Punane kuusk (Picea rubens) on igihaljas okaspuuliik kuuse perekonnast. Selle looduslik levila Põhja-Ameerika kirdeosas, kuid 18. sajandi keskel toodi seda ka Euroopasse ning vähesel määral kasvatatakse seda ka Soomes ja Eestis.
Puu kasvab keskmiselt 18–23, maksimaalselt 35 m kõrguseks.[3] Puu eluiga võib soodsates oludes küündida kuni 400 aastani.[4]
Tüve keskmine läbimõõt on 30–60, maksimaalne 130 cm.[4] Tüve koor on hallikas või punakaspruun, vanematel puudel pikisuunas lõhenev. Võra on laikuhikja kujuga.[5]
Juurestik on maapinnalähedane, üsna aeglaselt arenev, ulatub keskmiselt 35 (maksimaalselt 55) cm sügavusele, mistõttu esineb tihti tormiheidet.[3]
Võrsed on punakaspruunid, karvased, peened.[6]
Okkad on 1,0–1,5 cm pikkused, teravad, läikivad, tume- või helerohelised, tipust pisut kõverad, neljatahulised, pealmiste külgede mõlemal tahul 6, alumistel tahkudel 3 õhulõherida, hõõrumisel lõhnavad aromaatselt[6]. Okkad katavad võrset igast küljest.
Puukoor on pealtpoolt hallikaspruun ja seestpoolt punakaspruun, õhuke ja soomuseline.
Pungad on munajad, nõrgalt vaigused, tumepruunid, punakaspruunide pikenenud pungasoomustega [5]. Käbid ripuvad okstelt allapoole.
Käbid on 3–4 (6) cm pikkused ja läbimõõduga kuni 2,0 cm, vaigused, läikivad, valminult punakaspruunid. Seemnesoomused on väga jäigad, kumerad, pehmekarvalised, terveservalised või veidi hambulise servaga.[6] Seemned on 2–3 mm pikkused, tumepruunid, helepruunide 6–9 mm pikkuste tiivakestega.[5] 1000 seemne mass on vahemikus 1,6–4,5 g[4].
Punase kuuse levila paikneb Põhja-Ameerika kirdeosas võrdlemisi väiksel alal. Selle põhjaosas kasvab punane kuusk 0–1370 m kõrgusel merepinnast, Apalatšide lõunaosas 1370–1520 m kõrgusel segus lehtpuude ja kanada tsuugaga, 1520 meetrist alates peamiselt koos palsamnuluga. Kõrgemal kui 1900 m asendab teda puistus järk-järgult Fraseri nulg.[4]
Punase kuuse puistud on suhteliselt tundlikud tormiheite ja happevihmade suhtes.[viide?]
Punase kuuse areaali kliima on niiske ja jahe. Aasta keskmine sademete hulk on 910–1320 mm. Lund sajab aastas keskmiselt 200–400 cm ning lumikate esineb aastas 100–140 päeval. Jaanuari keskmised minimaalsed õhutemperatuurid on vahemikus –13...–18 °C, maksimaalsed aga –1...–7 °C. Puu talub talvel külma kuni –30...–40 °C[7]. Külmavaba perioodi pikkus aastas on 90–150 ööpäeva. Juuli keskmised maksimaalsed õhutemperatuurid on +21...+27 °C, minimaalsed +11...+14 °C. Parimat kasvu näitavad Apalatšides kasvavad kuusikud, kuna suhteline õhuniiskus ja sademete hulk on seal kõrgemad.[4]
Punane kuusk kasvab peamiselt viljakatel happelistel muldadel, mille pH on vahemikus 4,0–5,5. Samuti kasvab nii soodes kui ka õhukese mullakihiga kaljudel, mägedes tõuseb kuni 2000 m kõrgusele merepinnast. Soostunud aladel jääb kasv kiduraks.[4]
Punane kuusk kasvab kas puhtpuistuna või segamini koos järgmiste puuliikidega: palsamnulg (Abies balsamea), must kuusk (Picea mariana), ameerika haab (Populus tremuloides), pensilvaania kirsipuu (Prunus pensylvanica), paberikask (Betula papyrifera), valge mänd (Pinus strobus), kanada tsuuga (Tsuga canadensis), kollane kask (Betula alleghaniensis), suhkruvaher (Acer saccharum), Fraseri nulg (Abies fraseri), harilik elupuu (Thuja occidentalis), punane vaher (Acer rubrum) jt.[4]
Punane ja must kuusk on lähedased sugulased ja kohtades, kus nende levila kattub, esineb tihti nende omavahelisi hübriide.[4]
Kuusepüüd (Falcipennis canadensis) toituvad punase kuuse võrsetest ja okastest. Hiired koguvad suurel hulgal mahalangenud punase kuuse seemneid, eelistades punase kuuse seemneid palsamnulu seemnetele. Linnud, eriti kuuse-käbilind (Loxia curvirostra) ja ameerika suurnokk-vint (Hesperiphona vespertina), ursonid (Erethizon dorsatum), baribalid (Ursus americanus) ja ameerika jänesed (Lepus americanus) toituvad noorte kuuskede pungadest.[3]
Punane kuusk on ühekojaline taim, paljuneb seemnetega, mida levitavad peamiselt tuuled. Vähemal määral aitavad kaasa väikenärilised ja linnud. Viljakandvus algab valgusküllases kasvukohas 15–20 aasta vanuselt ja saavutab oma maksimumi umbes 15 aastat hiljem. Tihedamas ühevanuses puistus aga hakkavad puud reeglina käbisid kandma alles 40–50 aasta vanuselt. Õitseb mais, isasõisikud on erepunased, emasõisikud on ererohelised, asetsevad eelmise aasta võrsete tipul ja on õitsemise ajal püsti. Seemned valmivad sama aasta septembri keskelt kuni oktoobri alguseni. Käbid avanevad peatselt pärast seemnete valmimist. Seemned kanduvad tuulega üldjuhul kuni 60 m kaugusele. Head seemneaastad korduvad 3–8 aasta järel. Esimesel eluaastal hukkuvad noored seemikud peamiselt põua ja külmakahjustuste tõttu. Ellujäämisprotsent on suurem õhematel ja väheviljakatel muldadel, kus kiiremakasvulistele lehtpuudele eriti kasvada ei meeldi.[3]
Kuigi punase kuuse seemikud eelistavad noores eas varjus kasvamist, muutub edaspidi valgus väga oluliseks. Teiste puude varjus kasvav puu võib ka 145 aasta vanusena soodsatesse valgustingimustesse sattudes oluliselt kiiremini kasvama hakata. Täisvarjus kasvav puu võib 50 aasta vanuselt olla vaid 1,2–1,5 m kõrgune. Soodsates tingimustes kasvav puu võib kasvada 20-aastaselt kuni 7 ja 60-aastaselt 19 meetri kõrguseks.[4]
Punane kuusk on USA kirdeosas tähtis majanduslikult kasutatav puuliik. Puit on helepruun või kreemikas, kergelt töödeldav, elastne, keskmiste tugevusomadustega, paralleelsete kiududega. Eriti hinnatud on punase kuuse puit muusikainstrumentide puitosade valmistamisel (nt klaverid, kitarrid, mandoliinid ja viiulid). Puitu kasutatakse veel ehitusmaterjalina, vineeritööstuses, paberitööstuses tselluloosi saamiseks, jõulupuuna jne.[3]
Puidu füüsikalised ja mehaanilised omadused on esitatud tabelis.[8][9]
Omadus Väärtus Ühik Tihedus, õhukuiv puit* 448 kg/m3 Erikaal, õhukuiv puit* 0,40 - Elastsusmoodul, värske puit / õhukuiv puit* 9200 / 11400 MPa Paindetugevus, värske puit / õhukuiv puit* 41,0 / 74,0 MPa Survetugevus, (õhukuiv puit*) pikikiudu / ristikiudu 38,2 / 3,8 MPa Nihketugevus, värske puit / õhukuiv puit* 5,2 / 8,9 MPa Ruumala kahanemine kuivamisel, ahjukuiv puit** 11,8 % * – niiskusesisaldus 12%; ** – niiskusesisaldus 0%.Punase kuuse vaiku närisid juba indiaanlased. 1848 hakkas John Curtis kuusevaigust närimiskummi valmistama[10] ja seda müüakse tänapäevani, harilikult piparmündi- või puuviljamaitseliste lisanditega.
Värskeid kuusekasve keedetakse kuuseõlle valmistamisel.[11]
Linnade haljastuses ja tööstuspiirkondades on punase kuuse kasutamine raskendatud, kuna ta ei talu tahma ja heitgaase.[6] Samuti ei talu ta mulla kuivust.[5]
Punane kuusk on Kanadas asuva Nova Scotia provintsi rahvuspuu.[12]
Punane kuusk toodi Euroopasse juba 1750. aastal. Eestisse jõudis ta 19. sajandil, kuid on meil vähe levinud. Tema esinemist on registreeritud Tallinnas, Tartus, Vana-Antslas, Orul, Porkunis, Olustveres ning Saaremaal Kuusenõmmel ja J. Alase dendraariumis.[5] Praegu võib neid näha Tallinna Botaanikaaias ja Luua arboreetumis.[13] Eestis kipub ta olema külmahell, samuti kannatab ta kuivadel kasvupinnastel, kuna koduses levilas on sademete hulk pea kaks korda suurem. Külmakindlaid seemikuid peaks saama areaali põhjaosast kogutud seemnete abil.[5] Soomes kasvatatakse punast kuuske üksikute rühmadena Mustilas ja Punkaharjus ning seal on puud külmakindlad ja kannavad ka käbisid.[6]
Punane kuusk (Picea rubens) on igihaljas okaspuuliik kuuse perekonnast. Selle looduslik levila Põhja-Ameerika kirdeosas, kuid 18. sajandi keskel toodi seda ka Euroopasse ning vähesel määral kasvatatakse seda ka Soomes ja Eestis.
