nimet breadcrumb-navigoinnissa
See artikkel räägib perekonnast; liigi kohta vaata artiklit Nõmme-tähniksinitiib Tähniksinitiib (Maculinea) on liblikate perekond sinitiiblaste alamsugukonnas (Lycaeninae, vanema nimetusega Plebejinae.[1] sinilibliklaste sugukonnas.
Ajalooliselt on kahte väga sarnast perekonda Phengaris ja Maculinea käsitletud eraldi, kuid Maculinea ja Phengaris'e käsitlemine eraldiseisvate perekondadena ei ole põhjendatud. See on tingitud sellest, et nii Phengaris 'e kui ka Maculinea liikidel esineb ainulaadne kohustuslik parasitism ja need liblikad on morfoloogiliselt väga sarnased.[2]
Hetkel kasutatakse tähniksinitiibade perekonnal valdavalt nime Maculinea, kuid hiljuti on hakatud kasutama ka vanemat nime Phengaris.[3]
Tähniksinitiib (Phengaris Doherty) on keerulise elukäiguga palearktise levikuga sinilibliklaste perekond, kes on arvatavasti kõige põhjalikumalt uuritud. Evolutsiooni käigus on tähniksinitiibadel sipelgapesades välja kujunenud keerukas parasitism.[4]
Teiste mürmekofiilsete siniliblikate puhul on sipelgatelt saadav kasu vaid kaitse looduslike vaenlaste eest.[5]
Kõikidest siniliblikate liikidest umbes 20% moodustavad need, kelle osaline või täielik elukäik on teada. Umbes 75%-l on täielik elukäik dokumenteeritud ning seotud sipelgatega.[5]
Tähniksinitiivad kuuluvad sinilibliklaste sugukonda, kelle valmikute tiivaulatus on keskmiselt 20 kuni 40 mm.[6] Keha on tavaliselt sale ning tiivad on enamasti ümarad, mõnel liigil on eestiiva tipp terav. Tagatiivad on mitmetel liikidel siilakutega. Tiivakirja muster on tihti sinise, rohelise või muu ereda värviga ning särava läikega. Liblikate tiibade ülaküljel on tähne üldiselt harva. Kui tagatiibadel esinevad siilakud, asuvad sageli nende läheduses värvilised laigud. Tiivanarmad on lühikesed, tihti valged või läikivad. Nende valmikud on enamasti päevase eluviisiga, mõnede reliktsete perekondade esindajad on tõenäoliselt aktiivsed hämarikus.[6] Sinilibliklaste röövikud on enamasti nälkjasarnased .[6] nad toituvad taimede lehtedest või teistest taimeosadest, osa liike on teatud elukäiguetappidel röövtoidulised ehk toituvad putukatest .[5] Enamik praegu tunnustatud liikidest, sealhulgas laialt levinud liigid M. arion, M. teleius ja M. nausithous ja Ida-Aasia Maculinea arionides, jahivad sipelgate pesakondi.[7] Nende vastandiks on aga Maculinea alcon ja Maculinea rebeli, kes toituvad nagu „käod“. Nende vastseid toidetakse peamiselt taasväljutatud toiduga, troofiliste munadega ja (rööv)saagiga.[8]
On tõenäoline, et käo tüüpi liigid (nt P. rebeli) biosünteesivad igas raudsike koloonias kohaliku primaarse peremeesliigi (nt häiluraudsik) spetsiifilisi kemikaale ning see võib olla nende kõrge suremuse põhjuseks teiste raudsikuliikide kolooniates.[9] Harjaste värvus, pikkus ja paiknemine on parimad tunnused eristamaks liike ning nende kasvujärke.[6]
Tähniksinitiibade valmikute lennuaeg on juuni keskpaigast kuni augusti alguseni.[10] kuid see võib varieeruda nii piirkonniti kui ka liigiti. Tähniksinitiibadel esineb aasta jooksul vaid üks põlvkond (ehk nad on univoltiinsed).[11]
Röövik, kes munast väljudes on roosakates toonides, toitub kolme vastsestaadiumi vältel kindlal toidutaimel õisikus.[12](Lamiaceae, Gentianaceae või Rosaceae),.[4]areneb kiiresti, kuid tema mõõtmed ja kaaluiive on väga väiksed .[4][12]. Neljandas kasvujärgus (peale viimast kestumist) laskub röövik võrgendiniidi abil maapinnale ja jääb ootama, et mööduv sipelgas adopteeriks ta. Selleks, et sipelgas ta avastaks, eritab röövik enda kehapinnale magusaid nõresid ja teisi olulisi aineid, mis on vajalikud sipelgate jaoks. Nii hakkab raudsik pidama seda röövikut pesast välja kukkunud vastseks ja ta viiakse pessa „tagasi.“ Andmed rööviku edasise elu kohta on ebaselged, kuid kindlasti hakkab ta seal toituma sipelgatest. Röövik talvitub sipelgapesas, kus ta kevadel ka nukkub. Nukustaadium kestab umbes üks kuu. Nukust välja ronides on liblika tiivad väikesed ja kortsus. Ta peab kiiresti sipelgapesast lahkuma. Kiire lahkumise põhjuseid on leitud kaks, kuid need on teineteisele vasturääkivad: üks versioon on see, et sipelgad söövad ta ära, kuid teine väidab, et sipelgad abistavad teda lahkumisel.[12] Valmikud on kõige aktiivsemad sooja, päikesepaistelise ja tuulevaikse ilma korral. Nende eluiga on tavaliselt vähem kui üks nädal.[13] toituvad jällegi rööviku toidutaime nektarist, munedes valikuliselt ka toidutaime õitele ja pungadele.[14]
Tähniksinitiibade liikide levikuala on Euroopast kuni Hiina ja Jaapanini.[15]
Näiteks Maculinea arionides (Phengaris arionides) on leitud Hiinast, Jaapanist ja Venemaalt.[16]
Maculinea teleiuse (Phengaris teleius) leiukohad: Austria, Gruusia, Hispaania, Holland, Horvaatia, Itaalia, Jaapan, Kasahstan, Mongoolia, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa, Serbia ja Montenegro, Šveits, Tšehhi, Ungari, Ukraina ja Venemaa.[16]
Soo-tähniksinitiiva (Maculinea alcon, Phengaris alcon) leiukohad on Euroopas ja Põhja-Aasias.[16]
Tume-tähniksinitiiva (Maculinea nausithous, Phengaris nausithous) leiukohad Armeenias, Austrias, Aserbaidžaanis, Bulgaarias, Gruusias, Hispaanias, Kasahstanis, Moldovas, Montenegros, Poolas, Prantsusmaal, Rumeenias, Saksamaal, Serbias, Sloveenias, Šveitsis, Tšehhis, Ungaris, Ukrainas, Valgevenes ja Venemaal.[16]
Euroopas esineb neli liiki tähniksinitiibu: nõmme-tähniksinitiib (Maculinea arion), M. teleius, tume-tähniksinitiib (M. nausithous) ja soo-tähniksinitiib (M. alcon).[3]
Nõmme-tähniksinitiiba (Maculinea arion), varasema nimetusega tähniksinitiiba, on senini peetud oma perekonna ainsaks esindajaks Eestis.,[1] Soo-tähniksinitiiba M. alcon oli Eestist leitud vaid kaks korda.[17][18] mõningatel andmetel on ainult üks leid Saaremaalt 1937. aastal.[1] Taasleidude puudumisel nii Eestist, Soomest kui ka Lätist on soo-tähniksinitiib jäetud välja Eesti fauna nimestikust ja Eesti liblikate määrajast. Viimastel aastatel on leitud, et soo-tähniksinitiib on Eestis tagasi (suulised, dokumenteerimata andmed Eesti liblikauurijatelt).
Populatsioone mõjutavad juhuslikud keskkonnamõjud, elupaiga kvaliteet, suurus ja ühendatus teiste elupaikadega.
Euroopa riikides on erinevad nii kliimatingimused kui ka peremeessipelgad.[19] seetõttu vajab iga tähniksinitiiva populatsioon ka erinevat lähenemist.[20]
Tähniksinitiibade laienemine naaberaladele on raskendatud.[21] Arvatavasti on see põhjustatud elupaikade killustumisest ning toidutaimede ebaühtlaselt paiknemisest.[13]
Kaitse seisukohalt on peamiseks küsimuseks liikide paiknemise ja arvukuse muutuste põhjuste väljaselgitamine.[22] Oluline on edasi uurida ka munemise seotust peremeessipelgatega.[23] kuna peremeessipelgast sõltuvat munemisstrateegiat on korduvalt tõestatud mitmetel sinilibliklastel.[24]
20. sajandil tähniksinitiibade populatsioonid vähenesid järsult ning kõik liigid on kantud punasesse nimistusse peaaegu kõikides Euroopa riikides.[25] Ühtlasi on need liigid saanud ka lipulaevaks nii Suurbritannias kui ka mujal Euroopas.[26][27].
Nad on äärmiselt ohustatud kogu palearktilises piirkonnas ning on olnud tähelepanu keskpunktis tiheda kaitsetegevusega.[27][28].
Mõnikord kasutatakse Maculinea arioni populatsioone elupaiga kvaliteedi bioindikaatoritena.[29]
Tähniksinitiib (Maculinea) on liblikate perekond sinitiiblaste alamsugukonnas (Lycaeninae, vanema nimetusega Plebejinae. sinilibliklaste sugukonnas.
Maculinea is een geslacht van vlinders uit de familie Lycaenidae, de kleine pages, vuurvlinders en blauwtjes.
Maculinea is een geslacht van vlinders uit de familie Lycaenidae, de kleine pages, vuurvlinders en blauwtjes.
