Picea martinezii on igihaljas okaspuu kuuse perekonnast. Liigi avastasid botaanikud alles 1983. aastal ning ekslikult peeti seda liiki mõned aastad põhjamehhiko kuuse esindajaks[2].
Puu kasvab tavaliselt 25–30, harva kuni 40 m kõrguseks. Tüve läbimõõt küündib soodsates oludes kuni ühe meetrini. Tüve koor on õhuke ja plaatjalt lõhenenud. Võra on laikoonusjas. Pungad on jämedad, helepruunid. Võrsed on püstised, helepruunid kuni oranžikaspruunid. Okkad on äärmiselt teravad, läikivad, rohelised, 1,6–2,7 cm pikkused, lamedad. Käbid on 8,5–16 cm pikkused, silinderjad, noorelt rohelised, valmivad 6–8 kuud peale tolmlemist, valminult oranžikaspruunid, tipp ümarjas. Seemned on mustad, kest 4–5 mm pikkune, helepruuni tiivakesega (16–23 mm).[3]
Picea martinezii hajutatud populatsioonid asuvad Mehhikos, Ida-Sierra Madre mägedes 2150–2600 m kõrgusel üle merepinna. Põhja- ja lõunapoolsemaid populatsioone lahutab umbes 150 km. Piirkonnas valitseb mõõduka niiskusega lähistroopiline kliima, sademeid esineb aastas keskmiselt 600–1000 mm. Kuna talved on seal küllalt pehmed, siis talub Picea martinezii talviseid külmakraade kuni –7...–12 °C[4].
Picea martinezii kasvab peamiselt segametsades. Põhjapoolsema populatsiooni isendid esinevad koos järgmiste puuliikidega: õis-kontpuu (Cornus florida), Quercus greggii, Abies durangensis var. coahuilensis, ümaraviljaline hikkoripuu (Carya ovata) ja Taxus globosa. Lõunapoolsemate populatsioonide puud kasvavad koos järgmiste puuliikidega: Pinus pseudostrobus, harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesi), mehhiko nulg (Abies vejarii) ja Juglans major.[3]
Hinnanguliselt kasvab kõigis Picea martinezii populatsioonides kokku alla 800 puu. Peamisteks ohtudeks allesjäänud puudele on metsapõlengud ja inbriiddepressioon.[2] Kuna ligi pooled populatsioonid asuvad eramaadel, siis lisandub neile ka metsade maharaiumise oht.
Picea martinezii on igihaljas okaspuu kuuse perekonnast. Liigi avastasid botaanikud alles 1983. aastal ning ekslikult peeti seda liiki mõned aastad põhjamehhiko kuuse esindajaks.
