikese (mitte pikenenud ega ahenenud) lamavate või tõusvate hõlmade tippudel ja on nõrgalt kuni tugevalt allakäändunud servadega kuni ruljad, vahel pikisuunas nõgusad – saduljad. Eeosed on värvusetud ja eoskotis kaheksa kaupa, 3(4)–10-rakulised, seejuures rakud paiknevad ühes reas, nõeljad või vändakujulised, suuruselt (24)30–90(105) х 2–8 mikromeetrit.[2]
Samblikud on mükobiondi ja fotobiondi kooseluvorm. Kilpsablikel on enamikul liikidel fotobiondiks tsüanobakter (Nostoc), kolmel liigil rohevetikas (Coccomyxa). Rohevetikaga sümbioosis olevatel liikidel (P. venosa, P. leucophlebia, P. aphthosa) paiknevad hõlmade peal või alapoole soontel perekonna Nostoc tsüanobaktereid sisaldavad hallid, helepruunid või pruunid, muust tallusest tumedamad tsefaloodid.[2]
Tallus nähtavaid keemilisi reaktsioone ei anna.[4]
Kilpsamblikud on valdavalt maapinnasamblikud. Eelistavad kasvada mullal, maapinnasammaldel ja kõdul. Paljud liigid kasvavad ka puude jalamil, kändudel, kõduneval puutüvel, (eriti sammaldunud) kividel ning väga harva epifüüdina.[2]
Elisabethi kilpsamblik (P. elisabethae). Elupaigaks on loopealsed ja kaljud, kivipaljandid või kivid. Ohuteguriks on niitude, karjamaade või avamaade võsastumine niitmise või/ja karjatamise katkemisel.[5]
Degeni kilpsamblik (P. degenii). Eelistab elada okaspuumetsades, segapuumetsades ja kaljudel, kivipaljanditel või kividel. Ohuteguriks on metsamajanduslik tegevus.[5]
Kare kilpsamblik (P. scabrosa). Elupaigaks on okas- ja segapuumetsad. Liiki ohustab metsamajanduslik tegevus.[5]
Viljakas kilpsamblik (P. venosa). Eelistab elada järvede ja jõgede kallastel, teeveertel ja jäätmaadel. Ohutegureid ei ole teada.[5]
Eesti looduskaitse alla kuulub kilpsamblike perekonnast üks liik – serva-kilpsamblik (P. collina). Peltigera collina kuulub II kategooria kaitsealuste samblike hulka.[6]
Kilpsamblikku peetakse tundlikuks õhusaastuse suhtes, eriti oksüdeeriva gaasi puhul nagu osoon. Kilpsamblikud on lisatud paljude riikide (Eesti, Läti, Austria ja Jaapani jt) Punasesse nimestikku õhu saastuse ja vanade metsade hävitamise või raie tõttu. Kaitse põhjuseks võib olla nii vastavate liikide arvukuse langus, elupaikade hävimine või kaitstakse neid, kuna mõistetakse kilpsamblike ökoloogilist tähtsust bioloogilises süsteemis.[7]
Kilpsamblik on kosmopoliitne perekond, millesse kuulub hinnanguliselt 60–75 liiki. Euroopas on hinnanguliselt 30 liiki, 16 Uus-Meremaal ja 15 liiki Austraalias.[4] Teistel andmetel võib perekonda kilpsamblikud kuuluda isegi ligi 90 liiki.[7]
Eestis esineb teadaolevalt 20 liiki.[2]
Samblikud on väga head puhta õhu ja kvaliteedi indikaatorid. Eestis leiduvatest kilpsamblikest võib nimetada tähn-kilpsamblikku (P. aphthosa), eriti vääveldioksiidi ja fluoriidide puhul.
Tähn-kilpsamblik on võimeline endasse koguma radioaktiivset sadet ja erinevaid metalle. Näiteks Ameerika Ühendriikides asuv Saint Helensi vulkaan eritab alumiiniumi ja räni, mida on võimeline endasse vabalt koguma P. aphthosa[viide?].
Kilpsamblikud on sümbioosses suhtes tsüanobakteriga, mis on ökoloogiliselt tähtsad, sest tsüanobakter suudab atmosfäärist lämmastikku omastada. Tsüanobakter on sümbiondiks enamikul kilpsamblike liikidele.[7]
Koer-kilpsamblikku (P.canina) on Euroopas kasutatud ka villa raudpunaseks värvimisel.[9]
Tähn-kilpsamblikku on varem antud tuberkoloosihaigetele närimiseks ning söömiseks.
Koer-kilpsamblikku (P. canina) süüakse Indias maksaprobleemide puhul. Selle põhjuseks võib olla sambliku suur metioniinisisaldus, teisalt sisaldab koer-kilpsamblik palju olulisi valke ning esmatähtsaid aminohappeid. Himaalajas kasutatakse koer-kilpsamblikku ka toiduks ning ergutavaks aineks.
Sõrmjat kilpsambliku (P. polydactla) on Indias kasutatud lõikehaavade puhul veritsemise peatamiseks. Sellest valmistati pasta, mis kanti haavale.[9]
.jpg)
.jpg)
_-_geograph.org.uk_-_1170952.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Kilpsamblik (Peltigera) on suursamblike hulka kuuluv samblike perekond. Kilpsamblikud on tavaliselt suure lehtja tallusega, mille alakülg on vildine. Kilpsamblikud kinnituvad substraadile ritsiinide abil. Perekonnal on fotobiondiks nii tsüanobakter (Nostoc) kui ka rohevetikas (Coccomyxa).
Nahkajäkälät (Peltigera) on lehtijäkäliin kuuluva jäkäläsuku. Se on saanut nimensä pinnastaan, joka näyttää nahkalta. Sukuun kuuluu kolmisenkymmentä lajia. Osassa niistä on sienen kanssa symbioosissa elävä syanobakteeri eli sinilevä, osassa taas tavallinen levä. Joitakin nahkajäkäliä on käytetty lääkkeinä ja värjäämiseen.[1]
Nahkajäkälät (Peltigera) on lehtijäkäliin kuuluva jäkäläsuku. Se on saanut nimensä pinnastaan, joka näyttää nahkalta. Sukuun kuuluu kolmisenkymmentä lajia. Osassa niistä on sienen kanssa symbioosissa elävä syanobakteeri eli sinilevä, osassa taas tavallinen levä. Joitakin nahkajäkäliä on käytetty lääkkeinä ja värjäämiseen.
Peltigera est un genre de lichen.
Selon ITIS :
Engjaskófir (fræðiheiti: Peltigera) [1] eru ættkvísl fléttna af engjaskófarætt. Þær vaxa oftast á grónum jarðvegi og eru af formgerð blaðfléttna. Ættkvíslin er útbreidd um allan heim og inniheldur 66 tegundir. Lífefnafræði fléttnanna er lítt þekkt en þær gefa margar hverjar frá sér lífvirkar annars stigs efnaskiptaafurðir. Meðal nýlegra rannsókna sem stundaðar hafa verið á engjaskófa fléttum má nefna kennigreiningu ljósbýlinga fléttnanna, en innan ættkvíslarinnar er að finna tegundir sem nýta sér grænþörunga og blágerla til ljóstillífunar. Í ljós hefur komið að ljósbýlingar engjaskófa eru um margt frábrugðnir sömu bakteríu- eða þörungahópum sem lifa sjálfstæðu lífi utan fléttunnar [2]
Listinn er byggður á skrá yfir fléttur á Íslandi frá árinu 2009 nema annað sé tekið fram.[3] Íslensk heiti eru frá Herði Kristinssyni.[1]
Engjaskófir (fræðiheiti: Peltigera) eru ættkvísl fléttna af engjaskófarætt. Þær vaxa oftast á grónum jarðvegi og eru af formgerð blaðfléttna. Ættkvíslin er útbreidd um allan heim og inniheldur 66 tegundir. Lífefnafræði fléttnanna er lítt þekkt en þær gefa margar hverjar frá sér lífvirkar annars stigs efnaskiptaafurðir. Meðal nýlegra rannsókna sem stundaðar hafa verið á engjaskófa fléttum má nefna kennigreiningu ljósbýlinga fléttnanna, en innan ættkvíslarinnar er að finna tegundir sem nýta sér grænþörunga og blágerla til ljóstillífunar. Í ljós hefur komið að ljósbýlingar engjaskófa eru um margt frábrugðnir sömu bakteríu- eða þörungahópum sem lifa sjálfstæðu lífi utan fléttunnar
Multimedia w Wikimedia Commons Peltigera Willd. (pawężnica) – rodzaj grzybów z rodziny pawężnicowatych (Peltigeraceae)[1]. Ze względu na symbiozę z glonami, należącymi do rodzaju trzęsidło (Nostoc)[2], zaliczany jest do porostów[3]. Obejmuje co najmniej 75 gatunków[4]. W 2018 ogłoszono, że zastosowanie analiz molekularnych w odniesieniu do komponenta grzybowego i sinicy 500 przedstawicieli tego rodzaju z 5 kontynentów pozwoliło zidentyfikować 88 gatunków, w tym 50 nowych dla nauki[2].
Pozycja w klasyfikacji według Index Fungorum: Peltigeraceae, Peltigerales, Lecanoromycetidae, Lecanoromycetes, Pezizomycotina, Ascomycota, Fungi[1].
Synonimy naukowe: Antilyssa Haller ex M. Choisy, Byrsalis Neck. ex Kremp., Chloropeltigera (Gyeln.) Gyeln., Chloropeltis Clem., Hydrothyria J.L. Russell, Peltidea Ach., Method. Lich., Peltideomyces E.A. Thomas, Peltigeromyces E.A. Thomas ex Cif. & Tomas., Peltophora Clem., Placodion Adans[5].
Nazwa polska według Krytycznej listy porostów i grzybów naporostowych Polski[3].
Wykaz gatunków (nazwy naukowe) na podstawie Index Fungorum[6]. Nazwy polskie według checklist[3].
W Polsce większość gatunków z tego rodzaju objętych jest ścisłą ochroną lub częściową (zob. porosty chronione w Polsce)[7].
Peltigera Willd. (pawężnica) – rodzaj grzybów z rodziny pawężnicowatych (Peltigeraceae). Ze względu na symbiozę z glonami, należącymi do rodzaju trzęsidło (Nostoc), zaliczany jest do porostów. Obejmuje co najmniej 75 gatunków. W 2018 ogłoszono, że zastosowanie analiz molekularnych w odniesieniu do komponenta grzybowego i sinicy 500 przedstawicieli tego rodzaju z 5 kontynentów pozwoliło zidentyfikować 88 gatunków, w tym 50 nowych dla nauki.
Пельти́гера (лат. Peltigera) — род лихенизированных аскомицетов, входящий в семейство Пельтигеровые (Peltigeraceae).
Слоевище гетеромерное, листоватое, состоит из крупных лопастей, края и концы которых обычно приподняты над субстратом и отогнуты от него, края волнистые, часто курчавые и разрывающиеся. Верхняя сторона таллома покрыта коровым слоем, гладкая, голая, тонковойлочная или, редко, зернистая или мелкочешуйчатая. Изидии имеются, соредии могут отсутствовать, цефалодии имеются у некоторых видов. Нижняя поверхность лишена коркового слоя, жилковатая. Степень развития сети жилок — важный систематический признак многих видов. Ризины расположены по жилкам. Апотеции обычно на концах лопастей, реже по всему слоевищу, округлой или эллиптической формы, с красно-коричневым или коричневым диском.
Аски 6—8-споровые, споры неокрашенные или буроватые, веретеновидные, часто очень узкие, 4—10-клеточные. Парафизы не ветвящиеся, септированные.
Фитобионт — сине-зелёная водоросль Nostoc или зелёные Dactylococcus или Coccomyxa.
Род включает порядка 91 вида. Некоторые из них:
Peltigera malacea из подмосковного леса Пельти́гера (лат. Peltigera) — род лихенизированных аскомицетов, входящий в семейство Пельтигеровые (Peltigeraceae).
