Harilik sinikiil (Orthetrum cancellatum) on vesikiillaste (Libellulidae) sugukonda sinikiili (Orthetrum) perekonda kuuluv kiililine.[3]
Harilikku sinikiili leidub enamikus Euroopa piirkondades peale Skandinaavia põhjaosa.[4] Liigi levila ulatub Põhja-Aafrikast ja Pürenee poolsaarest Lõuna-Skandinaaviani ning ida pool Kashmiri ja Mongooliani.[5]
Täiskasvanud isane on sinise tagakehaga, millel on must tipp. Tema tiivad on värvitud. Täiskasvanud emase tagakeha on kollakas ja sellel on kaks musta triipu.[6] Noored isendid sarnanevad välimuselt emastega. Harilik sinikiil eelistab enamasti elada seisuveekogudel ja nende lähedal. Hariliku sinikiili peamine lennuperiood on juunist juulini.[3]
Harilik sinikiil on levinud kogu Euroopas peale Skandinaavia kesk- ja põhjaosa. Ida pool ulatub levila Kashmiri ja Mongooliani.[7] Lõuna pool ulatub levila Põhja-Aafrikase.[5] Euroopas esineb harilikku sinikiili järgmistes riikides: Albaania, Austria, Valgevene, Belgia, Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Tšehhi, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Läti, Liechtenstein, Leedu, Luksemburg, Malta, Moldova, Norra, Poola, Portugal, Põhja-Makedoonia, Rumeenia, Venemaa, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Holland, Ukraina ning endine Jugoslaavia.[8]
Harilikku sinikiili võib kohata kogu Eestis. Ta on väga arvukas liik rannikualadel ja Eesti saartel, kus võib näha korraga lendamas sadu isendeid.[7] Sisemaal on harilik sinikiil vähem levinud.[3] Lennuaeg Eestis on mai lõpust augustini, seejuures tema lennutippaeg on juunis-juulis.[7]
Harilikku sinikiili võib pidada keskmise suurusega kiiliks.[9] Hariliku sinikiili keha on ligikaudu 44–50 mm pikk,[7] seejuures tagakeha pikkus on 30–35 mm.[10]
Tema tiibade siruulatus on 70–82 mm,[9] keskmiselt 77 mm.[10] Hariliku sinikiili tagatiiva pikkus on 35–41 mm. Tiivad on läbipaistvad ning neil esineb must tiivatäpp.[7] Tiivatäpi pikkus on vähemalt kaks, aga mitte rohkem kui viis korda pikem tiivatäpi laiusest.[10] Tagumise tiiva sisemisel serval olev kilejas nahake on värvunud hallikasmustalt. Esimestel tiibadel on sõlme-eelseid ristsooni rohkem kui 12. Eestiibadel algavad nii ees- kui ka tagasektor ühistüvega.[7]
Noortel isenditel on selgmiselt kaks veidi lainelist joont kollakaspruunil tagakehal.[4] Neil on kahvatupruunid liitsilmad ja kollane rindmik.[11]
Isastel värvub suguküpseks saades tagakeha siniseks, seejuures külgedel esinevad kollased laigud ning tagakeha tipus on 4 viimast segmenti värvunud mustaks. Täiskasvanud isastel on rindmik pruun ja silmad sinised.[11] Emaste tagakeha jääb kollaseks mustade triipudega.[9] Emastel on nii silmad kui rindmik oliivrohelise värvusega.[11] Täiskasvanuna mõlema sugupoole tagakeha veidi tumeneb. Keskrindmikul on vöödid taustast väheeristuvad.[7]
Hariliku sinikiili vastkoorunud isendeid võib ajada segamini jõgihobude või loigukiilidega. Harilik sinikiil sarnaneb veidi ka triip-vesikiiliga (Libellula fulva).[7] Harilikku sinikiili on kõige lihtsam eristada triip-vesikiilist selle järgi, et harilikul sinikiilil ei ole tiibadel musti kannalaike[5], sageli esinevad triip-vesikiilidel ka tumenevad tiivatipud.[7] Lõuna-sinikiilist (Orthetrum coerulescens) eristab hariliku sinikiili isast tema tagakeha must tipp. Lõuna-sinikiili tagakeha on täiesti sinine[5] ning ta on harilikust sinikiilist väiksem.[7]
Kiili elutsüklis on kolm staadiumit: muna, vastne ja valmik.[12] Valmikuks hakkavad vastsed ehk neidised kooruma mai alguses ja nende koorumine kestab septembri alguseni. Kõige rohkem koorumisi toimub juuni alguses.[13] On leitud, et koorumine toimub kõige sagedamini 1–4 meetrit veepiirist, vahel ka kaugemal kui 10 meetrit ning maksimaalne registreeritud kaugus on 17 meetrit.[5]
Harilikul sinikiilil kulub pärast koorumist 10–21 päeva, et saavutada suguküpsus.[13] Paaritumine võib toimuda nii õhus kui ka maapinnal.[9] Kopulatsiooni pikkus sõltub mitmest tegurist. Üheks teguriks on eelnevatest paaritumistest jäänud sperma kogus, mille isane kiil eemaldab. Pikad kopulatsioonid (894±142 sekundit) toimuvad, kui isasloomal õnnestub pea 100% ulatuses sperma eemaldada ning enda omaga asendada. Lühemate kopulatsioonide, mis kestavad 21±13,5 sekundit, tulemuseks on sperma eemaldamine 10–15% ulatuses. Perekonna Orthetrum isased kasutavad sperma eemaldamiseks kidalist peenise osa, mis mahub emase kitsastesse spermavarutrakti juhadesse. Kopulatsiooni pikkus sõltub ka paaritumiskohast ja paarituva isase vanusest. Munemiskohtades paarituvad peamiselt vanemad isased ja kopulatsioon kestab lühemat aega, toitumiskohtades enamasti nooremad isased ja paaritumine kestab kauem.[14] Harilik sinikiil sigib tiikides, järvedes, aeglase vooluga jõgedes ja kraavides.[5]
Kohe pärast kopulatsiooni algab munemine.[7] Hariliku sinikiili emased munevad lennu pealt.[9] Munemise ajal lendab emane sinikiil madalalt üle vee ning kastab sinna iga paari sekundi järel oma tagakeha, samaaegselt vabastades munad vette. Munad kooruvad 4–6 nädala pärast ning vastsed on osaliselt varjatud setete ja mudaga.[5]
Vastse- e nümfistaadium on kiili elutsükli kõige pikem aeg.[12] Harilikul sinikiilil kestab vastseperiood 2–3 aastat.[9] Vastsed elavad keskmiselt taimtoidurikastes ja rohketoitelistes veekogudes. Nende elupaigaks on madal vesi, kus on vähe taimestikku. Vesikiilide vastsed on kaevuva vormiga ning nende jalgadel on karvased reied. Vastsed hingavad lõpuselehtede abil, mis asuvad vastse tagasooles. Vastne teeb läbi mitmeid kestumisi.[7] Hariliku sinikiili vastsed on kiskjad.[6] Toidu püüdmiseks on kiilivastsetel alahuulest moodustunud püünismask,[7] mis on harilikul sinikiilil suur ja õõnes[6] – kopakujuline. Tihtipeale kaevavad vastsed end mutta.[13]
Hariliku sinikiili vastsed on lühikesekasvulised ja jässaka kehaehitusega.[6] Täiskasvanud vastne on 23–25,5 mm pikk.[10] Nende keha on natuke lamendunud.[6] Pealtvaates on vastse tagakeha veidi munaja kujuga. Vastsete eesrindmik on valmikute eesrindmikust suurem. Liiki on võimalik kindlaks teha vaid viimase kasvujärgu vastsete või vastsekestade puhul. Hariliku sinikiili vastsele on iseloomulik, et keha 9. lülil on väikesed küljeogad ja keha 8. lülil on suuremad küljeogad, seejuures päraogad on pikemad kui 9. ja 10. lüli kokku. Tema haardjätkel on 7–8 harjast. Hariliku sinikiili vastsel on veidi karvane keha ja üsna jässakad jalad. Emaseid ja isaseid vastseid saab teineteisest eristada vastse kesta järgi, nimelt on kõigil isastel anaalkoonuse selgmise jätke alusel paksenenud osa (kõrgendik), mida emastel ei ole.[7]
Harilik sinikiil võib lennata kuni septembri lõpuni, kuid kiilide populatsioonid on suurimad juulis ja augustis.[13] Harilikku sinikiili nagu teisigi vesikiilllasi iseloomustab kiire ja aktiivne lend, mis vaheldub lühikeste paigalseisudega, et end meelepärastes kohtades kaldal soojendada.[7] Harilik sinikiil puhkab tavaliselt avarates kohtades nagu paljas muda, kivid ja palgid. Puhkeasendis on kiili tiivad ettepoole suunatud.[11] Harilik sinikiil on kiilidest tihti üks esimesi uute elupaikade asustajaid.[15] Täiskasvanud isastel on oma territoorium, kust nad tõrjuvad eemale teisi isaseid. Kiilid hoiavad enda territooriumil silma peal mõnelt kõrrelt või oksalt, kust avaneb sellele hea vaade.[6] Isaste suurim talutav arvukus on ligikaudu 10 isast 100-meetrise kaldajoone kohta.[5] Toitumiseks eelistavad nad aasasid. Sõltuvalt temperatuurist muutuvad harilikud sinikiilid aktiivseks hommkul kella 7–9 ajal, minnes vee lähedusse. Pärast kella viit õhtul naasevad kiilid puhkama.[13]
Harilik sinikiil on röövtoiduline nii vastse- kui valmikustaadiumis.[6] Vastsete toiduks on erinevad selgrootud, nagu mitmesugused veeputukad, kakandid ja karpvähid. Valmikud söövad teisi putukaid, sageli ka väiksemaid kiile.[7]
Harilikku sinikiili võib kohata peamiselt seisuveekogudel.[3] Hariliku sinikiili meelispaigaks on avarad veealad seisva või aeglaselt voolava vee ja vähese taimestikuga.[7] Harilikule sinikiilile sobib ka riimvesi.[11]
Harilik sinikiil (Orthetrum cancellatum) on vesikiillaste (Libellulidae) sugukonda sinikiili (Orthetrum) perekonda kuuluv kiililine.
Harilikku sinikiili leidub enamikus Euroopa piirkondades peale Skandinaavia põhjaosa. Liigi levila ulatub Põhja-Aafrikast ja Pürenee poolsaarest Lõuna-Skandinaaviani ning ida pool Kashmiri ja Mongooliani.
Täiskasvanud isane on sinise tagakehaga, millel on must tipp. Tema tiivad on värvitud. Täiskasvanud emase tagakeha on kollakas ja sellel on kaks musta triipu. Noored isendid sarnanevad välimuselt emastega. Harilik sinikiil eelistab enamasti elada seisuveekogudel ja nende lähedal. Hariliku sinikiili peamine lennuperiood on juunist juulini.
_mating_wheel.jpg)
