Seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata) on mardikaliste seltsi lepatriinulaste sugukonda kuuluv putukaliik.
Seitsetäpp-lepatriinu on nii Euroopas kui ka Eestis kõige tuntum ja levinum lepatriinulane, aga tavalised on ka viistäpp-lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu.[1]
Lepatriinude arvukus kasvab soodsates oludes kiiresti ning nende hea isu mitmesuguste kahjurputukate järele teeb lepatriinudest kasuliku liitlase aia- ja põllupidajatele.[2] Mõneti esineva eksiarvamuse järgi näitab täppide arv lepatriinul tema vanust, aga tegelikult on täpid liigi tunnusmärk.[3]
Seitsetäpp-lepatriinu rahvapärased nimetused on kirilind, lepalind, lepatiiu, maarjakana, käolehm, maarjalehm, jumala lehmake, kirjulehmake, merihärg jt.[4]
Seitsetäpp-lepatriinu on Soome rahvusputukas.[5]
Seitsetäpp-lepatriinu on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad.[2] Keha pikkus on 5,5–8,0 mm.[6]
Lepatriinud äratavad tähelepanu oma läikivate kattetiibade ja eesselja ereda värvusega. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Seitsetäpp-lepatriinu punast või oranžikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must.[2] Kuigi täppide arv on kattetiibadel tavaliselt 7,[7] siis seitsetäpp-lepatriinul võib esineda ka 0–9 täppi.[8]
Tundlad ja käpad on lühikesed. Käpad on neljalülilised, kuid näivad kolmelülilistena, sest kolmas lüli on väga väike ja märkamatu.[2]
Seitsetäpp-lepatriinu looduslik levila hõlmab suurt osa Euroopast ja Aasiast, kuid praegusel ajal võib teda leida ka Lähis-Idast, Indiast ja Põhja-Ameerikast. USA-sse on seitsetäpp-lepatriinut bioloogilise tõrjevahendina mitmeid kordi introdutseeritud aastatel 1951–1971. Ühtegi nendest levitamiskatsetest ei peetud edukaks, kuni 1973. aastal avastati New Jersey märgaladelt elujõuline ja paljunev populatsioon. Aastatega levis seitsetäpp-lepatriinu USA idaosast üle terve Nearktise ja on tänapäeval Põhja-Ameerika kõige arvukam lepatriinulane.[9][10][11]
Üle kogu levikupiirkonna võib seitsetäpp-lepatriinut kohata paikades, kus esineb märkimisväärsel hulgal toiduks tarbitavaid putukaid, eelkõige lehetäisid. Nendeks kohtadeks on enamasti rohttaimed, põõsad ja puud, kes kasvavad avamaastikul, märgaladel, niitudel, põldudel, aedades ja parkides. Üle talve veedavad lepatriinud täiskasvanud mardikana varju pakkuvates kivipragudes, väiksemates puhmastes või hekkides, mis on lõunakaarele avatud.[12][13][14][10][9] Samuti võivad nad talvituda mullas ja lehekõdus[15].
Euroopas läbiviidud uuringute järgi tulevad lepatriinud "talvekorteritest" välja märtsis-aprillis ning paarituvad seejärel ühe kuni kahe nädala pärast.[16]
Palavates maades on lepatriinud aktiivsed kogu aasta jooksul, süües lehetäisid, lihakärbseid, lesti ja mitmesuguseid teisi putukaid. Kevaditi on lepatriinud ühed esimestest putukatest, kes välja ilmuvad – just sellepärast, et nad talvituvad valmikutena ega vaja arenemiseks aega nagu nukkudena talvituvad putukad.
Seitsetäpp-lepatriinu elupaigad asuvad merepinnast kuni 1500 m kõrgusel.[17]
Täiskasvanud seitsetäpp-lepatriinul (nagu ka teistel lepatriinulistel) on üsna vähe looduslikke vaenlasi.[17] Punase-oranži ja musta kombinatsioon on looduslik hoiatusvärvus, mis näitab nende mittesöödavust[2][15]. Lepatriinu esijalgade pinnal olevad erilised näärmed eritavad ärrituse korral ebameeldiva lõhna ja maitsega oranžikat hemolümfi, mis sisaldab mürki kantaridiin[15]. Pärast seda jätab röövloom lepatriinu tavaliselt rahule[2]. Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda [15].
Lepatriinusid ohustavad sipelgad ja ämblikud, samuti mõned linnud, kiletiivalistest parasitoidid [15] ja väikeimetajad [16]. Üldjuhul langevad vaenlastele saagiks lepatriinude vastsed ja munad. Vähese toidu olemasolul võivad seda teha ka lepatriinulised. Parasiitsed herilased perekonnast Eulophidae ja Braconidae ning kärbsed perekonnast Phoridae parasiteerivad seitsetäpp-lepatriinu vastsetes.[16]
Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse, et vastsetel oleks lihtne süüa leida[15]. Lepatriinu munade arv sõltub ilmast ja toidurohkusest. Mida rohkem leidub toitu, seda viljakamad on emased[2]. Keskmiselt muneb emane 200–400 muna, rekordiks on loendatud 1550 muna[2]. Munad on piklikud ja umbes ühe millimeetri pikkused[15].
Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed 5–8 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta[15]. Ka lepatriinude teravate lõugadega vastsed eelistavad lihatoitu[2]. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid. Pikliku keha ja pikkade jalgadega vastsed ronivad nagu valmikudki lehtedel. Näljane vastne võib ette võtta kuni 10 m pikkuse toitumisreisi[15]. Vastsed elavad taimedel täiesti avalikult[2]. Nende kehal on kollakas või punakas joonis, mis on tumedal taustal hästi nähtav[2]. Üsna kummalistena näivad need vastsed, keda katab kohev puudertäide eritist meenutav vahaeritiste kate [2]. Vastsed kasvavad kiiresti ja juba 2–4 nädala pärast hakkavad nad nukkuma[2].
Vastsestaadiumile järgneb paarinädalane nukkumisperiood[15]. Vastne muutub nukuks ja tema kookon ripub vahel varjulises, aga mõnikord kõigile nähtavas kohas[2]. Vastsed kleepuvad lehe alaküljele keha viimase lüli eritise abil ja ripuvad peaga allapoole[2]. Nukud on erepunased ja kinnituvad vastsekesta sees tagakeha viimaste lülide abil[2]. Arengutsükkel kestab 4–7 nädalat.
Nukust väljunud noored seitsetäpp-lepatriinud on alguses küllaltki kahvatud: kõigest kollast värvi. Punase tooni omandavad nad hiljem. Kokku kestab lepatriinu arengutsükkel üks kuni kaks kuud. Soodsalt soojade ilmade korral võib ühe suve jooksul kasvada kaks [15] kuni kolm põlvkonda[16].
Seitsetäpp-lepatriinu on röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise eluviisiga lülijalgsetest, eriti lehetäidest, kilptäidest, karilastest ja võrgendilestadest. Lisaks sööb ta poilaste vastseid ja nukke, lutikate mune ja vastseid, liblikaröövikuid jne.[2] Neid kohtab sageli taimedel, kus hulgaliselt lehetäisid elab: apteegitill, till, koriander, köömen, kikkaputk, soolikarohi, raudrohi ja kõik porgandiliigid. Veel kohtab neid sageli ilmalilledel, võililledel ja kurerehadel.
Kevadel virgunud lepatriinud toituvad õietolmust ja nektarist ning sellepärast köidavad neid taimed, mis seda rikkalikult toodavad või juba varakevadel tootma hakkavad: iga liiki sinepitaimed, tatar, koriander, ristik ja kaunviljad, näiteks hiirehernes.
Seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata) on mardikaliste seltsi lepatriinulaste sugukonda kuuluv putukaliik.
Seitsetäpp-lepatriinu on nii Euroopas kui ka Eestis kõige tuntum ja levinum lepatriinulane, aga tavalised on ka viistäpp-lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu.
Lepatriinude arvukus kasvab soodsates oludes kiiresti ning nende hea isu mitmesuguste kahjurputukate järele teeb lepatriinudest kasuliku liitlase aia- ja põllupidajatele. Mõneti esineva eksiarvamuse järgi näitab täppide arv lepatriinul tema vanust, aga tegelikult on täpid liigi tunnusmärk.
Seitsetäpp-lepatriinu rahvapärased nimetused on kirilind, lepalind, lepatiiu, maarjakana, käolehm, maarjalehm, jumala lehmake, kirjulehmake, merihärg jt.
Seitsetäpp-lepatriinu on Soome rahvusputukas.
.jpg)
