Väike-kiirgliblikas (Apatura ilia) on koerlibliklaste sugukonda kiirgliblika perekonda kuuluv liblikas.
Väike-kiirgliblikas on saanud eestikeelse nime selle järgi, et ta meenutab samasse perekonda kuuluvat suur-kiirgliblikat. Ladinakeelne nimetus on tulnud vanarooma mütoloogia tegelase Rhea Silvia järgi, kes oli kaksikute Romuluse ja Remuse ema ning kõigi roomlaste esiema. Ilia oli Rhea Silvia rööpnimi.
Väike-kiirgliblika tiibade siruulatus on 55–70 mm.[1] Emased on suuremad, isastel on tiibade siruulatus 5½–6 cm. Tiibade pealmine pool on emastel helepruun, isastel tumepruun intensiivse sinaka, harvem lillaka varjundiga. Viimane ei tule sinisest pigmendist, vaid see on struktuurne värvus, mida põhjustab spektri sinise osa osaline peegeldumine liblika seljalt. Eestiivad on valgete laikudega, tagatiivad valge äärisega. Tumedad silmtäpid on ümbritsetud oranži äärisega. Altpoolt on tiivad helepruunid.
Väike-kiirgliblikal on punane vorm. Sellel on eestiibade silmtäpid kollakaspunast värvi. Kohati võib see vorm nominaalsest isegi arvukam olla.
Väike-kiirgliblikas elab Euraasias metsa- ja metsastepivööndis. Euroopas elab ta kõikjal Poolas, Slovakkias, Ungaris, Rumeenias ja Valgevenes. Vahemere maades ta üldiselt ei ela, kuid Hispaanias ja Portugalis on siiski väikesed asurkonnad. Põhja-Saksamaal, Briti saartel ja Skandinaavias väike-kiirgliblikas ei ela. Venemaa Euroopa-osas kulgeb levila põhjapiir Leningradi oblastist Lõuna-Uuralisse. Ukrainas pole teda kohatud keskstepi- ja kuivstepivööndis ning Krimmis. Lõuna-Eestis on ta kohati arvukas[2]. Aasias elab ta Põhja- ja Taga-Kaukaasias, Loode-Kasahstanis, Loode-Hiinas, Taga-Baikalimaa idaosas, Amuurimaal, Primorjes, Koreas ja Jaapanis.
Väike-kiirgliblikas elab vooluveekogude kallastel ning leht- ja segametsade lagendikel. Mägedes ei tõuse ta kõrgemale kui 1 km merepinnast. Isased moodustavad sageli suuri kogumeid. Neid meelitab ligi inimese higi lõhn, nad kogunevad ka suurte loomade ekskrementidele. Seevastu emased elavad väga tagasihoidlikult, hoidudes peamiselt puuvõradesse ja maapinnale laskuvad nad väga harva.
Ta lendab tavaliselt juunist augusti alguseni. Levila lõunaosas võivad soojade ilmade korral augusti lõpus ja septembris ilmuda teise põlvkonna liblikad.
Väike-kiirgliblikas on mõnel pool, eriti oma levila servaaladel looduskaitse all. Näiteks Lätis kanti ta 1998 punase raamatu 2. kategooriasse. Põhiline, mis teda ähvardab, on elupaikade ökoloogilise olukorra halvenemine.
Väike-kiirgliblikas (Apatura ilia) on koerlibliklaste sugukonda kiirgliblika perekonda kuuluv liblikas.
Väike-kiirgliblikas on saanud eestikeelse nime selle järgi, et ta meenutab samasse perekonda kuuluvat suur-kiirgliblikat. Ladinakeelne nimetus on tulnud vanarooma mütoloogia tegelase Rhea Silvia järgi, kes oli kaksikute Romuluse ja Remuse ema ning kõigi roomlaste esiema. Ilia oli Rhea Silvia rööpnimi.
Väike-kiirgliblika tiibade siruulatus on 55–70 mm. Emased on suuremad, isastel on tiibade siruulatus 5½–6 cm. Tiibade pealmine pool on emastel helepruun, isastel tumepruun intensiivse sinaka, harvem lillaka varjundiga. Viimane ei tule sinisest pigmendist, vaid see on struktuurne värvus, mida põhjustab spektri sinise osa osaline peegeldumine liblika seljalt. Eestiivad on valgete laikudega, tagatiivad valge äärisega. Tumedad silmtäpid on ümbritsetud oranži äärisega. Altpoolt on tiivad helepruunid.
Väike-kiirgliblikal on punane vorm. Sellel on eestiibade silmtäpid kollakaspunast värvi. Kohati võib see vorm nominaalsest isegi arvukam olla.
Väike-kiirgliblikas elab Euraasias metsa- ja metsastepivööndis. Euroopas elab ta kõikjal Poolas, Slovakkias, Ungaris, Rumeenias ja Valgevenes. Vahemere maades ta üldiselt ei ela, kuid Hispaanias ja Portugalis on siiski väikesed asurkonnad. Põhja-Saksamaal, Briti saartel ja Skandinaavias väike-kiirgliblikas ei ela. Venemaa Euroopa-osas kulgeb levila põhjapiir Leningradi oblastist Lõuna-Uuralisse. Ukrainas pole teda kohatud keskstepi- ja kuivstepivööndis ning Krimmis. Lõuna-Eestis on ta kohati arvukas. Aasias elab ta Põhja- ja Taga-Kaukaasias, Loode-Kasahstanis, Loode-Hiinas, Taga-Baikalimaa idaosas, Amuurimaal, Primorjes, Koreas ja Jaapanis.
Väike-kiirgliblikas elab vooluveekogude kallastel ning leht- ja segametsade lagendikel. Mägedes ei tõuse ta kõrgemale kui 1 km merepinnast. Isased moodustavad sageli suuri kogumeid. Neid meelitab ligi inimese higi lõhn, nad kogunevad ka suurte loomade ekskrementidele. Seevastu emased elavad väga tagasihoidlikult, hoidudes peamiselt puuvõradesse ja maapinnale laskuvad nad väga harva.
Ta lendab tavaliselt juunist augusti alguseni. Levila lõunaosas võivad soojade ilmade korral augusti lõpus ja septembris ilmuda teise põlvkonna liblikad.
Väike-kiirgliblikas on mõnel pool, eriti oma levila servaaladel looduskaitse all. Näiteks Lätis kanti ta 1998 punase raamatu 2. kategooriasse. Põhiline, mis teda ähvardab, on elupaikade ökoloogilise olukorra halvenemine.
