Mehhiko tömpsuu ehk aksolotl (Ambystoma mexicanum) on kahepaikne tömpsuu perekonnas.
Ta on on vee-eluviisiga ning esineb looduses ainult vastsena. Ta jõuab suguküpsuseni, säilitades vastse kuju ja tegemata läbi kahepaiksetele iseloomulikku moonet.
Sõna "aksolotl" tuleb nahua sõnast āxōlōtl [aː'ʃoːloːt͡ɬ], mis on tuletatud sõnad sõnast atl 'vesi' ja nimest Xolotl (üks asteekide jumal) ja tähendab umbes veekoletis'.
Alexander von Humboldt tõi augustis 1804 esimesena aksolotleid Euroopasse; neid näidati Pariisi loodusmuuseumis eksootiliste kurioosumitena.
Suguküpsed aksolotlid on laia kehaehitusega. Nende absoluutne kehapikkus on 23–28 cm, harva üle 30 cm (on teateid üksikutest üle 40 cm pikkadest isenditest). Neil on jõuline, lamedate külgedega aersaba ning liitunud uimed, mis ulatuvad kaugele ette. Külgedel on roidevaod selgelt väljendunud. Jäsemed on päris lühikesed, aga jõulised. Lameda laia pea küljes on kummalgi pool kolm lõpuseharu ning nende taga kõhrhammastega lõpusepilud. Suu on alaseisune, ninamik on ümar ning väikesed laugudega silmad asetsevad teineteisest kaugel.
Sugusid saab peale vaadares eristada kloaagipiirkonna järgi: täiskasvanud isastel on see pisut ettepoole võlvunud, emastel lamedam.
Tavaline värvus on looduses tumehall või pruun, sooneline, kõhupoolel mõnevõrra heledam. Akvaristikas on aretatud palju värvusevariante, sealhulgas leutsistlikke ja albinootilisi. Seejuures ristati neid osalt teiste tömpsuulastega, sealhulgas tiiger-tömpsuuga.[1]
Aksolotlite keskmine eluiga soodsates tingimustes on kuni 20 aastat.[2]
Aksolotlid on endeemid Xochimilco järves ja Chalco järves, mis asuvad Mehhiko pealinnas Méxicos vulkaanilises nõos. Need järved on jäänuk suurest veekogude süsteemist, millest tänapäevaks on osalt alles ainult kanalid. Suuremast osast algsest levilast, näiteks kunagisest Texcoco järvest ja Zumpango järvest, on liik kadunud.
Aksolotlid on öise eluviisiga,[3] eelistavad jahedat hapnikurikast magevett ja hoiduvad veekogu põhja.
Aastal 2013 leiti, et Xochimilcos elab 0,3 aksolotli ruutkilomeetri kohta.[4]
Pikemalt artiklis Neoteenia
Üks eripära, mis on aksolotlil ühine näiteks prooteuse ehk koopaolmiga ning mõnede teiste obligaatselt pedomorfsete kahepaiksetega, on see, et nad ei saa kunagi päriselt täiskasvanuks, vaid elavad kogu elu lõpustega hingavate vastsete staadiumis. Nad kasvavad paljude teiste kahepaiksete kombel vastsena, kuid moonet neil looduses ei toimu. Põhjuseks on kaasasündinud kilpnäärmedefekt: moondeks vajalikke hormoone ei saa eritada ning ka joodi on nende elupaiga vees liiga vähe. Kui neile kilpnäärmehormooni türoksiini kunstlikult juurde anda, toimub moone maismaaeluviisiga kopsudega hingavateks tömpsuulasteks sarnaselt nende lähisugulaste tiiger-tömpsuudega.
Evolutsiooni seisukohast ei ole moonde ärajäämises mitte midagi patoloogilist, sest veekogud, kus mehhiko tömpsuud elavad, ei kuiva ära, nii et moone ei annaks neile eelist (vrd koopaolmiga).
Leutsistlik aksolotl
Aksolotlidel on võime jäsemeid, siseelundeid, sealhulgas isegi aju ja südame osi, regenereerida.[5] Regeneraat on reeglina täielik ja hästi talitlev.[6] Haava puhul moodustub haavaepiteel, mis ajendab ka selle all oleva koe parnemist. Mõne päeva pärast tekib kaotsiläinud kehaosade juures regeneratsioonipung, millest see kehaosa kasvab uuesti.[7]
Regeneratsioonivõime tõttu on aksolotl paljutõotav uurimisobjekt.[8] Uuritakse mehhanisme, mis niisugust regeneratsiooni põhjustab, nt ensüümi LOXe. Seni arvati, et haavamise järel arenevad kõigepealt ümbritsevad rakud tagsi eriti muutlikeks, pluripotentseteks tüvirakkudeks ning seejärel tekivad neist kõik uued rakud. Uuemad uurimused näitavad, et jäsemed või siseelundid regenereeruvad rakkudest, mis saavad areneda ainult teatud kindlat tüüpi kudedeks[9] (samalaadset uurimistööd tehakse ripsussidega). Regeneratsioon toimub kindlas ajalises järjekorras.[10] Regeneratsioonivõime geneetiliste põhjuste uurimiseks sekveneeriti aksolotli genoom.[11] Leiti, et erinevalt teistest salamandritest puudub aksolotlil Pax3 ning seda asendab Pax7.[11] Genoomis on 32 miljardit aluspaari (10 korda rohkem kui inimese genoomis) ja see on suurim genoom, mis on seni sekveneeritud.[12]
Mehhiko tömpsuu ehk aksolotl (Ambystoma mexicanum) on kahepaikne tömpsuu perekonnas.
Ta on on vee-eluviisiga ning esineb looduses ainult vastsena. Ta jõuab suguküpsuseni, säilitades vastse kuju ja tegemata läbi kahepaiksetele iseloomulikku moonet.
Sõna "aksolotl" tuleb nahua sõnast āxōlōtl [aː'ʃoːloːt͡ɬ], mis on tuletatud sõnad sõnast atl 'vesi' ja nimest Xolotl (üks asteekide jumal) ja tähendab umbes veekoletis'.
Alexander von Humboldt tõi augustis 1804 esimesena aksolotleid Euroopasse; neid näidati Pariisi loodusmuuseumis eksootiliste kurioosumitena.
