Dugong (Dugong dugon) on meriveiseliste ehk sireeniliste seltsi kuuluv suur herbivoorne mereimetaja, ainus elav esindaja dugonglaste perekonnast. Tema lähim sugulane Stelleri meriõhv (Hydrodamalis gigas) suri välja 18. sajandil üleküttimise tagajärjel. Lisaks dugongile on meriveiseliste seltsis veel kolm liiki mereimetajaid, nad kuuluvad sugukonda lamantiinlased (Trichechidae).
Dugongid on lähedamalt suguluses elevantidega kui teiste mereimetajatega [2] – nad kuuluvad samasse monofüleetilisse rühma koos tuhniku (Orycteropus afer) ja seltsi Hyracoidea kuuluvate liikmetega.[3] Fossiilsete leidude järgi ilmusid meriveiselised juba Eotseenis, arvatakse, et tol ajal elasid nad Tethyse ookeanis. Sireenlaste kaks perekonda arvatakse olevat lahknenud kesk-eotseenis, peale mida toimus Miotseenis dugongi ja Stelleri meriõhva hargnemine ühisest esivanemast. Teiste dugonglaste fossiile leitud ei ole.
Molekulaarsetel uuringutel mitokondriaalse DNA (mtDNA) põhjal on võrreldud erinevaid dugongide populatsioone. Tulemustest on selgunud, et Kagu-Aasia populatsioon on teistest erinev ning Austraalias on leitud kaks eraldiseisvat liini, millest ühte kuuluvad ka dugongid Aafrika ja Araabia ümbrusest. Üks liinidest ulatub Moreton Bay´st Queenslandis Lääne-Austraaliani, teine Moreton Bay´st Põhjaterritooriumini.[2] Vähesel määral on toimunud geneetilist segunemist Kagu-Aasia ja Austraalia populatsioonide vahel, seda põhiliselt Timori lähedal. Praeguseks on siiski kogutud liiga vähe geneetilisi andmeid, et saaks tõmmata kindlaid piire eri populatsioonide vahele.[2]
Dugongi keha on silinderjas, sarnane hülge omaga. Nahk on paks ja sile, sündimisel valkjasroosa, kuid tumeneb vanemaks saades külgmiselt ja selgmiselt pruunikalt või hallikalt. Värvus võib varieeruda ka vetikate tõttu, mis dugongide nahal tihtilugu kasvavad.[4]
Keha on hõredalt kaetud lühikeste karvadega, enim on neid suu ümbruses; arvatakse, et see aitab neil ümbrust tunnetada.[5] Dugongil on suur lihaseline hobuserauakujuline ülahuul, mis moodustab hästi liikuva koonu – selle abil hangib ta toitu.[4] Dugongi saba ja loivad sarnanevad delfiini omadega. Edasi liigub ta saba aeglaselt üles-alla liigutades, kuid saab seda ka väänata sooritamaks pööret. Viimasele aitavad kaasa ka loivad, mida kasutatakse liikumise aeglustamiseks.[3]
Väga väikeste silmade tõttu on dugongidel piiratud nägemine, selle aga kompenseerib suurepärane kuulmine. Kõrvad asetsevad kahel pool pead ja neil puuduvad kõrvalestad. Ninaavad asetsevad pealael ja on klappidega suletavad.[2] Dugongidel on kaks nisa, mis asetsevad kumbki kahelpool keha loibade taga.[3] Sugudevahelised erinevused on dugongidel vähemärgatavad.[4] Isaste testised ei ole väliselt näha, põhiline erinevus on genitaalava paiknemine naba ja päraku suhtes, emastel asub see pärakule lähemal.
Dugongide kopsud on väga pikad, ulatudes peaaegu neerudeni, mis on samuti pikenenud – kohastumus eluks soolases vees.[3] Haavata saamisel hüübib veri väga kiiresti.[4] Dugongil on seljalülisid 57–60.[3] Erinevalt lamantiinidest ja ka näiteks inimestest nende hambad elu jooksul ei vahetu.[6]
Kaks lõikehammast (kihva) tekivad isastel puberteedieas, emastel aga ei pruugi üldse nähtavale ilmuda/võivad ilmuda ka hilisemas eas. Kihvade kasvuringide järgi saab määrata dugongi vanust.[7]
Täielik hambavalem on dugongil 2.0.3.3/ 3.1.3.3, mis tähendab, et ülemise lõualuu mõlemal poolel on kaks lõikehammast, kolm silmahammast ja kolm purihammast; alumisel lõualuul kolm lõikehammast, üks kaniin, kolm silmahammast ja kolm purihammast.[8]
Et dugongid saaksid vees paremini paigal püsida, kulgeda ja peatuda, on nende ribid ja teised pikemad luud ebatavaliselt tahked ja ei sisalda luuüdi. Sama ballastsüsteem esineb ka teistel meriveiselistel.[9]
Täiskasvanud dugongi pikkus võib ulatuda tavaliselt kolme meetrini, sellisel juhul oleks looma kaal umbes 420 kg. Suurim registreeritud isend kaalus aga üle tuhande kilogrammi ja oli veidi üle nelja meetri pikk. Emased on üldiselt suuremad kui isased.[3]
Dugongid elavad soojades rannikuvetes Ida-Aafrikast Austraaliani, kaasa arvatud Punases meres, India ja Vaikses ookeanis.[10] Austraalia on koduks suurimale dugongide populatsioonile, mis ulatub Shark Bay´st Lääne-Austraalias Moreton Bay´ni Queenslandis. Shark Bay populatsioon koosneb arvatavasti ligi kümnest tuhandest dugongist ja on hinnatud stabiilseks. Ranniku lähedal eksisteerib ka väiksemaid populatsioone. Väga palju elab dugonge Carpentaria lahes ja Torrese väinas (Põhjaterritoorium). Suur Vallrahu on dugongidele tähtsaks toitumisalaks, seal elab samuti umbes 10 000-isendiline populatsioon; ka kõik suured lahed Queenslandi rannikul ja rannikulähedased saared, mille läheduses kasvab mererohtu, on dungongidele tähtsad elupaigad.[2]
Dugongid liiguvad enamasti madalates vetes[10], tavaliselt mitte sügavamal kui kümme meetrit. Vahel võivad nad aga toiduotsinguil sukelduda kuni 39 meetri sügavusele, kus kasvavad süvavee-mererohud, näiteks Halophila spinulosa. Poegivad dugongid madalamas rannikuäärses vees, sügavamal avamere pool viibivad nad rohkem talvel, sest vesi muutub ranniku ääres sel ajal külmaks.[7]
Erinevalt lamantiinidest saavad dugongid terve oma elu hakkama soolases vees. Kuigi dokumenteeritud dugongide arvukus arvatakse olevat väiksem kui tegelik, täheldatakse siiski dugongide arvukuse langust – viimase 90 aasta jooksul on neist hävinud 20%. Dugongid on kadunud Hongkongi, Taiwani ja Mauritiuse vetest, samuti osaliselt Jaapani, Filipiinide ja Vietnami vetest. Tõenäoliselt hävib lähiajal veel mitmeid populatsioone.[2]
Dugongid on pika elueaga, vanim teadaolev isend elas 73 aastat.[7] Neil ei ole väga palju looduslikke vaenlasi, kuid noorloomadele on ohtlikud krokodillid, mõõkvaalad ja haid.[2] On registreeritud juhtumeid, kus dugong on hukkunud ka astelrai tekitatud haavade tõttu. Suuremaks probleemiks dugongidele on lai hulk infektsioone ja parasiite, nagu ussid, algloomad (näiteks perekond Cryptosporidium), erinevad bakteriinfektsioonid jms. Alates 1996. aastast arvatakse 30% dugongide surma põhjuseks Queenslandis olevat haigused.[7]
Kuigi dugongid on muidu väga sotsiaalsed loomad, liiguvad nad enamasti ringi ühe- või kahekaupa. Selle põhjuseks on arvatavasti toidu paiknemine – mererohi ei kasva nii tihedalt, et saaks toita korraga suurt hulka isendeid.[4] Üksteisega suhtlemine käib dugongidel erineva sageduse ja amplituudiga häälitsuste – piiksumiste, vilinate, haukumiste, ja muude vees kajavate häälte kaudu, millel kõigil on erinevad tähendused. Emad ja vasikad suhtlevad füüsilise kommunikatsiooni teel – katsuvad üksteist nina või loibadega, nuusutavad; vasikas ujub tavaliselt kas ema kohal või tema all, puudutades aeg-ajalt loivaga vanema selga või kõhtu, et suurendada kindlustunnet.[4]
Dugongid võivad teha toiduotsinguil pikki rändeid, ka suuremate gruppidena, kuid jäävad püsivalt siiski teatud alale, kus viibivad kogu elu. Hea mälu tõttu suudavad nad ka pärast väga pikki rännakuid suunduda tagasi kindlatesse paikadesse. Dugongide päevased liikumisteed on mõjutatud tõusudest ja mõõnadest. Aladel, kus on lai loodete ulatus, liiguvad loomad koos tõusuga, et pääseda ligi madalamatele toitumisaladele. Kuigi dugongid on mereloomad, võivad nad vahel ujuda kuni 3 km mööda jõe ülesvoolu. Ühel äärmuslikult juhul püüti kinni isend, kes oli jõudnud rannikust 15 kilomeetri kaugusele.[2]
Dugonge ja teisi sireenlasi kutsutakse ka "merilehmadeks", kuna nende põhitoit on mererohi. Kui võimalik, siis haaravad nad söömisel kogu taime ja neelavad selle koos juurtega.[2] Mererohtu on erinevaid liike, mida dugongid toiduks tarvitavad; kehvematel perioodidel võivad nad aga toituda ka vetikatest.[3] Lisaks taimsele toidule satub dugongide söögilauale vahetevahel ka mõni meduus või koorikloom.[2]
Dugongid on aeglased ujujad, liikudes kiirusega umbes 10 kilomeetrit tunnis.[11] Merepõhjal toitudes liiguvad nad eriti aeglaselt, kasutades "kõndimiseks" oma rinnaloibi.[8]
Dugongid saavad suguküpseks kaheksa kuni kaheksateistkümne aasta vanuselt, hiljem, kui enamik imetajaid.[12] Siiski on suguküpsuse kindel aeg täielikult välja selgitamata, erinevate andmete põhjal võib see olla kuus kuni kaheksateist aastat.[7]
On leitud, et isased dugongid kaotavad vananedes viljakuse. Vaatamata dugongide pikale elueale, mis on umbkaudu 50 aastat või isegi rohkem, poegivad emased vaid mõned korrad oma eluea jooksul, see-eest aga hoolitsevad poegade eest märkimisväärselt hästi.[12]
Sigimiskäitumine on eri populatsioonides varieeruv. Mõnedes asurkondades märgib isane ära territooriumi, mida emane innaajal külastab. Isane üritab siis emasele dugongile muljet avaldada, kaitstes oma territooriumi teiste isaste eest. Mõnes teises populatsioonis aga üritab mitu isast korraga ühte emast paaritada. Selle tulemusena võivad nad vigastada nii emast kui ka teineteist. Viimasel juhul kopuleerub emane mitmete isastega ja viljastumise tõenäosus suureneb.[4]
Tiinus kestab 13–15 kuud ja korraga sünnib tavaliselt ainult üks vasikas.[12] Poegima läheb ema väga madalasse vette, on nähtud, kuidas dugong poegib peaaegu rannikul. Kohe pärast sündi tõstab ema poja veepinnale, et ta saaks teha oma esimese hingetõmbe.[10]
Vastsündinud on 1,2 meetri pikkused ja kaaluvad umbes 30 kilogrammi.[2] Ema imetab poega 14–18 kuud, kuigi vasikas hakkab sööma ka mererohtu juba varsti pärast sündi.[7] Poeg lahkub ema juurest alles siis, kui on saavutanud suguküpsuse.[4]
Ajalooliselt on madalas vees elavad dugongid pakkunud kerget sihtmärki küttidele, kes tapsid neid nii liha, rasva, naha kui ka kontide pärast. Austraalia aborigeenidele on dugongide liha ja rasv olnud traditsiooniliselt kõige hinnatumaks toiduks ja mõned peavad dugongi lausa osaks oma aborigeenlusest, seepärast on mõnes kohas pärismaalastele jäetud õigus vähesel määral dugonge küttida.[2]
Dugongi õli ja liha on olnud väga olulise tähtsusega ka Indias, kus seda on kasutatud afrodisiaakumina. Jaapanis valmistati dugongi ribidest kaunistusteks nikerdusi.[7]
Arvatakse, et lugematud legendid merineitsidest võivad olla inspireeritud just dugongidest, sest nad sarnanevad teatud määral väliselt inimestega.[10]
Dugongide arvukus on viimasel ajal langenud. Et populatsioon oleks jätkusuutlik, peaks aasta alguses eksisteerivatest täiskasvanud dugongidest 95% olema elus ka sama aasta lõpus. Populatsiooni ohustamata võiks hinnangute põhjal emaseid dugonge küttida umbes 1–2%, protsent aga väheneb piirkondades, kus on toidupuudus ja dugongid sigivad harvem.[2]
Ka üliheade tingimuste korral on vähetõenäoline, et populatsioon kasvaks rohkem kui 5% aastas. Seepärast on dugongid väga tundlikud ülepüügi suhtes. Fakt, et nad elavad madalas vees, lisab tundlikkust inimtegevuse suhtes, kuigi inimmõju dugongidele ei ole väga palju uuritud, kõige rohkem on seda tehtud Austraalias. Paljudes maades ei ole määratud isegi dugongide arvukust piirkonnas ja seetõttu on keeruline kaitset planeerida.[7]
Viimane suurem dugongide uuring viidi läbi Austraalias 2002. aastal. Sellest järeldus, et dugongide arvukus on vähenemas ja et ta on umbes kolmandikust endisest levialast välja surnud. Queenslandi osariigis on dugongide kaitseks loodud 16 kaitseala, samuti mõned piirangualad, kus aborigeenidele määratud küttimiseõigused ei kehti.[2]
Kuigi suurimaks probleemiks on küttimine ja elupaikade kadu, sureb palju dugonge ka inimeste kalapüügi tõttu.[13] Tööstuslik kalapüük ei ole siinkohal põhisüüdlane, kuna see toimub sügavamas vees. Hoopis kohalike kalurite võrgud on need, kuhu dugongid end kergesti sisse mässida võivad ja seejärel hukkuvad, kuna ei saa minna pinnale hingama. Varem olid suureks probleemiks ka haivõrgud, mis nüüdseks on enamasti asendatud söödastatud konksudega.[2]
Dugongide püüdmisel teadustöö eesmärgil on hukkunud vaid paar isendit.[7] Vangistuses hoida on neid väga kallis ja keeruline, ka orvuks jäänud dugongipoegi aidata on peaaegu võimatu, kuna aeg, mil vasikas vajab emahoolt, on väga pikk.[2] Kogu maailmas elab vangistuses kokku vaid 5 dugongi, kaks neist – Pig ja Wuru – elavad Austraalias Sydney okeanaariumis.[14]
Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) punase nimestiku järgi on dugong määratud ohualtiks, ning Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon (CITES) reguleerib ja keelab rahvusvahelise kaubitsemise dugongidega ja dugongist valmistatud saadustega.[1]
Dugong (Dugong dugon) on meriveiseliste ehk sireeniliste seltsi kuuluv suur herbivoorne mereimetaja, ainus elav esindaja dugonglaste perekonnast. Tema lähim sugulane Stelleri meriõhv (Hydrodamalis gigas) suri välja 18. sajandil üleküttimise tagajärjel. Lisaks dugongile on meriveiseliste seltsis veel kolm liiki mereimetajaid, nad kuuluvad sugukonda lamantiinlased (Trichechidae).
