Geotrupes stercorarius ye una especie de coleópteru de la familia Geotrupidae.
Alcuéntrase n'Europa y el norte del Oriente Próximu.[1][2][3]
.Geotrupes stercorarius ye una especie de coleópteru de la familia Geotrupidae.
Skarnbassen (Geotrupes stercorarius) , også kaldet overdrevsskarnbassen, er en bille i familien skarnbasser. Den er mellem 16 og 24 mm lang og dens dækvinger er skinnende sorte med et blåt eller grønt skær. Kroppen er også sort og benene er korte og behårede. Den er almindelig i Danmark.
Den lever mest i gødning fra pattedyr. som den graver gange neden under. Skarnbassen transporterer gødningen ned i sidegange, hvor den har lagt et æg i hver. Når larverne klækker, lever de af gødningen.
Den voksne skarnbasse flyver efter solnedgang i juni og i august-septemper i søgen efter friske kokasser og hestepærer på markerne. Under flyvningen frembringer den en brummende lyd, hvilket muliggør, at hanner og hunner kan finde hinanden. Skarnbassen kan desuden frembringe en knirkende lyd, når man holder den i hånden. Lyden skyldes, at nogle stive hår på bagkroppen gnides op ad dækvingernes underside.
Skarnbassen (Geotrupes stercorarius) , også kaldet overdrevsskarnbassen, er en bille i familien skarnbasser. Den er mellem 16 og 24 mm lang og dens dækvinger er skinnende sorte med et blåt eller grønt skær. Kroppen er også sort og benene er korte og behårede. Den er almindelig i Danmark.
Der Gemeine Mistkäfer oder Rosskäfer (Geotrupes stercorarius) ist ein Käfer aus der Familie der Mistkäfer (Geotrupidae). Geotrupes bedeutet „Erdbohrer“ (von gr. gē „Erde“ und trupes, einer latinisierten Form von (gr.) trypetēs „Bohr(end)er“); stercorarius „einer, der ausmistet“.
Die Käfer werden 16 bis 25 Millimeter lang. Sie sind schwarz bis schwarzblau gefärbt, die Unterseite ist blau, blauviolett oder blaugrün. Die Basis des glatten Halsschildes ist komplett gerandet, an den Seiten weist es je eine punktförmige Delle auf. Die Deckflügel haben je sieben Längsreihen mit schwach erkennbaren Punkten. Sie sind zudem leicht behaart.
Die Tiere kommen in Europa und Asien, nördlich bis Lappland vor. In Kanada wurden sie eingeschleppt. Man findet sie von der Ebene bis in 2.000 Meter über Meereshöhe, vor allem in Wäldern.
Die Imagines fliegen am Abend mit deutlichem Brummton knapp über dem Boden. Sie sind in der Lage, mit ihren Hinterhüften zirpende Geräusche zu erzeugen. Im Frühjahr graben das Männchen und Weibchen nach der Paarung einen etwa 40 Zentimeter langen Gang mit mehreren Nebengängen, die in Kammern enden. In diese wird eine Kotpille eingebracht und in diese in einer Höhlung am hinteren Ende jeweils ein Ei gelegt. Danach wird der Seitengang mit Kot vollgefüllt und schließlich mit Lehm geschlossen. Nach etwa einem Jahr sind die Larven ausgewachsen und verpuppen sich.
Der Gemeine Mistkäfer oder Rosskäfer (Geotrupes stercorarius) ist ein Käfer aus der Familie der Mistkäfer (Geotrupidae). Geotrupes bedeutet „Erdbohrer“ (von gr. gē „Erde“ und trupes, einer latinisierten Form von (gr.) trypetēs „Bohr(end)er“); stercorarius „einer, der ausmistet“.
Dirt flee or dirt-bee (Geotrupes stercorarius)
Gòwniôl (Geotrupes stercorarius) – to je bączk z rodzëznë gòwniôlowatëch (Geotrupidae). Òn żëje m. jin. na Kaszëbach.
Bernard Zëchta. Słownik gwar kaszubskich na tle kultury ludowej, Ossolineum, Wrocław - Warszawa - Kraków 1967, tom I, s. 349
Gòwniôl (Geotrupes stercorarius) – to je bączk z rodzëznë gòwniôlowatëch (Geotrupidae). Òn żëje m. jin. na Kaszëbach.
Kosiyê rîxe an gûgirêfk (Geotrupes stercorarius) ajalek ji koma kêzikan e. Rengê xwe yî reş e. Di bin qalikî piştyê da perikinan ziravik hene. Dikane bifire. Kosiyê rêxe bi pîsiyê (nepakî) ajelan xwe xwedî dike. Çima ku tim nepakiyê loq dike û hişk dike, bi ewî ra dibêjin "Kosiyê rîxê".
Kosiyê rîxe an gûgirêfk (Geotrupes stercorarius) ajalek ji koma kêzikan e. Rengê xwe yî reş e. Di bin qalikî piştyê da perikinan ziravik hene. Dikane bifire. Kosiyê rêxe bi pîsiyê (nepakî) ajelan xwe xwedî dike. Çima ku tim nepakiyê loq dike û hişk dike, bi ewî ra dibêjin "Kosiyê rîxê".
Li schaerbote (on dit eto schaerfon, schafion, mousse-e-stron, mousse-e-brin, mousse-e-flate, marixhå) [1], c' est on gros noer inseke come ene baloujhe, foirt corant, ki mousse ezès flates, et fé ene grosse bole k' i boute et-z eterer po-z î ponde ses oûs.
No d' l' indje e sincieus latén : Geotrupes stercorarius
Li biesse sieve eto a des spotaedjes des dmorants d' on viyaedje:
Li schaerbote (on dit eto schaerfon, schafion, mousse-e-stron, mousse-e-brin, mousse-e-flate, marixhå) , c' est on gros noer inseke come ene baloujhe, foirt corant, ki mousse ezès flates, et fé ene grosse bole k' i boute et-z eterer po-z î ponde ses oûs.
No d' l' indje e sincieus latén : Geotrupes stercorarius
Tekst üüb Öömrang Di sjaasentoor, uk sjuarentoor (fe. schaasentoor, schuarentoor) (Geotrupes stercorarius) as en kraab faan det famile Geotrupidae. Geotrupes ment "eerdböörer".
Wikimedia Commons hää bilen of filmer tu: 
Wikispecies hää en artiikel tu: Di sjaasentoor, uk sjuarentoor (fe. schaasentoor, schuarentoor) (Geotrupes stercorarius) as en kraab faan det famile Geotrupidae. Geotrupes ment "eerdböörer".
De Slichte Schietkleier (Geotrupes stercorarius) is en Käver ut de Familie vun de Schietkleiers (Geotrupidae). Geotrupes heet Eerdbohrer (vun ooldgr. gē „Eer“ un trupes, de latiensche Form vun ooldgr. trypetēs „Bohrer“); stercorarius is „een, de utmesten deit“.
De Kävers weert 16 bit 25 Millimeters lang. Se sünd swatt bit hen to swattblau, de Unnersieten is blau, blauvigelett oder blaugröön. An de Deekflunken sitt en poor spiddelige Haare an.
Slichte Schietkleiers leevt in Europa un Asien, in'n Norden bit na Lappland hen. In Kanada sünd se insleept wurrn. To finnen sünd se vun dat platte Land bit hooch to 2.000 Meters in'e Bargen, sunnerlich in'n Woold.
De Imagines fleegt an'n Avend mit düütlichen Brummen knapp over de Eer langs. Mit dat Achterlief könnt se Musik maken, just as Haupeer un Heemken. In't Vörjohr paart sik Heken un Seken un buddelt denn achternah en Gang in'e Eer. De is bi 40 cm lang, mit allerhand Siedelgänge doran, de loopt all in en Kamer ut. In düsse Kamern warrt en Schietkogel inleggt mit een Ei dor an dat achterste Enne in. Dornah warrt de Gang mit Schiete vull maakt un tolest mit Lehm afslaten. Dat duert een Johr un de Budden sünd utwussen un könnt sik verpoppen.
. Mehr Biller, Videos oder Audiodateien to’t Thema gifft dat bi Wikimedia Commons. De Slichte Schietkleier (Geotrupes stercorarius) is en Käver ut de Familie vun de Schietkleiers (Geotrupidae). Geotrupes heet Eerdbohrer (vun ooldgr. gē „Eer“ un trupes, de latiensche Form vun ooldgr. trypetēs „Bohrer“); stercorarius is „een, de utmesten deit“.
Šūdvombuolis aba vombuolė šūdrausie, šūdbimbalė (luotīnėškā: Geotrupes stercorarius) īr vombuolė, katra muokslėškā prėgol Geotrupidae varmū šeimā.
Ana kūns ī 16–27 mm ėlgoma, jouds, blėzgons, sīkēs tor mielina žvėlgesi. Kėits ī, makaulė ėšruod kāp kastovs. Ontenas trompas, galūp sostuoriejosės. Staibē padengtė dīglēs.
Šūdvombuolis jied žuoljiediu žvieriū šūda, tudie tonkē gīven ganīklūs. Ons iš miešla padėrb kamūli katron īded kiauši. Ėš ana ėšsėrėden lerva ė jied ton kamūli.
Гнаявік звычайны (па-лацінску: Geotrupes stercorarius) — цьвердакрылы жук зь віду гнаевікоў-землякопаў.
Мае даўжыню 14—25 мм. Афарбоўка цёмна-сіняватая, зь зеленаватым адлівам і мэталічным бляскам. Цела авальнае, выпуклае. На кожным надкрылку сем доўгіх шэрагаў ледзь заўважных кропак. Вусікі кароткія, у канцы пашыраюцца. На кожнай лапцы па некалькі шыпоў.
Шырока распаўсюджаны ў Эўропе. Дарослыя жукі сустракаюцца з красавіка па лістапад.
Жук харчуецца экскрэмэнтамі траваедных жывёлаў, часта пасяляецца побач з фэрмамі, таксама ў лясох. Сваімі заднімі лапамі вырабляе цвырканьне. Увесну самец і самка роюць у зямлёй пад купай гною ход, які можа мець даўжыню да 50 см. Ад яго самка прарывае бакавыя прахоны, у кожныя зь якіх прыносіць купку гною і адкладае яйка. Пасьля заляпляе праход гноем. Лічынкі, вылупіўшыся зь яйка, год харчуюцца гноем, пасьля чаго акукляюцца. Зь яе паўстае дарослы жук.
— сховішча мультымэдыйных матэрыялаў
Гнаявік звычайны (па-лацінску: Geotrupes stercorarius) — цьвердакрылы жук зь віду гнаевікоў-землякопаў.
Geotrupes stercorarius is a species of earth-boring dung beetle, common name Dor.
The beetle is up to 2.5 cm (1 in) long. The whole beetle is weakly lustrous and darkly colored, sometimes with a bluish sheen. The body shape is very compact and arched toward the top. On each elytron seven long rows of points are just visible. The head is clearly forward, and similar to a shovel in shape. The antennae are short and thicken into fans at the ends. On each leg there are numerous spikes.
The beetle is coprophagous, feeding on the droppings of herbivorous animals, and thus is found wherever cattle are kept. In the evenings, one can observe them closely circle around the animals on the ground. They create a chirping sound with their hind legs. In the spring, a male and female dig a passage in the earth under a heap of dung, which can be up to 50 cm (20 in) in length. From this the female digs side passages. Into each of these a piece of dung is brought, and an egg is laid. Afterwards, the chamber is closed off with more dung. The larvae which hatch from the eggs feed on the dung for a year, and then pupate. The adult beetles emerge from the pupae.
Geotrupes stercorarius is a species of earth-boring dung beetle, common name Dor.
The beetle is up to 2.5 cm (1 in) long. The whole beetle is weakly lustrous and darkly colored, sometimes with a bluish sheen. The body shape is very compact and arched toward the top. On each elytron seven long rows of points are just visible. The head is clearly forward, and similar to a shovel in shape. The antennae are short and thicken into fans at the ends. On each leg there are numerous spikes.
A Geotrupes stercorarius moving a dead slug. The beetle is coprophagous, feeding on the droppings of herbivorous animals, and thus is found wherever cattle are kept. In the evenings, one can observe them closely circle around the animals on the ground. They create a chirping sound with their hind legs. In the spring, a male and female dig a passage in the earth under a heap of dung, which can be up to 50 cm (20 in) in length. From this the female digs side passages. Into each of these a piece of dung is brought, and an egg is laid. Afterwards, the chamber is closed off with more dung. The larvae which hatch from the eggs feed on the dung for a year, and then pupate. The adult beetles emerge from the pupae.
Geotrupes stercorarius o geotrupo estercolero es una especie de coleóptero de la familia Geotrupidae.
Habita en Europa y el norte del Oriente Próximo.[1][2][3]
Geotrupes stercorarius o geotrupo estercolero es una especie de coleóptero de la familia Geotrupidae.
Sitasitikas (Geotrupes stercorarius) on mardikaliste (Coleoptera) seltsi ja sitiklaste (Geotrupidae) sugukonda (varem põrniklaste sugukonda) kuuluv putukas, kelle elutsükkel on tihedalt seotud rannaniitude, avatud karjamaade ning (eelistatult veiste) sõnnikuga. Seetõttu on sitasitika elu juba paar aastatuhandet olnud käsikäes inimeste ja karjatamisega. Enne karjapidamise algust pidid sitasitikas ja tema eellased arvatavasti leppima tarvaste või teiste suuremate metsikute rohusööjate väljaheidetega.[1][2]
Inimese kõrval elamine on paratamatult kaasa toonud ka mitmesuguseid uskumusi ja legende. Sitasitikat ei tasu segamini ajada püha sõnnikumardikaga (Scarabaeus sacer), kes on kahtlemata kõige kuulsam mütoloogiline putukas.[3]
Sitasitikas on 16–26 (28) mm pikkune pealt musta värvi (mõnikord õrna metalse läikega) mardikas, kelle kummalgi kattetiival on enamasti selgelt näha 7 pikkiribi [4][5].
Keha ülemine osa on üpriski kompaktne ja eest selgelt kaarekujuline. Pea on võrreldes tagumiste lülidega üsna väike, ettepoole ulatuv ja natuke labidakujuline. Tundlad on väga lühikesed ja paksenevad pea eesmises otsas.[4][5]
Altpoolt on sitasitikas metallroheline või -sinine. Üheks põhiliseks määramistunnuseks on kolme tervikliku ristikiiluga tagumise jala sääre välimine pool. Seda määramistunnust kasutatakse enamasti isaste isendite puhul ja on oluline kogu perekonda kuuluvate liikide määramisel.[2][4][5]
Sitasitika üldine leviala ulatub üle kogu Euroopa. Idasuunal on piiriks Moskva joon (asendub kooslustest sujuvalt lähedase liigi – Geotrupes baicalicus-ega), põhjas polaaralad. Samuti on teda leitud Kanadast.[2]
Eestis peetakse sitasitikat veel üsna sagedaseks liigiks (andmed pärinevad 1990. aastatest), kuid seoses karjapidamise traditsioonide muutumisega (väiksemate ja hajusalt paiknevate talumajapidamiste asemel on suured massfarmid ja laudad) ning poollooduslike karjatatavate pärandkoosluste pindalade vähenemisega, on vähenenud ka sitasitika arvukus mitte ainult Eestis, vaid ka Soomes ja Rootsis, kus eelmise sajandi esimesel poolel oli tegemist veel täiesti tavalise liigiga.[2][6]
Peamiselt asustab sitasitikas karjatatavaid avatud maastikke. Sitasitikat on leitud hajusalt üle kogu Eesti, kuid peamised leiukohad asuvad Kirde-Eesti karjamaadel ning rannaniitudel Läänemaal, põhjarannikul, Saaremaal, Hiiumaal ja Ruhnus.[2][6]
Sitasitikas on koprofaagse eluviisiga putukas, kes kaevub mulda. Sõnnikust toituvad nii vastsed kui ka valmikud. Aktiivne eluperiood Eestis on sõltuvalt karjatamisest ja temperatuurist aprillist oktoobrini. Sitasitikat võib madala põrinaga lendamas kuulda enamasti õhtuhämaruses. Lennuaeg on maist augustini. Öösiti on võimalik teda uurimiseks lähedale meelitada ultravioletse valgusega. Lendamine pole sitasitika tugevaim omadus, sest ta on võrdlemisi aeglane manööverdaja (on täheldatud, et mõnikord põrkavad nad kariloomade vastu), kuigi võib sobiva sõnnikuhunniku või paarilise otsingul läbida pikki vahemaid.[2][4][5]
Emane ja isane sitasitikas kaevavad karjamaadel veiste (või hobuste) võimalikult värske sõnnikuhunniku alla kuni 2 cm diameetriga ja kuni 0,5 m sügavuse tunneli, millele emane kaevab üksinda mitmeid, umbes 10 cm pikkusi, külgmisi lisaharusid koos haudekambritega. Isane transpordib mulda maapinnale ja varustab emast sõnnikuga. Sõnnikuhunnikud on ka nende mardikate põhiliseks leiukohaks.[2][4][5]
Sõnnikust veeretab sitasitikas maapinnal palli, mis viiakse edasi peakäiku ja seejärel haudekambrisse. Seal muneb emane igas käigus olevasse sõnnikutükki ühe muna ning pärast seda täidab ta kambrid sõnnikuga, mis on ühtlasi toiduks kasvavatele vastsetele. Vastsetest arenevad talveks nukud ja nendest omakorda kevadel valmikud, kes maapinnale ronivad ja järgmisi sõnnikuhunnikuid koloniseerivad. Sellist selgelt eristatavate staadiumitega arengutsüklit munast valmikuni nimetatakse täismoondeks.[2][4][5]
Sitasitika eluviis ja toitumine võivad küll tunduda natuke veidrad, kuid looduses on konkurents sellisele toidulauale pigem väike. Sõnnik on vägagi toitaineterikas ning seetõttu on sitasitikal ja teistel koprofaagsetel putukatel selle mulda viimisel (ja omakorda läbi seedimisel) suur roll ökosüsteemi aineringluses, mullaviljakuses ja karjamaade puhtamana hoidmisel.[7]
Eestis on sitasitikaga kõige sarnasemaks liigiks metsasitikas (Geotrupes stercorosus), kes on väiksem (kehapikkus 13–20 mm) ja kellel on tagumisel jalal kolme selgelt eristatava ristkiilu asemel neid kaks. Samuti leiab metsasitikat pigem metsast ja sitasitikat rohkem karjamaadelt.[2]
Samast perekonnast on Eestis veel esindatud hiilasitikas (Geotrupes vernalis), kes on samuti väiksem kui sitasitikas ning lisaks punakat tooni jalgadega (sitasitikal ja metsasitikal on jalad musta värvi). Viimase 20–30 aasta jooksul on üksikute leidude näol Lääne-Eestis ja saartel meile lisandunud lõuna poolt uue liigina ka Geotrupes spiniger, kellel eestikeelne liigiepiteet veel puudub.[2][4][5]
Mardikaid on kogu maailmas üleüldiselt peetud positiivsete seoste kandjateks ning õnne toojateks. Selles osas edestavad nad isegi liblikaid. Sitasitikat aetakse rahvasuus tihti segamini kuulsa sõnnikumardikaga, keda kummardati ka Vana-Egiptuses. Siiski on tegemist kahe erineva liigiga.[3]
Nimetusi sitasitikas, sitapõrnikas, sitasõnn, sitavurr, sitapombulane, sitamommuke, mummukas, momm, seasitikas ja turilas on kasutatud ka muude suurte mardikate kohta peale sitasitika. Sitasitikat on peetud seotuks hingede maailma ja teispoolsusega.[3][8]
Eestlaste rahvapärimuses olev kujutlus irdhingest leiab väljenduse muistendites, milles jutustatakse hinge lahkumisest inimese kehast mardika, liblika, kärbse vm tiivulise putukana. Kuni hing hingelooma kujul pole inimese kehasse suu kaudu tagasi läinud, näib inimene magavat, ehkki käib samal ajal tuulispasaks või luupainajaks. Viimaste vastu aitas, kui metsast otsiti üles painaja magav inimkeha ja selle suu kas kinni pandi või keha asendit muudeti nii, et putukas keha juurde naastes enam suud üles ei leidnud ja lõpuks suri.[8]
Suhtumise kujunemisel on tähtis sitasitika must värvus ning maa sees elamine. Pärimustes ei tohi ühelegi mardikale kuidagimoodi liiga teha ja kui keegi selili kukkunud mardika jalule aitab, saab ta üheksa pattu andeks. Sitasitikat on nimetatud ka "Jeesu loomaks". Võib arvata, et niimoodi käituti kõikide mardikatega, kes sitasitikaga sarnanesid. Põlvest põlve perekonnaliinis edasi antuna pole see suhtumine tänini päriselt kadunud.[8]
Endeloomana on sitasitikas suhteliselt populaarne ennetes inimese käekäigu kohta. Sageli põhinevad need ended mingil analoogial. Kevadel esimese sitasitika lendamise nägemine tähendas head ennet ning lubas nägijale head tervist, edu töös või näiteks ka pereelus (abielu). Kui esimest sitasitikat kohati maapinnal ronimas, tähendas see laisklemist või igavat suve. Selili kukkunud sitasitikas ennustas haigusi ja surma ning maasse kaevuv või surnud sitikas matuseid.[3][8]
Ilmaennetes sitasitikad nii populaarsed pole. Ka on teated vastukäivad. Õhtust lendlemist on peetud enam ilusa ilma kui peatse vihma endeks. [3][8]
Sitasitikal parasiteerivate lestadega kaasnes omakorda uskumus. Nimelt peeti neid sitasitika poegadeks ning nende arvu ja asetuse järgi vaadati tulevast kala- või viljasaaki.[3][8]
Sitasitikas (Geotrupes stercorarius) on mardikaliste (Coleoptera) seltsi ja sitiklaste (Geotrupidae) sugukonda (varem põrniklaste sugukonda) kuuluv putukas, kelle elutsükkel on tihedalt seotud rannaniitude, avatud karjamaade ning (eelistatult veiste) sõnnikuga. Seetõttu on sitasitika elu juba paar aastatuhandet olnud käsikäes inimeste ja karjatamisega. Enne karjapidamise algust pidid sitasitikas ja tema eellased arvatavasti leppima tarvaste või teiste suuremate metsikute rohusööjate väljaheidetega.
Inimese kõrval elamine on paratamatult kaasa toonud ka mitmesuguseid uskumusi ja legende. Sitasitikat ei tasu segamini ajada püha sõnnikumardikaga (Scarabaeus sacer), kes on kahtlemata kõige kuulsam mütoloogiline putukas.
Isosittiäinen eli sontiainen (Geotrupes stercorarius), puhekielessä usein sittisontiainen, on sittiäisiin kuuluva kovakuoriaislaji.
Isosittiäinen on 2,5 senttimetrin pituinen. Se on kauttaaltaan kiiltävän musta, joskus väri vivahtaa siniseen. Sontiainen on ruumiinrakenteeltaan hyvin kompakti ja sen selkä on kupera. Jokaisessa peitinsiivessään sillä on seitsemän heikosti erottuvaa riviä pisteitä. Selkeästi ruumiin etupuolella sijaitseva pää on muodoltaan lapiomainen. Tuntosarvet ovat lyhyet ja päitään kohden paksunevat. Jokaisessa jalassaan sillä on lukuisia väkäsiä.
Isosittiäistä esiintyy laajalti Euroopassa. Sen kanta on kuitenkin ollut selvästi pienenemässä.
Isosittiäinen on koprofaginen laji. Se syö kasvinsyöjäeläinten jätöksiä ja esiintyy tämän takia aina siellä missä on karjaa. Illalla sontiaisia voidaan nähdä maassa karjaeläinten ympärillä. Laji synnyttää luonteenomaisen visertävän ääntelynsä takajaloillaan. Keväällä koiras ja naaras kaivavat lantakasan alle jopa puolen metrin pituisen onkalon. Siihen naaras kaivaa sivuonkaloita. Niistä jokaiseen se tuo vähän lantaa ja laskee munansa. Myöhemmin se tukkii onkalon lannalla. Munista kuoriutuvat toukat käyttävät ravinnokseen lantaa noin vuoden ennen siirtymistään kotelovaiheeseen, josta ne aikanaan tulevat esiin täysikasvuisina.
Isosittiäinen eli sontiainen (Geotrupes stercorarius), puhekielessä usein sittisontiainen, on sittiäisiin kuuluva kovakuoriaislaji.
Isosittiäinen on 2,5 senttimetrin pituinen. Se on kauttaaltaan kiiltävän musta, joskus väri vivahtaa siniseen. Sontiainen on ruumiinrakenteeltaan hyvin kompakti ja sen selkä on kupera. Jokaisessa peitinsiivessään sillä on seitsemän heikosti erottuvaa riviä pisteitä. Selkeästi ruumiin etupuolella sijaitseva pää on muodoltaan lapiomainen. Tuntosarvet ovat lyhyet ja päitään kohden paksunevat. Jokaisessa jalassaan sillä on lukuisia väkäsiä.
Isosittiäistä esiintyy laajalti Euroopassa. Sen kanta on kuitenkin ollut selvästi pienenemässä.
Isosittiäinen on koprofaginen laji. Se syö kasvinsyöjäeläinten jätöksiä ja esiintyy tämän takia aina siellä missä on karjaa. Illalla sontiaisia voidaan nähdä maassa karjaeläinten ympärillä. Laji synnyttää luonteenomaisen visertävän ääntelynsä takajaloillaan. Keväällä koiras ja naaras kaivavat lantakasan alle jopa puolen metrin pituisen onkalon. Siihen naaras kaivaa sivuonkaloita. Niistä jokaiseen se tuo vähän lantaa ja laskee munansa. Myöhemmin se tukkii onkalon lannalla. Munista kuoriutuvat toukat käyttävät ravinnokseen lantaa noin vuoden ennen siirtymistään kotelovaiheeseen, josta ne aikanaan tulevat esiin täysikasvuisina.
Géotrupe du fumier
Geotrupes stercorarius, le géotrupe du fumier, est une grande espèce d'insectes coléoptères de la famille des Geotrupidae, noir à reflets verts, bleus ou violacés, qui peut être trouvé sur des bouses fraîches, crottins de chevaux et crottes de différents animaux.
Son corps est trapu, arrondi, bombé. Le pronotum est lisse. Les élytres noirs ont des reflets bleuâtres, et sont striés. La face inférieure de l'animal est bleue ou vert métallique. Les tibias sont larges et dentés (particulièrement les antérieurs). L'insecte est notamment caractérisé par un flagelle lamelliforme du dernier article de ses antennes. Il mesure 15 à 20 mm.
Fréquent, mais solitaire, on peut le trouver déambulant lourdement sur les chemins et, en troupes nombreuses, notamment sur des excréments ou des champignons en putréfaction.
Mâle et femelle creusent sous les excréments, principalement de mammifères, jusqu'à les enfouir plus ou moins, puis la femelle pond ses œufs sur la matière stercorale dont les larves et les imagos se nourriront, et où les larves hiberneront. L'éclosion de l'imago aura lieu l'année suivante.
Scatophage, il joue un rôle majeur dans le recyclage des excréments, la matière morte et la dissémination de spores de champignons et bactéries du sol. Il entretient la fertilité des pâturages, mais peut être victime des traitements pesticides (antiparasitaires, de type Ivermectine) donnés aux animaux. Une seule bouse pouvant tuer jusqu'à 5 000 coléoptères selon certains auteurs. Les traitements pesticides peuvent également affecter la ponte (malformation des œufs). Le Bousier est la proie favorite de nombreux oiseaux comme la Pie-grièche écorcheur, si un oiseau consomme un individu affecté par les traitements pesticides, il peut en mourir. Il semble assez maladroit au sol, mais peut voler, à l'aube et au crépuscule par temps chaud en été ; il n'est pas réputé parcourir de grandes distances et pourrait également souffrir de la fragmentation des milieux naturels ainsi que de déchets comme les bouteilles de verre.
Europe. Surtout en plaine, territoires peuplés de grands animaux (cerfs, chevreuils, accessoirement chevaux de randonnées, etc. ou de plus petits mammifères (lapins...).
Facilement observables d'avril à septembre.
Géotrupe du fumier
Geotrupes stercorarius, le géotrupe du fumier, est une grande espèce d'insectes coléoptères de la famille des Geotrupidae, noir à reflets verts, bleus ou violacés, qui peut être trouvé sur des bouses fraîches, crottins de chevaux et crottes de différents animaux.
Paprastasis mėšlavabalis (lot. Geotrupes stercorarius) – mėšlavabalių (Geotrupidae) šeimos vabzdys. Plačiai paplitęs Europoje.
Kūnas 16 – 27 mm ilgio, juodas, blizgus, kartais turi melsvą atspalvį. Tvirtas, kompaktiškas, galva kastuvo formos. Antenos trumpos, sustorėjusios ties galais. Kojos padengtos dygliais.
Minta žolėdžių gyvūnų išmatomis, todėl dažnai sutinkamas ganyklose. Kaip ir kiti mėšlavabaliai, paprastasis mėšlavabalis iš mėšlo sudaro rutuliukus, į kuriuos padeda po kiaušinėlį. Vėliau išsirita lerva ir minta rutuliuko turiniu.
De gewone mestkever, gedoornde mestkever of paardenmestkever (Geotrupes stercorarius) is een kever uit de familie mestkevers (Geotrupidae).
Deze kever heeft een zeer bol achterlijf, en is altijd zwart en glanzend. Typisch zijn de kleine kop, korte maar sterk geveerde antennes en de glanzende, zeer stekelige poten met duidelijke sporen. De maximale lengte is ongeveer 25 millimeter maar meestal kleiner. Deze soort lijkt sterk op de voorjaarsmestkever (Geotrupes vernalis), die echter een iets breder lichaam heeft en gladdere dekschilden; de gewone mestkever heeft diepere groeven in de lengte op de dekschilden.
De gewone mestkever leeft in bossen, hooilanden en heidevelden, waar met de stevige poten mestballen worden gevormd uit mesthopen (vlaaien) voor zowel eigen consumptie als voor de larven. In het laatste geval wordt de mest ondergronds in een tunneltje gebracht dat wel 60 centimeter diep kan zijn. Deze kever is meestal nachtactief, en een koppeltje werkt samen om een tunnel te graven met meerdere kamertjes waarin naast een voorraad mest in ieder kamertje een enkel ei wordt gelegd. Hier ontwikkelt de engerling-achtige larve zich, die het eigen gewicht aan mest eet per dag. Deze larve is wit van kleur, heeft een oranje kop en een typische C-vorm. Tegen het eind van de zomer vindt verpopping plaats maar de volwassen kever komt pas het volgende voorjaar naar boven.
Doordat de mest diep in de grond wordt gebracht en een tunnel soms volgestouwd wordt is de rol van de mestkever als het gaat om het vruchtbaarder maken van de bodem niet gering. Er is berekend dat het grondverzet honderden kilo's/hectare per jaar bedraagt.
De gewone mestkever, gedoornde mestkever of paardenmestkever (Geotrupes stercorarius) is een kever uit de familie mestkevers (Geotrupidae).
Deze kever heeft een zeer bol achterlijf, en is altijd zwart en glanzend. Typisch zijn de kleine kop, korte maar sterk geveerde antennes en de glanzende, zeer stekelige poten met duidelijke sporen. De maximale lengte is ongeveer 25 millimeter maar meestal kleiner. Deze soort lijkt sterk op de voorjaarsmestkever (Geotrupes vernalis), die echter een iets breder lichaam heeft en gladdere dekschilden; de gewone mestkever heeft diepere groeven in de lengte op de dekschilden.
De gewone mestkever leeft in bossen, hooilanden en heidevelden, waar met de stevige poten mestballen worden gevormd uit mesthopen (vlaaien) voor zowel eigen consumptie als voor de larven. In het laatste geval wordt de mest ondergronds in een tunneltje gebracht dat wel 60 centimeter diep kan zijn. Deze kever is meestal nachtactief, en een koppeltje werkt samen om een tunnel te graven met meerdere kamertjes waarin naast een voorraad mest in ieder kamertje een enkel ei wordt gelegd. Hier ontwikkelt de engerling-achtige larve zich, die het eigen gewicht aan mest eet per dag. Deze larve is wit van kleur, heeft een oranje kop en een typische C-vorm. Tegen het eind van de zomer vindt verpopping plaats maar de volwassen kever komt pas het volgende voorjaar naar boven.
Doordat de mest diep in de grond wordt gebracht en een tunnel soms volgestouwd wordt is de rol van de mestkever als het gaat om het vruchtbaarder maken van de bodem niet gering. Er is berekend dat het grondverzet honderden kilo's/hectare per jaar bedraagt.
Stor tordivel (Geotrupes stercorarius) er en bille i familiegruppen tordivler. Den finnes i hele Europa og i Asia, men ikke i Amerika.
Geotrupes stercorarius er en stor, svart bille, og den største norske tordivelen. Oversiden er mest svart, men undersiden er mørk blå eller fiolett. Den er mellom 20-25 millimeter lang. Dekkvingene har flere tydelige lengdestriper. Bakleggene har tre tverr-ribber.
Geotrupes stercorarius finnes oftest i skog. Med de følsomme antennene er de på leiting etter avføring. Under avføring fra dyr, graver de loddrette tunneler, som de fyller med avføring. Hunnene legger eggene i avføring. Vanligvis oppholder hunnene seg i tunnelen, mens det er hannen som graver ut og henter avføringen.
Geotrupes stercorarius er aktiv om dagen, i motsetning til andre gjødselbiller som stort sett er aktive om natten.
Geotrupes stercorarius var tidligere svært vanlig i kulturlandskapet. Men den har dessverre gått mye tilbake på grunn av omlegging i landbruket. Den foretrekker særlig hestelort, men den kan imidlertid også gå på andre typer gjødsel. En mulig årsak til tilbakegangen kan være at arbeidshestene ble erstattet med traktorer.
Arten er utbredt over hele Europa bortsett fra Island.
Stor tordivel (Geotrupes stercorarius) er en bille i familiegruppen tordivler. Den finnes i hele Europa og i Asia, men ikke i Amerika.
Multimedia w Wikimedia Commons Żuk gnojowy (Geotrupes (Geotrupes) stercorarius) – chrząszcz z rodziny gnojarzowatych i podrodziny Geotrupinae.
Ciało owalne, sklepione, długości 16 do 25 mm, z wierzchu czarne lub czarnozielone, pod spodem niebieskofioletowe, niebieskie bądź niebieskoczarne. Głowa z guzkiem w części środkowej. Przedplecze z dużymi punktami po bokach. Pokrywy o międzyrzędach słabo wypukłych i delikatnie poprzecznie pomarszczonych, a rzędach głęboko punktowanych. Samiec posiada na spodniej listwie przednich goleni 1 do 3 zębów lub guzków, a na tylnych udach dwa zęby. Samica w tych miejscach nie posiada ząbków. Od innych polskich przedstawicieli rodzaju Geotrupes wyróżnia się posiadaniem na pokrywach między guzem barkowym a szwem 7 rzędów, a sternitami odwłoka na całej powierzchni owłosionymi i punktowanymi[1].
Gatunek ten wykazuje dużą troskę o potomstwo. Obie płcie przygotowują gniazdo, kopiąc najpierw pionowy korytarz długości około 50 cm, a następnie boczne odgałęzienia długości około 20 cm, zakończone komorami gniazdowymi. Całość zostaje następnie zapełniona końskimi odchodami, po czym złożone zostają do niej jaja. Od złożenia jaj do przepoczwarczenia się chrząszczy mijają blisko dwa sezony. Owady dorosłe wylęgające się w lipcu pozostają pod ziemią do wiosny następnego roku[2].
Zamieszkuje całą Europę, Syberię oraz Japonię[2]. W Polsce często spotykany na polanach i pastwiskach[1].
Żuk gnojowy (Geotrupes (Geotrupes) stercorarius) – chrząszcz z rodziny gnojarzowatych i podrodziny Geotrupinae.
Geotrupes stercorarius é uma espécie de insetos coleópteros polífagos pertencente à família Geotrupidae.[1]
A autoridade científica da espécie é Linnaeus, tendo sido descrita no ano de 1758.
Trata-se de uma espécie presente no território português.
Geotrupes stercorarius é uma espécie de insetos coleópteros polífagos pertencente à família Geotrupidae.
A autoridade científica da espécie é Linnaeus, tendo sido descrita no ano de 1758.
Trata-se de uma espécie presente no território português.
Lajniak obyčajný (Geotrupes stercorarius) je zástupca čeľade lajniakovité na Slovensku. Patrí do radu chrobáky.
Tento chrobák, ľudovo nazývaný tiež hovnivál je do 2.5 cm dlhý. Telo má oblé, tvrdé a tmavé, niekedy s modrými odleskami. Má šesť nôh s výbežkami a dve krátke tykadlá. Hlava je oddelená plytkou drážkou od tela a tvorí zhruba jednu tretinu z celkového tela.
Jeho larvy sa živia trusom bylinožravých zvierat a preto sa často nachádza pri zdroji - maštaliach a zvieratách. Kopú si až 50 cm chodby do ktorých kladú vajíčka ktoré prikrijú guličkami trusu, ktoré po vyliahnutí slúžia ako obživa po dobu 1 roka. Môžu klásť vajíčka aj do guličky trusu. Po roku sa z larvy vyliahne dospelý chrobák.
Commons ponúka multimediálne súbory na tému Lajniak obyčajný
Wikidruhy ponúkajú informácie na tému Lajniak obyčajný
Tento článok týkajúci sa živočíchov je zatiaľ „výhonok“. Pomôž Wikipédii tým, že ho doplníš a rozšíriš. Lajniak obyčajný (Geotrupes stercorarius) je zástupca čeľade lajniakovité na Slovensku. Patrí do radu chrobáky.
Tento chrobák, ľudovo nazývaný tiež hovnivál je do 2.5 cm dlhý. Telo má oblé, tvrdé a tmavé, niekedy s modrými odleskami. Má šesť nôh s výbežkami a dve krátke tykadlá. Hlava je oddelená plytkou drážkou od tela a tvorí zhruba jednu tretinu z celkového tela.
Jeho larvy sa živia trusom bylinožravých zvierat a preto sa často nachádza pri zdroji - maštaliach a zvieratách. Kopú si až 50 cm chodby do ktorých kladú vajíčka ktoré prikrijú guličkami trusu, ktoré po vyliahnutí slúžia ako obživa po dobu 1 roka. Môžu klásť vajíčka aj do guličky trusu. Po roku sa z larvy vyliahne dospelý chrobák.
Navadni govnač (znanstveno ime Geotrupes stercorarius) je vrsta hrošča iz družine govnačev, razširjena po večjem delu Evrope.
Odrasli merijo v dolžino do 2,5 cm in imajo temno obarvan skelet, ki se rahlo blešči in ima včasih modrikast odtenek. Telo je čokato in obokano, z naprej obrnjeno glavo, ki po obliki spominja na lopato. Ima kratke tipalnice, ki so na konicah odebeljene v lamele, in močne noge s številnimi bodicami.
Prehranjuje se z iztrebki rastlinojedov in je zato pogost povsod, kjer gojijo domače govedo. Ob večerih jih je možno opazovati, kako v letu krožijo okoli živali. Spomladi samec in samica izkopljeta do pol metra dolg rov v zemljo pod kup gnoja, samica pa nato izkoplje še stranske rove. V vsakega prinese košček gnoja in izleže jajčeca, na koncu pa zamaši rov. Ličinke se prehranjujejo pod zemljo in po enem letu zabubijo ter preobrazijo. Odrasli so aktivni vse leto podnevi in ponoči, zlasti pozno poleti.
Vrsta je nezahtevna pri izbiri habitata, pomembnejša je dostopnost hrane; naseljuje gričevnat svet in sredogorje do subalpinskega pasu, kjer se najraje zadržuje v konjskih in govejih iztrebkih. Pojavlja se skoraj po vsej Evropi, razen večine Balkanskega polotoka, umetno pa so jo zanesli tudi v Severno Ameriko. V Sloveniji je redka in omejena na skrajni sever države.
Navadni govnač (znanstveno ime Geotrupes stercorarius) je vrsta hrošča iz družine govnačev, razširjena po večjem delu Evrope.
Odrasli merijo v dolžino do 2,5 cm in imajo temno obarvan skelet, ki se rahlo blešči in ima včasih modrikast odtenek. Telo je čokato in obokano, z naprej obrnjeno glavo, ki po obliki spominja na lopato. Ima kratke tipalnice, ki so na konicah odebeljene v lamele, in močne noge s številnimi bodicami.
Prehranjuje se z iztrebki rastlinojedov in je zato pogost povsod, kjer gojijo domače govedo. Ob večerih jih je možno opazovati, kako v letu krožijo okoli živali. Spomladi samec in samica izkopljeta do pol metra dolg rov v zemljo pod kup gnoja, samica pa nato izkoplje še stranske rove. V vsakega prinese košček gnoja in izleže jajčeca, na koncu pa zamaši rov. Ličinke se prehranjujejo pod zemljo in po enem letu zabubijo ter preobrazijo. Odrasli so aktivni vse leto podnevi in ponoči, zlasti pozno poleti.
Vrsta je nezahtevna pri izbiri habitata, pomembnejša je dostopnost hrane; naseljuje gričevnat svet in sredogorje do subalpinskega pasu, kjer se najraje zadržuje v konjskih in govejih iztrebkih. Pojavlja se skoraj po vsej Evropi, razen večine Balkanskega polotoka, umetno pa so jo zanesli tudi v Severno Ameriko. V Sloveniji je redka in omejena na skrajni sever države.
Fälttordyvel (Geotrupes stercorarius), även kallad stor tordyvel, är en dynglevande skalbagge i släktet tordyvlar. Den är 16–26 millimeter lång. Den gräver lodräta tunnlar under spillningen som den fyller med dynga och där den sen lägger sina ägg. Vanligen stannar honan i tunneln och gräver medan hanen fraktar ner ny spillning. Larverna lever sedan på spillningen i omkring ett år, för att sedan förpuppas. Tord är ett äldre svenskt ord som betyder just spillning. Tordyveln utmärker sig då den ofta är aktiv under dagen medan andra dyngbaggar vanligen endast är nattaktiva.
Arten finns i Europa och Asien, och dess nordligaste förekomst är i Norrland. Den har även introducerats till Kanada. Den återfinns främst i skogsbiotoper, från havsnivå ända upp till 2000 meter över havet. Den har fram till nyligen varit vanlig i större delen av sitt utbredningsområde men inventeringar indikerar att arten minskar snabbt.
Tordyvlar spelar en betydande roll i Maria Gripes berättelse Tordyveln flyger i skymningen.
Wikimedia Commons har media som rör Fälttordyvel.
Fälttordyvel (Geotrupes stercorarius), även kallad stor tordyvel, är en dynglevande skalbagge i släktet tordyvlar. Den är 16–26 millimeter lång. Den gräver lodräta tunnlar under spillningen som den fyller med dynga och där den sen lägger sina ägg. Vanligen stannar honan i tunneln och gräver medan hanen fraktar ner ny spillning. Larverna lever sedan på spillningen i omkring ett år, för att sedan förpuppas. Tord är ett äldre svenskt ord som betyder just spillning. Tordyveln utmärker sig då den ofta är aktiv under dagen medan andra dyngbaggar vanligen endast är nattaktiva.
Arten finns i Europa och Asien, och dess nordligaste förekomst är i Norrland. Den har även introducerats till Kanada. Den återfinns främst i skogsbiotoper, från havsnivå ända upp till 2000 meter över havet. Den har fram till nyligen varit vanlig i större delen av sitt utbredningsområde men inventeringar indikerar att arten minskar snabbt.
Tordyvlar spelar en betydande roll i Maria Gripes berättelse Tordyveln flyger i skymningen.
Тіло кремезне, відносно велике, 1,6-2,7 см у довжину. Спинна поверхня чорна або чорнувато-синя, по краю передньоспинки та надкрил з синьою чи зеленуватою облямовкою. Нижня поверхня металево-фіолетова чи синя, вкрита чорними волосками. Надкрила з 7 пунктирними борозенками між шовом та плечовим горбком.
Булава антен проста, пластинчаста, матова.
На задніх гомілках 3 поперечні ребра з зовнішнього боку.
Диплоїдний набір хромосом 2n=22. У гнойовика звичайного відсутня послідовність TTAGG, характерна для теломер багатьох комах.[1]
Самиця риє глибоку нірку під купою посліду копитних ссавців, куди відкладає яйце.
Літають ввечері. Перед зльотом у повітря, жуки піднімають температуру власного тіла (яке важить близько 1 граму) за допомогою скорочень крилових м'язів, які не призводять до руху крил. Скоротливий термогенез допомагає жукам розігрітися для польоту в прохолодний час доби.[2]
Гнойовиків звичайних поїдають кажани, борсуки, дикі свині[3] тощо. На нижній поверхні жуків часто знаходяться німфи більше 20 видів кліщів, переважно з ряду Mesostigmata.
Поширений у помірній зоні Євразії. На північ до Фінляндії.
В Україні зустрічається у більшості областей, окрім південних степових: не знайдений в Херсонській, Миколаївській, Запорізькій областях, у Криму[4].
Geotrupes stercorarius
Linnaeus, 1758
Навозник обыкновенный[1][2], или землерой обыкновенный[2] (лат. Geotrupes stercorarius) — вид жуков подсемейства Geotrupinae семейства жуков-навозников (Geotrupidae).
Жук длиной от 16 до 27 мм, блестящий, верхняя сторона чёрно-синяя, чёрно-зелёная или чёрная с синей или зелёной каймой, нижняя сторона фиолетовая, синяя, редко зеленовато-синяя. Всё брюшко в равномерных точках и волосках. Взрослые жуки встречаются с апреля по ноябрь[3].
Живут в лесах и сельскохозяйственных угодьях. Питаются чаще ночью, в основном, коровьим навозом. И роют под ним норки, которые могут быть 60 см в глубину.
Это заготовка статьи по энтомологии. Вы можете помочь проекту, дополнив её. Навозник обыкновенный, или землерой обыкновенный (лат. Geotrupes stercorarius) — вид жуков подсемейства Geotrupinae семейства жуков-навозников (Geotrupidae).
