Kormoranlased ehk karbaslased (Phalacrocoracidae) on lindude sugukond pelikaniliste seltsist.
Kormoranlasi on umbes 40 liiki. Peale nende tuntakse fossiilsetena umbes 30 liiki.
Kormoranlased on levinud väga laialdaselt, kosmopoliitselt. Paras- ja külmvöödet asustavad linnud on rändsed, soojadel aladel elavad liigid ja populatsioonid on paiksed.
Kormoranlaste sugukonna lindudel on tüse käävjas keha ja pikk kael. Nokk on keskmise pikkusega, selgelt väljakujunenud konksuga nokatipul. Jalad on kaugele tahapoole nihkunud ja lühikesed, saba on pikk, tiivad lühikesed ja laiad, ümardunud tipuga. Sulestik on valdavalt must ja metalliläikeline, mõnedel liikidel on keha alapool valge. Kormoranlased sulgivad kaks korda aastas, neil on mittetäielik ehk pesitsuseelne, ja täielik sulgimine. Kormoranlaste sulestik pole kuigi tihe ega vettpidav ning seetõttu peavad nad sukeldumisel märgunud sulestikku kaljunukil, kivi või puu otsas kuivatama, tiivad laiali sirutatud. Kormoranlaste lend on sirgjooneline, jõuline ja natuke raskepärane, lennusiluett on ristikujuline. Nägemine on neil terav nii õhus kui vee all. Nahaaluse õhupolstri puudumise ja õhuvaeste luude tõttu istub kormoranlaste keha ujudes sügavasti vees.
Kormoranlased elavad mageveeliste siseveekogude kaldaaladel ja ka mererannikutel. Nad on enamasti seltsingulised pesitsejad, rajavad pesad kaljudele, puude otsa, roostikku või tasasele kaldaalale. Pojad kooruvad pimedate ja paljastena, 7–8 nädala vanuselt hakkavad nad lendama.
Kormoranlaste põhitoiduks on kalad, mida nad hangivad sukeldudes. Selges vees teevad nad juba lennul kalaparve asukoha kindlaks. Väljavalitud kala võib kormoran jälitada vee all kümneid meetreid, seejuures sõuavad ta laiade ujulestadaga jalad aerudena ja pikk jäik saba talitleb tüürina. Peale kalade söövad nad ka limuseid, koorikloomi ja kahepaikseid.
Ohustatud on järgmised liigid. Birdlife
Kormoranlased ehk karbaslased (Phalacrocoracidae) on lindude sugukond pelikaniliste seltsist.
