Jõgi-ristirohi (Senecio fluviatilis, uuemal ajal mitmetes andmebaasides kui Senecio sarracenicus, sünonüüm Senecio nemorensis auct.) on korvõieliste sugukonda ristirohu perekonda kuuluv taimeliik.
Jõgi-ristirohi sarnaneb Eesti taimedest soo-ristirohuga, ent tema õisikus on keelõisi enamasti 8–10, harva kuni 12 – soo-ristirohul on keelõisi 12–16, isegi kuni 18. Jõgi-ristirohu lehed on üldkujult laisüstjad, lehehambad pole lehetipu poole suunatud.
Jõgi-ristirohi on looduslikult levinud Kesk-Euroopas. Eestis on teda varem ilu- ja ravimtaimena kasvatatud ning praegu on ta meil laialdaselt kultuurist metsistunud invasiivne võõrliik. Taim paljuneb hõlpsalt vegetatiivselt, moodustades ulatuslikke tihedaid kogumikke.
Nüüdisaegsed leiukohad Eestis on peamiselt Rapla-, Järva- ja Lääne-Virumaal.[1] Taim kasvab ulatuslike kloonidena peamiselt põllu- ja teeservadel, põllukivihunnikutel, jäätmaadel, samuti kunagise ilutaimena mõisaparkides. Leiukohtade hulk ja suurus on viimastel aastakümnetel kasvanud, mistõttu võib teda pidada ka invasiivseks võõrliigiks.
Taim on kantud Eesti ohustatud liikide punasesse nimestikku kategoorias "mittehinnatav", sest tegemist on võõrliigiga.[2]
Jõgi-ristirohi (Senecio fluviatilis, uuemal ajal mitmetes andmebaasides kui Senecio sarracenicus, sünonüüm Senecio nemorensis auct.) on korvõieliste sugukonda ristirohu perekonda kuuluv taimeliik.
Jõgi-ristirohi sarnaneb Eesti taimedest soo-ristirohuga, ent tema õisikus on keelõisi enamasti 8–10, harva kuni 12 – soo-ristirohul on keelõisi 12–16, isegi kuni 18. Jõgi-ristirohu lehed on üldkujult laisüstjad, lehehambad pole lehetipu poole suunatud.
Jõgi-ristirohi on looduslikult levinud Kesk-Euroopas. Eestis on teda varem ilu- ja ravimtaimena kasvatatud ning praegu on ta meil laialdaselt kultuurist metsistunud invasiivne võõrliik. Taim paljuneb hõlpsalt vegetatiivselt, moodustades ulatuslikke tihedaid kogumikke.
Nüüdisaegsed leiukohad Eestis on peamiselt Rapla-, Järva- ja Lääne-Virumaal. Taim kasvab ulatuslike kloonidena peamiselt põllu- ja teeservadel, põllukivihunnikutel, jäätmaadel, samuti kunagise ilutaimena mõisaparkides. Leiukohtade hulk ja suurus on viimastel aastakümnetel kasvanud, mistõttu võib teda pidada ka invasiivseks võõrliigiks.
Taim on kantud Eesti ohustatud liikide punasesse nimestikku kategoorias "mittehinnatav", sest tegemist on võõrliigiga.
