noms dans le fil d’Ariane
Ühepäevikulised (Ephemeroptera) on putukate selts. Praegusel ajal tuntakse ühepäevikulisi umbes 2500 liiki, Eestis on neid leitud 40 liigi ümber[1]. Vananenud kirjanduses on ühepäevikulisi kutsutud ka kiilkärbselisteks.
Neid võib Eestis leida suve õhtupoolikutel veekogude läheduses.
Neil on pikk ja sale keha, mis on pehme ja kare. Tagakeha tipul paikneb pikk peenike sabaniit ning kaks samasugust urujätket.
Sarnaselt kiilidega ei saa ka ühepäevikulised oma tiibu kokku voltida, vaid hoiavad neid puhkeolekus seljal vastamisi nagu taolistiivalistel kiilidel. Nende tiivad on kolmnurksed, tagatiivad on eestiibadest tavaliselt palju väiksemad ja mõnedel liikidel tagatiivad puuduvad. Tundlad on peast lühemad, jalad on pikad ning eesjalad on suunatud ette. Tundlate ülesanded on enda kanda võtnud pikenenud eesjalad.
Vastavalt nende nimele elavad ühepäevikuliste valmikud lühikest aega, mõnikord isegi ainult mõne tunni. Ainult vähesed liigid võivad elada paar päeva. Ühepäevikuliste terve eluiga on aga kuni kolm aastat ja suurem osa möödub neil vastsetena veekogude põhjas. Ühepäevikulise valmikute ülesandeks on vaid paarituda ja muneda. Valmikud ei toitu. Nende sool on muundunud õhupõieks – see muudab keha kergemaks.
Õhtul alustavad ühepäevikulised oma hüplevat paarituslendu. Isased loomad koonduvad sageli kümnetest tuhandetest isenditest koosnevatesse parvedesse ja hõljuvad üles-alla, minnes sageli kuni 10 meetri kõrgusele ja liueldes sealt jälle alla. Emased ootavad sellal kuskil taimestikus. Kui emane loom otsustab lõpuks lendu tõusta, katsuvad isased otsekohe tema alla lennata ja pikkade eesjalgadega tema külge haakuda. Isane haarab emase tiibade alusest kinni. Näpitsakujuliste sugujalgade abil haaratakse emase tagakehast. Kopulatsioon kestab mõnest sekundist kümne minutini, sõltuvalt liigist. Pärast paaritumist surevad isased kohe. Kuigi isaseid on emastest alati tunduvalt rohkem, paarituvad viimased ilmselt siiski vaid ühe korra. Mõnikord võib ette tulla, et isased poevad ka nende emaste alla, kes veel taimedel istuvad.
Otsemaid pärast viljastamist lendab emane ühepäevikuline umbes meetri kõrgusel üle vee, heites munad, mõnedel juhtudel ka vastsed vette või kastavad tagakeha tipu vette, nii et kleepuvad munad sealt lahti tulevad. Tugeva vooluga kohtades laskuvad emased loomad vee alla ja kleebivad munad igasuguste veealuste esemete külge. Munad võivad paikneda nii üksikult kui kogumikena. Pärast munemist ühepäevikulised surevad. Ühepäevikuliste vastsed elavad vees ning hingavad tagakeha külgedel olevate lõpustega. Ka vastsete tagakeha tipul on sabaniidid. Enamik vastseid on röövtoidulised ning neil on tugevad lõuad. Mõnede ühepäevikuliikide vastsed on nii väikesed, et mahuksid sõrmeküüne alla, mõned jällegi sõrmeotsa suurused. Enamik ühepäevikuliste vastsetest on jõepõhjas hästi maskeerunud, sulades ümbritseva keskkonnaga täielikult kokku. Domineerivad värvitoonid on harilikult hallikaspruunid, oliivi- või vasekarva. Kohe pärast kestavahetust on ühepäevikulised enamasti piimjad. Mõned liigid on head ujujad, osa mitte. Viimaseid haarab veevool tihti endaga kaasa.
Vastsed elavad vees 2–3 aastat, vahetades selle aja jooksul paarikümnel korral kesta. Viimane vastsejärk – eelvalmik ehk neidis – ronib veest välja ning tõuseb lendu, et mõne minuti pärast uuesti kestuda, nüüd juba päris suguküpseks valmikuks. Mitte üheski teises putukaseltsis ei esine tiivuliste isendite kestumist. Kuna ühepäevikuliste valmikute eluiga on väga lühike, on nende koorumine ajaliselt ühtlustatud ning toimub korraga väga lühikese aja jooksul.
Siin on loetletud Eestis elavate esindajatega perekondi (ära on toodud ka sugukond ning liigid).
Ühepäevikulised (Ephemeroptera) on putukate selts. Praegusel ajal tuntakse ühepäevikulisi umbes 2500 liiki, Eestis on neid leitud 40 liigi ümber. Vananenud kirjanduses on ühepäevikulisi kutsutud ka kiilkärbselisteks.
Neid võib Eestis leida suve õhtupoolikutel veekogude läheduses.
