Uus-Meremaa spinat (Tetragonia tetragonioides), botaanilise nimetusega spinat-ruutlehik, on õistaim ruutlehiku perekonnast kivileheliste sugukonnast. Seda kasvatatakse ja kasutatakse lehtköögiviljana.
Selle laia levikuga liigi areaal hõlmab Ida-Aasiat, Austraaliat ja Uus-Meremaad. Introdutseerituna ja invasiivse liigina on see levinud paljudesse Aafrika, Euroopa, Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika piirkondadesse.[1] Taime looduslik kasvukoht on liivased rannaribad ja luited, sageli kasvab ta segipööratud pinnasega aladel.[2] Uus-Meremaa spinat on halofüüt ja talub hästi pinnase suurt soolsust.
Taimel on kalduvus lamanduda ja moodustada maapinnal roomates tiheda vaiba, või ronida mööda muud taimestikku üles, ja rippuda sealt alla. Noores eas võib taim olla ka püstise kasvuga.[3] Taim kasvab 30–140 cm pikkuseks. Lehed on 3–15 cm pikad, kolmnurksed ja ererohelised. Need on paksud ja kaetud väikeste näsadega, mis näevad välja nagu lehe pinnal olevad veetilgad. Õied on väikesed, mõne mm läbimõõduga, kollased[4] ja viljaks on väike kõva u 13 mm läbimõõduga lapikümar kupar, mis on kaetud väikeste ogadega ja kus seemned paiknevad kahes reas. Seemned, mida kupras on 3–8, on 2,5 mm pikkused, pirnikujulised, sileda pinnaga.
Uus-Meremaa spinati, mida pärismaalased üsna harva lehtköögiviljana toiduks tarvitasid, avastas eurooplaste jaoks kapten Cook. See taim võeti avastamise järel kohe kasutusele, et võidelda skorbuudiga. Cooki laeva Endeavor meeskond võttis Uus-Meremaa spinatit ohtralt pardale kaasa.[4]
Selle taime kasvatamine hakkas levima, kui maadeuurija ja botaanik Joseph Banks viis taime seemned 18. sajandi teisel poolel Kew' botaanikaaeda.[5] Kahe sajandi kestel oli Uus-Meremaa spinat ainsaks Euroopas kultiveeritavaks köögiviljaks, mis pärines Austraaliast ja Uus-Meremaalt.
Leidub märke selle kohta, et maoorid sõid kōkihi-t siiski sagedamini. "Et saada lahti selle taime vanemate lehtede kibedusest, keetsid maoorid seda koos kassitapu (pōhue) juurtega".[6][7]
Uus-Meremaa spinatit kasvatatakse söödavate lehtede pärast, ja seda võib kasutada nii toiduks kui ka dekoratiivtaimena maapinna katmisel. Nagu taime nimetus vihjab, sarnaneb see maitselt ja tekstuurist spinatiga, ja seda kasutatakse toidu valmistamisel nagu spinatit. Sarnaselt spinatiga sisaldab see oksalaate, oksalaatide sisalduse vähendamiseks tuleb lehti enne toidu valmistamiseks kasutamist kuumas vees ühe minuti blanšeerida[8] ja seejärel külma veega loputada. Taim on soojalembene ja seda peetakse rahvaaretuslikuks köögiviljaks. Vaid mõned putukkahjurid toituvad sellest taimest ning isegi teod ja nälkjad näivad seda vältivat.
Jämedad, ebaühtlase kujuga seemned külvatakse pärast viimaseid kevadkülmi. Enne külvi tuleb seemneid leotada 12 tundi külmas vees või 3 tundi soojas vees. Seemned tuleb külvata 15–30 cm vahekaugusega ja 5–10 mm sügavusele. Tõusmed tärkavad 10–20 päevaga ja taime lehti saab varuda terve suve läbi (erinevalt tavalisest spinatist, mille lehti saab toiduks varuda kevadel või sügisel, sest suvel pika päeva tingimustes kipub see putkuma).
Sellel laia levikuga taimel on eri asukohtades mitmeid nimetusi. Lisaks Uus-Meremaa spinatile kutsutakse seda ka Botany Bay spinatiks, Cooki kapsaks, kōkihi-ks (maoori keeles), merespinatiks ja ruutlehikuks. Austraalias kutsutakse seda dingosalatiks ja dingokapsaks[4], kus "dingo" (i.k. warrigal) iseloomustab taime metsikust (algselt neid ei kultiveeritud).[9]
Uus-Meremaa spinat (Tetragonia tetragonioides), botaanilise nimetusega spinat-ruutlehik, on õistaim ruutlehiku perekonnast kivileheliste sugukonnast. Seda kasvatatakse ja kasutatakse lehtköögiviljana.
Selle laia levikuga liigi areaal hõlmab Ida-Aasiat, Austraaliat ja Uus-Meremaad. Introdutseerituna ja invasiivse liigina on see levinud paljudesse Aafrika, Euroopa, Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika piirkondadesse. Taime looduslik kasvukoht on liivased rannaribad ja luited, sageli kasvab ta segipööratud pinnasega aladel. Uus-Meremaa spinat on halofüüt ja talub hästi pinnase suurt soolsust.
.jpg)
