nimet breadcrumb-navigoinnissa
Pseudolarix ye un xéneru monotípicu de la familia Pinaceae. La única especie, Pseudolarix amabilis (Falsu alerce doráu)[2] ta estrechamente rellacionáu con Keteleeria, Abies y Cedrus.
Ye nativu del este de China, desenvolviéndose en pequeñes árees de monte al sur d'Anhui, Zhejiang, Fujian, Jiangxi, Hunan, Hubei y este de Sichuan, n'altitúes de 100-1500 m.
Ye un árbol caducu qu'algama los 30-40 m d'altor con una corona cónica. Les fueyes de color verde brillante son de 3-6 cm de llargor y 2-3 mm d'anchu, con dos bandes d'estomes na parte baxa, les fueyes volver de color mariellu doráu brillante en seronda enantes de cayer.
Les piñes son distintes, superficialmente paecen una pequeña alcachofa, de 4-7 cm de llargor y 4-6 cm d'anchu, maurecen a los 7 meses de la polinización cuando se desintegran pa llanzar les granes alaes. Los conos masculinos como en Keteleeria, producir n'umbeles de dellos xuntos.
Ye un árbol bien curiosu como planta ornamental para parques y xardinos, ye bien tolerante del calor y mugor del branu creciendo con ésitu nel sudeste d'EE. XX. onde otros xéneros nun tienen ésitu. N'Europa crez con ésitu na rexón de Mediterraneu con notables especies nel norte d'Italia; nel alloñáu norte de Gran Bretaña crecen pero bien amodo por cuenta de los más fríos branos d'aquella rexón.
Pseudolarix amabilis ye una de les 50 yerbes fundamentales de la Medicina tradicional china, onde se-y llama jīn qián sōng (金钱松).
Pseudolarix amabilis describióse por (J.Nelson) Rehder y espublizóse en Journal of the Arnold Arboretum 1(1): 53. 1919. [3]
Pseudolarix: nome xenéricu que deriva de les pallabres griegues: pseudo = "falsu" y larix = "Larix"
amabilis: epítetu llatín que significa "qu'inspira amor"[4]
Esta páxina forma parte del wikiproyeutu Botánica, un esfuerciu collaborativu col fin d'ameyorar y organizar tolos conteníos rellacionaos con esti tema. Visita la páxina d'alderique del proyeutu pa collaborar y facer entrugues o suxerencies. Pseudolarix ye un xéneru monotípicu de la familia Pinaceae. La única especie, Pseudolarix amabilis (Falsu alerce doráu) ta estrechamente rellacionáu con Keteleeria, Abies y Cedrus.
Pseudolarix és un gènere monotípic d'arbres dins la família Pinàcia. La seva única espècie és Pseudolarix amabilis és similar morfològicament a un làrix de color daurat però està més relacionat amb els gèneres Keteleeria, Abies i Cedrus. És una espècie nativa de l'est de la Xina i es presenta en petites zones de muntanyes del sud d'Anhui, Zhejiang, Fujian, Jiangxi, Hunan, Hubei i est de Sichuan, a altituds d'entre 100-1500 m. De vegades se'l coneix sota el nom científic de Pseudolarix kaempferi, però això pot causar confusió amb Larix kaempferi, el làrix japonès.
És un arbre caducifoli que fa de 30-40 m d'alt, amb la capçadacònica. Els brots presenten dimorfisme. Les fulles són de color verd brillant de 3-6 cm de llarg i de 2-3 mm d'ample; es tornen groc brillant abans de caure a la tardor.
Les pinyes semblen petites carxofes de 4-7 cm de llarg i de 4-6 cm d'ample, deixen anar llavors alades.
Resulta un arbre ornamental plantat en parcs i jardins. A Itàlia s'utilitza molt en jardineria.
El pseudolarix és una de les 50 plantes medicinals bàsiques de la fitoteràpia xinesa on s'anomena jīn qián sōng ((xinès)).
Escorça.
Pseudolarix és un gènere monotípic d'arbres dins la família Pinàcia. La seva única espècie és Pseudolarix amabilis és similar morfològicament a un làrix de color daurat però està més relacionat amb els gèneres Keteleeria, Abies i Cedrus. És una espècie nativa de l'est de la Xina i es presenta en petites zones de muntanyes del sud d'Anhui, Zhejiang, Fujian, Jiangxi, Hunan, Hubei i est de Sichuan, a altituds d'entre 100-1500 m. De vegades se'l coneix sota el nom científic de Pseudolarix kaempferi, però això pot causar confusió amb Larix kaempferi, el làrix japonès.
Pamodřín líbezný (Pseudolarix amabilis) je čínský opadavý jehličnan. Patří do monotypického rodu pamodřín, který je zařazen do podčeledě jedlových (Abietoideae) v čeledi borovicovitých.
Nejstarší fosilní nálezy pamodřínu pocházejí z oblastí východní a západní Sibiře z doby svrchní křídy (asi před 95 mil. lety) a z období paleocénu (asi před 60 mil. lety) ze Špicberků, Evropy a Střední Asie.
Jeho místem současného výskytu je jihovýchodní Čína, kde se dosud přirozeně vyskytuje v provinciích Fu-ťien, Če-ťiang, Chu-nan a Ťiang-si, v oblastech s mírným až teplým, vlhkým klimatem bez období sucha. Nachází se v nadmořských výškách 100 až 1000 m, výjimečně i 1500 m. Je součástí stálezelených nebo opadavých smíšených lesů. Evropa byla o pamodřínu informována až v roce 1853 skotským botanikem Robertem Fortune, který ho popsal jako strom až 40 m vysoký s průměrem kmene okolo 150 cm. V České republice se pamodřín pěstuje vzácně jako okrasná dřevina či v arboretech.[3][4][5]
Jsou to opadavé stromy vysoké až 40 m a jejich rovný, štíhlý kmen mívá výčetní tloušťku okolo 150 cm. Drsná, šupinatá šedohnědá kůra se u starších jedinců odlupuje. Kónická nebo kupolovitá otevřená koruna je široce klenutá a často nepravidelná. Větvičky jsou dvoutvaré. Dlouhé větvičky rostou až 2 roky a mají paprskovitě odstávající jehlice seřazené do spirál, krátké se vyvíjejí s axiálních pupenů na dlouhých větvičkách a jehlice na jejich koncích jsou uspořádané ve zdánlivých přeslenech po 10 až 30. Většina krátkých větviček nedorůstá do délky větší než 3,5 cm. Zploštělé, mírně zakřivené ohebné jehlice jsou zelené, před opadem získají zlatožlutou barvu. Tvar mají úzce čárkovitý, obkopinatý, dlouhé bývají 2,5 až 5,5 cm a široké 2 až 4 mm. Jsou rozděleny středním žebrem (cévním svazkem), po okrajích mají většinou 2 nebo 3 pryskyřičné kanálky.
Rozmnožovací šištice vyrůstají na koncích krátkých větviček. Samčí šištice jsou sdruženy v okolíkatých svazcích po 10 až 25. Samičí jsou vejčitě kulovité, barvy zelené nebo purpurově zelené, vyrůstají na krátkých stopkách jednotlivě, vzpřímeně. Bývají vysoké od 5 do 7,5 cm a široké od 4 do 5 cm. Semenné šupiny jsou vejčitě kopinaté, deltoidní nebo vejčité, tlusté a dřevnaté, mají po 2 vajíčkách. Vyvíjejí se a dozrávají v jednom roce, při dozrávání semen získávají šišky barvu červenohnědou a postupně se rozpadávají. Semena jsou bílá, vejčitá, asi 2,5 cm dlouhá se žlutavým blanitým křidélkem.[6][4][7]
V minulosti se využívalo rovné, pevné dřevo pamodřínu na stavby mostů, chrámů, lodí a zhotovoval se z něho nábytek. V současnosti je jeho průmyslové využití ukončeno a dřevina má čistě vědecký a estetický význam. Je to nádherný okrasný strom s atraktivní korunou a hlavně se zlatou barvou na podzim. V Číně se snaží v lesních školkách vypěstovat dostatek sazenic a vysazují je do původních vytěžených prostorů.
Japonští vědci zjistili, že pamodřín mj. obsahuje léčivé látky s antibakterálními účinky a látky zvlhčující pokožku. Doporučují využít jeho léčebných vlastností k léčbě nemoci kůže, hlavně atopické dermatitidy.[4][8]
Jehličí v přeslenech na krátkých větvičkách
Jehličí ve spirálách na dlouhých větvičkách
Obrázky, zvuky či videa k tématu pamodřín líbezný ve Wikimedia Commons
Galerie pamodřín líbezný ve Wikimedia CommonsPamodřín líbezný (Pseudolarix amabilis) je čínský opadavý jehličnan. Patří do monotypického rodu pamodřín, který je zařazen do podčeledě jedlových (Abietoideae) v čeledi borovicovitých.
Slægten Guldlærk har kun én art med samme danske navn. Den minder af udseende på mange måder om Lærk, heraf det botaniske navn Pseudolarix der kan oversættes med "lignende lærk". Træet er løvfældende ligesom Lærk, men bliver dog ikke nær så stort som Lærk – specielt ikke i Danmark.
Guldlærk (Pseudolarix amabilis) kommer fra det sydøstlige Kina hvor det antagelig kan blive 20-30 m højt. I Danmark er træer over 10 m sjældne, og oftest er der tale om endnu mindre eksemplarer.
Guldlærk er uden forstlig betydning men dyrkes som prydtræ hist og her i haver og parker.
Die Goldlärche (Pseudolarix amabilis) ist die einzige Pflanzenart der Gattung Pseudolarix innerhalb der Familie der Kieferngewächse (Pinaceae).
Die Goldlärche ist ein laubabwerfender Baum, der Wuchshöhen von bis zu 40 Meter und Stammdurchmesser von bis zu 1,5 Meter erreicht, von dessen Hauptstamm die Seitenäste waagerecht ausgehen. Die Borke ist grau-braun.
Die abgeflachten, flexiblen Nadeln sind 2 bis zu 5,5 Zentimeter lang und 1,5 bis 4 Millimeter breit und somit breiter als bei den Lärchen (Larix). Im Herbst nehmen die Nadeln die namensgebende gelbe Farbe an, bevor sie rötlich werden und abfallen.
Die Goldlärche ist einhäusig getrenntgeschlechtig (monözisch), es befinden sich also weibliche und männliche Zapfen an einem Baum. Sie blüht im Mai. Die endständig an Kurztrieben in Gruppen von 10 bis 25 zusammen stehenden männlichen Zapfen sind erst aufrecht und hängen später. Die einzeln endständig an Kurztrieben und aufrecht an einem kurzen Stiel stehenden, weiblichen Zapfen weisen eine Länge von 5 bis 7,5 cm und einen Durchmesser von 4 bis 5 cm auf. Sie sind während der Blütezeit grün oder purpur-grün und werden bei Reife rötlich-braun. Die 18 bis 30 dicken, holzigen Samenschuppen haben eine Länge von 2,8 bis 3,5 und eine Breite von etwa 1,7 cm. Die Deckschuppen weisen ein Viertel bis ein Drittel der Länge der Samenschuppen auf. Wenn die Samen im Oktober reif sind, zerfallen die Zapfen einschließlich der Spindel noch am Baum und entlassen die Samen. Die weißen, eiförmigen Samen sind 6 bis 7 Millimeter groß mit 2,5 Zentimeter langen, hell- bis braun-gelben Flügeln.
Die Sämlinge besitzen vier bis sieben Keimblätter (Kotyledonen).
Die Goldlärche kommt ursprünglich in den Gebirgen der ostchinesischen Provinzen Zhejiang und Jiangxi vor, in Höhenlagen zwischen 500 und 1500 Meter. Sie bevorzugt tiefgründige, nährstoffreiche, feuchte, aber gut drainierte Böden und ist kalkmeidend. Erst 1854 wurde die Goldlärche nach Europa und Nordamerika eingeführt, wo sie im Allgemeinen nur knapp 20 Meter Wuchshöhe erreicht. Aufgrund ihrer Herbstfarbe ist sie ein beliebter Zierbaum.
Aus der Literatur sind mehr als siebzig Erwähnungen fossiler Belege bekannt, die eindeutig der Gattung Pseudolarix zugeordnet sind. Die fossilen Belege gehen bis in das Paläogen zurück. Aus dem Material ist neben der in diesem Beitrag beschriebenen rezenten Art Pseudolarix amabilis eine zweite Art – Pseudolarix wehrii – identifiziert worden. Besonders aufschlussreiche Funde wurden auf der Axel-Heiberg-Insel in der kanadischen Arktis gemacht. Hier waren (fossile) Harze in situ unter anderem in Zapfen von Pseudolarix konserviert. Ein Vergleich dieser eindeutig von Pseudolarix produzierten Harze mit anderen fossilen Harzen führte unter anderem zu dem Ergebnis, dass Pseudolarix ebenso wie die Mutterpflanze des Baltischen Bernsteins Harz produzierte, das auf polylabdanoiden makromolekularen Strukturen beruht und Bernsteinsäure enthält, woraus die Folgerung gezogen wurde, dass zwischen diesen Pflanzen wahrscheinlich eine phylogenetische Verwandtschaft besteht und es entweder weitere fossile Pseudolarices gegeben haben müsse oder aber die beiden Harzproduzenten einen gemeinsamen Vorfahren haben.[1] Überdies haben diese Befunde die wissenschaftliche Diskussion um die botanische Herkunft des Baltischen Bernsteins belebt, die bis heute nicht abgeschlossen ist.
Synonyme für die Gattung Pseudolarix Gordon sind: Laricopsis Kent non Fontaine und Chrysolarix H. E. Moore.
Synonyme für die Art Pseudolarix amabilis (J. Nelson) Rehd. sind: Larix amabilis J. Nelson, Laricopsis fortunei (Mayr) Mayr, Chrysolarix amabilis (J. Nelson) H.E. Moore, Pseudolarix fortunei Mayr, Pseudolarix pourtetii Ferré.
Die Goldlärche (Pseudolarix amabilis) ist die einzige Pflanzenart der Gattung Pseudolarix innerhalb der Familie der Kieferngewächse (Pinaceae).
Pseudolarix amabilis is a species of coniferous tree in the pine family Pinaceae. The species is commonly known as golden larch, but being more closely related to Keteleeria, Abies and Cedrus, is not a true larch (Larix). P. amabilis is native to eastern China, occurring in small areas in the mountains of southern Anhui, Zhejiang, Fujian, Jiangxi, Hunan, Hubei and eastern Sichuan, at altitudes of 100–1,500 m (328–4,921 ft). The earliest known occurrences are of compression fossils found in the Ypresian Allenby Formation and mummified fossils found in the Late Eocene Buchanan Lake Formation on Axel Heiberg Island.[2]
It is a deciduous coniferous tree reaching 30–40 m (98–131 ft) tall, with a broad conic crown. The shoots are dimorphic, with long shoots and short shoots similar to a larch, though the short shoots are not so markedly short, lengthening about 5 mm annually. The leaves are bright green, 3–6 cm long and 2–3 mm broad, with two glaucous stomatal bands on the underside; they turn a brilliant golden yellow before falling in the autumn, hence the common name "golden larch". The leaves are arranged spirally, widely spaced on long shoots, and in a dense whorl on the short shoots.
The cones are distinctive, superficially resembling small globe artichokes, 4–7 cm long and 4–6 cm broad, with pointed triangular scales; they mature about 7 months after pollination, when (like fir and cedar cones) they disintegrate to release the winged seeds. The male cones, as in Keteleeria, are produced in umbels of several together in one bud.
The golden larch is an attractive ornamental tree for parks and large garden. Unlike the true larches, it is tolerant of summer heat and humidity, growing successfully in the southeastern United States where most larches and firs do not succeed. In Europe growth is most successful in the Mediterranean region with notable specimens in northern Italy; further north in the United Kingdom it will grow, but only very slowly due to the cooler summers.
This plant has gained the Royal Horticultural Society's Award of Garden Merit.[3][4]
Closeup of bark
Seeds without wings
Pollen cones
Maturing female cones
Needles and mature cone in fall
Needle detail in fall
Bonsai example
Pseudolarix amabilis is a species of coniferous tree in the pine family Pinaceae. The species is commonly known as golden larch, but being more closely related to Keteleeria, Abies and Cedrus, is not a true larch (Larix). P. amabilis is native to eastern China, occurring in small areas in the mountains of southern Anhui, Zhejiang, Fujian, Jiangxi, Hunan, Hubei and eastern Sichuan, at altitudes of 100–1,500 m (328–4,921 ft). The earliest known occurrences are of compression fossils found in the Ypresian Allenby Formation and mummified fossils found in the Late Eocene Buchanan Lake Formation on Axel Heiberg Island.
La pseŭdolariko (latine Pseudolarix) estas monotipa genro de konifero en la familio Pinacoj. La unusola specio, Pseudolarix amabilis, estas komune konata kiel ora lariko, kvankam ĝi ne estas vera lariko (Larix), kaj tiele ankaŭ falsa lariko pli proksime rilata al Keteleeria, Abies kaj Cedrus. Ĝi estas indiĝena planto de orienta Ĉinio, kun teritorioj en malgrandaj areoj en montoj de suda Anhujo, Ĝeĝjango, Fuĝjano, Ĝjangŝio, Hunano, Hubejo kaj orienta Siĉuano, je altoj de 100-1500 m. Tiu falsa lariko estas foje konata laŭ malnova scienca nomo Pseudolarix kaempferi, sed tio povas okazigi konfuzon kun Larix kaempferi, nome la Japana lariko.
Pseudolarix es un género monotípico de la familia Pinaceae. La única especie, Pseudolarix amabilis (falso alerce dorado)[2] está estrechamente relacionado con Keteleeria, Abies y Cedrus.
Es nativo del este de China, desarrollándose en pequeñas áreas de montaña al sur de Anhui, Zhejiang, Fujian, Jiangxi, Hunan, Hubei y este de Sichuan, en altitudes de 100-1500 m.
Es un árbol caduco que alcanza los 30-40 m de altura con una corona cónica. Las hojas de color verde brillante son de 3-6 cm de longitud y 2-3 mm de ancho, con dos bandas de estomas en la parte baja, las hojas se vuelven de color amarillo dorado brillante en otoño antes de caer.
Las piñas son distintas, superficialmente parecen una pequeña alcachofa, de 4-7 cm de longitud y 4-6 cm de ancho, maduran a los 7 meses de la polinización cuando se desintegran para lanzar las semillas aladas. Los conos masculinos como en Keteleeria, se producen en umbelas de varios juntos.
Es un árbol muy atractivo como planta ornamental para parques y jardines, es muy tolerante del calor y humedad del verano creciendo con éxito en el sudeste de EE. UU. donde otros géneros no tienen éxito. En Europa crece con éxito en la región de Mediterráneo con notables especies en el norte de Italia; en el lejano norte de Gran Bretaña crecen pero muy lentamente debido a los más fríos veranos de aquella región.
Pseudolarix amabilis es una de las 50 hierbas fundamentales de la Medicina tradicional china, donde se le llama jīn qián sōng (金钱松).
Pseudolarix amabilis fue descrita por (J.Nelson) Rehder y publicado en Journal of the Arnold Arboretum 1(1): 53. 1919.[3]
Pseudolarix: nombre genérico que deriva de las palabras griegas: pseudo = "falso" y larix = "Larix"
amabilis: epíteto latíno que significa "que inspira amor"[4]
Datos: Q1458175
Multimedia:
Especies: Pseudolarix amabilis
Pseudolarix es un género monotípico de la familia Pinaceae. La única especie, Pseudolarix amabilis (falso alerce dorado) está estrechamente relacionado con Keteleeria, Abies y Cedrus.
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Ebalehis (perekond) Ebalehis (Pseudolarix amabilis) on männiliste sugukonda ebalehise perekonda kuuluv heitlehine puu.
Ta on perekonna ainuke liik.
Ebalehis kasvab pärismaisena Hiina idaosas; kasvab mägedes 100–1500 meetri kõrgusel merepinnast.
Puu kasvab 30–40 meetri kõrguseks. Võra on laikooniline. Okkad on 3–6 cm pikkused and 2–3 mm laiused. Käbid on 4–7 cm pikkused ja 4–6 cm läbimõõduga ning lagunevad pärast küpsemist. Seemned on tiibadega.
Ebalehis (Pseudolarix amabilis) on männiliste sugukonda ebalehise perekonda kuuluv heitlehine puu.
Ta on perekonna ainuke liik.
Ebalehis kasvab pärismaisena Hiina idaosas; kasvab mägedes 100–1500 meetri kõrgusel merepinnast.
Puu kasvab 30–40 meetri kõrguseks. Võra on laikooniline. Okkad on 3–6 cm pikkused and 2–3 mm laiused. Käbid on 4–7 cm pikkused ja 4–6 cm läbimõõduga ning lagunevad pärast küpsemist. Seemned on tiibadega.
Kultalehtikuusi (Pseudolarix amabilis) on mäntykasvien heimoon kuuluva havupuulaji.[3] Se on kultalehtikuusten (Pseudolarix) suvun ainoa laji. Lehtikuusten (Larix) tavoin kultalehtikuusi on kesävihanta ja pudottaa neulasensa talveksi. Tästä ja nimestään huolimatta kultalehtikuusi ei kuitenkaan nykyisen käsityksen mukaan ole kovin läheistä sukua lehtikuusille. Monissa kielissä lajin nimeen liitetään kulta, mikä viittaa puun kullankeltaiseen syysväriin.[2][4][5] Kasvi on luonnonvarainen Kiinassa, mutta uhanalainen.
Kultalehtikuusi on keskikokoinen, yleensä yksirunkoinen puu. Se kasvaa tavallisesti 30–40 metriä korkeaksi ja rungon rinnankorkeusläpimitaltaan 1,5 metriä leveäksi, mutta joskus jopa kolmimetriseksi.[4][5] Suuremmat oksat ovat vaakasuuntaisia tai hieman kohenevia. Pienimmät oksat ovat usein riippuvia. Latvus on leveän kartiomainen ja erityisesti vanhemmiten epäsäännöllinen ja avoin. Kaarna on harmahtavanruskeaa ja halkeilee suomumaisina, usein nelikulmaisina levyinä.[2][4]
Oksanhaarat ovat kaljuja, aluksi kellertäviä tai punertavia, ohuita ja taipuisia, toisena vuonnaan selvästi paksumpia ja jäykempiä, myöhemmin yleensä harmahtavia. Versot ovat eriytyneet pitkäversoihin ja lateraalisiin vain 5–35 millimetriä pitkiin lyhytversoihin. Silmut ovat keltavihreitä. Talvehtivat pitkäversojen silmut ovat pitkänpyöreähköjä ja lyhytversojen hankasilmut pallomaisia.[2][4][5]
Lehdet eli neulaset ovat tasasoukkia, litteitä, tavallisesti 3–6 senttimetriä pitkiä ja 2–3 millimetriä leveitä. Neulasten kärki voi olla tylppä tai hieman terävä. Ilmaraot sijaitsevat neulasten alapinnalla kahtena juovana koholla olevan keskisuonen kummallakin puolella.[2][4] Kultalehtikuusi on kesävihanta ja varistaa neulasensa talveksi. Neulasten ruskaväritys on aluksi kirkkaankeltainen ja muuttuu myöhemmin oranssinruskehtavaksi.[2]
Kultalehtikuusi on yksikotinen. Kukinnot kehittyvät lyhytversojen kärkiin. Keltaiset, riippuvat hedekukinnot eli hedekävyt kasvavat 10–25 sarjoina. Pölytys tapahtuu yleensä huhtikuussa.[2][4] Emikukinnot eli kävyt kasvavat yksittäin lyhytlehtisen 5–15 millimetriä pitkän rangan kärjessä ja aukeavat siementen kypsyttyä. Kävyt ovat hieman munanmuotoisia tai lähes pallomaisia, 5–7,5 senttimetriä pitkiä ja 4–5 senttimetriä leveitä. Ne ovat aluksi vihertäviä ja kypsyessään muuttuvat kelta- tai punaruskeiksi.[2][4][5] Käpysuomuja on 18–30 ja ne ovat kapean kolmiomaisia ja ehytlaitaisia. Käpyjen suojussuomut ovat suikeita ja käpysuomuihin kiinnikasvaneita.[2][5]
Siemenet ovat valkoisia, kiilatyvisen munanmuotoisia, noin 6–7 millimetriä pitkiä ja lenninsiivellisiä. Siemenen lenninsiipi on keltainen tai keltaruskea, 23–30 millimetriä pitkä ja 8–13 millimetriä leveä.[2] Siemenet kypsyvät tavallisesti lokakuussa.[4][5]
Kultalehtikuusta pidettiin pitkään lehtikuusten ja setrien (Cedrus) lähisukulaisena, koska näillä suvuilla on samanlaiset muista mäntykasveista poikkeavat lyhytversot ja koska lehtikuuset ja kultalehtikuuset ovat kesävihantia kaikkien muiden heimon jäsenten ollessa ainavihantia. Molekyylibiologinen tutkimus on kuitenkin osoittanut kultalehtikuusen olevan lähempää sukua hemlokeille (Tsuga) ja suvuille Nothotsuga ja Keteleeria kuin muille mäntykasveille, ja täten yhteiset piirteet edustavat konvergenttia evoluutiota.[2]
Kultalehtikuusi kasvaa luonnonvaraisena Kiinassa Jangtsejoen laakson alueella Anhuin, Hunanin, Jiangxin, Jiangsun ja Zhejiangin maakunnissa. Sitä esiintyy 180 metristä 1 000 metriin merenpinnan yläpuolella. Lajin tarkan levinneisyysalueen rajat ovat olleet kiistanalaisia ja vaihdelleet suuresti julkaisusta toiseen.[2][6]
Kultalehtikuusi kasvaa luontaisella esiintymisalueellaan vuoristoalueiden alankojen kosteissa lämpimänlauhkeissa metsissä. Metsät ovat yleensä hyvin monilajisia sekametsiä, joissa on sekä ainavihantia että kesävihantia puulajeja. Kultalehtikuusi tarvitsee paljon valoa ja sitä pidetään ekologisessa sukkessiossa jossakin määrin pioneeripuuna. Kultalehtikuusta kasvavia luonnontilaisia metsiä on jäljellä hyvin vähän, ja suurin osa puista kasvaa hakkuiden jälkeisessä sekundäärisessä metsässä tai viljelyssä.[2]
Laji kasvaa yleensä yhdessä vaahteroiden (Acer), valkopyökkien (Carpinus), keltisten (Celtis), tammien (Quercus), sumakkien (Rhus), mäntyjen (Pinus), jalavien (Ulmus), keltatrumpettipuun (Catalpa ovata) ja kiinantupelon (Nyssa sinensis) kanssa.[5]
Kultalehtikuusi on nykyään harvinainen luonnossa, ja IUCN on määritellyt lajin vaarantuneeksi. Lajia uskotaan esiintyvän luonnossa alle 2 000 neliökilometrin alueella, ja todellinen alue saattaa olla vielä huomattavasti tätäkin pienempi. Lajin kanta on lisäksi nykyään erittäin hajanainen, ja koska suurinta osaa lajin jäljellä olevista esiintymistä ei ole suojeltu, nekin ovat vaarassa tulla kaadetuiksi ja raivatuksi maatalouskäyttöön.[2][6]
Kultalehtikuusen puuta on käytetty jonkin verran siltojen ja veneiden rakentamiseen sekä huonekalujen valmistukseen. Lähinnä sitä käytetään koristekasvina ympäri maailmaa, ja siitä on jalostettu muutamia lajikkeita. Puun kullankeltaista syysväriä, josta se on saanut nimensä monessa kielessä, arvostetaan koristekäytössä. Kultalehtikuusta on kasvatettu Euroopassa jo ainakin 1860-luvulta lähtien. Sitä käytetään erityisesti lämpimän, kostean ilmaston alueilla, missä pitkälti samannäköiset lehtikuuset eivät menesty. Kultalehtikuusen ulkokäyttöä rajoittaa lisäämistapojen vaikeus ja hidas kasvu, mutta bonsaina se on suosittu.[2][5]
Kultalehtikuusi (Pseudolarix amabilis) on mäntykasvien heimoon kuuluva havupuulaji. Se on kultalehtikuusten (Pseudolarix) suvun ainoa laji. Lehtikuusten (Larix) tavoin kultalehtikuusi on kesävihanta ja pudottaa neulasensa talveksi. Tästä ja nimestään huolimatta kultalehtikuusi ei kuitenkaan nykyisen käsityksen mukaan ole kovin läheistä sukua lehtikuusille. Monissa kielissä lajin nimeen liitetään kulta, mikä viittaa puun kullankeltaiseen syysväriin. Kasvi on luonnonvarainen Kiinassa, mutta uhanalainen.
Le Mélèze de Chine ou Mélèze doré de Chine (Pseudolarix amabilis) est une espèce d'arbres de la famille des Pinaceae. Elle est endémique en Chine. C'est la seule espèce actuellement acceptée du genre Pseudolarix. Ce dernier fait partie des genres de résineux caducifoliés (qui perdent la totalité de leurs feuilles en hiver).
L'espèce est menacée en Chine, notamment dans la vallée du Yangzi Jiang (densément construite et peuplée) où elle est endémique[1]. Il existe une aire de protection de P. amabilis autour du mont Taimu dans la province de Fujian (Chine).
L'espèce est souvent utilisée en bonsaï pour sa valeur décorative[2]. Elle est néanmoins très exigeante d'entretien.
P. Amabilis
Ramage de P. amabilis, Jardin botanique de Timaru, Nouvelle-Zélande
Cônes à pollen de P. amabilis, à l'arboretum Arnold de l'Université Harvard, Massachusetts
« Pommes de pin » (cônes femelles) de P.amabilis
P. amabilis à l'arboretum Morris de l'Université de Pennsylvanie
P. amabilis, à « Golden Larch », Washington
Le Mélèze de Chine ou Mélèze doré de Chine (Pseudolarix amabilis) est une espèce d'arbres de la famille des Pinaceae. Elle est endémique en Chine. C'est la seule espèce actuellement acceptée du genre Pseudolarix. Ce dernier fait partie des genres de résineux caducifoliés (qui perdent la totalité de leurs feuilles en hiver).
Pseudolarix é un xénero monotípico da familia Pinaceae. A única especie, Pseudolarix amabilis (Falso lárice dourado) está estreitamente relacionado con Keteleeria, Abies e Cedrus. É nativo do leste da China, desenvolvéndose en pequenas áreas de montaña ao sur de Anhui, Zhejiang, Fujian, Jiangxi, Hunan, Hubei e leste de Sichuan, en altitudes de 100–1500 m.
É unha árbore caediza que acada os 30–40 m de altura cunha coroa cónica. As follas (arume) de cor verde brillante son de 3–6 cm de lonxitude e 2–3 mm de longo, con dúas bandas de estomas na face posterior, as follas tórnanse de cor amarela dourada brillante no outono antes de caer.
As piñas son distintas, superficialmente semellan alcachofas, de 4–7 cm de lonxitude e 4–6 cm de largo, madurecen aos 7 meses da polinización cando se desintegran para guindaren as sementes aladas. Os conos masculinos como en Keteleeria, prodúcense en umbelas de varios xuntos.
É unha árbore moi atractiva como planta ornamental para parques e xardíns, é moi tolerante á calor e á humidade do verán crecendo con éxito no sueste dos EUA onde outros xéneros non teñen éxito. En Europa medra con éxito na rexión mediterránea con notábeis especies no norte de Italia; no afastado norte da Gran Bretaña medran a modo por mor dos fríos veráns daquela rexión.
Pseudolarix amabilis é unha das 50 plantas fundamentais da Medicina tradicional chinesa, onde se chama jīn qián sōng (金钱松).
Pseudolarix é un xénero monotípico da familia Pinaceae. A única especie, Pseudolarix amabilis (Falso lárice dourado) está estreitamente relacionado con Keteleeria, Abies e Cedrus. É nativo do leste da China, desenvolvéndose en pequenas áreas de montaña ao sur de Anhui, Zhejiang, Fujian, Jiangxi, Hunan, Hubei e leste de Sichuan, en altitudes de 100–1500 m.
É unha árbore caediza que acada os 30–40 m de altura cunha coroa cónica. As follas (arume) de cor verde brillante son de 3–6 cm de lonxitude e 2–3 mm de longo, con dúas bandas de estomas na face posterior, as follas tórnanse de cor amarela dourada brillante no outono antes de caer.
As piñas son distintas, superficialmente semellan alcachofas, de 4–7 cm de lonxitude e 4–6 cm de largo, madurecen aos 7 meses da polinización cando se desintegran para guindaren as sementes aladas. Os conos masculinos como en Keteleeria, prodúcense en umbelas de varios xuntos.
Zlatni ariš (lat. Pseudolarix amabilis), monotipski rod[1] listopadnog četinara iz porodice borovki podrijetlom iz Kine.
Zlatni ariš atraktivnog je izgleda. Može narasti do 40 metara visine, s deblom promjera od jednog metra. Listovi su svjetlozelene boje, duljine 3-6 cm i široki 2-3 mm. Često se koristi zas formiranje bonsaia.
Listovi
Kora
Listovi na jesen
Bonsai
Mlado stablo
Listovi
Kora
Listovi na jesen
Bonsai
Mlado stablo
Pseudolarix er ættkvísl af barrtrjám einlend í Kína.[2] Pseudolarix er með einungis eina tegund, gulllerki (fræðiheiti: Pseudolarix amabilis,[3]) sem vex í austur Kína, í suður Anhui, Zhejiang, Fujian, Jiangxi, Hunan, Hubei og austur Sichuan.
Nærmynd af berki
Pseudolarix er ættkvísl af barrtrjám einlend í Kína. Pseudolarix er með einungis eina tegund, gulllerki (fræðiheiti: Pseudolarix amabilis,) sem vex í austur Kína, í suður Anhui, Zhejiang, Fujian, Jiangxi, Hunan, Hubei og austur Sichuan.
Nærmynd af berki
Gli pseudolarici, o falsi larici (Pseudolarix) sono un genere di piante della famiglia delle Pinacee, attualmente considerato monospecifico e comprendente la sola specie Pseudolarix amabilis (Nelson) Rehder, 1919.
Fu scoperta dal botanico inglese Charles Maries.[2]
Proveniente dalle regioni della Cina sud-orientale Zhejiang e Jiangxi e molto diffuso in Europa come bonsai, è caratterizzato da aghi che ingialliscono e cadono durante l'inverno, come negli alberi decidui; per questa sua caratteristica è conosciuto comunemente come larice dorato.
Ha la caratteristica di essere un albero a crescita lenta e la cui corteccia è di colore grigio e marrone (molto spesso è spaccata in età matura), con foglie caduche e flessibili. La pianta trasuda una grande quantità di resina che, a differenza di altre pinacee, contiene acido succinico.
Per tale motivo si suppone che l'ambra del Baltico (chiamata mineralogicamente succinite) sia resina fossile di qualche specie di Pseudolarix vissuta durante il Terziario.
Gli pseudolarici, o falsi larici (Pseudolarix) sono un genere di piante della famiglia delle Pinacee, attualmente considerato monospecifico e comprendente la sola specie Pseudolarix amabilis (Nelson) Rehder, 1919.
Fu scoperta dal botanico inglese Charles Maries.
De Japanse goudlariks (Pseudolarix amabilis, synoniem: Pseudolarix kaempferi) is een boom, die behoort tot de dennenfamilie (Pinaceae). Het is de enige soort in het geslacht Pseudolarix, een zogeheten monotypisch geslacht. De boom komt van nature voor in kleine gebieden in de bergen in het oosten van China op 100-1500 m hoogte. Het betreft Zuid-Anhui, Zhejiang, Fujian, Jiangxi, Hunan, Hubei en Oost-Sichuan. De boom wordt in Nederland als sierboom aangeplant.
De boom wordt 30-40 m hoog en is in de winter kaal. De boom vormt korte en lange scheuten. De heldergroene, 3-6 cm lange en 2-3 mm brede, in spiralen staande naalden hebben aan de onderkant twee grijze strepen bestaande uit huidmondjes. In de herfst verkleuren de naalden naar goudgeel, vandaar de naam goudlariks.
De Japanse goudlariks bloeit in mei met afzonderlijke mannelijke en vrouwelijke kegels. De kegel is 4-7 cm lang en 4-6 cm breed en heeft puntige driehoekige schubben. Zeven maanden na de bestuiving vallen de vrouwelijke kegels uit elkaar waarbij de gevleugelde zaden vrijkomen.
De Japanse goudlariks (Pseudolarix amabilis, synoniem: Pseudolarix kaempferi) is een boom, die behoort tot de dennenfamilie (Pinaceae). Het is de enige soort in het geslacht Pseudolarix, een zogeheten monotypisch geslacht. De boom komt van nature voor in kleine gebieden in de bergen in het oosten van China op 100-1500 m hoogte. Het betreft Zuid-Anhui, Zhejiang, Fujian, Jiangxi, Hunan, Hubei en Oost-Sichuan. De boom wordt in Nederland als sierboom aangeplant.
De boom wordt 30-40 m hoog en is in de winter kaal. De boom vormt korte en lange scheuten. De heldergroene, 3-6 cm lange en 2-3 mm brede, in spiralen staande naalden hebben aan de onderkant twee grijze strepen bestaande uit huidmondjes. In de herfst verkleuren de naalden naar goudgeel, vandaar de naam goudlariks.
De Japanse goudlariks bloeit in mei met afzonderlijke mannelijke en vrouwelijke kegels. De kegel is 4-7 cm lang en 4-6 cm breed en heeft puntige driehoekige schubben. Zeven maanden na de bestuiving vallen de vrouwelijke kegels uit elkaar waarbij de gevleugelde zaden vrijkomen.
Gullerk (Pseudolarix amabilis) er en art i furufamilien. Den er eneste art i slekten gull-lerkslekten (Pseudolarix).
Den er nært beslektet med Keteleeria, Abies og Cedrus.
Dette inntil 40 meter høye treet vokser i Kina, og trekronen er bredt konisk. Arten vokser opp til 1 500 moh. Konglene minner om frukten hos artisjokk, og er inntil 7 cm lange.
Treet har lysegrønne eller gulgrønne, spisse, men myke nåleblader som felles om vinteren og minner om lerk. Nålene er inntil 6 cm lange, og har to lyse bånd av spalteåpninger på undersiden. Om høsten blir bladene gyllengule, derav navnet.
Treet er populært i hager og parker i USA, Italia og Frankrike, og vokser med noe anstrengelse også i Storbritannia, men da ganske sakte. Det kan brukes som bonsaitre.
Treet er også en av de femti grunnleggende medisinske urtene i Kina under navnet jīn qián sōng (金钱松).
På grunn av intensiv planting gjennom flere århundrer, er det vanskelig å fastslå hva som er artens naturlige habitat. Men trolig er det i den nedre Chang Jiang-dalen – i nordre Fujian, Hunan, nordre Jiangxi, nordre Zhejiang, og er plantet i store deler av det sørlige Anhui, vestre Hubei, sørlige Jiangsu, og østre Sichuan.
Pseudolarix hadde tidligere en vid utbredelse på den nordlige halvkule, og det er gjort mange funn av fossile frø, kongler og nåler. De eldste funnene er fra sen jura i sørøstlige Mongolia. Dette er det eldste kjente fossilet av noen av de nålevende slektene i furufamilien. I kritt vokste slekta i Asia og Nord-Amerika.
I paleogen var slekta vidt utbredt i Arktis, og fossiler er funnet på Svalbard, Axel Heibergs land og Ellesmereøya. Etter at Turgajhavet tørket inn i oligocen etablerte slekta seg i Europa. Den døde ut i Nord-Amerika i tidlig miocen og i Europa etter pliocen. I Japan er Pseudolarix dokumentert fra midtre miocen til pliocen.
De mange fossilene regnes til kun to arter, den nålevende Pseudolarix amabilis og Pseudolarix wehri, som bare er kjent fra eocen i Nord-Amerika.
Gullerk (Pseudolarix amabilis) er en art i furufamilien. Den er eneste art i slekten gull-lerkslekten (Pseudolarix).
Den er nært beslektet med Keteleeria, Abies og Cedrus.
Dette inntil 40 meter høye treet vokser i Kina, og trekronen er bredt konisk. Arten vokser opp til 1 500 moh. Konglene minner om frukten hos artisjokk, og er inntil 7 cm lange.
Treet har lysegrønne eller gulgrønne, spisse, men myke nåleblader som felles om vinteren og minner om lerk. Nålene er inntil 6 cm lange, og har to lyse bånd av spalteåpninger på undersiden. Om høsten blir bladene gyllengule, derav navnet.
Treet er populært i hager og parker i USA, Italia og Frankrike, og vokser med noe anstrengelse også i Storbritannia, men da ganske sakte. Det kan brukes som bonsaitre.
Treet er også en av de femti grunnleggende medisinske urtene i Kina under navnet jīn qián sōng (金钱松).
På grunn av intensiv planting gjennom flere århundrer, er det vanskelig å fastslå hva som er artens naturlige habitat. Men trolig er det i den nedre Chang Jiang-dalen – i nordre Fujian, Hunan, nordre Jiangxi, nordre Zhejiang, og er plantet i store deler av det sørlige Anhui, vestre Hubei, sørlige Jiangsu, og østre Sichuan.
Pseudolarix hadde tidligere en vid utbredelse på den nordlige halvkule, og det er gjort mange funn av fossile frø, kongler og nåler. De eldste funnene er fra sen jura i sørøstlige Mongolia. Dette er det eldste kjente fossilet av noen av de nålevende slektene i furufamilien. I kritt vokste slekta i Asia og Nord-Amerika.
I paleogen var slekta vidt utbredt i Arktis, og fossiler er funnet på Svalbard, Axel Heibergs land og Ellesmereøya. Etter at Turgajhavet tørket inn i oligocen etablerte slekta seg i Europa. Den døde ut i Nord-Amerika i tidlig miocen og i Europa etter pliocen. I Japan er Pseudolarix dokumentert fra midtre miocen til pliocen.
De mange fossilene regnes til kun to arter, den nålevende Pseudolarix amabilis og Pseudolarix wehri, som bare er kjent fra eocen i Nord-Amerika.
Modrzewnik chiński (Pseudolarix amabilis (J.Nelson) Rehder) – gatunek drzew należących do rodziny sosnowatych. Należy do monotypowego rodzaju Pseudolarix. Rodzimym obszarem występowania jest ograniczony obszar w południowo-wschodnich Chinach (prowincje Fujian, Hunan, Jiangxi, Zhejiang). Bywa też uprawiany[3]. Jest rzadki i jest gatunkiem zagrożonym[4].
Bywa uprawiany w parkach i ogrodach jako drzewo ozdobne. W Polsce spotykany jest jednak rzadko, ze względu na małą odporność na mrozy[5].
Modrzewnik chiński (Pseudolarix amabilis (J.Nelson) Rehder) – gatunek drzew należących do rodziny sosnowatych. Należy do monotypowego rodzaju Pseudolarix. Rodzimym obszarem występowania jest ograniczony obszar w południowo-wschodnich Chinach (prowincje Fujian, Hunan, Jiangxi, Zhejiang). Bywa też uprawiany. Jest rzadki i jest gatunkiem zagrożonym.
Pseudolarix é um género de coníferas pertencentes à família Pinaceae, ordem Pinales.
Este género contém apenas uma espécie: Pseudolarix amabilis
Pseudolarix amabilis là một loài thực vật hạt trần trong họ Thông. Loài này được (J. Nelson) Rehder miêu tả khoa học đầu tiên năm 1919.[1]
Pseudolarix amabilis là một loài thực vật hạt trần trong họ Thông. Loài này được (J. Nelson) Rehder miêu tả khoa học đầu tiên năm 1919.
Pseudolarix Gordon 1858, nom. cons.
Синонимы
Лжелиственница, или псевдолиственница, золотая лиственница[1]. (лат. Pseudolarix) — монотипный род хвойных деревьев семейства Сосновые. Единственный вид — Pseudolarix amabilis.
Листопадное дерево с широкой конической кроной, достигающее 30—40 м в высоту и до полутора метров в диаметре[1].
Листья светло-зелёные, 3—6 см длиной и 2—3 мм шириной. Как и листья сосен, кедров, лиственниц, листья лжелиственниц расположены на двух типах побегов: на длинных побегах — спирально, и на коротких побегах — пучками. Перед опаданием листья становятся золотисто-жёлтыми[1].
Микростробилы развиваются на коротких побегах. Шишки по форме напоминают плод испанского артишока, 4—7 см длиной и 4—6 см в диаметре. Семенные чешуи на шишках много длиннее и крупнее кроющих чешуй, однако последние у зрелых шишек всё-таки видны снаружи[2]. Созревают шишки в год появления и, в отличие от шишек лиственниц, распадаются. Семена — крылатые[1].
Лжелиственница произрастает в Китайских провинциях Аньхой, Чжэцзян, Фуцзянь, Цзянси, Хунань, Хубэй и Сычуань на высоте от 100 до 1500 м над уровнем моря, в хвойно-широколиственных лесах[2], а также образует совместный древостой с Platycarpa strobilacea с соснами Pinus massoniana и Pinus tabuliformis, с птерокариями и некоторыми другими хвойными[3]. В Западной Европе выращивается с 1858 года, а в России и СССР — с 1894 года, южнее Сочи[2].
В геологическом прошлом лжелиственница была распространена также в Северной Америке, присутствует в отложениях, начиная с раннего мела[1].
Лжелиственница, или псевдолиственница, золотая лиственница. (лат. Pseudolarix) — монотипный род хвойных деревьев семейства Сосновые. Единственный вид — Pseudolarix amabilis.
金钱松（学名：Pseudolarix amabilis）为松科下金钱松属（学名：Pseudolarix）下的唯一的种，分布于中国中部和东南部。[1]
落葉喬木，高約40米，直徑1.5米。樹幹直，樹皮為粗糙灰褐色，有不規則鱗片狀分裂。葉線形，柔軟，長2-5.5厘米，寬1.5-4毫米，先端尖或銳尖，淡綠色，秋季後變金黃色，中脈明顯，每邊有5-14條氣孔線；枝分長枝與短枝兩種類型，長枝上的葉螺旋狀散生，短枝葉數十枚簇生，葉平展時如銅錢，故名金錢松。花單性，雌雄同株；雄球花蓇葖狀，數個或十餘個聚生在短枝的頂端，黃色，下垂；雌球花單生在短枝頂端；紫紅色，直立。毬果為卵圓形或倒卵圓形，長6-7.5厘米，成熟時淡紅褐色，種鱗中部木質，先端微凹或鈍，腹面基部有2種子；苞鱗長約為種鱗的1/4-1/3，邊緣有細齒。種子白色卵圓形，種翅三角披針形，淡黃色，有光澤。花期4-5月，果期10-11月。[2]
分佈於海拔100-1500米以下的山地、針闊葉樹混交林中。产于大别山等地，分布江蘇、安徽、浙江、江西、福建、湖北、湖南、四川等。
根皮及近根樹皮入藥，中藥名為土荊皮。春、秋兩季採挖，剝取根皮，除去外粗皮，洗淨曬乾。含土槿皮酸、酚性成分、鞣質及色素。能抗真菌，抗生育，止血，對肝癌細胞有活性。性味功能辛，溫。殺蟲止癢。
_(26470316989).jpg)
|access-date=中的日期值 (帮助)
